Читать книгу Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER) - Oswald Spengler - Страница 21

Uus ettekujutus inimeste maailmast, mis on määratud välja vahetama praegu veel kõige targemateski peades kinnistunud skeemi “vana-aeg – keskaeg – uusaeg”, teeb võimalikuks ka uue ja minu meelest meie tsivilisatsiooni jaoks lõpliku vastuse küsimusele, mis on ajalugu.

Eessõnas oma “Maailma ajaloole” ütleb Leopold Ranke: “Ajalugu algab alles seal, kus monumendid arusaadavaks muutuvad, ja kus on olemas usutavaid kirjalikke ülestähendusi.” Nii vastab andmete koguja ja korrastaja. Kahtlemata on siin see, mis toimus, ära vahetatud tollega, mis juhtus toimuma mõne ajaloo-uurija vaateväljal. Kas tõsiasi, et Mardonios Plataia all lüüa sai ja langes, lakkab ajalugu olemast, kui mõni õpetlane seda 2000 aastat hiljem enam ei tea? Kas elu on ainult siis tõene, kui sellest räägitakse raamatutes?

Eduard Meyer,¹⁵ kes on kaalukaim ajaloolane pärast Ranket, ütleb: “Ajalooline on see, mis avaldab või avaldas mõju… Alles ajalooline käsitlusviis, mis üksiku juhtumi teiste samal ajal toimunud juhtumite otsatust massist välja tõstab, teeb sellest ajaloosündmuse.” See on öeldud täiesti Hegeli vaimus ja tema maitse kohaselt. Esiteks: tähtsad on tõsiasjad ja mitte meie juhuslik teadmine nendest. Just uus ajaloopilt sunnib meid oletama, et on olemas hulk esimese järgu tõsiasju, millest me õpetlaslikus mõttes kunagi midagi teada ei saa. Me peame õppima kõige laiemas mahus arvestama tundmatuga. Ja teiseks: tõed on olemas vaimu jaoks, tõsiasjad aga ainult seoses eluga. Ajalooline käsitlusviis, minu sõnastuses füsiognoomiline takt, on tõuline otsustus, minevikule ja tulevikule laiendatud inimesetundmine, kaasasündinud oskus vaadelda isikuid ja olukordi, näha seda, mis oli sündmus, mis oli paratamatu, mis pidi sündima, ning mitte ainult teaduslik kriitika ja andmete tundmine. Teaduslik kogemus tuleb igal tõelisel ajaloolasel kõige muu kõrval või järel. Arusaamise ja edasiandmise vahendeid kasutades tõestab see põhjalikult veel kord – ja nimelt virge teadvuse jaoks – seda, mis mingil valgustatuse silmapilgul oli oleluse jaoks juba selge.

Just põhjusel, et faustilise oleluse jõud on tänaseks loonud meile selliste sisimate kogemuste ringi, mille omandamiseks polnud võimalust ühelgi teisel inimesel või ajajärgul, ning et kõige kaugematel sündmustel hakkab meie silmis üha enam olema suhteid ja mõtet, mida neil kellegi teise ja ka lähimate kaasateinute jaoks veel ei võinud olla, on nii mõnigi asi meile tänapäeval ajalooks muutunud – teiste sõnadega, muutunud eluks, mis on kooskõlas meie eluga, mida see saja aasta eest veel ei olnud. Tacituse jaoks pole Tiberius Gracchuse revolutsioonil, mille toimumise aega ta võib-olla “teadis”, enam tõelist tähendust, küll aga meile. Islamiusulistele ei tähenda monofüsiitide ajalugu ja nende suhted Muhamedi lähikonnaga midagi, kuid meie õpime selle najal veel kord tundma inglise puritanismi arengulugu. Niisuguse tsivilisatsiooni seisukohast, mille vaatevälja mahub kogu meie maakera, polegi lõpuks olemas enam midagi täiesti mitte-ajaloolist. Skeem “vana-aeg – keskaeg – uusaeg”, nagu 19. sajand sellest aru sai, sisaldas valikut ainult ilmselgetest suhetest. Kuid Hiina varajase ja Mehhiko ajaloo praegune mõju meile on peenemat ja vaimsemat laadi: me kogeme selle kaudu elu üldisi ja ülimaid paratamatusi. Me õpime teise elukäigu varal tundma iseennast, nii nagu me oleme, nii nagu me peame ja saame olema: see on suur õppetund tuleviku tarbeks. Meie, kellel praegu on veel ajalugu, ja kes me ajalugu teeme, saame siin, ajaloolise inimkonna kaugeimal piiril, teada, mis on ajalugu.

