Читать книгу Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER) - Oswald Spengler - Страница 17

Ma kordan: iga olend kogeb teisi ja nende saatust ainult iseenda suhtes. Tuviparve, kes põllule laskub, jälgib põlluomanik hoopis teisel pilgul kui loodusesõber tänaval ja kull õhus. Talunik näeb oma pojas järeltulevat sugu ja pärijat, naaber teist talumeest, ohvitser sõdurit, võõras teeline kohalikku elanikku. Keiser Napoleon koges asju ja isikuid teisiti kui varem, leitnandina. Pandagu inimene uude olukorda, tehtagu revolutsionäär ministriks, sõdur kindraliks, ning ajalugu koos oma kandjatega hakkab talle otsekohe teistmoodi paistma. Talleyrand nägi kaasaeglasi läbi, sest ta kuulus nendega kokku. Kui ta oleks sattunud järsku Crassuse, Caesari, Catilina ja Cicero seltsi, võinuks ta nonde abinõudest ja kavatsustest valesti või üldse mitte aru saada. Pole olemas ajalugu kui sellist. Mingi konkreetse perekonna lugu paistab igale pereliikmele, riigi lugu igale parteile, ajajärgu lugu igale rahvale isemoodi. Sakslane ei näe Maailmasõda samamoodi nagu inglane, tööline majandusajalugu nii nagu ettevõtja, Õhtumaa ajaloolase silme ees pole samasugune maailma-ajalugu nagu suurtel araabia ja hiina ajalookirjutajatel. Võib-olla oleks mingi perioodi ajaloo objektiivne kujutamine võimalik väga suurest kaugusest ja ilma sisemise osavõtuta; samas on parimadki tänapäeva ajaloolased näidanud, et nad ei suuda isegi Peloponnesose sõda ja Aktioni lahingut hinnata ega kujutada ilma neid tänapäevaste huvidega seostamata.

Ka sügavaim inimesetundmine ei välista, vaid koguni nõuab, et tema tõdemused oleksid igati selle värvi, kelle omad nad on. Just inimesetundmise ja elukogemuse puudulikkus lubab endale lobisevaid üldistusi, mis kõige olulisemat, nimelt ajaloosündmuste ainukordsust, moonutavad või üldse ei märka. Selle poolest paistab eriti silma too materialistlik ajalookäsitlus, mida võib peaaegu ammendavalt määratleda füsiognoomilise ande vajakajäämisena. Kuid ometi on igal inimesel just seepärast, et ta on mingi klassi, ajajärgu, rahvuse ja kultuuri esindaja – ning omakorda sellel ajajärgul, klassil, kultuuril tervikuna –, tüüpiline ajaloopilt, nagu see peabki sellega seoses olema. Ülima võimalusena evib iga kultuuri olelus tervikuna mingit tema jaoks sümboolset algupärast ettekujutust maailmast kui ajaloost, ja nii üksikisikute kui ka inimhulkade häälestus on selle peegelpildiks. Kui kellegi teise arusaama nimetatakse oluliseks (või pealiskaudseks, algupäraseks, triviaalseks, ekslikuks, iganenuks), siis sünnib see alati sel ajahetkel vajalikku ettekujutust kui aja ning inimese pidevat funktsiooni arvesse võttes – ilma et keegi seda endale teadvustaks.

Kahtlemata on igal faustilise kultuuri esindajal omaenese ajaloopilt, see tähendab, mitte üks ja muutumatu, vaid loendamatu hulk pilte tema noorusest alates, mis vastavalt päeva- ja aastasündmustele lakkamatult kõiguvad ja teisenevad. Ja kui erinev on erinevate ajastute ja seisuste tüüpiline ajaloopilt: Otto Suure ja Gregorius VII, Veneetsia doodži ja vaese palveränduri maailm! Kui erinevates maailmades on elanud Lorenzo de’ Medici, Wallenstein, Cromwell, Jean-Paul Marat ja Bismarck; või gooti ajastu pärisori, barokiajastu õpetlane, ja mingis (näiteks Kolmekümneaastases, Seitsmeaastases või Napoleoni-vastases) sõjas võidelnud ohvitser; või meiegi päevil friisi talupoeg, kes tõeliselt kuulub kokku ainult oma maastiku ja selle elanikega, Hamburgi suurkaupmees ja füüsikaprofessor! Ja ometi on sel kõigel, sõltumata neist igaühe vanusest, positsioonist ja eluajast, üks ühine põhijoon, mis nende ajaloopiltide kogumit ja sellele kõigele aluseks olevat kujutluste laadi iga teise kultuuri omast eristab.

Mis aga antiikset ja India ajaloopilti Hiina ja araabia ning eriti teravasti õhtumaisest ajaloopildist lahutab, on silmapiiri ahtus. Seda, mida kreeklased Egiptuse ajaloost teada võisid ja teadma pidid, ei lasknud nad kunagi tungida omaenese ajaloopilti, mis enamiku jaoks lõppes sündmustega, millest viimased elusolijad veel jutustada oskasid, ja kus koguni kõige helgemate peade jaoks kehtestas müütilise piiri Trooja sõda, millele ei pidanud eelnema enam mingit ajaloolist elu.

