Читать книгу Bellagrand - Paullina Simons - Страница 15

Kohe pärast pühi, jaanuari esimesel nädalal, naasid Lawrence’i naised tööle. Kui nad viis päeva hiljem palgatšeki said, leidsid nad sellelt väikese vea. Neile maksti pool dollarit vähem kui eelmisel nädalal.

Arturo palus Angelal mõne lihtsa rehkendustehte teha. Ja ennäe! Selgus, et jah, tõesti, nad töötasid nädalas kaks tundi vähem, nagu olid nõudnud. Kuid nüüd said nad kahe tunni jagu vähem palka.

Sel reedeõhtul kõndis Arturo Summer Streeti elutoas ringi nagu enesega rahul olev paabulind ja korrutas: „Ma ju ütlesin. Ma ju ütlesin. Ma teadsin, et nad plaanitsevad mingit alatust, ja mul oli õigus.”

Kakssada naist, kõige ees Angela, kes vedas kaasa kohutavalt tõrksa Gina, ilmus järgmisel esmaspäeval Unioni ja Essexi tänava ristmikul asuva Woodi vabriku punaste uste taha, nõudes valjuhäälselt, et raamatupidamise viga otsemaid parandataks, sest enne nad tööle ei lähe, kui see on tehtud.

American Wooleni juht Lester Evans, väike viisakas mees, tuli välja Angela ja Ginaga rääkima.

„Miks te, naised, ärritatud olete?” küsis peenelt rõivastatud mees rahulikult. „Jätke kisa. Milles on probleem? Kas te arvate, et peaksite vähema töö eest sama palka saama?”

„jah!” kostsid trotslikud hüüded. Gina oli vait.

„Kuid teil kõigil tõsteti heldelt palka alles neli kuud tagasi, kui te viimati lepingu sõlmisite. Kas te tahate öelda, et sellest ei piisa?”

„MADAL PALK!”

„Miks me peaksime teile vähema töö eest rohkem palka maksma? See ei tundu küll õiglane.”

„EI PALGAKÄRBETELE! EI PALGAKÄRBETELE!”

„Palga kärpimine pole õiglane,” karjus Angela Lesterile näkku, saades oma selja taga kisavatelt naistelt jõudu otsekui puri taganttuulest.

„Aga teie palka ei kärbitud,” sõnas Lester sõbralikult.

„Jah, palka kärbiti!”

„Nüüd mängid sa suurte poiste mänge, Annie LoPizzo,” ütles Lester Angelale. „Päris maailmas saad sa tasu töötatud tundide eest. Kui ei tööta, ei saa ka palka.”

Naistel polnud muud strateegiat peale karjumise. Lesteril sai sellest kõrini. Enne lahkumist osutas ta Ginale. „Sul on hea töö,” ütles ta naisele. „Sina saad oma töö eest head palka. Ära riku selle jampsiga jännates oma elu. Hoia eemale. Ma olen seda varemgi näinud. Sellest ei tule muud kui pahandust.”

Kõik Gina närvilõpmed olid sellega nõus. Kui Arturo sel õhtul kuulis, mis oli juhtunud, käskis ta Angelal ja Ginal järgmisel hommikul uuesti vabriku värava taha minna ja sellele härra Evansile selgeks teha, et ükski tööline ei naase kangastelgede taha enne, kui „raamatupidamise viga” on parandatud. „Mitte üks.”

Harry raputas pead ja tõusis laua tagant. „Sina, Angie, tee mis tahad,” ütles ta. „Kuula Arturot või ära kuula, mul ükskõik. Sa oled täiskasvanud naine. Aga ära minu naist sellesse sega.”

„Ka tema on täiskasvanud naine! Ka temale maksti kahe tunni jagu vähem.”

„Jah, Harry, mis juttu sa ajad?” küsis Arturo kulmu kortsutades. „Sa oled asjaga seotud.”

