Читать книгу Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER) - Oswald Spengler - Страница 20

Põgus vaade kultuuride rühmale toob nähtavale terve rea ülesandeid. 19. sajand, mil ajaloo uurimist mõjutasid loodusteadused ja ajaloomõtet suunasid barokiajastu ideed, viis meid ainult tipule, millel seistes me näeme oma jalge ees uusi teid. Kas me neile ka suundume?

Tohutu raskus, millele nende suurte elukäikude ühismõõduline käsitlemine senini on põrganud, seisneb kaugete alade tõsise läbiuurimise puudulikkuses. Taas kord puutume kokku lääneeurooplase isandliku vaateviisiga, milline märkab ainult seda, mis talle keskaja kaudu antiigi poolt läheneb, ega suhtu piisava tõsidusega ülejäänusse. Hiljuti on hakatud uurima mõnda üksikut hiina ja india maailma valdkonda: nende kunsti, religiooni ja filosoofiat. Poliitilist ajalugu käsitletakse lobisevas stiilis või mitte üldse. Keegi pole mõelnud, et Hiina ajaloo suuri riigiõiguslikke küsimusi – Li-wangi “Hohenstaufeni”-saatust (842 e.Kr.), esimest vürstikongressi (659 e.Kr.), võitlust “roomaliku” Qini riigi imperialismi (lianheng) printsiipide ja rahvasteliidu idee (hezong) vahel aastail 500–300 e.Kr., või Hiina “Augustuse” Shi Huangdi tõusu (221 e.Kr.) – tuleks käsitleda sama põhjalikult, nagu tegi Mommsen Augustuse printsipaadiga. Kui täielikult indialased India riikide ajalugu ka unustanud poleks, kuid Buddha päevilt on siiski olemas rohkem materjali kui antiikmaailma ajaloost 9. ja 8. sajandil e.Kr. Sellegipoolest teeme veel praegugi näo, nagu elanuks indialane täiesti oma filosoofias, nii nagu ateenlasedki, kes meie klassitsistide arvates saatsid oma elu mööda kaunishingedena Ilissose kaldal filosofeerides. Ent ka Egiptuse poliitika üle pole eriti mõtteid mõlgutatud. Hüksoslaste ajajärgu (mida pole veel keegi uurinud) nime taha peitsid hilisemad egiptuse ajaloolased samasuguse kriisi nagu see, mida hiinlased käsitlevad “võitlevate riikide perioodina”. Ning araabia maailmas ulatub huvi täpselt sinnamaani, kus lõpeb antiikkeelte levikuala. Mida kõike pole kirjutatud Diocletianuse riigireformide teemal! Ja milline materjal on kokku kantud näiteks Väike-Aasia provintside üksluise halduse ajaloo kohta – kuna see oli kirjutatud kreeka keeles! Kuid Diocletianuse igakülgne eeskuju, Sassaniidide riik, pälvib tähelepanu vaid sel ajal, mil ta pidas sõda Roomaga. Kuidas aga on lood tolle riigi enda halduse ja õiguse ajalooga? Või mida on kogutud Egiptuse, India ja Hiina õigusloo ja majanduse kohta, nii et see võiks kannatada võrdlust töödega antiikaja õigusest?⁹

