Читать книгу Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER) - Oswald Spengler - Страница 11

Nii astub meile nüüd vastu inimene. Enam ei häiri miski silma puhast valitsust tema meelelise virgeoleku üle. Valguse-ilmas äratavad öised hääled, tuul, loomade hingamine, lillede lõhn ennekõike küsimusi “kuhu?” ja “kust?”. Meil pole aimugi lõhnade toimevallast, millega viib oma nägemismuljed seosesse inimese lähim kaaslane koer. Me ei tea, mida tajub liblikas, kelle kristallsilm ei koonda mingit pilti, ega tea midagi meeltega varustatud, kuid silmitute loomade maailmast. Meile on jäänud ainult nägemismeele abil tajutav ruum. Ning ülejäänu, see vähene, mida me võtame vastu teiste meelte abil – helid, lõhnad, temperatuur – on leidnud selles koha valguses heiastuvate asjade omaduste ja toimetena. Soojus võib pärineda nähtavast tulest; valguse käes vaadeldud roos lõhnab ja viiuliheli võidakse nimetada tooniks. Mis puutub taevatähtedesse, siis virgeolekus taanduvad meie suhted nendega sellele, et me neid näeme. Nad helendavad ja käivad oma nähtavat rada meie peade kohal. Lisaks loomadele on ka primitiivsetel inimestel kahtlemata olemas teistliiki selgeid tajumusi. Meil on võimalik mingit osa neist teaduslike kujutluste abil kaudselt käsitada, kuid ülejäänust ei saa me enam üldse aru.

Meelelise taju selline vaesumine tähendab ühtlasi tohutut süvenemist. Inimese virgeolek ei võrdu enam ainult pingega keha ja ümbritseva maailma vahel. Nüüd võiks seda kirjeldada kui elu igas suunas suletud valguse-ilmas. Keha liigub nähtavas ruumis. Sügavuselamus on jõuline tungimine nähtavatesse kaugustesse, mis saab alguse valguse keskpunktist: selleks on punkt, mida me nimetame “minaks”. “Mina” on valguse-mõiste. Nüüdsest peale on elu “mina” elu päikese all, öö aga on suguluses surmaga. Sugeneb uus hirmutunne, mis võtab endasse kõik teised: hirm nähtamatu ees, selle ees, mida võib ilma seda nägemata kuulda, tunda, aimata, toimimas tajuda. Loomadel tuleb ette hoopis teistsuguseid, inimeste jaoks mõistatuslikke hirme, sest ka hirm vaikuse ees, mida täiskasvanud inimesed ja lapsed kära ja valjuhäälse jutuga katkestada ning minema peletada tahavad, on kõrgemalt arenenud inimeste puhul kadumas. Kuid igasugust religioossust iseloomustab hirm nähtamatu ees. Jumalused on aimatud, kujutletud, kaemuslikult kogetud valguse-esemed (Lichtwirklichkeiten) ning mõte “nähtamatust jumalast” inimliku transtsendentsi ülim väljendus. Teispoolsus on teisel pool valgusemaailma piire; lunastus on vabanemine valguse ja tema tõsiasjade lummast.

Meie, inimeste jaoks peitub muusika sõnulseletamatu võlu ja tõeliselt lunastav jõud just selles, et ta on ainuke kunst, mille vahendid jäävad väljapoole valguse-ilma, mis meie jaoks on ammugi hakanud tähendama maailma üldse, nii et ainult muusika võib meid sellest otsekui välja viia, murda läbi valguse valitsuse teraskõva lummuse, ja lasta meil kujutleda, et puudutame siinkohal hinge ülimat saladust – mis on vaid sulnis illusioon, sest virget inimest valitseb kindlalt nägemismeel, nii et ta enam ei suuda luua kuulmismuljetest kuuldelist maailma, vaid lisab needki muljed oma visuaalsele maailmale.

Ja seepärast on inimmõtlemine visuaalset laadi, seepärast on meie mõisted tuletatud silmaga nähtavate muljete alusel, ning kogu meie loogika just nagu mingi kujutluslik valguse-ilm.

