Читать книгу Bellagrand - Paullina Simons - Страница 13

Harry vaatas loiult ajalehe tööpakkumised läbi. „Kui koormav see on,” hüüatas ta ühel õhtul, „et inimene vajab ikka veel palgatööd.”

„Tere tulemast pärisellu,” ütles Gina. „Mitte võltsellu, mida oled elanud.”

Naisel oli muidugi õigus ja mehele ei meeldinud temaga vaielda. Igatahes ei kavatsenud Harry vaielda vastu sellele, et ta elas kunagi tõesti elu, mis näis talle võlts. Armumine oli üks asi. Kuid kedagi välja valida hoopis teine asi. Harry abiellus Ginaga, sest too oli kõige tõelisem asi, mille ta iial oli leidnud. Tema elus Ginaga polnud mingit häälestamist. Polnud pretensioone ega mõõdukust. Iga pall lennutati otsemaid õhku. Alati oli liiga kuum või liiga külm; veini oli ülearu või liiga napilt. Harry voodi polnud kunagi tühi ja see korvas paljud puuduvad asjad – nende abieluline ühendus oli kahe hingesugulase oma, nad olid kaks eraldiseisvat posti, kui jutt oli nende seisundist elus, kuid nad olid üks selles ainsas, mis oli tähtis. Üks keha, üks hing.

Ikkagi ... alati vänged lõhnad ja töö, pidev töö. Polnud iial aega mõelda, pikaajalisi plaane teha, asjade üle juurelda, õieti isegi mitte lugeda!

„Võib-olla tahaksid Michigani osariiki Kalamazoosse kolida?” küsis Harry Ginalt. „Siis võiksin Henry Fordi konveieriliinil töötada.”

„See mees maksaks sulle viis dollarit päevas, Harry,” ütles Gina. „See on kuninglik palk.”

„Viis dollarit?”

„Päevas.”

„Florenz Ziegfeld kulutab kolmsada dollarit lavapatjadele!” ütles Harry. „Kolmsada dollarit iga padja eest.”

„Võib-olla peaksid siis hakkama talle neid võlupatju müüma.”

„Näed nüüd, sa viid alati jutu rahale.”

„Seda ma ei tee.”

„Teed küll.”

„Sa tahad öelda – rahapuudusele?”

„Nimeta seda, kuidas soovid.”

Ja nõnda sai järjekordsest sundimatust abikaasadevahelisest sõnavahetusest tüli. Ei mingit häälestamist.

Harry leidis päevase töö, mis kestis nädal aega: ta toimetas kohalikesse restoranidesse paberikaupa. Harry sõitis väikese veoautoga, võttis Westonist kauba ning viis Lawrence’isse ja Andoverisse. Töö lõppes nädal enne jõule. Gina ei lausunud sõnagi. Harry ei lausunud sõnagi, kuid läks uuesti tööd otsima. Mõni päev hiljem naasis ta erutatult koju ja ütles naisele, et oli tööd leidnud. Ginal oli alles esimene rasedustrimester ja ta oksendas pidevalt.

„Täiskohaga töö?” Gina püüdis samuti elevust häälde manada.

„Muidugi,” vastas mees ja võttis korgitseri, et sündmuse tähistamiseks punavein avada.

„Imetore! Kelle juures?”

„Bill Haywoodi juures.”

Gina taganes laua juurest, mille ääres oli just kavatsenud istet võtta. „Suure Bill Haywoodi juures?” kordas ta uskumatust väljendaval toonil.

„Kas neid on rohkem kui üks?”

Gina jäi vait. Sapp kerkis kurku.

„Ma aitan juba Joed ja Arturot organiseerimise, ideede, planeerimisega. Ma aitan neil kogu aeg seda või teist kõnet koostada. Nüüd hakatakse mulle selle eest maksma. Parem kui teha seda pro bono^[10.], mis?”

„Ma ei oska vastata,” ütles Gina. „Mida ühesilme Bill võib sinust tahta, Harry?”

„Miks ta ei peaks tahtma minuga tegemist teha?”

„Mis töö see on?”

„Ma ei tea. Tal on midagi vaja, mina teen selle ära.”

„Tead, just see mulle muret teebki.”

„See ei peaks sulle muret tegema.” Mees tegi veinipudeli lahti ja tõi kaks klaasi. „See peaks sind rõõmustama.”

„Suur Bill!” hüüatas Gina taas. „Sa ju tead, et tema üle mõisteti hiljuti kohut selle eest, et ta laskis pommiga ühe mehe õhku, õigus?”

„Ole nüüd, sa tead, et teda ei mõistetud süüdi.”

Gina raputas pead, kuid vaguralt; iiveldus ei lasknud reageerida nagu kord ja kohus. „See on kohutavalt halb enne. Miks ta linnas on? Mida ta siin plaanitseb? See pole kaevanduslinn.” Bill Haywood oli olnud Kaevurite Föderatsiooni esimees, enne kui see sotsialistidega ühines ja sellest sai Maailma Tööstustööliste organisatsioon. „See mees on alailma seadusega pahuksis ning külvab igal pool, kus ta käib, vaid hävingut. Igas linnas, kuhu ta läheb, saab keegi surma: lastakse maha, tallatakse jalge alla, pekstakse surnuks, pannakse pomm. Viimases kui ühes linnas! Ta pole iial ühestki linnast läbi läinud, ilma et oleks poolt tosinat skalpi kaasa võtnud. Kas sa tahad end sellega siduda?”