3000. aasta¹⁰ paiku e.Kr. said pärast pikka “Merovingide aega”, mis on Egiptuses veel selgesti eristatav, äärmiselt väikestel aladel Niiluse ja Eufrati alamjooksul alguse kaks vanimat kultuuri. Siin on erinevust koidu- ja hilisaja vahel juba ammu tähistatud nimedega Vana riik ja Keskmine riik, Sumer ja Akad. Alates kuuendast dünastiast ilmutab Egiptuse feodaalaja lõpp, mil pärusaadli kujunemine tingis varase kuningavõimu langemise, nii imekspandavat sarnasust asjade käiguga Hiina (alates Yi-wangist 934–909 e.Kr.) ja õhtumaisel koiduajal (alates keiser Heinrich IV-st), et tuleks julgeda ette võtta nende võrdlev uurimine. Babüloonia “baroki” algul ilmub suur Sargon I (2300 e.Kr.), kes tungib kuni Vahemereni, vallutab Küprose, ning nimetab end (Justinianus I ja Karl V moodi) “nelja maailmajao isandaks”. Nüüd, Niiluse ääres u. 18. sajandil e.Kr., Akadis ja Sumeris veidi varem, kujunevad välja ka esimesed tsivilisatsioonid, millest Aasia oma ilmutab vägevat ekspansioonijõudu. Siitpeale kandusid “Babüloonia tsivilisatsiooni saavutused”, üht-teist mõõtmise, loendamise ja arvutamisega seonduvat, Põhjamere ja Kollase mereni. Mõnelgi tööriistal leiduvat babüloonia tootemärki võisid germaani metslased võlumärgiks pidades austada, ja sellest võis tärgata mõni “ürggermaani” ornament. Kuid babüloonia maailm ise läks ühest valdusest teise. Pealinnas vahetasid üksteist välja kassiidid,^* assüürlased, kaldealased, meedlased, pärslased, makedoonlased – puha väikesed¹¹ sõjaväed tugeva juhiga eesotsas –, ilma et rahvas oleks neile tõsiselt vastu hakanud. See on esimene näide “Rooma keisririigi” stiililaadist. Egiptuses läheb samamoodi. Kassiitide võimu all panevad seal valitsejaid paika ja võtavad maha pretoriaanid; vanu riigiõiguslikke vorme hoiavad ülal assüürlased – samamoodi nagu Rooma sõdurkeisrid Commodusest alates; riigivalitsejatena käituvad nii pärslane Kyros kui idagoot Theoderich; ning isandrahvastena võõral maal tunnevad end ka meedlased ja langobardid. Kuid need on riigiõiguslikud, mitte tegelikud erinevused. Aafriklase Septimius Severuse leegionid tahtsid täpselt sedasama, mida Alarichi läänegoodid, ning Adrianoopoli lahingus võis “roomlasi” ja “barbareid” vaevalt enam eristada.

Alates 15. sajandist e.Kr. tekib kolm uut kultuuri: kõigepealt india kultuur Ülem-Pandžabis, seejärel hiina kultuur Huang He keskjooksul (14. saj. e.Kr.) ja antiikkultuur Egeuse mere ääres (11. saj. e.Kr.). Kui Hiina ajaloolased räägivad kolmest suurest dünastiast (Xia, Shang ja Zhou), siis vastab see umbes Napoleoni arvamusele, kes nimetas end neljanda dünastia rajajaks pärast Merovinge, Karolinge ja Kapetinge. Tegelikult koges kogu kultuuri arengukäiku kummalgi juhul ainult see kolmas. Hiinas läks kultuur tsivilisatsiooniks üle siis, kui Zhou dünastia titulaarkeisrist (441. a. e.Kr.) sai “idapoolse valitseja” riigipensionär; Õhtumaal toimus see siis, kui hukati “Louis Capet” ehk Louis XVI (1792). Shangi lõpuajast on säilinud mõned pronkskujud, mis on hilisema kunstiga samasuguses vahekorras nagu Mükeene keraamika varase antiigi omaga ja Karolingide kunst romaani kunstiga. Koiduajad – nii veedade, Homerose kui Hiina – oma linnuste ja losside, rüütelkonna ja feodaalkorraga esindavad kogu gootikat, Hiina “suurte kaitsjate aeg” (Mingzhu, 685–591) aga vastab igati Cromwelli, Wallensteini, Richelieu ning antiigi varasemate türannide ajajärgule.

Aastaid 480–230 e.Kr. nimetavad hiina ajaloolased “võitlevate riikide ajastuks”. See kulmineerus saja-aastase lakkamatu sõja, hiigelsõjavägede ja kohutavate sotsiaalsete vapustustega, ning sellest sai alguse Rooma riiki meenutav Qin kui Hiina imperialismi rajaja. Sedasama koges Egiptus aastail 1800–1550 e.Kr. (mida on alates 1675. aastast nimetatud hüksoslaste ajajärguks); antiik alates Chaironeia lahingust, ning kõige hirmsamal kujul Gracchuste tribunaadist kuni Aktioni lahinguni (133–31 e.Kr.). Samasugune on Lääne-Euroopa–Ameerika maailma saatus 19. ja 20. sajandil.

Samamoodi nagu antiikajal kandub raskuspunkt Atikast Latiumi, kandub see Hiinas Huang He jõelt (Henani juures) Jangtse äärde (tänapäeval Hubei provints). Xi Jiang, ‘läänejõgi’ oli hiina õpetlastele niisama ebamäärane kui Aleksandria õpetlastele Elbe, ja India olemasolust polnud neil veel aimugi.