Seesama ahenemine (ja just seepärast ka süvenemine), mis kõik tajumused nägemisele allutab, on kõik need loendamatud meelelise teadaandmise moodused, mida tunneb loom, ja mille me võtame kokku sõnaga ‘keel’, asendanud selle ainukese – sõnakeelega –, mis läbi valguse-ruumi on suhtlussillaks kahe inimese vahel, kes teineteisele rääkides otsa vaatavad, või kes, olles kõnetatud, enda kõnetajat vaimusilmas ette kujutavad. Teiste suhtlusviiside reministsentsid on ilmete, žestide, intonatsiooni näol ammugi sõnakeelega liitunud. Erinevus loomadele omase häälitsuste keele ja puht-inimliku sõnakeele vahel on selles, et sõnad ja sõnaühendid moodustavad sisimate valgusega seonduvate kujutluste riigi, mis on sugenenud nägemismeele valitsuse all. Igal sõnatähendusel on mingi valgusväärtus, isegi kui on tegemist selliste sõnadega nagu ‘meloodia’, ‘maitse’, ‘pakane’, või päris abstraktsete tähistustega.

Harjumuse tõttu suhelda meelelistel muljetel põhineva keele abil eristavad juba kõrgemad loomadki selgesti lihtsalt tajumist ja taiplikku tajumist. Kui nimetada neid kahte mikrokosmilise aktiivsuse liiki meeleliseks muljeks ja meeleliseks otsustuseks – seega näiteks lõhna-, maitse-, kuulmisotsustuseks –, siis võib öelda, et juba sipelgail ja mesilastel, röövlindudel, hobustel ja koertel on toimimise raskuspunkt väga sageli selgesti nihkunud virgeoleku otsustusi tegeva aspekti suunas. Kuid alles sõnakeele mõjul kujuneb aktiivses virgeolekus välja tajumise ja arusaamise vastandlikkus, nendevaheline pinge, mis loomade juures on täiesti mõeldamatu, ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks. Sõnakeele areng kutsub esile midagi päris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest.

Ühtse taipliku taju asemele ilmub aina sagedamini üksteisest eristuvate meeleliste muljete märkamine, mis hiljem asendub tuttavlike sõnakõlade tähenduse tajumisega. Sõna, mis alguses on mingi nähtud asja nimi, muutub märkamatult mingi mõeldud asja, “mõiste” tunnusmärgiks. Me oleme kaugel sellest, et selliste nimetuste tähendust alati täpselt taibata – seda juhtub ainult päris uute nimede puhul. Me ei kasuta kunagi üht sõna kaks korda täpselt samas tähenduses; keegi ei mõista ühtki sõna täpselt nii nagu mõni teine. Kuid tänu maailmavaatele, mis ühe ja sama keele inimestele koos keelekasutusega ja selle varal külge on harjunud, ning milles nad kõik elavad nõnda, et ühesuguste kujutluste äratamiseks piisab sõnakõlast, on neil siiski võimalik üksteisest aru saada. Järelikult on sõnakõlade vahendusel nägemisest tuletatud abstraktne arusaamine (nii harva kui seda inimeste seas algaegadel esineda võibki) see, mis tõmbab terava piiri virgeoleku üldise animaalse ja sellele lisanduva puht-inimliku variandi vahele. Täpselt niisamuti oli virgeolek mõnel varasemal astmel määranud kindlaks piiri üld-taimelise ja puht-loomse oleluse vahel.