„Ma ei rääkinud endast. Ma rääkisin Ginast.”

„Mida sa küll mõtled?”

„Sa tead, mida ma mõtlen,” ütles Harry, tõmbas Gina kättpidi laua juurest eemale ja suunas trepist üles, kaugemale, kaugemale. „Sest ma ütlesin seda sulle äsja. Mina teen, mis vaja, aga hoidke tema sellest eemal.”

Angela läks Gina kannul trepist üles suletud magamistoaukse taha. „Kas sa tõesti ei kavatse minuga kaasa tulla?” küsis ta uskumatust väljendaval toonil.

„Ma ei saa, Angie. Me saame lapse. Meil on raha vaja.”

„Mis raha? Raha ju ei ole. Gina, kui on streik, siis ei maksta kellelegi.”

Ginal läksid jalad nõrgaks. Ta istus voodile. „Võib-olla on homseks kõik lõppenud ...”

„Kuidas ometi ...”

„Võib-olla võidab mõistuse hääl.”

„Kas sa tahad öelda, et ma olen arust ära?”

„Ma tahan öelda, et meil on raha vaja. Kas sul ei ole?”

„Mul on õiglust rohkem vaja.”

„Harry ei taha, et ma end sellesse segaksin. Mida ma pean tegema? Tema soovidele vastu astuma?”

„Mina olen perekonnaliige!” karjus Angela. „Kas sa ei seisa omaenda pereliikmete kõrval?”

„Angie, ära mine! Ka Harry on mu pereliige. Ja me saame lapse. Miks sa ei taha aru saada?”

„Oi, saan aru. Ma saan aru, et mind tõugatakse ära.”

„Kutsu Pam endaga kaasa.”

„Lester vihkab Pami pärast seda, kui too oleks topeltteljel äärepealt käest ilma jäänud ja selle pärast nii suurt kisa tõstis. Aga sina meeldid talle. Ta võib sinule järele anda.”

„Kas ta täna hommikul andis mulle järele?” Gina raputas pead. „Harry ütles ei.”

„Vaata ennast, kõik su feministlikud väärtused lendavad prügikasti niipea, kui on veidigi pahandusi oodata!”

„Just selle pärast, et tuleb pahandusi, käsib Harry mul eemale hoida.”

„Ja sina kuulad. Mis on saanud sinu õigusest omaenda hingele?”

„Me saame lapse!”

„See on ühiskondlik muutus. Progress! Revolutsioon. Kõik see, millest me oleme rääkinud, viiakse viimaks ellu, kas sa tõesti kavatsed käed rüpes istuda, sellal kui kõnniteel valatakse teiste meeste ja naiste verd?”

„Angela, võib-olla ei kuule sa oma juttu, aga sa ise põhjendad mu eemalejäämist. Rasedal naisel pole kohane radikaalseid aktsioone ette võtta.”

„Ajalugu ei jää sinu lapse pärast seisma, Gina.”

„Hästi, siis hüppan lihtsalt järgmisele rongile, kui sul midagi selle vastu ei ole. Tundub, et igal aastal on revolutsioon.”

Nad jäid vait. Angela tormas välja ning Gina ei läinud järgmisel hommikul temaga kaasa. Angela läks naistekarja eesotsas üksi Lester Evansiga vastamisi.

Asi poleks saanud enam halvemini minna. Juhataja laskis Angela otsemaid lahti. Ta ütles, et kui Angela teda veel kord selle vabriku ees kimbutab, laseb ta naise vahistada ja vangi panna. Ta teatas läbi megafoni viiekümnele naisele, kes Angela selja taga karjusid, et kui nad järgmisel hommikul tööle ei tule, lastakse ka nemad lahti. „Ja preili LoPizzo, öelge palun preili Attavianole,” lisas ta, „et kui tema tööle ei tule, lastakse ka tema koos teistega lahti.”