Nii nagu Juliuste-Claudiuste koja keisrid maakera teisel poolel, ilmub siin vägev Ying Zheng, kes Qini riigi otsustavates lahingutes ainuvalitsusele viib. Aastal 221 e.Kr. võtab ta endale augustuse tiitli (seda tähendabki shi) koos tseesari-nimega Huangdi. Tema rajab “Hiina rahu”, viib väsinud impeeriumis läbi suure sotsiaalse reformi ning alustab juba päris Rooma kombel Hiina limes’e, kuulsa müüri ehitamist, milleks ta aastal 214 e.Kr. vallutab osa Mongooliast. (Roomlastel hakkas arusaam kindlast piirist barbarite vastu kujunema pärast Varuse lahingut; kindlustused rajati 1. sajandil.) Suurtes sõjakäikudes alistas Shi Huangdi kõigepealt barbarite hõimud lõuna pool Jangtsed ning kindlustas selle piirkonna sõjavägede jaoks kõlblike teedega, asunduste ja kastellidega. Niisama roomalik on aga ka tema koja perekonnalugu, mis leidis kiire lõpu nerolikes õudustes, kus mängisid oma osa kantsler Lü Buwei, keisrinna-ema esimene abikaasa, ja suur riigimees Li Si, oma aja “Agrippa” ning hiina standardkirja looja. Nüüd järgnesid kaks Hani dünastiat (läänepoolne 206 e.Kr. – 23 p.Kr., idapoolne 25–220), kelle ajal piir üha edasi liikus, sellal kui eunuhhidest ministrid või kindralid ja sõdurid pealinnas omal valikul valitsejaid pukki panid ja maha võtsid. Mõnel kummalisel hetkel, keisrite Wudi (140–87 e.Kr.) ja Mingdi (58–76) päevil olid hiina konfutsianistlik, india budistlik ja antiigi stoitsistlik maailmariik jõudnud Kaspia merele nii lähedale, et oleksid kergesti võinud ka kokku puutuda.¹²

Juhus tahtis, et hunnide rängad kallaletungid murdusid Hiina limes’e vastu, mida iga kord kaitses tugev keiser. Aastail 124–119 e.Kr. said hunnid otsustavalt lüüa Hiina “Traianuse” Wudi käest, kes vallutas lõplikult ka LõunaHiina, omamaks pääsu Indiasse, ja ehitas hiiglasliku ning kindlustega kaitstud Tarimi sõjatee. Hunnid pöörasid lõpuks läände ja ilmusid hiljem, germaani hõimusid jälitades, Rooma piirivalli ette. Siin oli neil edu. Rooma impeerium leidis lõpu, ja seetõttu on siiani alles veel ainult Hiina ja India impeerium, need alaliselt vahelduvate võimude himustatud objektid. (Tänapäeval on himustajateks lääne “punapäised barbarid”, kes kõrgesti tsiviliseeritud braahmanite ja mandariinide silmis ei mängi teistsugust ega paremat rolli kui mogulid ja mandžud, ning kes ei tarvitse jääda viimasteks.) Hävitatud Rooma impeeriumi koloniseeritava ala loodenurgas seevastu valmistus tärkama Õhtumaa eelkultuur, sellal kui idas oli juba arenemas araabia koiduaeg.

Araabia kultuuri võib pidada avastuseks.^** Hilisemad araablased küll aimasid selle ühtsust, õhtumaistel ajalookirjutajatel aga jäi see nii täielikult kahe silma vahele, et seda ei osata isegi rahuldavalt nimestada. Valitseva keele järgi võiks vastavat eelkultuuri ja koiduaega nimetada aramealikuks, hilisaega araabialikuks. Õiget nime polegi. Kultuurid paiknesid siin tihedalt kõrvuti, ja seepärast tuli korduvalt ette neist arenenud suurte tsivilisatsioonide üksteise peale ladestumist. Araabia eelaeg ise, mida võib jälgida pärslaste ja juutide juures, oli täielikult vana Babüloonia maailma mõjusfääris, koiduaeg aga mattus lääne poolt hoovava võimsa lumma alla, mida avaldas äsja täisküpsusele jõudnud antiiktsivilisatsioon. Tunda võis ka egiptuse ja india tsivilisatsiooni mõjutusi. Seejärel võlus araabia vaim omakorda algavat Õhtumaa kultuuri (enamasti hilisantiikset maskeeringut kandes), ning araabia tsivilisatsioon, mis LõunaHispaania, Provence’i ja Sitsiilia rahva hinges oli settinud sellal veel mitte päris surnud antiikkultuurile, muutus eeskujuks, mille varal kasvas gooti vaim.

