Читать книгу Bellagrand - Paullina Simons - Страница 10

Harry püüdis magada, aga Gina ei lasknud.

„Ära mängi väsinut,” sosistas ta. „Revolutsioonilist loba jaksasid ajada küll.”

Mees pani käe naise suule. „See oli kõigest loba. Ma olen omadega läbi.” Ta suudles naist. „Homme räägime. Kui see pole just su tavapärane jõulujutlus.”

„Ja see on ...”

Mees aimas teda järele. „Harry, millal, oh, millal sa oma perega ära lepid?”

„Väga hea küsimus.”

„Ma magan. Ma ei kuule üldse, mida sa räägid. Ma näen unes, et sa oled vait.”

Gina raputas teda.

Mees oigas.

„Tss,” tegi Gina. „Muidu arvab Mimoo, et me vallatleme.”

„Oleks see vaid tõsi,” vastas Harry, sõrmed naise ihusse surutud.

„Kõigepealt räägime, pärastpoole vaatame, mis edasi saab.” Nad olid väikese voodi tekkide all ligistikku. Külm oli. Nad surusid end teineteise vastu, et sooja saada.

„Pärastpoole pole ma enam ärkvel.”

Kuid miski andis Ginale märku, et mees võib siiski ärkvel püsida.

„Miks sa Arturo vastu kenam ei ole?” pomises Harry, suu vastu Gina kaela. „Angela on hingepõhjani haavunud, et sina ja Mimoo ei ole tema vastu sõbralikumad.”

„Ma olen sõbralik.” Kuid oli tõsi, et ema oli Arturo vastu tõrges. Nagu näeks tema pea kohal musti kaarnaid.

„Ameerika moodi viisakas. Mitte itaallase moodi sõbralik.”

„Ma püüan kõiges olla rohkem ameeriklane ja vähem itaallane.”

Mehe käed liikusid naise kehal, öösärgi all, suu otsis tema suud. „Palun ära seda tee. Ükskõik mida, ainult mitte seda. Ma palun sind, ole itaallane.”

„Siis olen juba kõiges itaallane,” sosistas naine vastu. „Mitte ainult selles ühes asjas, mis sulle meeldib.”

„Ma võtan lapse koos vanniveega.” Tekid libisesid veidi allapoole, kui mees naise külge klammerdus, suu tema paljastel õlgadel, millelt öösärk oli alla tõmmatud. Gina tõmbus tema huultest eemale, ta oli ülitundlik, ja mida selle kohta öelda? Õigupoolest mitte midagi muud kui ...

„Lastest rääkides ... mm, kuule ... mul poleks väikese tite vastu midagi, Harry.”

„Mida?”

„Sina mainisid lapsi.”

„Ma ei maininud lapsi. See oli metafoor.”

„Mina mõtlen päris lapsele.”

„Mis ajast?”

Gina ei tahtnud tunnistada, et on kaua aega päevi lugenud ning neid halastamatus üsakalendris maha tõmmanud. „Juba mõnda aega.”

„Ma arvasin, et me leppisime kokku. Me mõlemad ütlesime ei.”

„Me leppisime tõesti kokku,” ütles naine, suu vastu patja.

Mees oli tema seljal lamanud. Nüüd tuli ta maha. „Noh, ja siis.”

„Noh, ja siis – ei midagi. Ma muutsin meelt. See on naiste eesõigus.”

Harry tõusis istukile. Nii tema ilme kui ka keha väljendasid hämmingut. Gina pidi südamliku naerupahvaku alla suruma. „Kuidas see võimalik on?” küsis mees. „Sa jagad üle nädala keelatud brošüüre sigimisvabaduse selle või teise küsimuse kohta. Alles täna hommikul nägin su kotis artiklit ajakirjast Lucifer the Lightbearer.”

„Olgu ...” Naine pigistas vastuse välja. „Sigimisvabadus tähendab ka lapse saamise vabadust, on ju nii?”

„Sinu brošüüride järgi mitte. Kas sa ise oled neid lugenud?”

Gina ei tahtnud tunnistada, et oli nende lugemise lõpetanud. „Ma ei tea, mida vastata. Ma tahan last.”

„Nii äkki?”

„Me oleme kuus aastat abielus olnud. Kas see on sinu meelest äkki?”

„Minu meelest pole see ka mitte-äkki,” vastas Harry. „Pealegi ütlesid sa mulle selgelt: „Ei mingeid lapsi.” Kas sa Chicagot mäletad?”

„Jah, ma mäletan Chicagot. Meie mõnda üürikest, vihmast, õndsat mesinädalapäeva.” Ainsaid mesinädalaid, mis neil olid, oleks ta tahtnud lisada, kuid ei lisanud. „Ma olin kahekümneaastane! Kas sa ei suuda ette kujutada, et kahekümneaastase kolledžitudengina ma ei tahtnud last?”

„Ma arvasin, et see käib su sõltumatu loomuse kohta laiemalt.”