„Ta on nüüd abielunaine, härra Evans,” karjus Angela. „Ta ei kuula teid ega mind. Ta kuulab oma meest. Ja tema töötab Bill Haywoodi juures.”

„Kurb küll siis, et ta kõigi nende räpaste tööstustööliste jõugu tegelastega seotud on,” ütles Evans. „Kurb teile kõigile. Minge nüüd mu vabrikust ära.”

Gina oli maruvihane. „Ma ei tulnud sinuga kaasa, ja sa karistad mind niimoodi?” küsis ta Angelalt. „Lased mind töölt lahti teha? Mina lähen tööle. Ma ei tea, kuidas sina kavatsed üüri maksta, aga selles majas tehakse elatise saamiseks tööd.”

„Gina, see pole karistus. See on sõda. Me peame võitlema.”

„Ma ei saa ega taha.”

„Sa kas oled koos oma pere, naiste ja kaastöölistega, kes su palga eest võitlevad, või murrad streiki, aga siis ei räägi sinuga siin linnas enam keegi. Sest me ei räägi streigimurdjatega,” ütles Angela. „Isegi mitte pereliikmetest streigimurdjatega. Ütle talle, Arturo.”

„Me ei räägi streigimurdjatega,” sõnas Arturo.

„Välja mu majast,” ütles Gina. „Kus Harry on?”

„Streigib!”

„Kuidas ta saab streikida? Ta ei tööta vabrikus!”

„Siis organiseerib streiki,” ütles Arturo. „Käib koos Joega ukselt uksele. Saadab Suurele Billile telegramme teatega, et teda vajatakse hädasti Lawrence’is. Räägib Ema Jonesiga. Räägib Emma Goldmaniga. Sinu abikaasa,” jätkas ta ülespuhutult, „võitleb meie poolel. Nagu sinagi peaksid võitlema.”

„Enda arust käskisin sul mu majast lahkuda, Arturo.”

„Gina, streigitakse ka sinu eest. Täiskohaga vabrikutöölise palgast ei piisa pere ülalpidamiseks.”

Gina vaikis rõhukalt. Angela köhatas kurgu puhtaks. „Tegelikult,

Arturo,” ütles ta, „teenib Gina viimistlustöökojas päris korralikku palka.” Ta pööras pilgu ära. „Jah, korralikku palka oskustöö eest. Kuid isegi sina, Gia, teenid nüüd vähem, sest su palka kärbiti.”

„Mu palka ei kärbitud. Kärbiti tööaega.”

„Sa tegid liiga palju tööd.”

„Kes seda otsustab – sina? Mul oli raha vaja,” ütles Gina. „Ma ei tahtnud vähem tööd teha ja ma ei taha seda, mida pole välja teeninud. Ma olen täiskasvanud inimene.” Gina tundis nõrkust, ta pidi pikali heitma. „Ma vastutan oma valikute eest. Ma tahan tööd teha.”

„Maailma Tööstustöölised toetavad täielikult sinu võitlust suurema palga ja lühema tööaja eest.”

„Arturo, enda arust käskisin sul ära minna!”

„Kui läheb tema, lähen ka mina,” ütles Angela.

Gina pani käed vaheliti ja silmitses mõlemat trotslikult.

„Oota, kuni Mimoo sellest kuuleb!”

„Sa ei taha teada, mida Mimoo sellest arvab, Angie,” ütles Gina.

„Ma ei jõua ära oodata, millal temalt küsida saan. Ta toetab mind alati.”

„Mitte hullustes.”

„See pole hullus!”

„Noh, kahju, et ta sellest ei kuule, sest, oi, tõsi küll – ta on ikka veel tööl.”

„Oota, kuni Salvo kuuleb.”

„Ka tema töötab. Ja elab kaugel.”

„Mõnikord,” ütles Arturo, „pead töötamast loobuma, et võidelda selle eest, mis on õige.”

„Välja!”

„Lähme, Arturo,” sõnas Angela. „Ma saan aru, kui meid ei taheta.”

