Читать книгу Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER) - Oswald Spengler - Страница 12

See, kas pidada mõtlemist inimese looduks või kõrgemat inimest mõtlemise looduks, on vaid sõnamäng. Aga mõtlemine ise hindab oma tähtsust elus alati valesti ja liiga kõrgelt. Ta ei märka või ei tunnista enda kõrval teisi teadmise nõutamise viise ning minetab seega eelarvamusteta üldvaate. Tõepoolest on kõik elukutselised mõtlejad – ja peaaegu kõigis kultuurides on sellistes asjades sõna ainult neil – pidanud külma, abstraktset mõtlemist endastmõistetavaks meetodiks, mille abil on ainsana võimalik “viimsete asjadeni” jõuda. Niisamuti on nad veendunud, et “tõde”, milleni nad sel teel jõuavad, ongi seesama tõde, mille poole nad pürgisid, mitte tunnetamatuid saladusi asendav kujutluspilt.

Aga kuigi inimene on mõtlev olend, on ta ometi kaugel sellest, et olla keegi, kelle olelus seisneb mõtlemises. See on niisugune erinevus, millest sündinud mõtisklejad aru ei saa. Mõtlemine taotleb tõde. Tõed tuvastatakse, s.t. lahutatakse valguse-ilma elavast käsitamatusest mõistelises vormis, et anda neile alaline koht süsteemis ehk iselaadi vaimses ruumis. Tõed on absoluutsed ja igavesed, s.t. neil pole enam midagi tegemist eluga.

Kuid looma jaoks on olemas ainult tõsiasjad ja pole mingeid tõdesid. Niisugune on praktilise ja teoreetilise arusaamise erinevus. Tõsiasjad ja tõed erinevad teineteisest nagu aeg ja ruum, saatus ja põhjuslikkus. Tõsiasi on oleluse teenistuses, on olemas kogu virgeoleku jaoks, mitte ainult selle ühe külje tarbeks, mis arvab end olelusest eraldada võivat. Tõeline elu, ajalugu tunneb ainult tõsiasju. Elukogemus ja inimesetundmine lähtuvad ainult tõsiasjadest. Aktiivsele inimesele, kes tegutseb, ihkab, võitleb, kes peab end iga päev tõsiasjade väe eest kaitsma ning need ennast teenima panema või neile alistuma, ei piisa ainuüksi tõest. Tõelise riigimehe jaoks on olemas ainult poliitilised tõsiasjad ja pole poliitilist tõde. Pilatuse kuulsa küsimuse võinuks esitada iga fakti-inimene.

Üks Nietzsche vägevamaid saavutusi on see, et ta püstitas tõe, teadmuse, teaduse väärtuse probleemi – mis on frivoolne teotus iga sündinud mõtleja ja õpetlase silmis, kelle jaoks on seeläbi kogu tema oleluse mõte kahtluse alla pandud. Kui Descartes tahtiski kõiges kahelda, siis kindlasti mitte oma küsimuse väärtuses.

Kuid üks asi on küsimusi esitada ja teine asi lahendustesse uskuda. Taim elab ja ei tea seda. Loom elab ja teab seda. Inimene imestab oma elu üle ja küsib. Vastust ei suuda ta anda. Ta võib ainult oma vastuse õigsusse uskuda, ning selles suhtes pole Aristotelesel ja viletsaimalgi metslasel mingit vahet.

Miks tuleb saladused ära arvata, küsimustele vastata? Kas see pole mitte hirm, mis kõneleb juba lapsesilmist, virge inimese kohutav kaasavara, kelle meeltest vabastatud arukus nüüd omaette haududes peab tungima kõigisse ümbritseva maailma sügavustesse ja keda võivad lunastada ainult lahendused? Kas meeleheitlik teadmuse-usk saab vabastada suurte küsimuste luupainajast?