„See käis mu kahekümne eluaasta ja tudengiseisuse kohta.”

„Ja mida tähendas see, et sa käisid iga nädal Emma Goldmani jutlust kuulamas? Kas sa ei kuulnud tema sõnu, et lapsed on orjus?”

„Nagu ma sellele tähelepanu pööraksin. Ta ütleb ka seda, et Jumal on orjus. Ja abielu on orjus. Ja töö on orjus. Me peame hoolega valima, millega nõus oleme.”

„Oh heldus, uudsuse võlu on kadunud!” Harry teeskles vapustust. „Üsna hirmutav. Kas see ootab ka mind?”

„Ei, ma olen ikka veel sinusse kiindunud. Kas tahad, ma näitan, kui kiindunud?”

„Löö mind maha, kui ma peaksin ei ütlema.”

Mehele sai osaks sulnis, üsna häälekas armastus, ja pärastpoole, pimeduses, voodis, hoidis ta naist kaisus, silitas tema nägu, tema keha ja sosistas tasa, niisama hämmeldunult nagu enne. „Ma lihtsalt ei saa sinu järsust meelemuutusest aru.”

„Jah, see on nagu kaljult kukkumine,” sosistas naine, samuti väsinud, lõdvestunud, küllastunud, õnnelik, ent ometi pidi ta ütlema, mida tuli öelda.

„Kas sa teed jälle nalja? Sinust ei saa aru.”

„Mina? Mitte natukestki.” Naine kuulas poole kõrvaga, hõõrus õrnalt käsivart, mis teda embas. „Aga, Harry, meie praeguses olukorras võib Ema Jonesil õigus olla. Sinul pole võimalik last saada. Ainult minul. See on prohvetite seadus. Ma ei saa teha seda, mida ma praegu teen, ja hoolitseda lapse eest.”

Mary Harris Jones ehk Ema Jones oli üks Maailma Tööstustööliste organisatsiooni asutajaid ning väsimatu ametiühinguorganisaator. Enamik tolle aja väljapaistvaid naisi vihkas teda selle eest, et ta oli äge abordi ja naiste õiguste vastane. Ta rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, et noorte kuritegevuse peamine põhjus on see, et emad töötavad väljaspool kodu. See ei teinud teda kellelegi armsaks.

„Küllap mina võiksin selle eest hoolt kanda,” ütles Harry tooniga, millega keegi võiks öelda: „Ma arvan, et võiksin proovida jäätist teha.”

„Ma ei taha, et sina selle eest hoolt kannaksid. Ma tahan last, sest ma tahan emaks saada. Ma ei taha, et mind emaks hüütakse. Ma tahan ema olla. Ma tahan lapsele emaks olla. Ma tahan, et sellest saaks mu elutöö.”

Igavikupikkuse ohkega suudles mees naise huuli, suudles tema paisunud rindade vahet, suudles tema laupa, pani silmad kinni, hingas sügavalt. „Vaat mis ma ütlen,” sõnas ta. „Kuidas oleks, kui ületaksime silla siis, kui selleni jõuame?”

Mees asutas magama jääma. Gina lebas vaikselt tema embuses, hingas vaevu kuuldavalt, kuulas mehe südame rütmilist tõusu ja langust.

„Harry,” sosistas ta viimaks. „Amore mio^[6.], ma arvan, et me peame varsti üle silla minema.”

Mees naeris kergemeelselt ja pigistas naist. „Miks me ei võiks lasta seemnel paar nädalat idaneda, musirull?”

Gina kergitas pea mehe rinnalt, vaatas pimeduses talle otsa. „Me läheme juba praegu üle silla, mio marito^[7.].”

Viimaks sai mees aru.

Ta ei rääkinud tükk aega, lamas, selg naise poole. Naine silitas teda. Mees ei tõmbunud eemale.

„Miks sa mulle ei öelnud?”

„Ma ju ütlen sulle. Just seda ma praegu teen.”

Mees pani särgi selga ja vajus oma voodipoolele. „Gina, mida me teeme?”

„Me saame hakkama. Kas sa ise ei ütle iga asja kohta just nii? Me saame hakkama.”

„Sa polegi mures?”

„Kas sina oled mures?” Naine tõmbas küüntega üle mehe selja, toksis ja kraapis teda sõrmedega, et meest õrritada. „Caro^[8.], sa pole valmis mu ema majast välja kolima, sa pole valmis tööle minema, sa pole valmis last saama. Enne mind polnud sa valmis abielluma. Sa oled kolmekümne nelja aastane. On aeg. Aeg oma elu väljakujunemata sarvist kinni haarata. Sa ei saa teist võimalust selles jões ujumiseks.”

„Ma arvasin, et sa oled eluga rahul nii, nagu see on.”

