Читать книгу Käo kukkumine - Robert Galbraith - Страница 10

Viie minuti pärast koputati uksele ja Strike, kes oli juba peaaegu magama jäänud, võpatas toolil uuesti istukile.

„Vabandust?”

Strike’i alateadvus oli jälle hakanud tegelema Charlotte’iga ja võõra tüdruku kabinetti sisenemine üllatas seda. Tüdruk oli võtnud mantli seljast ja nüüd oli näha liibuv, isegi võrgutav kreemikas sviiter. Strike hoidis pilgu pingsalt tüdruku juustepiiril.

„Jah?”

„Teile on üks klient. Kas ma juhatan ta sisse?”

„Mis asi?”

„Klient, härra Strike.”

Strike põrnitses teda mõne hetke, püüdes uudist seedida.

„Ah nii, hästi – ei, andke mulle mõni minut aega, palun, Sandra, ja siis juhatage ta sisse.”

Tüdruk taandus ilma ühegi kommentaarita.

Strike raiskas peaaegu sekundi analüüsides, miks ta oli kutsunud tüdrukut Sandraks, enne kui püsti hüppas ja end korrastama hakkas, et mitte haiseda ja, mis veelgi hullem, jätta riietes maganud inimese muljet. Kummardudes haaras ta kirjutuslaua alt reisikotist hambapastatuubi ja pigistas endale hea mitu sentimeetrit pastat suhu. Seejärel märkas ta, et lips on kraaniveest märg ja särgiesisel on verepritsmed; kohe tiris ta särgi seljast ja lipsu eest nii, et nööbid vastu seina ja dokumendikappi lennates klõbisesid, seejärel tõmbas ta reisikotist välja puhta, kuid hirmus kortsus särgi ning ajas selle jämedate kohmakate sõrmedega selga. Kui ta oli reisikoti silma alt ära tühja dokumendikapi taha sokutanud, sättis ta end kähku laua taha ja kontrollis, ega tal silmanurkades rähma pole, ise kogu aeg mõeldes, kas see niinimetatud klient on ikka tõeline ja suudab detektiiviteenuste eest ka maksta. Enam kui poolteist aastat finantskrahhi hammasrataste vahel keereldes oli Strike hakanud mõistma, et ei üht ega teist saa pidada enesestmõistetavaks. Ta ajas endiselt taga kaht klienti, kel olid arved täies ulatuses tasumata, kolmas aga oli keeldunud pennigi maksmast, sest Strike’i avastused polnud talle meeldinud, ning arvestades asjaolu, et ta langes üha sügavamale võlgadesse ja tema Londoni kesklinna kontori üürilepingut, mille sõlmimisel oli ta nii rõõmus olnud, ähvardas üle vaatamine, poleks Strike suutnud endale ka advokaati palgata. Hiljuti olid jõhkramad ja tooremad võlgade sissenõudmise meetodid tema peamiseks fantaasiaks muutunud. Talle oleks pakkunud nii suurt mõnu vaadata, kuidas kõige rahulolevamad maksukohustuse mittetäitjaid enda pea kohale tõusva pesapallikurika ees lömitavad.

Uks avanes taas. Strike võttis kiiresti nimetissõrme ninast ja ajas end sirgu, püüdes oma toolil targa ja reipana paista.

„Härra Strike, see on härra Bristow.”

Potentsiaalne klient järgnes Robinile kabinetti. Esialgne mulje oli soodne. Võõras võis olla küll silmanähtavalt mannetu välimusega: lühike ülahuul ei suutnud varjata ta esihambaid, jume oli punakaskollane ja silmad prilliklaaside paksuse järgi hinnates lühinägelikud, aga tema tumehall ülikond oli kaunilt kehasse õmmeldud ja jääsinine särav lips, kell ja kingad paistsid olevat hinnalised.

Tundmatu mehe särgi siidne siledus tuletas Strike’ile veelgi enam meelde, kui kortsus tema enda särk on. Ta tõusis püsti, et Bristow’le oma 190 sentimeetri kõrgust üleolekut tunda anda, sirutas välja karvase käe ja üritas külalise rätsepa kujundatud esinduslikule muljele vastata sedavõrd hõivatud mehe imagoga, kellel ei ole mahti riidehilpude pärast muretseda.

„Cormoran Strike, tere!”

„John Bristow,” ütles teine tema kätt surudes. Mehe hääl oli meeldiv, haritud ja ebakindel. Tema pilk jäi Strike’i paistetanud silmal pidama.