Tajumisest lahutatud arusaamist nimetatakse mõtlemiseks. Mõtlemine on inimese virgeolekusse toonud ühe alalise vastuolu. Algusest peale on see hinnanud arukust kui kõrget ja meeli kui madalat hingejõudu. See on loonud saatusliku vastuolu silmade valguse-ilma – mida nimetatakse näivuseks ja meelepetteks – ning sõna otseses mõttes ettekujutatud maailma vahel, kus oma asja ajavatel mõistetel on nõrk valguse-varjund, millest nad kunagi ei vabane. Niikaua kui inimene “mõtleb”, on viimatinimetatu tema jaoks tõene maailm, maailm kui selline. “Mina” oli algul virgeolek üldse, kuivõrd ta nägevana tajus end valguse-ilma keskpaigana; nüüd muutub ta “vaimuks”, nimelt puhtaks arusaamiseks, mis ennast ise sellisena “tunnetab”, ning mis käsitab endast madalamal olevana mitte ainult võõrast maailma enda ümber, vaid väga varsti ka elu ülejäänud osiseid, sealhulgas oma “keha”. Selle märgiks on lisaks inimese püstisele kõnnakule tema pea väljanägemise vaimsemaks muutumine, mispuhul pilk ja otsaesise ning oimude ehitus saavad aina enam väljenduse kandjaks.²

Selgub, et iseseisvaks saanud mõtlemine on avastanud endale uue tegevusliini. Praktilisele mõtlemisele, mis on ühte või teist eesmärki silmas pidades suunatud ümberkaudsete valguse-asjade põhiomadustele, lisandub teoreetiline mõtisklemine, mis tahab jõuda asjade kui selliste põhiomadusteni, tabada “asjade olemust”. Sellest, mida on nähtud, lahutatakse valgus, ning jõuliselt vabanedes tugevneb silma sügavuselamus nüüd hoopis teistmoodi sügavuselamuseks, mis pärineb valguse-varjundiga sõnatähenduste toimevallast. Arvatakse, et on võimalik vaadata tõeliste asjade sisse, neid vaimusilmaga läbi näha. Kujutlus järgneb kujutlusele, jõudes viimaks suurejoonelise mõttearhitektuurini, mille ehitisi nähakse selgesti mingis sisemises valguses.

Koos teoreetilise mõtlemisega tekkis inimese virgeoleku sfääris iselaadi aktiivsus, mis nüüd on teinud vältimatuks ka võitluse oleluse ja virgeoleku vahel. Animaalne mikrokosmos, kus olelus ja virgeolek loomulikuks eluühtsuseks liituvad, tunneb ainult virgeolekut oleluse teenistuses. Loom lihtsalt “elab”, ta ei mõtle elu üle järele. Kuid nägemismeele absoluutne juhtpositsioon laseb elul paista nähtava olendi eluna valguses, ning keelega seotud arusaamine moodustab peagi mõiste ‘mõtlemine’ ja selle vastandmõiste ‘elu’, eristades lõpuks elu, nagu see on, sellest, milline see olema peaks. Muretu elu asemele ilmub vastandlikkus, mis kätkeb mõistepaaris “mõte ja tegu”. See, mis pole võimalik loomariigis, muutub peagi tõsiasjaks ja lõpuks alternatiiviks iga inimese elus; see on kujundanud kogu küpse inimkonna ajaloo ja kõik selle nähtumused, ning mida kõrgemaid vorme üks kultuur omandab, seda enam valitseb niisugune vastandlikkus just tema virgeoleku tähtsamaid hetki.

Taimeline, kosmiline element, saatusraske olelus, veri, soolisus evib ürgvana väge ja säilitab selle. Ta on elu. Virge teadvus vaid teenib elu, kuid ei taha seda teha. Ta tahab valitseda ja arvab valitsevat: inimvaimu üks resoluutsemaid nõudmisi on, et keha, “loodus” oleks tema võimuses. Ent tuleb küsida, kas pole äkki see arvamuski elu teenistuses. Miks mõtleb meie mõtlemine nii? Vahest sellepärast, et kosmiline, see “miski”, seda tahab? Mõtlemine tõendab oma jõudu, nimetades keha kujutluseks, tundes ära tema armetuse ning käskides verehäälel vaikida. Veri aga valitseb tõesti, kusjuures ta vaikivana lubab mõtlemisel alata või lõppeda. Seegi on üks elu ja jutupuhumise erinevusi. Olelus on võimalik ilma virgeolekuta, elu võimalik ilma arusaamiseta, mitte vastupidi. Lõppeks valitseb mõtlemine ainult “mõtete riigis”.