Araabia kultuuriga seonduv maastik on kummaliselt lai ja rebestatud. Mõelgem end Palmyrasse või Ktesiphoni ja sealt edasi. Põhja pool asus Osroëne,^*** mille pealinnast Edessast sai araabia koiduaja Firenze. Lääne poole jäävad Süüria ja Palestiina, kus sündisid Uus Testament ja juudi Mišna, ning mille püsivaks eelpostiks on Aleksandria. Ida pool tegi mazdaism läbi jõulise uuenemise (mis vastab Messia sünnile juutluses), ning mille kohta me võime Avesta riismetest järeldada vaid seda, et see on aset leidnud. Siin sündisid ka Talmud ja Mani religioon. Sügaval lõunas, tulevasel islami kodumaal, arenes rüütliajastu, mis puhkes täiel määral õitsele Sassaniidide riigis. Veel tänapäevalgi leidub seal läbiuurimata linnuste ja losside varemeid, kust juhiti otsustavaid sõdu Aafrika rannikul paikneva kristliku Aksumi riigi ning Punase mere teisel kaldal, Araabia poolsaare rannikul asuva Lõuna-Araabia juudiriigi Himjari vahel – sõdu, mida diplomaatiliselt õhutati Roomast ja Pärsiast. Kõige kaugemal põhjas on Bütsants, kummaline segu närtsinud antiiktsivilisatsiooni ja varajase rüütliajastu vormidest, mis nii segadusttekitavalt väljendub ennekõike tema sõjavägede ajaloos. Lõpuks (ja liiga hilja) andis islam sellele maailmale ühtse teadvuse, millele tugineb too võidukas endastmõistetavus, mis peaaegu tahtetult tõi tema poole kristlasi, juute ja pärslasi. Seejärel tärkas islami pinnal araabia tsivilisatsioon, mis viibis tookord, kui teel Jeruusalemma murdsid ajutiselt sisse õhtumaised barbarid, oma kõrgeima vaimse täiuse astmel. Millisena võis see vaatemäng paista suursugustele araablastele? Vahest veidi bolševistlikuna? Araabia maailma poliitika jaoks olid olud “Frankistanis” midagi niisugust, mille peale vaadati ülalt alla. Kolmekümneaastase sõja päevil (mis araablaste silme jaoks toimus “kaugel läänes”), mil Inglise saadik Konstantinoopolis püüdis veenda Türgi sultanit astuma Habsburgide koja vastu, reageeriti sellele kindlas teadmises, et neil väikestel röövriikidel araabia maailma silmapiiri taga pole erilist tähendust Marokost Indiani ulatuva suure poliitika jaoks. Isegi siis, kui Napoleon maabus Egiptuses, ei olnud kohalikul rahval enamasti tulevikust veel aimugi.

Vahepeal oli sündinud uus kultuur Mehhikos. See jäi kõigist teistest nii kaugele, et ükski sõnum sellest ei jõudnud kunagi nende teisteni. Seda imekspandavam on tema arengu sarnasus antiikkultuuri omaga. Arheoloogid on sügavas hämmingus, mõeldes sealsete püramiidide (teocalli) ees oma dooria templitele, ja ometi on just mehhiko kultuuri antiigiga ühine joon, puudulik võimutahe tehnika alal see, mis määras relvastuse laadi ja tegi võimalikuks katastroofi.

See on ainuke näide kultuuri vägivaldsest surmast. Ta ei närbunud, teda ei surutud alla ega pidurdatud, vaid tapeti tema arengu täies toreduses, ta hävitati nagu päevalill, millel mõni mööduja pea otsast lööb. Kõik need riigid (nende hulgas üks maailmariik ja rohkem kui üks riikide liit, mille suurus ja vahendid kaugelt ületasid Kreeka-Rooma riikide omi Hannibali ajal) kogu oma kõrge poliitikaga, hoolikalt korraldatud rahandusega, kõrgeltarenenud seadusandlusega, administratiivse võimekuse ja majanduslike harjumustega, mis oleksid Karl V ministritele arusaamatuks jäänud, rikkaliku mitmekeelse kirjandusega, kõrgintellektuaalse suursuguse seltskonnaga – suurlinnades, milliseid Õhtumaal veel üldse ei olnud – kõike eelnimetatut ei murdnud meeleheitlik sõda, vaid hävitas mõne aastaga käputäis bandiite, ja nii täielikult, et ellujäänutel ei säilinud kõigest sellest enam mälestustki. Tenochtitláni hiigellinnast ei jäänud kivi kivi peale. Maajade suurlinnad Yukatáni ürgmetsades langevad kiiresti vegetatsiooni ohvriks. Me ei tea neist ühegi kohta, mis nime ta kandis. Toonasest kirjandusest on alles kolm raamatut, mida keegi lugeda ei oska.