„Härrased, kas ma tohin teile teed või kohvi pakkuda?” küsis Robin.

Bristow palus väikese tassi musta kohvi, aga Strike ei vastanud. Ta oli just äsja silmanud koledas tviidkostüümis tihedate kulmudega noort naist, kes istus eesmise kabineti ukse kõrval kulunud diivanil. Ta suutis hädavaevu uskuda, et kaks potentsiaalset klienti olid saabunud ühel ja samal hetkel. Ega talle ometi polnud teist ajutist töötajat saadetud?

„Ja teile, härra Strike?” küsis Robin.

„Mida? Oh – palun musta kohvi, kaks tükki suhkrut, Sandra,” ütles ta enne, kui pidama sai. Ta nägi, kuidas ust sulgeva tüdruku suu kõveraks tõmbus, ning alles siis meenus Strike’ile, et tal polnud kohvi, suhkrut ega tegelikult ka tasse.

Võtnud Strike’i pakkumise peale istet, laskis Bristow pilgul ringi käia näruses kabinetis, mis Strike’i kartust mööda võis osutuda pettumuseks. Potentsiaalne klient paistis olevat süüdlaslikult närviline, mida Strike oli hakanud seostama kahtlustavate abikaasadega, ent sellegipoolest õhkust temast ka võimukust, mida peamiselt edastas küll tema silmanähtavalt kallis ülikond. Strike imestas, kuidas oli Bristow ta leidnud. Keeruline oli kliente saada kellegi soovitusel, kui sinu ainsal kliendil (nagu naine pidevalt telefoni nuuksus) polnudki sõpru.

„Mida ma saan teie heaks teha, härra Bristow?” küsis ta uuesti toolile istudes.

„See – hm – tegelikult ma mõtlesin, et äkki peaksin ma siiski üle küsima … minu arvates oleme me varem kohtunud.”

„Tõesti?”

„Teie mind ei mäleta, sellest ajast on palju aastaid möödas … aga ma arvan, et te olite minu venna Charlie sõber. Charlie Bristow? Ta suri – õnnetult – kui oli üheksane.”

„Sa saatana silmamuna,” ütles Strike. „Charlie … jah, ma mäletan teda.”

Ja ta tõepoolest mäletas teda väga hästi. Charlie Bristow oli olnud üks paljudest Strike’i sõpradest, kelle ta oli oma keeruka lapsepõlve jooksul ringi rännates leidnud. Võluv, metsik ja hulljulge poiss, kõige ägedama pundi liider Strike’i uues Londoni koolis. Charlie oli heitnud uuele hiiglaslikule korni aktsendiga poisile ühe pilgu ning määranud ta oma parimaks sõbraks ja paremaks käeks. Sellele oli järgnenud mitu kuud vaimustavat südamesõprust ja pööraseid tegusid. Strike, kes oli alati olnud vaimustatud teiste laste kodude laitmatust elukorraldusest, nende tervetest ja hästitoimivatest perekondadest ning tubadest, kus nad said pikki aastaid pidevalt elada. Talle meenus elavalt Charlie maja, mis oli olnud avar ja luksuslik. Seal oli olnud pikk päikseline muru, onn puu otsas ning Charlie ema serveeritud jääga sidrunimehu.

Ja siis, esimesel päeval pärast lihavõttevaheaega koolis tagasi olles oligi ta seda enneolematult kohutavat uudist kuulnud. Klassijuhataja oli neile teatanud, et Charlie ei tule enam kunagi kooli tagasi, sest ta on surnud, kuna oli koolivaheajal Walesis sõitnud jalgrattaga karjääri. See õpetaja oli olnud üks vana õel nõid, kes ei saanud kohe kuidagi teisiti, kui pidi klassile rääkima, et loomulikult polnud Charlie pahatihti täiskasvanute sõna kuulanud, et talle oli sõnaselgelt karjääri läheduses sõitmine keelatud, aga tema oli seda ikkagi teinud, võibolla selleks, et eputada –, ent seejärel oli õpetaja olnud sunnitud vait jääma, sest kaks esimese pingirea tüdrukut olid nuuksuma hakanud.

Sellest päevast peale oli Strike’il mõnd karjääri nähes või seda ette kujutades alati ühe naerva blondi poisi nägu hägusalt silme ette kerkinud. Teda ei üllataks, kui igale viimsele kui Charlie Bristow’ vanale klassikaaslasele oleks suure tumeda augu, järsu kukkumise ja halastamatu kivi ees alatiseks hirm hinge jäänud.

