Читать книгу Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER) - Oswald Spengler - Страница 23

Kuigi kõigepealt tuleks vaadelda kultuure ja alles seejärel nende suhteid, toimib tänapäeva ajaloomõte vastupidises järjekorras. Mida vähem ta oskab tunnetada tõelisi elukäike – neid, millest koosneb maailma-ajaloo näiline ühtsus –, seda agaramalt otsib ta elu nendevaheliste suhete koetisest, ja seda vähem saab ta aru suhetest enestestki. Kui rikkalik on selle järeleproovimise, kõrvalejätmise, väljavalimise, ümbertõlgendamise, ahvatlemise, pealetükkimise, oma teenete pakkumise psühholoogia – ja seda niihästi nende kultuuride puhul, mis vahetult kokku puutuvad, üksteist imetlevad ja omavahel võitlevad, kui ka elava kultuuri ja surnud vormimaailma vahel, mille nähtavaid tunnistähti maastik veel pakub! Ning kui ahtad ja vaesed on siiski kujutlused, mida ajaloolane ajutise või pideva mõjuavalduse või mõjutuste vastuvõtmise mõistetega seostab!

See on nii iseloomulik 19. sajandile. Kõikjal nähakse veel üksnes põhjuste ja tagajärgede ahelat. Kõik “tuleneb” millestki, miski pole algupärane. Kuna nooremate kultuuride juures leidub alati vormielemente, mis pärinevad vanemate kultuuride pealispinnalt, siis tuuakse esile nende “ülevõtmist” või “edasikandumist”, ja selliste mõjutuste nimestikku koostades arvatakse, et on tehtud midagi õiget.

Selline vaatlusviis rajaneb ettekujutusel inimkonna ühtsest ja mõtestatud ajaloost, nagu see heiastus kunagi kõrggootika päevil. Toonased mõtlejad nägid, kuidas ideed inimeste ja rahvaste vahetumisele vaatamata alles jäid. Tookordne ajaloopilt avaldas vägevat muljet, mis pole tänini kadunud. Esialgu tundus see olevat plaan, mida Jumal inimsooga pidas, kuid asju võis niiviisi näha ka hiljem, niikaua kui püsis skeemi “vana-aeg – keskaeg – uusaeg” lummus, ja kuni pandi tähele üksnes näilist kestmist, mitte tegelikku muutumist. Kuid vahepeal oleme hakanud maailma teisiti nägema, meie pilk on nüüd kainem ja avaram ning teadmised selle skeemi piirest ammugi üle astunud. Eelmise vaateviisi pooldajad on valele poolele jäänud. Mitte loodu ei “avalda mõju”, vaid looja “võtab vastu”. Aetakse segi olelus ja virgeolek, elu ja need vahendid, millega elu end väljendab. Teoreetiline mõtlemine või lihtsalt virgeolek näeb kõikjal teoreetiliste üksuste liikumist. See on igati faustilis-dünaamiline. Üheski teises kultuuris pole inimesed ajalugu niiviisi ette kujutanud. Ükski kreeklane oma läbinisti kehalise maailmakäsitusega poleks kunagi pööranud tähelepanu selliste puht väljenduslike nähtuste nagu atika draama või egiptuse kunst juures ilmnevatele “mõjutustele”.

Esimese asjana antakse väljendusvormide süsteemile nimi. Seeläbi lahutatakse suhete kompleks silmanägemisest. Varsti hakatakse nime taga nägema mingit olendit, ning mõtlema suhte all toimet. See, kes tänapäeval kreeka filosoofiast, budismist või skolastikast räägib, peab silmas midagi elavat, väe-üksust (Krafteinheit), mis on kasvanud ja tugevaks saanud, mis nüüd inimesi valdab, nende virgeoleku ja koguni oleluse endale allutab ning neid lõpuks selle olendi elusuunas edasi toimima sunnib. See on täielik mütoloogia, ja on iseloomulik, et selles ettekujutuses ning selle maailmapildiga elavad ainult õhtumaise kultuuri esindajad, kelle müüdid tunnevad rohkemgi sedalaadi deemoneid – näiteks elektrit ja potentsiaalset energiat.

