Читать книгу Bellagrand - Paullina Simons - Страница 11

Gina valmistab ise tomatipastat. Tal on seljas kumendav läbipaistev suvekleit ja juuksed on üles pandud. Kleit peab olema avar ja õhuke, sest ta kavatseb ette võtta raske füüsilise töö. Ta võib higistama hakata. Mees vaid istub ja vaatab teda, suu paokil, kogu hing õhupuuduses. Ta on nii mitu korda näinud, kuidas naine tomatipastat teeb. Ta ei väsi sellest iial.

Naine keetis kogu hommikupooliku tomateid, laskis neil maha keeda. Ta surus kogu viljaliha läbi sõela, eemaldas seemned, naha. Ta riietas tomatid lahti.

Nüüd vajab ta mehe abi ja just seepärast istubki too köögilaua ääres ja vahib teda ammuli sui.

Nad viivad kaks vineerplaati verandatrepist alla maja taha. Plaadid katavad peaaegu kogu umbekasvanud aia. Kuid seal on päikesepaiste. On hilissuvi ja soe ja ainult nii saab talveks piisavalt tomatipastat. Tomatid, mida Gina kasvatab, on alati oivalised. Oma isa majas ei söönud Harry kunagi tomateid nii nagu nüüd: toorelt, küpsetatult, keedetult, hautatult, praetult. Ta naudib tomateid igal kujul. See on Sitsiilia elupuu vili.

Nad tassivad kaks potti hautatud tomateid plaatide juurde. Gina laotab paksu viljalihamassi tahvlitele ning asetab need veidi viltu, et liigne vedelik ära valguks. Vedelikku on palju. Nad panevad tomatitahvlid päikese kätte kuivama.

Mimoo koristab maju, Salvo pühib tänavaid. Harry ja Gina armatsevad kogu pärastlõuna, sellal kui päike augustitaevas nelikümmend viis kraadi edasi liigub. Nad jaksavad hädavaevu trepist alla komberdada, et Gina tahvlid jälle sisse tuua. Harry tahab nüüd vaid pika uinaku teha, kuid on peaaegu õhtusöögiaeg ja naine sunnib teda appi tulema. Aga nüüd, pärast, ei taha Harry seda teha.

Nad veeretavad kuivanud tomatipastast suured pallid. Harry püüab rõvedatest naljadest hoiduda, aga ei suuda. Tal pole erilist himu nalja teha. Ta tahab tukkuda ja seejärel jälle naisega armatseda. Nende käed kleepuvad venivast, punasest ja üliküpsest imalmagusast pastast. Nad puhastavad käed nii hästi, kui saavad. Mõnikord armatsevad nad jälle, riided seljas, et mitte aega raisata, ehkki on nii hilja ning iga minut võivad kõik teised laupäevaseks õhtusöögiks koju tulla: Angela, Mimoo, Salvo, Rita. Hingpakil ja sassis, katavad nad kätega, mis olid äsja teineteist hellitanud, tomatipallid oliiviõlikihiga, mähivad tihedalt marlisse ja panevad suurtesse klaaspurkidesse. See annab tööd terveks laupäeva pärastlõunaks. Gina kasvatab nii palju tomateid, et neist jätkub terveks talveks. Nad ei pea iial ühegi toidu kastme pärast muret tundma. Seda on neil alati küllaga.

Harry seostab tomateid armastusega. Iga kord, kui ta mõne sellise purgi avab, iga kord, kui naine teda neist toidab, temalt küsib, mida ta õhtusöögiks tahab, hakkab Harryl tuikama koht, mis teeb temast mehe, seal lahvatab üüratu leek. Talle turgatab meelde lämbete suveõhtute joobnustav kirbe magusus.