Kõige kohutavam on siinjuures asjaolu, et see ei kuulunud isegi õhtumaise kultuuri paratamatuste hulka. See oli seiklejate eraasi, ning mitte keegi Saksamaal, Inglismaal ja Prantsusmaal ei aimanud tookord, mis siin toimus. Rohkem kui kusagil mujal tuli just siin ilmsiks et inimajalool pole mingit üldisemat mõtet. Sügav tähendus on ainult üksikute kultuuride käekäigul. Nende omavahelised suhted on juhuslikud ja tähtsusetud. Seekordne juhus oli nii koletult banaalne, lausa naeruväärne, et seda ei tohiks kasutada isegi kõige viletsamas jandis. Tragöödia juhatasid sisse ja viisid lõpule paar kehva suurtükki ja mõnisada kivilukuga püssi.

Selle maailma kõige üldisemastki ajaloost pole enam kunagi võimalik mingit kindlamat ülevaadet saada. Sündmused, mis on sama olulised, nagu olid meie jaoks ristisõjad ja reformatsioon, on jäljetult unustusse langenud. Alles viimastel aastakümnetel on uurimine teinud kindlaks vähemalt hilisema arengu piirjooned, ning nende andmete abil suudab võrdlev morfoloogia, võttes appi teiste kultuuride kohta teadaoleva, avardada ja süvendada ettekujutust ka mehhiko kultuuri varasema arengu kohta.¹³ Selle põhjal arvatakse, et mehhiko kultuuri epohhid on araabia kultuuri omadest umbes 200 aastat hilisemad ning õhtumaistest 700 aastat varasemed. Oli olemas eelkultuur, mis arendas kirja ja kalendrit nagu Egiptus ja Hiina, kuid seda me enam ei tunne. Ajaarvestus algas aastast, mis oli ammu enne Kristuse sündi, kuid mille täpset kaugust viimase suhtes ei saa enam kindlaks teha. Igatahes tõestab see mehhiko inimese erakordselt arenenud ajaloomeelt.

“Helleeniliste” maaja-riikide koiduajast annavad tunnistust dateeritud reljeefpiilarid vanades linnades nagu Copán¹⁴ (lõunas), Tikal ja veidi hiljem Chichén-Itzá (põhja pool), Naranjo ja Seibal (umbes 160–450). Perioodi lõpul saab Chichén-Itzá oma ehitistega eeskujuks tervetele aastasadadele. Selle kõrval kogevad uhket õitsengut Palenque ja Piedras Negras (läänes), mis võiks vastata meie hilisgootikale ja renessansile (450–600, Õhtumaadel 1250–1400?). Hilisajal (vastab barokile) saab stiiliarengu keskpunktiks Champutun; ühtlasi jõuavad kultuurilised mõjutused Anahuaci kõrgplatool elavate “itaalikute” – nahua rahvasteni, kes kunstiliselt ja vaimselt võtavad üksnes vastu, kuid oma poliitiliste vaistude poolest on maajadest kaugelt üle (umbes 600–960, sama antiigis 750–400 e.Kr., Õhtumaadel 1400–1750?). Nüüd algab maajade “hellenism”. 960. aasta paiku rajatakse Uxmal, millest peagi saab esmajärguline maailmalinn nagu samuti tsivilisatsiooni künnisel rajatud Aleksandria ja Bagdad; selle kõrval leiame terve rea hiilgavaid suurlinnu nagu Labna, Mayapán, Chacmultun ning jällegi Chichén-Itzá. Need märgivad suurepärase arhitektuuri kõrgpunkti, mis ei loo enam uut stiili, vaid kasutab vanu motiive – maitsekalt ja tohutus mõõtkavas. Poliitikas on esiplaanil kuulus Mayapáni Liiga (960–1195), kolme juhtiva riigi liit, mis suurtest sõdadest ja korduvatest revolutsioonidest hoolimata valitseb olukorda – paistab, et siiski veidi kunstlikult ja vägivaldselt (sama antiigis 350–150 e.Kr., Õhtumaadel 1800–2000).