Gina ei tahtnud pausi pidada, kuid ei saanud parata, et ta hetkeks kõhklema jäi. „Ma pole õnnetu. Aga mul poleks midagi selle vastu, kui me minu ema juures ei elaks. Mul poleks midagi selle vastu, kui saaksin sinuga veidi omaette olla, ainult sina ja mina ja meie laps. Mul poleks midagi selle vastu, kui ma ei peaks kahel kohal töötama, kõik need päevased tunnid sinust eemal olema.”

„Üks meist peab ikkagi eemal olema,” ütles Harry. „Kui mina tööle lähen.”

Gina noogutas vaikse lepliku nõusoleku märgiks. „Ti amo.^[9.] Aga mina tahaksin, et nüüdsest oleksid töölkäija sina.”

„Gina ... me leppisime kokku.”

„Olgu. Leppisime kokku.”

„Ja siis käisid sina ja kuulasid ühte feministi teise järel rääkimas vabaarmastusest, sündimuse piiramisest, sellest, et naised käituksid nagu mehed ja nii edasi.”

„Käisin.”

„Ja edasi?”

„Ja mis edasi? Ma tüdinesin sellest.”

„Sa ei öelnud mulle.”

„Sina tüdinesid sellest nii ammu, et pole mitu aastat minuga kaasa tulnud. Just sellepärast pidin Angelat nendele miitingutele kaasa vedama. Tänu millele ta tutvus Arturoga. Mistõttu ema süüdistab Angela praeguses kitsikuses mind.”

„Mis kitsikuses? Armastuses?”

„Midagi sellist.”

„Ma tahan öelda,” sõnas mees, „et me ei rääkinud kunagi laste saamisest. Me rääkisime ainult sellest, et me lapsi ei taha.”

Gina ohkas. „Millal me viimati sellest rääkisime, et me last ei taha?”

Ta sai mehe vaikimisest aru, et too ei mäleta. Ja tavaliselt mäletas ta kõike.

„Igatahes,” jätkas Gina, „mida ma sinu meelest peaksin selles asjas ette võtma?”

„Ilmselgelt mitte kui midagi.”

„Olgu siis.”

„Kus me elama hakkame? Me oleme ikka veel su ema majas.”

„Ma ei teeni piisavalt, see on tõsi,” ütles Gina. „Ma pole mees. Aga sina oled. Ja sina teeniksid.”

„Kas sa tegid seda selleks, et sundida mind mingit alandavat töökohta vastu võtma?”

„Ei, Harry,” vastas Gina. „Mina tahan lihtsalt last. Ma sooviksin, et sa saaksid ikka veel isa pangaarvetele loota. Ma tean, et su elu oli kergem, kui sa said osta, mida süda himustas, ja arve isa raamatupidajale saata. Ma poleks vastu, kui sa otsustaksid temaga ühendust võtta.”

„Sa tead, et seda ei juhtu kunagi. Mitte pärast seda, mida ta tegi, mida ütles.”

„Sa võid neile lapselapsest rääkida. Esther ..”

„Mitte iialgi.”

„Kas su õde ei rõõmustaks, kui sinult teateid saaks?”

„Ma ei tea. Ma ei hooli.”

„Lapsed siluvad nii mõndagi.”

„Mitte seda.”

„Mimoo ütleb ...”

„Mul ükskõik. Laps või mitte, isa ja õde on mu elust kadunud. Täpselt nagu nad tahtsid.”

Gina vajus taas voodisse. „Miks sa neid eemale tõrjud, caro? Oma peret, minu venda. Oma sõpra Beni. Te olite nii lähedased. Miks sa pole talle kirjutanud? Sa ei tea sedagi, kas ta on ikka veel Panamas.”

„Kuidas ma saan talle kirjutada, kui ma ei tea, kus ta on?”

„Vean kihla, et su õde teab. Võiksid temalt küsida.”

„Jäta.”

„Küllap Beni ema teab. Sa võiksid temaga ühendust võtta. Sa said tema emaga nii hästi läbi.”

„Jah, aga tema saab mu isaga liiga hästi läbi. Ma ei palu temalt abi, Gia. Pealegi arvan, et Ben ei taha niikuinii minust kuulda.”

„Sa ei saa kõigiga vimma kiskuda, Harry.”

„Salvo vihkab mind nii väga, et ei tõsta jalgagi oma ema majja. Kuidas see saab minu süü olla?”

Gina ei lausunud sõnagi, hammustas huulde, sundis end vait olema. Miks ta küll pidi sitsiillanna olema? Nad pahvatasid alati välja viimase kui rumaluse, mis neile pähe turgatas.

„Kas sa tead, mida Mimoo ütleb?”

Ka mees heitis taas voodisse. Ta asetas käe naise kõhule. Harry pööras end Gina poole, kummardus tema kohale, suudles teda. „Ei. Räägi mulle, mida Mimoo ütleb.”

„Ta ütleb, et laps toob oma toidu kaasa.”

„Mmm.” Mees suudles naise paljast kõhtu, silitas puusi, hellitas rindu. „Kas sa tead, kes omaenda toidu kaasa toob? Sina.”