Sel õhtul jutustas Harry Ginale, mis juhtus, kui ta Ema Jonesiga rääkis. Harry ja Joe palusid naist isiklikult, et ta ees seisva streigiga ühineks, aga hoolimata sellest, et ta oli koos Suure Billiga Maailma Tööstustööliste organisatsiooni esimees ja asutaja, loobus Ema Jones omaenda sookaaslasi toetamast ning ütles, et Lawrence’i linna ootab häving. Ta ei toetanud naiste õigust orjapalgaga mitte leppida. Ta ütles, et on kogu elu võidelnud meeste, mitte naiste eest. „Mehed käivad tööl,” ütles ta Harryle. „Naised töötavad pere heaks.” Enne kui Ema Jones jutuajamise lõpetas, ütles ta, et Suur Bill, keda ta oli aastaid tundnud, on närune ihnuskoi, aga Harry peaks temalt palgakõrgendust küsima, et ka tema naine saaks koju jääda.

Gina tegi, nagu loeks, ja kuulas vaid poole kõrvaga. „Tõesti? Mis Bill selle peale ütles?”

„Avalikult mitte sõnagi,” vastas Harry. „Kuid meile ütles ta, et ei puhka enne, kui see reetur on igaveseks Maailma Tööstustööliste organisatsioonist välja heidetud.”

„Ma pidasin silmas palgakõrgendust.”

„Ma ei küsinud seda.”

Gina kehitas ükskõikselt õlgu. „Siis tahan ma teada vaid seda, kas lähen homme kell pool kaheksa viimistlustöökotta.”

Harry istus vaikides. „Ei,” ütles ta viimaks. „Ei lähe.”

„Niisiis otsustame, et ma jään tööst ilma? Kergest, hästi makstud oskustööst, mida teised naised ootavad aastate viisi?”

„Ma ei taha, et sa tööst ilma jääd,” ütles mees. „Aga sa pead niikuinii ära tulema, kui laps sünnib ...”

„Seitsme kuu pärast.”

„Noh, siis veidi varem kui me planeerisime. Laps tuleb planeeritust veidi varem. Kõik laheneb. Küll näed.”

„Kui ma tööd teha ei saa, siis lähen tänavatele, Harry. Koos Angela, Pami, Dona, Eldaga. Ma pean minema, muidu ei anna nad mulle iial andeks.”

„Sa ei saa minna,” ütles Harry. „Gestatsioon ei luba sul osaleda teistes -iooniga lõppevates ettevõtmistes. Näiteks demonstratsioonis. See on püsti põrgu.”

„Ka siin on kaos. Millest me sinu arvates üüri maksame? Toitu ostame? Kust saame raha elektrilambi tarvis, mille juures sa istud, kui oma loosungeid kirjutad ja brošüüre kokku liimid.”

„Mimoo töötab,” ütles Harry.

„Ära minu raha peale mitte mõtlegi,” röögatas Mimoo ülemiselt korruselt. „Tee, nagu poleks seda olemas.” Kuidas Gina emal nüüd nii hea kuulmine oli, ja ometi oli ta kurt, kui püüdsid talle tähtsaid küsimusi esitada?

Nad tasandasid häält.

„Kasutame petrooleumi, kui me endale elektrit lubada ei saa,” vastas Harry. „Ja Suur Bill maksab mulle.”

„Oled sa selles kindel? Enne jõule ei näinud ma mingit raha.”

„Jah. Me saame hakkama. Streik kestab vaid mõne päeva. Kõige rohkem nädala. Ma tean, kuidas need asjad käivad. Vabrik annab järele. William Woodil on vaja raha teenida. Vabrik peab töötama. Tootmine ei saa seisma jääda. Kui kellelgi on vaja raha teenida, annab ta ikka järele.”

„Ära tee nalja,” ütles Gina. „Keegi minusugune. Kas mina võin järele anda?”