Tegelikult on need süsteemid olemas ainult inimese virgeolekus ja nimelt tema tegevuse liikidena. Religioon, teadus, kunst on virge teadvuse tegevused, mis eeldavad olelust ja rajanevad sellel. Uskumine, juurdlemine, kujutlemine ja kogu see nähtav aktiivsus, mida need nähtamatud nõuavad – ohverdamine, palvetamine, füüsikaline eksperiment, töö raidkuju kallal, kogemuse sõnades väljendamine –, on virge teadvuse tegevused ja ei midagi muud. Kaasinimesed näevad üksnes selle nähtavat osa ja kuulevad ainult sõnu. Seejuures kogevad nad endas midagi, mille suhete kohta sellega, mida koges eneses looja, nad endale aru anda ei suuda. Me näeme vormi, kuid me ei tea, mis selle teise inimese hinges tekitas. Siin võime ainult midagi uskuda, ja uskudes paneme sellesse omaenese hinge. Kui selgete sõnadega mingi religioon ennast ka ei kuulutaks – need on vaid sõnad, ja kuulaja paneb neisse omaenese mõtte. Kui sugestiivsed mõne kunstniku helid ja värvid ka poleks – vaataja kuuleb ja näeb neis ainult iseennast. Kui ta seda ei suuda, siis on teos talle tähtsusetu. (Siin ei peeta silmas mõne ülimalt ajaloomeelse inimese ülimalt harvaesinevat ja täiesti tänapäevast annet “ennast teistesse sisse mõelda”). Germaanlane, keda Bonifatius usku pööras, ei tarvitsenud sugugi misjonäri hinge sisse elada. Too kevadet kuulutav värin, mis neil päevil kogu noort Põhja-Euroopat läbis, ei tähendanud muud, kui et igaüks usku pöördumise varal omaenda religioossusele järsku väljenduse leidis. Lapse silmad löövad särama, kui anda nimi asjale, mida ta käes hoiab. Nii oli ka siin.

Need mikrokosmilised üksused niisiis ei liigu, ei toimi, vaid nad valitakse välja ja omastatakse kosmiliste entiteetide poolt. Kui see oleks teisiti, kui need süsteemid oleksid tõesti olendid, kes võivad midagi teha – sest “mõju” on orgaaniline tegevus –, siis oleks ajaloopilt täiesti teistsugune. Tuleks ometi suunata pilk sellele, et iga kasvava inimese ja iga elava kultuuri ümber on alaliselt loendamatuid võimalikke mõjusid, millest üsna väheseid sellistena ligi lastakse, enamikku aga mitte. Kas valiku teevad tööd või inimesed?

Põhjuslikesse ahelatesse kiindunud ajaloolane loendab ainult seiku, mis mõju avaldavad – jättes tähelepanuta teised, mis seda ei tee. Positiivsete (olemasolevate) mõjude psühholoogiat ei tohiks lahutada “negatiivsete” (puuduvate) mõjude psühholoogiast. Just see oleks äärmiselt õpetlik ja kogu küsimust valgustav ülesanne, mida seni keegi pole tihanud ette võtta. Kui seda vältida, siis sünnib põhijoontes ekslik ettekujutus kestvast maailma-ajaloolisest protsessist, kus igal üksikasjal on oma koht. – Erinevad kultuurid võivad üksikisikute tasandil kokku puutuda; samuti võib ühe kultuuri esindaja sattuda vastakuti mingi teise kultuuri surnud vormimaailmaga, mida esindab miski, mis on edasiantav. Kummalgi juhul on vahendajaks inimene ise. Kellegi teoseid ja tegusid saab keegi teine elustada ainult omaenese olelusest lähtudes. Niiviisi saab elustatu tema enda seesmiseks omanduseks, tema teoks või teoseks ja tema “iseduse” osaks. Mitte “budism” ei rännanud Indiast Hiinasse, vaid teatud erilise tunnetuslaadiga hiinlased võtsid omaks ühe osa india budistide mõttevarast ja tegid sellest uut laadi religioosse väljenduse, mis tähendas midagi üksnes hiina budistidele. Siin ei loe vormide algupärane mõte, vaid vorm ise, milles vaatleja aktiivne tajumine ja taipamine avastab võimaluse omaenese loominguks. Tähendused pole ülekantavad. Miski ei vähenda sügavat hingelist üksindust, mis kahe erinevat laadi inimese oleluse vahele sugeneb. Kuigi indialased ja hiinlased end tookord ühiselt budistidena tajusid, ei jäänud nad üksteisest hingeliselt seepärast vähem kaugele. Sõnad, tavad ja märgid on samad – kuid tegemist on kahe erineva hingega, mis käivad oma rada.

