Читать книгу Bellagrand - Paullina Simons - Страница 18

Enneolematu sammuna korraldas Haywood streikivate naiste kuuesaja lapse avaliku äraviimise emade juurest (tema nimetas seda „ohutusse kohta” viimiseks) ja nende toimetamise lõuna poole, New York Citysse, et nad veedaksid streigi aja jõukates peredes. Naised, kes sellega nõus olid, muutusid pärast laste lahkumist veelgi vägivaldsemaks.

Nutvate laste eraldamine nende ulguvatest emadest oli avalike suhete seisukohast katastroof nii American Woolenile kui ka Lawrence’ile. Linnapea Scanlonilt nõuti tungivalt streigi murdmist ja ehkki ta teatas, et tema eesmärk on „hävitada streikijate pea”, jäi see vaid jutuks, sest ta ei võtnud midagi ette. Suutmata oma kõrvu uskuda, võttis Floyd Russell linnapea hambutu vastuse vastu raevukalt sõna. „Kui kaua te lasete sel jätkuda? Teie linn hävib! Keegi ei tee tööd! Keegi ei teeni raha. Teil on miljonite dollarite väärtuses rahvusvahelisi lepinguid, mis jäävad täitmata selle tõttu, mis teie kuramuse akende all toimub. Te hävitate oma tegevusetusega Lawrence’i!”

„Mitte minu tegevusetusega – nende tegevusega!” karjus Scanlon vastu. „Nad ei nõustu kompromissidega! Te kuulsite Haywoodi. Mida ma peaksin tegema? Naisi tulistama?”

„Jah,” vastas Floyd otsemaid. „Nii tegi Napoleon.”

„Kas ta tulistas naisi?”

„Ta käskis streikijaid tulistada, jah.”

„Mitte naisi!”

„Kuulge,” ütles advokaat trotslikult, „nad tahavad tööd teha nagu mehed, elada nagu mehed, saada palka nagu mehed? Koinida nagu mehed? Siis peaksid nad leppima ka sellega, et neid tulistatakse nagu mehi.”

American Woolen püüdis taas läbi rääkida. Kuna Gompers ja tema tööföderatsioon olid ammu läinud, istus William Wood koos Haywoodiga läbirääkimislaua taha ja pakkus 54-tunnist tööpäeva 8 dollari ja 76 sendi eest nädalas. Suur Bill lahkus. Ta armastas tähelepanu. Ta ei lubanud naistel taganeda. Ehkki ta ütles, et võideldakse palga ja töötundide eest, oli teada-tuntud tõsiasi, mida ta ei püüdnudki varjata, et tema Maailma Tööstustööliste organisatsioon põlgas ametiühingute kirjutatud lepinguid, sest need julgustasid töölisi rahul olema ja klassivõitlust hülgama. Tema ja Naeratav Joe jutlustasid endiselt vägivalda kui vahendit eesmärgi saavutamiseks ning ei toetanud mitte ainult üldstreiki, vaid ka Ameerika kapitalismi kui sellise kukutamist. „Töölised võtku tekstiilivabrikud enda valdusse, määraku ise endale palgad ja töötunnid,” kisendas Joe poodiumilt, kui Bill hilisel õhtupoolikul väsinud oli ja Harry läheduses seisis ning pealt vaatas. „Kuni seda ei juhtu, pole millestki kasu!”

Harry abiga kogus Haywood raha streikijate toitmiseks. Gina töötas vabatahtlikuna supiköögis. Kuni ta ei lahkunud Corpus Christi kiriku keldrist, kus ta toitu valmistas, soostus Harry leppima tema väikese panusega sõjategevusse. Angela mitte. „Mida sa siis ootasid?” küsis Mimoo Harrylt. „Kaks sitsiillannat puksivad nagu muulad. Mõistuse hääl ei saa võita, sest selles linnas niisugust häält polegi.”