Das Schaudern ist der Menschheit bestes Teil.^* Kellele saatus seda keelanud on, peab püüdma saladusi paljastada, aukartustäratavat rünnata, eritleda, hävitada, ning lahingust teadmiste saagiga tagasi tulla. Süsteemitahe on tahtmine tappa elavat. See määratakse kindlaks, muudetakse tardunuks, pannakse loogika keti otsa. Vaim on võitnud siis, kui ta on kõik lõpuni tarretanud.

Sõnadega ‘mõistus’ (Vernunft) ja ‘arukus’ (Verstand) on kombeks eristada ühelt poolt taimelist laadi aimamist ja tundmist, mis silma ja sõna keelt üksnes kasutab, ning teiselt poolt animaalset, keelest juhitud harilikku arusaamist. Mõistus kutsub ellu ideesid, arukus leiab tõdesid. Tõed on elutud ja neid saab edasi anda; ideed kuuluvad oma leidja elava iseduse juurde ja neist on võimalik ainult osa saada. Arukus on loomult kriitiline, mõistus loominguline. Mõistus sigitab vajaliku, arukus eeldab seda. Just niisugune on Bayle’i tähendusrikka ütluse mõte, et arukusest piisab üksnes eksituste avastamiseks, mitte tõdede leidmiseks. Tõesti: arukat kriitikat tehakse ennekõike sellega seostuva meeltetaju kallal. Siin, meeleliste otsustuste pinnal, õpib laps aru saama ja vahet tegema. Seejärel, meeltetajust abstraheerituna ja iseenda hooleks jäetuna, vajab kriitika aseainet meelte tegevusele, mis oli tema varasem objekt. Uue objekti, mille kallal abstraktne kriitika nüüd töötama asub, võib talle anda üksnes juba olemasolev mõtteviis. Teistsugust mõtlemist – niisugust, mis ehitaks vabalt üles eimillestki, ei ole olemas.

Sest ammu enne seda, kui alginimene abstraktselt mõtles, oli ta loonud endale religioosse maailmapildi. See on objekt, mille kallal arukus nüüd kriitiliselt töötab. Igasugune teadus on saanud täiskasvanuks religiooni najal ja kõigi selle hingeliste eelduste mõjul, mis ei tähenda muud kui selle ekslikuks peetud, vähem abstraktse õpetuse abstraktset parandamist. Iga teaduse põhimõistete, probleemiasetuste ja meetodite kogumis kätkeb religioosne tuum. Ükski uus tõde, mille arukus leiab, pole muud kui kriitiline otsus mõne teise kohta, mis oli juba olemas. Uue ja vana teadmuse polaarsus toob kaasa, et arukuse maailmas on otsused ainult suhteliselt õiged, nimelt on nad teistest otsustest suurema veenmisjõuga. Kriitiline teadmus tugineb usule tänase arusaamise üleolekusse eilsest. Taas on elu see, mis meid seda uskuma sunnib.

Niisiis, kas kriitika on võimeline suuri küsimusi lahendama, või teeb ta kindlaks ainult nende lahendamatuse? Teadmuse algaegadel usume esimest. Kuid mida rohkem me teame, seda kindlamaks muutub teine. Niikaua kui me loodame, nimetame saladust probleemiks.

Seega on virgel inimesel tegemist topeltprobleemiga: olelus ja virgeolek; aeg ja ruum; maailm kui ajalugu ja maailm kui loodus; takti või pinge toimevald. Virgeolek püüab mõista mitte ainult iseennast, vaid lisaks sedagi, mis on talle võõras. Kuigi sisehääl talle ütleb, et kõik tunnetamise võimalused on ületatud, veenab hirm siiski igaüht edasi otsima ning leppima pigem näiva lahendusega kui vaatega eimiskisse.

____________

* Fausti II osa, rida 6272. Kogu neljarealine salm August Sanga tõlkes: “Jah, tardumus on ohuks inimsool/ ja püha õud on elu parem pool./ Kui vappub hing, täis püha rahutust,/ ta täiel vael saab osa mahutust.” Sama Ants Oraselt: “Ei, süda külma tardumust ei soovi,/ vaid võpatuses ilmneb inimhing,/ see on ta ülim osa – üksnes see/ tal avab vapustava ääretuse tee.”