Kui Sudaani kahe neegrihõimu või Caesari ajal heruskide ja kattide vahel või – mis olemuselt on sama – kahe sipelgapesakonna vahel leiab aset lahing, siis on see üksnes elava looduse vaatemäng. Aga kui heruskid löövad Varuse lahingus roomlasi või asteegid tlaskalaane, siis see on ajalugu. Siin osutub tähtsaks küsimus “millal?”; siin on kaalu igal aastakümnel, koguni igal aastal. Siin on tegemist suure elukäiguga, mille puhul iga otsustus omandab epohhiloova tähenduse. Sel juhul on olemas sihtpunkt, mille poole liigub iga sündmus; on olelus, mis tahab kulgeda talle määratud suunas, tempo, orgaaniline kestus, ning mitte sküütide, gallialaste, kariibide korrapäratu siia-sinna liikumine, mille üksikasjad on niisama tähtsusetud nagu need, mis võivad juhtuda koprakoloonias või stepis täis gasellikarju. See on zooloogiline sündmustik, mille puhul pole tähtis üksikute rahvaste või karjade saatus, vaid inimeste või gasellide või sipelgate kui liigi saatus. Primitiivsel inimesel on ajalugu ainult bioloogilises mõttes. Selle väljaselgitamine on igasuguse eelajaloo-alase uurimistöö ülesandeks. Süvenev tutvumine tule, kivist tööriistade, metallide ja relvade toime mehaaniliste seadustega iseloomustab ainult liigi kui terviku ja temas kätkevate võimaluste arengut. See, mida nende relvadega kahe hõimu vahelises võitluses saavutatakse, on bioloogilise ajaloo raames täiesti ükstapuha. Kiviaeg ja barokk on vanuseastmed, esimene neist ühe liigi, teine ühe kultuuri eluloos, niisiis kahe täiesti erineva häälestusega organismi oleluses. Siinkohal tahan ma protesteerida kahe oletuse vastu, mis on seni igasugusele ajaloomõttele laostavalt mõjunud: esiteks arvamus, nagu oleks kogu inimkonnal lõppeesmärk, ja teiseks lõppeesmärkide kui selliste salgamine. Elul on eesmärk. See on selle täideminek, mis postuleeriti elu sigitamisega. Kuid indiviid kuulub sünni poolest kas mõnda kõrgkultuuri või ainult inimtüüpi üldse. Kolmandat suurt eluühtsust ei ole. Sel juhul on tema saatus kas zooloogilise ajaloo või “maailma-ajaloo” osaks. “Ajalooline inimene,” nagu mina seda käsitan, ja nagu on alati arvanud kõik suured ajaloolased, on täiusele jõudnud kultuuri inimene. Enne, pärast ja väljaspool seda on ta ajalootu. Siis on tema rahva käekäigul niisama vähe tähendust kui maakera saatusel, kui vaadelda seda mitte geoloogia, vaid astronoomia tasandil.