„Jah, ma mäletan Charliet,” ütles ta.

Bristow’ aadamaõun jõnksatas korraks.

„Jah. Vaadake, asi on teie nimes. Ma mäletan nii selgesti, kuidas Charlie teist enne oma surma koolivaheajal rääkis: „minu sõber Strike”, „Cormoran Strike”. See on ju ebatavaline nimi, kas pole? Kust see „Strike” pärit on, kas te teate? Mulle pole see nimi varem ette tulnud.”

Bristow polnud esimene inimene Strike’i tutvusringkonnas, kes viivitustaktikat rakendas: räägib ilmast, ummikutasudest, kuumade jookide eelistustest – vaid selleks, et lükata edasi vestlust, mis teda sinna kabinetti on toonud.

„Mulle on räägitud, et see on kuidagi seotud teraviljaga,” ütles ta, „teravilja mõõtmisega.”

„Kas tõesti? Ei mingit seost löömise või streigiga, ha-ha … ei … Noh, vaadake, kui ma otsisin kedagi, kes mind selles asjas aidata võiks, siis nägin ma raamatus teie nime.” Bristow’ põlv hakkas üles-alla ketrama. „Ilmselt suudate te mõista, kuidas see mulle mõjus – noh, see oleks olnud – nagu mingi märk. Charlielt. Mis nagu ütleks, et ma olen õigel teel.”

Tema aadamaõun jõnksatas, kui ta neelatas.

„Hüva,” ütles Strike ettevaatlikult, lootes, et teda kogemata kombel meediumina ei taheta kasutada.

„Vaadake, asi puudutab minu õde,” ütles Bristow.

„Ahah, kas ta on mingis hädas?”

„Ta on surnud.”

Strike sai veel sõnasabast kinni, et mitte küsida: „Mida? Tema ka või?”

„Tunnen kaasa,” lausus ta ettevaatlikult.

Bristow langetas kaastundeavalduse peale nõksatades pea.

„Ma – see ei ole kerge. Esiteks peaksite te teadma, et mu õde on – oli – Lula Landry.”

Nii kergelt kerkinud lootus, et ta võib endale kliendi saada, langes nagu graniidist hauakivi aegamisi tagasi ning mõjus Strike’ile nagu hoop allapoole vööd. Tema vastas istuv mees oli illusioonide küüsis, kui mitte üleüldse omadega metsas. Sama võimatu, nagu leida kaht sarnast lumehelvest, oli paigutada ühte genofondi see küülikuilmega juustunägu ja pronksikarva pikajalgne, lausa kätega voolitud iludus, nagu Lula Landry seda oli olnud.

„Minu vanemad lapsendasid ta,” ütles Bristow leebelt, otsekui Strike’i mõtteid lugedes. „Me kõik olime lapsendatud.”

„Ahah,” ütles Strike. Suurt külma hästikorrastatud maja ja aakritesuurust eretavat aeda meenutades mäletas ta kõike erakordselt üksikasjalikult. Ta mäletas, kuidas habras blond ema piknikulauda korraldas, isa hirmutav hääl kauguses kõmises, pahur vanem vend puuviljatorti nokkis ja Charlie ise oma veiderdustega ema naerma ajas, aga ta ei mäletanud mitte ühtki väikest tüdrukut.

„Te ei saanudki Lulat kohata,” jätkas Bristow jällegi, nagu oleks Strike oma mõtted kõva häälega välja lausunud. „Minu vanemad lapsendasid ta alles pärast Charlie surma. Ta oli nelja-aastane, kui meie juurde toodi, ta oli paar aastat lastekodus olnud. Mina olin siis peaaegu viieteistkümnene. Ma mäletan ikka veel, kuidas ma välisukse juures seisin ja vaatasin, kuidas isa teda hooviteel süles kannab. Tal oli peas väikene punane kootud müts. Mu emal on see tänini alles.”

Ja äkki, lausa ehmatavalt, puhkes John Bristow nutma. Ta vappus nuuksetest, pea käte vahel, õlad längus, pisarad sõrmede vahelt purskumas. Iga kord, kui tundus, et ta on end kogunud, tõi ta kuuldavale tugevamad nuuksed.

„Andke andeks – vabandust – issand …”

Hingeldades ja luksudes tupsutas ta taskurätinutsuga prillide alt silmi ja püüdis end kokku võtta.

Kabinetiuks avanes ja selg ees, kandik käes, sisenes Robin. Õlgu kergitades ja väristades pööras Bristow näo kõrvale. Läbi avatud ukse silmas Strike jällegi kostüümis naist esimeses kabinetis. Too põrnitses nüüd üle Daily Expressi ääre talle vastu.

