Читать книгу Bellagrand - Paullina Simons - Страница 17

Lawrence Textile’i direktorite nõukogu kaasas Floyd Russelli, väga nutika advokaadi Bostonist, et kaitsta end politsei jõhkrusega seostamise eest. Ilmselgelt oli halb reklaam lasta naisi tuletõrjevoolikutega kasta, et neid laiali ajada. Asjaliku mehena küsis Floyd: „Jõhkrus? Nad on ju ikka veel tänavatel! See naeruväärne segadus tulnuks lõpetada mitu nädalat tagasi. Politseile oleks pidanud andma käsu tulistada. Nii ajavad asju edukad juhid.”

Kuid politseinikud ei tulistanud. Nad vaid ähvardasid tulistada. Osariigi rahvamiilits tuli neile toeks, sest streikijate vägi kasvas viieteistkümne, kahekümne tuhandeni.

„Kakskümmend tuhat vihast, karjuvat naist,” ütles Harry Ginale ühe pineva, keedetud ubadest ja artišokkidest koosneva õhtusöögi ajal. „Mina ei saa õieti ühegagi hakkama.”

„Millal ma olen sinu peale karjunud, marito?”

„Ükskord tahtsid karjuda.”

Seda korda Gina mäletas. „See oli teine asi.”

Mees nõustus, et oli.

Gina nägi ränka vaeva, et oma itaaliapärasust mehe eest varjata, peita see kokkusurutud hammaste, rahuliku naeratuse, vidukil silmade, rusikasse pigistatud käte taha, kui mees ta voodis kaissu võttis. Ta ei tahtnud valjuhäälselt sõnelda ja näidata, et Mimool oli õigus. Ema muudkui korrutas: „Kelle ees sa nina püsti ajad? Kas sa ei arva, et varem või hiljem märkab ta, milline kuum Sitsiilia veri voolab su sügavaimatest soontest otse südamesse?”

„Naised, kellega ta enne mind harjunud oli, ei hurjutanud oma mehi äärmiselt kohatu ameti pärast.”

„Kas ta on nendega abielus? Minu mäletamist mööda jättis ta ühe säärase pepsi näitsiku sinu pärast maha, või ma eksin?”

„Seda ei taha ma sinuga arutada, Mimoo. Mul on hea meel, et sa tunnustad vähemasti meie abielu.”

„Ainult selleks, et oma jutu mõtet rõhutada.”

„Ja see on?”

„Sa oled nagu Vesuuv. Muudkui susised, lased auru välja. Sa hakkad purskama siis, kui ta seda kõige vähem ootab ja kõige vähem soovib. Talle on see viimne kohtupäev ja ta ei saa arugi, miks ta leekidesse mattub. Sa peaksid teda nagu kord ja kohus hoiatama, tütar.”

„Ema, ma tõestan, et sa eksid. Ma olen nüüd ameeriklanna. Me hoiame oma kired vaka all, kuhu need kuuluvadki.”

„Miks ta igal õhtul väljas käib?”

„Ta on Joe juures. Ma ei tahtnud neid enam siia, sa ju tead.”

„Niisiis lepid oma mehega igasugustel tingimustel, ainult vaese Angelaga ei räägigi enam?”

„Tema ei räägi minuga!”

„Õigesti teeb.”

„Tõesti? Kas sa tahad, et ma koos temaga väljas piketeerimas käiksin? Sest just seda ta tahab.”

Mimoo asetas käe tütre põsele. „Ei, mia figlia. Ma tahan ennekõike, et sa ettevaatlik oleksid.”

Sam Gompers ja tema Ameerika Tööföderatsioon kutsuti Lawrence’isse, et lahenduse leidmiseks läbi rääkida ja esindada mõistuse häält Maailma Tööstustööliste vastu. „Tänu sellisele mehele nagu Bill Haywood näib isegi Gompers inglina,” märkis ringkonnakohtu prokurör. Kuid niipea kui Gompers nõupidamislaua äärde kutsuti ja paistis, et võidakse kokkuleppele jõuda, naasis Suur Bill äkki Lawrence’isse, sedakorda tükiks ajaks.

Et streikijaid enda poole võita ja tööföderatsioon Lawrence’ist välja tõrjuda, hoiatas Haywood American Woolenit, et tääkidega ei saa kalevit kududa. Tööföderatsiooni läbirääkija süüdistas Haywoodi, et toda ei huvita töörahu mitte sugugi. Ta ütles, et viimased kümme aastat on Suure Billi teod tänavatel lausa kisendanud, et see, mida tema tahab, on proletaarlaste mäss, mis valmistab ühiskonda ette vaid revolutsiooniks. Sellele vastas Suur Bill Harry poodiumile hüpates – ehkki tal polnud seda vaja, sest ta oli kuus jalga pikk – rõõmsalt, et tööföderatsiooni orjal on õigus. „Ühiskondlik-majandusliku korra täielik lammutamine on töölisklassi ainus pääsetee!” karjus ta. Ta pööras juubeldavate naiste poole vasaku külje, et varjata tühja paremat silmakoobast. Harry seisis läheduses ja vaatas teda. „Kaevanduseomanikud ei leidnud kulda, ei kaevandanud kulda, ei töödelnud kulda. Ometi kuulub kogu kuld neile! Kuidas see saab nii olla? Ei saagi! See ei lähe, naised, see lihtsalt. Ei. Lähe.”

Haywoodi juhtimisel omandasid „Leiva ja rooside” naised peagi kõige hullemate radikaalide maine. Suur Bill tahtis, et naised oleksid iga päev eesliinil ja sündmuste keskmes otsekui laval, ründaksid vabrikuid, kübar peas, kergitaksid pikkade seelikute sabasid, et läbi pori kahlata, paneksid mehed oma kisaga vaikima, lehvitaksid meeste nina all Ameerika lippe ja plakateid. Ta õhutas naisi suud puhtaks rääkima, vapralt külma taluma, meeste kallal näägutama, kuni nood alistuvad. See, et jõulised võtted viisid tõuklemise, kukkumiste, murtud ninaluude, nähtava ja ohtra verevalamiseni, erutas Billi veelgi enam. Lawrence’i tänavatel verd valavad naised, kes kaitsesid oma põhimõtteid neid palganud kapitalistide jõhkruse ja politsei vastu, kes püüdis neid alistada, oli palju parem kui tänavatel marssimine, laulmine ja plakatite kandmine.

Naisi süüdistati, et nad on „väga riuklikud” ja „vihased”.

„Üks politseiohvitser suudab jagu saada kümnest mehest,” tsiteeris The Evening Tribune ringkonnakohtu prokuröri sõnu. „Kuid ühest naisest jagusaamiseks on vaja kümmet politseinikku.”

„Kas pole tõsi,” kordas Harry nagu kaja ning murdis ajalehe kokku. Tema ainus naine istus elutoa nurgas oma tööpostil ja õmbles puuvillasele seelikule laia vahetükki, et undruk tema paisuvat kõhtu mahutaks.

„Mis on minus niisugust,” tahtis Gina ringi keeramata teada, „millest jagusaamiseks on vaja kümmet meest ja mis sunnib mu abikaasat selliseid sõnu lausuma?”

Harry tuli Gina tooli juurde, lükkas tema lõdva krunni kõrvale ja surus huuled tugevasti vastu naise paljast kaelakumerust. „Abikaasa püüab nalja teha.”

„Divertente^[3.]? Püüab, aga see ei õnnestu.”