Araabia kultuur (seda nii juutide kui ka pärslaste ajaloolises mõtlemises umbes Kyrosest alates) oli esimene, mis söandas sooritada üllatava võtte ning viia legendi maailma loomisest mingi tõelise ajaarvestuse kaudu seosesse olevikuga; ning pärslaste juhul võeti ette koguni viimsepäevakohtu ja Messiase ilmumise kronoloogiline kindlaksmääramine. See kogu inimajaloo terav ja üsna kitsas piiritlemine – pärsia variant hõlmab kokku tosinat, juudi variant seni veel mitte kuut aastatuhandet – on maagilise maailmatunde paratamatu väljendus, mis juudi-pärsia loomislegendi selle sügavamas tähenduses täielikult lahutab babüloonia kultuuri kujutlustest, millelt ta on laenanud palju väliseid jooni. Täiesti teise tunde ajel avasid hiina ja egiptuse ajaloomõte avara lõpetamata perspektiivi, ja seda läbi kronoloogiliselt kindlaks tehtud dünastiate rea, mille algus aastatuhandete tagusesse halli kaugusse peitub.

Kristliku ajaarvestuse⁴ kaudu ette valmistatuna hakkab faustiline ettekujutus maailma-ajaloost otsekohe laiendama ja süvendama õhtumaise kiriku poolt üle võetud maagilist ettekujutust, millele Florise Joachim oli 1200. aasta paiku rajanud kogu maailma saatuse sügavmõttelise tõlgenduse, nähes selles kolme järjestikust – Isa, Poja ja Püha Vaimu – ajastut. Ühtlasi laieneb pidevalt geograafiline silmapiir, mille viikingid ja ristisõitjad juba gooti ajal Islandist kuni Aasia kaugete piirkondadeni venitasid.⁵ Esimest korda ja kõigist teistest kultuuridest erinevalt muutub alates 16. sajandist planeedi kogu pealispind barokiajastu kõrgema inimese jaoks inimajaloo vaatepaigaks. Esmakordselt on kompass ja pikksilm teinud sellest hilisaja haritlaste teoreetilisest oletusest, et maakera on kerakujuline, tõelise tunde, et elatakse maailmaruumis kera pinnal. Aastate loendamise kahekordne lõpmatus enne ja pärast Kristuse sündi kaotab nii maise kui ka ajalise silmapiiri. Ja selle planetaarse ning lõpuks kõiki kõrgkultuure hõlmava ettekujutuse mõjul on praegu lagunemas ka too ammugi pealiskaudseks ja tühjaks muutunud gootilik jaotus vana-, kesk- ja uusajaks.

Kõigis teistes kultuurides langevad maailma-ajaloo ja inimajaloo piirid kokku: maailma algus on inimese algus; inimkonna lõpp on ka maailma lõpp. Faustiline kalduvus lõpmatuse poole paneb need mõisted barokiajastul esimest korda lahknema ja teeb senitundmatus ulatuses hõlmatud inimajaloost üksnes maailma-ajaloolise episoodi, ning näeb Maad, millest teised kultuurid käsitavad “maailmana” vaid selle pealispinna osakest, väikese tähena miljonite päikesesüsteemide hulgas.

Just praeguse kultuuri ajaloolise maailmapildi ulatuse tõttu on nüüd eriti vajalik hoolikalt eristada enamiku inimeste igapäevast häälestust sellest maksimumini küündivast, milleks on võimelised üksnes kõrgeimad vaimud, ja nemadki vaid hetkiti. Erinevus Themistoklese ja atika talupoja ajaloolise silmapiiri vahel on ehk tühine, kuid juba keiser Heinrich VI ja mõne tema-aegse pärisorja puhul on see tohutult suur, ning koos faustilise kultuuri tõusuga avardub ja süveneb suurim võimalik häälestumisjõud nõnda, et see muutub kättesaadavaks üha kitsamale ringkonnale. Tekib otsekui võimaluste püramiid, kus igaüks vastavalt võimetele hõivab koha astmel, mida nimetatakse kõrgeima talle jõukohase häälestuse järgi. See aga tõmbab Õhtumaa inimeste vahele piiri ajalooliste eluküsimuste käsitamise osas, nagu seda taolises saatuslikus teravuses kahtlemata ei tundnud ükski teine kultuur. Kas tänapäeval võib tööline talupojast tõesti aru saada? Või diplomaat käsitöölisest? Igaühe ajaloolis-geograafiline silmapiir, mille tingimustes nad oma küsimusi sõnastavad, on nii erinev, et mõttevahetusest saab möödarääkimine. Tõelise inimesetundja jaoks on kaasinimese häälestus küll veel hoomatav, ning ta seab oma sõnad sedamööda – nagu me kõik teeme lastega rääkides –, aga kunst elada niiviisi sisse ka mõne minevikuinimese, Heinrich Lõvi või Dante ajaloopilti, et saada selgesti aru tema mõtetest, tunnetest ja otsustest, on kahe virgeolekuseisundi suure ajavahe korral nii haruldane, et 18. sajandil sellist ülesannet isegi veel ei aimatud, ja alles 19. sajandil on see kujunenud ajalookirjutuse (küll väga harva täidetud) nõudeks.