Ja sellest järeldub üks päris otsustav ning siinkohal esmakordselt kindlaks tehtud tõsiasi: et inimene on ilma ajaloota mitte ainult enne mõne kultuuri sündi, vaid muutub taas ajalootuks, niipea kui tsivilisatsioon on omandanud lõpliku kuju, kui kultuuri elav areng on lõppenud ja mõtteka oleluse viimased võimalused ammendatud. See, mida me näeme egiptuse tsivilisatsioonis alates Seti Esimesest (1300 e.Kr.) ning hiina, india ja araabia tsivilisatsioonis veel tänapäevalgi, on taas primitiivse ajastu zooloogiline siia-sinna liikumine, olenemata sellest, kui vaimsetes usulistes, filosoofilistes ja ennekõike poliitilistes vormides ta esineb. Asjaolu, kas Babülonis troonib kassiitide metsik sõduritehord või pärslased kui peened pärijad, ning millal, kui kaua ja millise eduga keegi neist seal valitseb, pole Babülonist vaadates oluline. Rahva heaolu seisukohalt polnud see muidugi ükskõik, ent samaks jäi tõsiasi, et selle maailma hing oli kustunud, ja seepärast polnud ühelgi sündmusel sügavamat tähendust. Mingi järjekordne – võõras või omamaine – dünastia Egiptuses, revolutsioon või vallutus Hiinas, uus germaani hõim Rooma riigis – kõik see kuulub maastiku ajalukku nagu metsloomade arvukuse muutumine või linnuparve kohavahetus. See, millele kõrgemat liiki inimesed tegelikus ajaloos alati panustasid, ning millel rajanesid kõik animaalsed võimuküsimused, ka siis, kui jälitaja või tagaaetu polnud vähimalgi määral teadlik oma tegude, kavatsuste ja saatuse sümboolsusest, oli millegi olemuslikult hingelise teostamine, ideele elava ajaloolise kuju andmine. Ideede nimel on toimunud ka võitlused, mida pidasid omavahel suured stiilisuunad (gootika ja renessanss), filosoofid (stoikud ja epikuurlased), erinevad riigimõtted (oligarhia ja türannia) või majandusvormid (kapitalism ja sotsialism).

Millestki niisugusest pole tsivilisatsioonis enam juttugi. Võideldakse veel ainult palja võimu pärast, animaalse paremuse kui sellise eest. Ja kui enne ka näiliselt kõige ideelagedam võim veel mingil määral ideed teenis, siis hilistes tsivilisatsioonides on isegi veenvaim ideeline näivus vaid maskiks puht-zooloogiliste võimuküsimuste ees.

Kui võrdleme india filosoofiat enne ja pärast Buddhat, siis varasem kujutas endast suurejoonelist liikumist india hinges ja hingega postuleeritud mõttesihi poole, ja hilisem olemasoleva mõttevaramu ikka uut läbisorimist, ilma et see uueneks. Lahendused on alatiseks antud, kuigi muutub viis, kuidas neid väljendatakse. Seesama kehtib hiina maalikunsti kohta enne ja pärast Hani dünastia algust – olenemata sellest, kas me seda tunneme või mitte – ning egiptuse arhitektuuri kohta enne ja pärast Uue riigi algust. Tehnikas pole asjad teistmoodi. Aurumasina ja elektri, need õhtumaised leiutised, on tänapäeva hiinlane võtnud tarvitusele täiesti samal viisil – ja sama religioosse aukartusega – nagu nelja tuhande aasta eest pronksi ja adra ning hulk aega varem tule. Aurumasin ja elekter erinevad hingeliselt täiesti neist leiutistest, mida tegid Zhou ajastu hiinlased ise, ning millel nende sisima ajaloo jaoks oli iga kord epohhiloov tähendus.¹⁶ Enne ja pärast kultuuri ei mängi sajandid kaugeltki enam seda rolli, mida aastakümned ja tihti aastadki kultuuri sees, sest aegamisi pääsevad taas kehtivusele bioloogilised perioodid. See annab väga hilistele seisunditele, milles nende kandjate jaoks on midagi endastmõistetavat, tolle pidulikult kestva iseloomu, mida omaenese arengutempoga võrreldes imestusega märkasid tõelised kultuurinimesed nagu Herodotos Egiptuses ja alates Marco Polost lääneeurooplased Hiinas. See on ajalootuse kestvus.