Kui kõik kultuurid läbi vaadata, võib igalt poolt leida kinnitust sellele, et varasema loomingu jätkumine hilisemas kultuuris on vaid näiline, ning et alati on just noorem olend see, kes on laenanud vanematelt, kuid üsna vähesel määral ja ilma et ta oleks hoolinud sel viisil omastatu algupärasest tähendusest. Kuidas on siis lood “igaveste saavutustega” filosoofias ja teaduses? Me peame ikka ja jälle kuulma, kui palju kreeka filosoofiast veel praegugi edasi elab. Kuid see jääb tühjaks retoorikaks, kusjuures ei tooda ammendavalt välja, mida esmalt maagiline ja seejärel faustiline inimene sellest oma eluterve vaistu sügavas tarkuses tagasi lükkas, mida ei märganud, või mida – kõiki vormeleid säilitades – kavakindlalt teisiti käsitas. Siin on õpetatud vaimustuse naiivne usk ennast petnud. Nimekiri kõrvalejäetust oleks väga pikk ja ületaks kaugelt nimekirja sellest, mis püsima on jäänud. Meil on kombeks ebaoluliste eksitustena tähelepanuta jätta asju nagu Demokritose teooria, et meeleline taju rajaneb tajutavaist objektidest eralduvatel eidolon’idel, Platoni ideedemaailma ülimalt kehaline laad või Aristotelese universumi viiskümmend kaks kerajat sfääri. See tähendab, et arvame tundvat nonde suurte surnute mõtteilma paremini kui nad ise. Need on olnud olulised tõed, kuid pole seda meie jaoks. Tegelikult pole me kreeka filosoofiast peaaegu mitte midagi üle võtnud. Olgem ausad ja võtkem vanu mõtlejaid sõna-sõnalt: mitte ükski Herakleitose, Demokritose või Platoni väide pole meie jaoks tõene, kui me seda enne ei kohenda. Mida me siis kreeka teaduse meetoditest, käsitustest, kavatsustest, vahenditest õigupoolest oleme omaks võtnud – hoopiski rääkimata arusaamatust terminoloogiast? Renessanss seisis ju täiesti antiikkunsti “mõju” all? Ja dooria templi vorm, joonia sammas, samba ja tala vahekord, maalide värvivalik, tagapõhja-käsitlus ja perspektiiv, figuraalse rühmitamise põhimõte, vaasipilt, mosaiik, vahamaal, raidkuju tektoonika, Lysippose proportsiooniõpetus – miks ei avaldanud see kõik mingit mõju?