Tõelise inimajaloo palju laiemast maailma-ajaloost ehtfaustilise lahutamise tagajärg on see, et baroki lõpust alates on meie maailmapildis järjestikku üksteise taga mitu üksteisest eraldatud silmapiiri, mille vaheliste alade uurimiseks on sündinud rohkem või vähem ajaloolise iseloomuga üksikteadused. Astronoomia uurib tähtede maailma, geoloogia maakoore, bioloogia elusolendite, antropoloogia inimeste saatust, ja alles seejärel algab kõrgkultuuride “maailmaajalugu”, millega järgnevalt liitub üksikute kultuurielementide ajalugu, perekonnalugu, ja lõpuks just Õhtumaal eriliselt väljakujunenud elulugu.

Igaüks neist kihtidest või tasanditest nõuab eraldi keskendumist, ning fookuse täpsustudes lakkavad kitsamad või laiemad tasandid olemast elav tekkimine ja muutuvad lihtsalt antud tõsiasjadeks. Kui uurime lahingut Teutoburgi metsas,^* siis on ühe eeldusena antud selle metsa olemasolu Põhja-Saksamaa taimede-ilmas. Kui küsime Saksa lehtpuumetsade ajaloo kohta, siis on taustaeelduseks (kuid oma erilise saatuse mõttes hetkel mitte uuritav tõsiasi) mulla geoloogiline kihistus. Kui küsime kriidiladestuse päritolu järele, siis on üks põhilisi eeldusi (kuid mitte vaadeldav probleem) Maa enese kui päikesesüsteemi planeedi olemasolu. Või teisiti lähenedes: see, et tähtede-ilmas on planeet Maa; et Maa peal on nähtus nimega elu; et üks eluvormidest on inimene; et inimajaloos on olemas orgaaniline vorm, mida me nimetame kultuuriks – on alati juhus järgmise, temast hõlmavama tasandi kogupildis. Oma Strassburgi perioodist kuni esimese Weimari perioodini ilmutas Goethe tõsist huvi maailma-ajaloo vastu – sellest annavad tunnistust visandid Caesarist, Muhamedist, Sokratesest, Igavesest Juudist, Egmontist –, ent sestpeale, kui ta pidi valusalt loobuma igasugusest suurejoonelisest poliitilisest tegevusest, millest meile räägib ka “Tasso” lõplik, ettevaatlikult resigneerunud variant, lülitas ta selle huvi välja ning pühendus edaspidi, end peaaegu vägisi kitsendades, taimede, loomade ja maakera ajaloole, oma “elavale loodusele” ja ka iseenda eluloole.

Niivõrd kui kõik need ettekujutused on arenenud samades inimestes, on neil ühesugune struktuur. Ka taimede ja loomade, maakoore ja tähtede ajalugu on fable convenue,^** mille välises tegelikkuses peegeldub “mina” sisemus, tema oleluse suundumus. Loomariigi või kivimite ladestuse uurimist on uuriva inimese, tema ajajärgu, rahvuse ja sotsiaalse seisundi subjektiivsest seisukohast niisama võimatu vabastada kui revolutsiooni või Maailmasõja vaatlusi. Kanti ja Laplace’i, Cuvier’, Lyelli, Lamarcki, Darwini kuulsatel teooriatel on ikkagi ka poliitilis-majanduslik värving, ning just see jõuline mulje, mille nad võhikute ringkondadele on jätnud, tõestab, et kõigi nende ajalookihtide käsitus pärineb ühisest allikast. Praegu aga on lõpule jõudmas viimane faustilisele ajaloomõttele veel reserveeritud saavutus: nende üksikute kihtide orgaaniline ühendamine ja ühteainsasse tohutu suurde, ühtse füsiognoomikaga maailma-ajalukku lülitamine, kus nüüd vaatleja pilk üksikinimeste elust katkematult universumi esimeste ja viimaste juhtumusteni ulatub. Niisuguse ülesande on mehhanistlikul, seega mitte-ajaloolisel kujul püstitanud 19. sajand. 20. sajandi eesmärkide hulka kuulub selle lahendamine.

____________

* Sellest on järgnevalt juttu kui Varuse lahingust. Aastal 9 p.Kr. kaotas Rooma väejuht Publius Quinctilius Varus Teutoburgi metsas lahingu heruskide väepealikule Arminiusele.

** tõesena võetav väljamõeldis (pr.)