Kas ei tundu, et Aktioni lahingu ja pax Romana’ga on antiikajalugu lõppenud? Enam ei tehta suuri otsustusi, mis koondaksid endasse kogu kultuuri sisemise mõtte. Valitsema hakkab mõttetus, zooloogia. Maailma, kuigi mitte tegutsevate eraisikute jaoks pole enam tähtis, kas mõni sündmus lõpeb nii või teisiti. Kõik suured poliitilised küsimused on lahendatud nii, nagu nad igas tsivilisatsioonis lõpuks lahendatakse: enam ei tajuta küsimusi kui selliseid, enam ei küsitagi. Veel veidi, ja enam ei taibatagi, mis probleemid varasemaid katastroofe tegelikult põhjustasid. Mida enda puhul ei kogeta ning läbi ei elata, see jääb arusaamatuks teistegi juures. Kui hilisemad egiptlased räägivad hüksoslaste või hilisemad hiinlased “võitlevate riikide” ajast, siis annavad nad asja välisele küljele hinnangu oma elulaadi järgi, mis ei tunne enam mõistatusi. Nad näevad seal üksnes võimuvõitlusi; nad ei näe, et neid meeleheitlikke väliseid ja kodusõdu, kus kutsuti võõraid appi omaenese kaaskodanike vastu, peetakse idee pärast. Praegu me saame aru, millised kohutavad pinged ja pingelangused võisid olla mängus seoses Tiberius Gracchuse või Clodiuse tapmisega. 1700. aastal ei suutnud me seda veel taibata ja 2200. aastal ei taipa enam. Täpselt samad lood on Khyani (Chiani), tolle napoleonliku nähtusega, kelle jaoks egiptuse ajaloolased leidsid hiljem vaid nime “hüksoslaste kuningas”. Kui poleks tulnud germaanlasi, oleks Rooma ajalookirjutus tuhat aastat hiljem teinud Gracchusest, Mariusest, Sullast ja Cicerost dünastia, keda oleks toetanud Caesar.

Võrreldagu Tiberius Gracchuse surma Nero omaga, pärast seda kui Roomasse jõudis teade Galba ülestõusust,^* või Sulla võitu mariaanide (Mariuse pooldajate) üle Septimius Severuse võiduga Pescennius Nigeri üle. Kas sündmuste vastupidine areng teisena nimetatud juhtumitel oleks keisririigi käekäigus midagi muutnud? Mommseni ja Eduard Meyeri¹⁷ hoolikas vahetegemine Caesari “monarhia” ja Pompeiuse või Augustuse “printsipaadi” vahel läheb juba liiga kaugele. Nüüd on need veel ainult tühjad riigiõiguslikud fraasid, kuid viiskümmend aastat varem olnuks see kahe idee vastandamine. Kui Vindex ja Galba 68. aastal “vabariiki” taastada tahtsid, siis oli see mängimine endise mõistega uuel ajal, mil tõeliselt sümboolseid mõisteid enam polnud. Küsimus oli veel vaid selles, kelle kätte langeks puht-materiaalne võim. Üha neegrikuningalikum võitlus tseesaritiitli pärast võinuks ikka primitiivsemal ja seepärast “igavesemal” kujul veel aastasadu edasi kesta.

Neil rahvastel pole enam hinge. Seepärast ei saa neil enam olla omaenese ajalugu. Kõige rohkem võivad nad omandada objekti tähenduse mõne võõra kultuuri ajaloos, ja kujuneva vahekorra sügavama mõtte määrab eranditult too võõras elu. Niisiis ei mõju vanade tsivilisatsioonide pinnal millegi ajaloo-taolisena kunagi see, kuidas antud paikkonna inimene ise sündmuste näitemängus kaasa mängib, vaid kuidas seda etendavad teised. Ja nõnda tulevad taas nähtavale “maailma-ajaloo” kui terviknähtuse kaks aspekti: suurte kultuuride elukäigud ja nendevahelised suhted.

____________

* Nero-vastane ülestõus aastal 68, mille lõppedes tunnistati keisriks Hispania Tarraconensis’e provintsi asehaldur Servius Sulpicius Galba.