Kuna algusest peale oli selge, mida taheti väljendada, siis nähti enda ees olevast surnud kooslusest ainult seda vähest, mida näha sooviti, ja sedagi nii, nagu sooviti, nimelt vastavalt omaenese ja mitte toonase looja kavatsusele – selle viimase üle pole ükski elav kunst kunagi tõsiselt järele mõelnud. Kui egiptuse plastika “mõju” kreeka koiduaegsele plastikale joon-joonelt läbi uurida, siis võib lõpuks näha, et mõju polegi, vaid et kreeka vormitahe võttis neilt vanadelt kunstidelt mõned tunnusjooned, milleni ta ilmselt oleks jõudnud ilma nendetagi. Antiikse maastiku lähikonnas olid töötanud egiptlased, kreetalased, babüloonlased, assüürlased, hetiidid, pärslased, foiniiklased – ning kreeklased tundsid arvutut hulka nende ehitisi, ornamente, kunstiteoseid, kultusi, riigivorme, kirjaviise, teadusi – kuid kas antiikne hing kasutas midagi sellest omaenda väljendusvahendina? Ma kordan: ikka nähakse vaid neid suhteid, mille puhul keegi midagi vastu võttis ja omaks tunnistas. Aga kuidas jääb sellega, mida vastu ei võetud? Miks ei aktsepteeritud näiteks egiptuse püramiide, püloone, obeliske, hieroglüüf- ja kiilkirja? Mis oli see, mida Hispaania ja Sitsiilia gooti kunst ja gootilik mõte Bütsantsi ning mauri Ida mõtte- ja vormivaramust ei omandanud? Valiku tegemise ja niisama otsusekindla ümbertõlgendamise täiesti teadvustamata tarkust on raske ülehinnata. Iga selline suhe, mis võetakse vastu, on mitte ainult erand, vaid ka vääritimõistmine, ja oleluse seesmine jõud ei väljenda end ehk kusagil niisama selgelt kui kavakindla vääritimõistmise kunstis. Mida valjemini mõne võõrapärase mõtlemise printsiipe kiidetakse, seda põhjalikumalt on kindlasti muudetud nende tähendust. Vaadakem ometi kord täpselt järele, mismoodi on Õhtumaal Platonit ülistatud! See on toimunud Bernard de Chartres’ist ja Marsilius Ficinusest kuni Goethe ja Schellingini! Mida alandlikumalt võõras religioon vastu võetakse, seda täiuslikumalt on ta juba omandanud uue hingelise vormi. Ükskord tuleks tõesti kirjutada “kolme Aristotelese” lugu, nimelt kreeka, araabia ja gooti Aristotelese, kellel pole ühtki ühist mõistet ega mõtet. Või siis maagilise kristluse faustiliseks muutumise lugu! Me kuuleme ja õpime, et Läänes levis see religioon vanast kirikust lähtudes muutumatult üle Õhtumaa. Tegelikult tuletas maagiline inimene kogu oma dualistliku maailmateadvuse sügavusest omaenese religioosse virgeoleku keele, mida meie nimetame kristluseks. Selle, mis edasiantavaks osutus – sõnad, vormelid, tavad –, võttis hilisantiikse tsivilisatsiooni esindaja vastu oma religioosse teadvuse keskpunktina; ühelt inimeselt teisele kandudes jõudis see vormikeel kuni õhtumaise eelkultuuri germaanlasteni, sõnades ikka üks ja sama, tähenduselt alati midagi muud. Pühasõna algupärast tähendust poleks ilmaski juletud parandada, aga seda ei tuntudki üldse. Kui see tundub kahtlane, siis vaadelgem ideed Jumala armust, mis Augustinusel on dualistlikult suunatud inimeses olevale substantsile, ja Calvinil dünaamiliselt inimese tahtele. Või meile vaevalt mõistetav maagiline kujutlus consensus’est,^* mis eeldab igas inimeses pneuma’t, milline on jumaliku pneuma emanatsioon, ning järelikult asjassepühendatute kokkulangevas arvamuses vahetu jumaliku tõe leiab. Sellisel tõsikindlusel rajaneb varakristlike kontsiilide otsuste väärikus, nagu ka teaduslik meetod, mis veel praegugi islami maailmas valitseb. Kuna õhtumaine inimene sellest aru ei saanud, kujunesid hilisgooti kontsiilid talle omamoodi parlamendiks, mis pidi kitsendama paavstluse vaimset liikumisvabadust. Nii mõisteti kontsiilide tähendust ka veel 15. sajandil – mõelgem Konstanzile, Baselile, Savonarolale ja Lutherile –, kuni lõpuks pidi see frivoolse ja mõttetuna kaduma paavstliku ilmeksimatuse mõtte ees. Või võtkem araabia koiduaegne idee liha ülestõusmisest, mis samuti eeldab jumaliku ja inimliku pneuma kujutlust. Antiikaegne inimene oletas, et hing kui keha vorm ja mõte sünnib kuidagi koos kehaga. Kreeka filosoofiline mõte seda ei käsitle. Sellisel vaikimisel võib olla kaks põhjust: vastavat ideed kas ei tunta, või on see nii loomulik, et ei jõua probleemina üldse teadvusse. Antud juhul on tegemist selle teise põhjusega. Araablase meelest on niisama loomulik, et tema pneuma kui jumaliku sfääri emanatsioon on asunud elama tema kehasse. Sellest järeldub, et siis, kui inimvaimul viimselpäeval üles tõusta tuleb, peab midagi alles olema: seepärast ülestõusmine ek nekrōn, laipadest. See mõte oma sügavuses on õhtumaisele maailmatundele täiesti arusaamatu. Püha õpetuse sõnades ei kaheldud, kuid ebateadlikult seostasid vaimselt kõrgelseisvad katoliiklased ja väga selgesti ka Luther neid teise tähendusega. See, mida me praegu tähistame sõnaga ‘surematus’, tähendab hinge kui puhta jõukeskme edasikestmist igavesest ajast igavesti. Kui Paulus ja Augustinus saaksid õppida tundma meie arusaamu kristlusest, siis lükkaksid nad kõik meie raamatud, dogmad ja mõisted läbinisti arusaamatute ning ketserlikena tagasi.

Tugevaima näitena süsteemist, mis näiliselt on oma põhijoontes rännanud muutumatuna läbi kahe aastatuhande, samal ajal kui see tegelikult tegi kolmes kultuuris läbi kolm täielikku arengut, iga kord täiesti erineva tähendusega, esitan ma järgnevalt Rooma õiguse ajaloo.

____________

* ar. idžmā‘, vrd. II kd., lk. 100 jj.