Читать книгу Bellagrand - Paullina Simons - Страница 8

Rongiga tagasi sõites mõtles Gina Salvo sõnadele. Ta ei arvanud, et Harry tõlgendab tema hilinemist truudusetusena. Harry polnud selline mees.

Gina käed, pihud, olid vastu külma klaasi. Rong seisis ja ootas märguannet.

Nad püüdsid kõigest hingest võimalikult hästi hakkama saada. Kas Gina oli kunagi kurtnud? Kuidas ta sai kurta, kui talle oli antud see, mida tema süda üle kõige himustas. Sa oleksid ju tänamatu, kui seejärel kurdaksid, eks ole?

Vabrikutöölisi vallandati vasakul ja paremal, ehkki pühad lähenesid. Ginal vedas, et tal oli tööd. Anne ja stiilitaju, oli Angela talle kiitvalt öelnud. Aga kui palju stiilitaju oli Ginal viimistlustöökojas vaja? Ta kandis tööl valget, ta ei värvinud enam lõnga. Ta töötas koos naistega aknaid tulvil toas laua taga, seelik seljas.

Miks ta siis mõnikord soovis, et need hooned maha põleksid?

Kord, 1886. aastal, oli seal tulekahju olnud. Miks meenutas ta seda igatsusega?

Nii palju õnnistust. Ta õmbles käsitsi kostüüme, uhkeldas linnaparaadidel, riietas halastajaõdesid, toetas nende algatusi.

Ta töötas vabrikus, kuid polnud puusepp, polnud konveieritööline. Tema pikad lokkis juuksed ei jäänud raskete masinate vahele kinni. Ta ei viibinud kuude viisi haiglas – peaaegu surmava vigastusega – nagu tema sõbratar Pamela.

Ta polnud enam laps. Lapstöö ei käinud enam tema kohta.

Tema kohta ei käinud enam paljud asjad.

Mõnda aega oli Gina töötanud Ducki vabrikus, valmistanud erilisest puuvillast kangast, mida nimetati purjeriideks ning millest tehti ka purjeid. See meenus talle täna õhtul rongis. Purje valmistamine. Ookeanilaevale. Et tuul tema enda mujale viiks. Ükskõik kuhu. Puuvilla kedrates unistas Gina purjedest. Ta töötas välkkiirelt nagu alati, kuid unistas raugelt soojast veest, paatidest ja tuulest, mis haarab temast kinni, kui puri on püsti. Noh, miks mitte? Harry oli selline unistaja. See oli üks neid omadusi, mis talle mehe juures kõige rohkem meeldis. Miks ei võinud temagi endale paari unistust lubada? Mida, kas unistada on lubatud ainult noortel ja (endistel) rikastel?

Asjad polnud läinud päris nii, nagu Gina oli arvanud, kavandanud, unistanud. Rongis oli külm. Nagu nende majas. Ta tõmbas mantli enda ümber koomale, hingas villasesse salli, tõmbus kerra.

Esiteks oli ta oma perekeskses itaallanna südames tõesti uskunud, et Harry lepib mõne kuu pärast oma perekonnaga ära.

Nad olid abiellumisjärgse suve veetnud Gina ema majas Lawrence’is, et aru pidada. Gina töötas endiselt koos Salvoga tema restoranides, mõnel õhtul nädalas oli ta abiks Püha Vincent de Pauli kirikus ning paikas annetusi. Ta oli kavatsenud sügisel naasta Simmonsi kolledžisse, et kraad kätte saada. Gina lootis, et kui Harry hakkab jälle Harvardis õpetama, saab ta Cambridge’i kolida ja sealt loengutel käia.

Alles sel hommikul, kui Gina minema kiirustas, et end sügissemestrile kirja panna, näitas Harry talle majandusteaduskonna juhataja kirja, millega lõpetati mehe suhted Harvardi ülikooliga.

Mees ütles, et ta ei oska kõikidele küsimustele vastata. Naine lootis, et mõnele oskab. Mees oli verandal kiiktoolis nii palju lugenud, nina alati ühes või teises paksus õpikus. Kindlasti võis ta lugeda mõnd lõiku, mis lahendaks kas või ühe probleemi. Kuid mees ei suutnud lahendada isegi seda probleemi, et naine oleks saanud Simmonsis viimase kursuse lõpetada.

„Mida sina ette paned?” oli mees küsinud. „Elame lahus? Mina elan siin sinu ema, venna ja nõoga, samal ajal kui sina elad Archeri lähedal ühiselamus?” Archer oli noormees, kellele Gina oli meeldinud.

Gina pani ette, et nad mõlemad Bostonisse koliksid.

„Millest me elame? Sinu raamatupoepalgast?”

Gina ei teadnud, mida vastata. Ta pani pea üht- ja teistpidi viltu, heitis pilgu Summer Streetile, näris huult. „Sa võiksid, oijah, tööd otsida.”

„Mida ma tegema hakkaksin?”