Selle perioodi lõppu tähistab suur revolutsioon, millega seoses “rooma” nahuad sekkuvad lõplikult maajade asjadesse. Nende abil kutsus Hunac Ceel esile üldise ülestõusu ja hävitas Mayapáni (1190. aasta paiku, sama antiigis umbes aastal 150 e.Kr.). Mis nüüd järgneb, on ühe küpseks saanud tsivilisatsiooni tüüpiline lugu, kus üksikud rahvad sõjalise üleoleku pärast võitlevad. Maajade suured linnad tukuvad idüllilises rahus, mis meenutab Roomale kuuluva Ateena ja Aleksandria oleskelu. Vahepeal aga kujuneb nahuate ala kaugeimal äärel välja neist rahvastest noorim, asteegid – ürgjõulised, barbaarsed ja täitmatu võimutahtega. 1325. aastal (mis vastab Augustuse ajale) rajavad nad Tenochtitláni, mis peagi tõuseb kogu mehhiko maailma pealinnaks. 1400. aasta paiku algab suurejooneline sõjaline ekspansioon; vallutatud piirkonnad kindlustatakse sõjaväeliste kolooniate ja sõjateede võrguga, sõltuvaid riike hoitakse tugeva diplomaatia abil lõa otsas ja üksteisest lahus. Keiserlik Tenochtitlán kasvas hiiglasuureks rahvusvahelise elanikkonnaga linnaks, kus ei puudunud ükski maailmariigi keel. Kuivõrd nahua provintsid olid poliitiliselt ja sõjaliselt kontrolli all, tungiti kähku lõuna poole ning asutati end vallutama maajade riike. Pole teada, millise käigu asjad järgmise saja aasta sees oleksid võtnud. Enne tuli lõpp.

Õhtumaa asus tookord umbes sel astmel, mille maajad olid 700. aasta paiku juba ületanud. Alles Friedrich Suure aeg olnuks küps Mayapáni Liiga poliitikat mõistma. See, mille asteegid 1500. aasta paiku organiseerisid, jääb meie jaoks veel kaugesse tulevikku. Mis aga juba tookord faustilist inimest iga teise kultuuri omast eristas, oli tema rahuldamatu tung kaugusse, mis lõppkokkuvõttes põhjustas ka mehhiko ja peruu kultuuri hävitamise. See tung on pretsedenditu ja ilmneb igal alal. Kindel on see, et Kartaagos ja Persepolises aimati järele joonia stiili; hellenistlik maitse leidis imetlejaid india gandara-kunstis; selle aga, kui palju hiinalikku tungis põhjapoolsete maade germaani puitehitiste kunsti, avab ehk tulevane uurimistöö. Mošeestiil valitses Taga-Indiast kuni Põhja-Venemaani ning läänepoolse Aafrika ja Hispaaniani. Kuid kõik see kaob õhtumaiste stiilide ekspansioonijõu ees. On endastmõistetav, et stiiliajalugu ise jõuab täiusele ainult kodupinnal, kuid tema mõjutused ei tunne mingeid piire. Paika, kus oli seisnud Tenochtitlán, püstitasid hispaanlased barokkstiilis katedraali hispaania maalikunsti ja plastika meistriteostega; portugallased tegutsesid Ees-Indias (Hindustan), hilisbaroki itaalia ja prantsuse ehitusmeistrid kaugel Poolas ja Venemaal. Inglise rokokoole ja ennekõike ampiirile kuulub avar provints PõhjaAmeerika plantaatorite riikides, mille imelisi ruume ja mööblit Saksamaal liiga vähe tuntakse. Klassitsism avaldas mõju juba Kanadas ja Aafrika lõunatipus, ning sestpeale ei leidu enam mingeid barjääre. Igas teiseski vormivaldkonnas avaldus Õhtumaa noore tsivilisatsiooni suhe vanade ja veel olemasolevatega selles, et ta neid kõiki lääneeuroopa– ameerika eluvormide ikka tihedama kihiga kattis, mille all vana, omaenese vorm pikkamisi kaob.

____________

* Röövellik mägirahvas Paabelist põhja pool, kelle Aleksander Suur aastal 323 e.Kr. allutas.

** Vrd. II kd., III ptk.

*** Iseseisev kuningriik Mesopotaamia loodeosas aastail 132 e.Kr. – 244 p.Kr.