„Pole tema süü, et politsei teda vihkab. Asi on selles, et ta on nii mõjukas, ja ise sa käskisid mul tööd leida.”

„Harry,” ütles Gina. „Ma võiksin leida terve hulga töökohti, mis ei pruugi sinu meelest vastuvõetavad olla, kui sa mõistad, mida ma ütelda tahan. Kui sina käsiksid mul tööd leida ja mina tuleksin tagasi millegagi, mis pole abielunaisele kohane, kas sa suhtuksid sellesse siis leebelt?”

„Nii, kas sa võrdled Bill Haywoodi preili Camilla lõbutüdrukutega raudtee ääres?”

„Mees, kes mõisteti tehnilise pisiasja tõttu õigeks teise mehe tapmises tolle enda maja ees, kavatseb sulle maksta selle eest, et teeksid kõike, mida ta käsib?” Gina haaras toolikorjust kõvemini kinni. „Jah, ma ütleksin, et see on koguni hullem.”

Harry pani veiniklaasid käest, ilma et oleks neid täis kallanud.

„Mis ajast sa nii peps oled?” küsis ta külmalt. „Ma ei mäleta, et sa oleksid nina kirtsutanud oma radikaalse anarhisti Emma Goldmani peale, kelle kõned õhutasid üht meest presidenti mõrvama.”

„Emma Goldman on vaid sõnakõlksutaja,” ütles Gina. „Bill Haywood tähendab vägivalda. Tema nimetab seda otseseks tegevuseks. Aga me teame, mida ta silmas peab, eks ole?” Gina pani anuvalt käed kokku. „Me saame lapse. Me peame neile peentele erinevustele mõtlema.”

„Kas sa mõtlesid neile erinevustele siis, kui levitasid Emma Goldmani keelatud brošüüre sündimuse kontrolli kohta ja rikkusid räigelt Comstocki seadust^[11.]?”

„See oli ilmselgelt täielik läbikukkumine,” vastas naine ja asetas käed kõhule, mis tõmbles krampides. Ta polnud suuteline võitlema.

„Tema või sinu seisukohast?”

„Minu seisukohast.”

Harry silmitses naist veidi aega ettevaatlikult. „Ära ärritu,” ütles ta. „Meil on seda tööd vaja. Ma ei taha sulle pettumust valmistada. Kõik saab korda. Ma jään Billi juurde ainult seniks, kuni midagi paremat silmapiirile ilmub. Ta andis mulle jõuludeks väikese avansi. Vähemasti tuleme uue aastani läbi.”

Gina haaras pudeli ja kallas ise veini. „Parem loe nüüd oma advendiõnnistused üle, Bill Haywoodi kannupoiss,” ütles ta abikaasa poole klaasi tõstes. „Kui see, mida ma temast lugenud olen, tõele vastab, jääb neist õige pea väga vähe järele.”

Nad lõid kokku, jõid veini. Riiakus vaibus alati neis mõlemas. Lähedus oli salv, mis võidis siledaks teravaimadki nurgad.

„Suur Bill arvab, et ma olen sinust liiga sisse võetud,” ütles Harry sel õhtul voodis. „Ta ütleb, et tal pole minust abi, kui ma kahte isandat teenin.”

Gina põimis käed-jalad ümber mehe. „Kas sa ütlesid talle, et sa ei teeni sugugi kahte isandat? Sa teenid ainuüksi mind.”

„Sa räägid täpselt nagu tema. Bill ütles mulle, et suurmehed ei saa suured olla või suureks saada, kui neid ümbritsevad” – ta oiatas – „nende naised.”

Gina käed-jalad olid endiselt ümber mehe. „Ja sa usud teda?”

„Praegu ei suuda ma selgelt mõelda.”

Nad tõmbasid tekid üle pea. Tekid lendasid nende ülekuumenenud kehalt maha.

Seejärel: „Kas sa nüüd suudad selgelt mõelda?”

„Ma kardan, et tal võib õigus olla.”

Gina raputas ärritatult, hääletus kiindumuses pead. „Tõesti,” ütles ta, „ja seekord sõna otseses mõttes: ühesilmne on pimedate kuningriigis kuningas.”

1 Aitab, küllalt (it). [ ↵ ]

2 Igavesti, alati (it). [ ↵ ]

3 Aare (it). [ ↵ ]

4 Mu jumal (it). [ ↵ ]

5 Mu tütar (it). [ ↵ ]

6 Mu arm (it). [ ↵ ]

7 Mu mees (it). [ ↵ ]

8 Kallis (it). [ ↵ ]

9 Ma armastan sind (it). [ ↵ ]

10 Üldise heaolu nimel, heast tahtest, tasuta (ld). [ ↵ ]

11 Selle seadusega keelustati 1873. aastal pornograafiline kirjandus, aga ka rasestumisvastased vahendid ja sellekohased kirjutised. [ ↵ ]