Gina oleks tahtnud osutada õmblusmasinale, kangastelgedele, Püha Vincenti, Püha Maarja kirikule, Salvo restoranidele, majadele, mida Mimoo koristas, kivimurdudele, puiduladudele, trükikodadele, tekstiilivabrikutele. Ta tahtis Harryle taktitundeliselt meenutada tolle vihast põlgust laisa Dysoni, poisi vastu, kes oli uhke soovi üle töötada vaid viis tundi päevas. Gina oleks tahtnud mehele öelda, et Canney korvipunumisettevõte otsib töölisi. Ta ei öelnud midagi. Sest sa ei saa selliseid asju öelda ühele Ameerika Ühendriikide rajajate järeltulijale, aristokraadile. „Millest me elama hakkame?”

Mees kehitas õlgu ja naine nägi tema näost, et tal polnud plaani. „Ma leian lahenduse. See asi on mulle uus, tavatu. Anna mulle aega.”

Naine seisis mehe ees, peen mantel seljas ja kübar peas, tänavakingad jalas. Tal oli roheline käekott käes, nii valmis oli ta minema raudteejaama, et kolmveerand kümnesele Bostoni rongile jõuda ja end viimasele kursusele kirja panna. Pikkamisi pani Gina käekoti käest ja sõlmis kübarapaelad lahti.

See oli kuus aastat tagasi.

„Ma oleksin ülikoolilinnakus poliitiliselt veelgi aktiivsem olnud,” ütles Gina mehele siis, kui ta temaga ikka veel asju arutas. „Ma oleksin asutanud klubi naiste valimisõiguse toetamiseks. Võib-olla ka muude õiguste eest võitlemiseks. Oleksin võidelnud selle eest, et naised saaksid ühel päeval Harvardi ülikooli astuda. Vahest koguni seal õpetada.”

„Naised, ja õpetavad Harvardis?” Harry naeris. „Mida sa räägid? See pole õigus, see on hullus.”

„Ma tahtsin oma magistrikraadi kätte saada.”

„Ka mina tahtsin üht-teist,” vastas mees.

„Jah,” ütles naine. „Needsinatsed istuvad sinu ees, seelik ja pluus seljas.”

„Tõepoolest.” Paljusõnaline vestlus lõppes ning algas teine, napisõnalisem vestlus.

„Ma olen juba Salvo restoranis töötanud, Harry,” ütles Gina teemat mõne päeva, nädala, aasta pärast uuesti üles võttes. „Olin raamatupidaja, palkasin ja vallandasin, olin perenaine. Pesin nõusid. Valmistasin pitsat. Ma tegin seal kõike.”

„Niisiis tahad nüüd, et mina teeksin tööd, mida isegi sina ei taha teha?”

„Kas sina tahad endiselt mu ema juures elada?”

„Sa tead, et ei taha,” ütles Harry vaikselt nende väikeses magamistoas, kus olid Gina Shakeri öökapp ja kummut, tema kitsas puuvoodi. „Sa oled oma ema majas liiga vaikne, nagu kardaksid, et ta kuuleb meid.”

„Ma kardangi, et ta meid kuuleb.”

Kui nad olid hirmsat vaeva näinud, et Mimoo neid ei kuuleks, tegi Gina uuesti katset. „Me mõlemad tahame seda, me peame endale omaette korteri leidma, kallis.”

„Noh, ilma rahata ei saa me endale omaette korterit leida,” vastas Harry.

Gina laskis pea norgu. „Mitte ilma rahata,” ütles ta. „Ilma tööta. Me ei saa seda leida ilma tööta.”

Mees silmitses teda ilmetult. „Seda ma ütlesingi.”

„Ei. Sa ütlesid ...”

„Mis vahet seal on?”

„Ilma tööta,” vastas Gina, „pole raha.”

„Oh seda õnnetust, kui pead elus püsimiseks pidevalt rühmama!” hüüatas mees. „Kuidas saab inimesel olla hetkegi aega, et avastada padrikus oma tee, kui ta pidevalt oma järgmise toidukorra tarvis paari penni lunib?”

„Sisserännanutel teede ja padrikute avastamise luksust ei ole,” ütles Gina. „Nad on tööga liialt hõivatud.”

„Aga mina pole sisserännanu.”

Gina ei tahtnud mehele meenutada, et tolle elu pole samuti enam luksuslik.

Rongisõit oli liiga pikk.

Ginale ei meeldinud, et tal oli külm.

Talle ei meeldinud, et ta pidi töötama nii pikalt, nii vaevarikkalt, nii hilja ning oli voodisse vajudes sedavõrd väsinud, et ei suutnud näha ei unenägusid, ei õudusunenägusid ega armastada.

Ehkki mõnes mõttes oli kohutav väsimus parem kui istuda ja mõelda, sellal kui rongid ei liikunud ja hädad kasvasid.

Õnneks hakkas rong liikuma. Täna õhtul proovib Gina uuesti. Kõik oli muutunud. Mees pidi teada saama.