Robin asetas lauale kaks tassi, piimakannu, suhkrutoosi ja šokolaadiküpsistega taldriku, millest ühtki polnud Strike varem oma kontoris näinud, naeratas mokaotsast mehe tänamise peale ja hakkas ruumist välja minema.

„Üks hetk, Sandra,” ütles Strike. „Kas te võiksite …?”

Ta võttis laualt paberitüki ja libistas selle põlvele. Samal ajal kui Bristow tasakesi neelatas, kirjutas Strike väga kiiresti ja nii loetavalt, kui suutis:

Palun guugelda Lula Landryt ja selgita välja, kas ta on lapsendatud ning kui see nii on, siis kes seda tegi. Ära sellele naisele räägi, millega tegeled (mida ta seal üldse teeb?). Kirjuta küsimustele vastused ja too need mulle, ära lausu sõnagi, mida sa leidsid.

Ta ulatas paberitüki Robinile, kes võttis selle sõnatult ja lahkus ruumist.

„Vabandust – ma väga vabandan,” hingeldas Bristow, kui uks oli sulgunud. „See on – ma ei ole tavaliselt – olen jälle tööl olnud, klientidega kohtunud …” Ta hingas mitu korda sügavalt sisse. Punaste silmadega sarnanes ta veel rohkem albiinojänesega. Tema parem põlv ketras endiselt üles-alla.

„On olnud kohutav aeg,” sosistas ta sügavalt hingates. „Lula … ja mu ema on suremas …”

Strike’i suu hakkas šokolaadiküpsiseid nähes vett jooksma, sest ta polnud juba päevi söönud, vähemalt tundus talle nii, aga ta tunnetas, et oleks ebaviisakas hakata näksima, kui Bristow niheleb, nuuskab ja silmi tupsutab. Tänaval mürises jälle suruõhupuur nagu kuulipilduja.

„Ta on pärast Lula surma täielikult alla andnud. See murdis ta südame. Arvati, et tal on vähk taandunud, aga see on tagasi tulnud ja nüüd öeldakse, et enam polevat midagi teha. Noh, see on juba teist korda. Tal oli ka pärast Charliet mingi närvivapustus. Isa arvas, et uus laps teeks asja paremaks. Nad olid alati tüdrukut tahtnud. Neil polnud kerge luba saada, aga kuna Lula oli segarassist, oli talle ka raskem kohta leida,” lõpetas Bristow lämbuva nuuksega, „nii et neil õnnestus ta endale saada.

Ta oli ka i-ilus. Ta avastati Oxford Streetil, kui ta koos emaga poes käis. Athena võttis ta tööle. See on üks kõige prestiižikamaid agentuure. Ta oli seitsmeteistkümnendast eluaastast alates täiskohaga modell. Selleks ajaks, kui ta suri, oli tema väärtus umbes kümme miljonit. Ma ei tea, miks ma teile seda kõike räägin. Küllap te teate isegi. Kõik teadsid – arvasid teadvat – Lula kohta kõike.”

Ta võttis kohmakalt tassi kätte, ta käed värisesid nii, et kohv loksus teravate viikidega ülikonnapükstele.

„Mida täpselt te tahate, et ma teie heaks teeksin?” uuris Strike.

Bristow asetas tassi värisevate kätega lauale ja surus pihud tugevasti kokku.

„Räägitakse, et mu õde tappis end ise. Ma ei usu seda.”

Strike mäletas televisioonikaadreid: must laibakott kanderaamil, kaamerasähvatuste turmtuli, kui ta kiirabiautosse laaditi, fotograafid troppis ümber auto, kuni see liikuma hakkas, kaamerad tumedate akende taga, mustalt klaasilt põrkuvad valged sähvatused. Ta teadis Lula Landry surmast rohkem, kui oleks arvanud või tahtnudki teada. Tegelikult kehtis see iga mõistusega olendi kohta Suurbritannias. Kui sind pommitatakse looga, siis hakkad sa vastu tahtmist huvi tundma ja enne kui aru saad, oledki juba nii hästi informeeritud, sul on juhtumi suhtes nii kindel isiklik arvamus, et oleksid kohtunikekogusse täiesti kõlbmatu.

„Aga juurdlus ju oli, eks?”

„Jah, aga selle juhtumiga tegelev uurija oli juba algusest peale veendunud, et see oli enesetapp, ja ainuüksi sellepärast, et Lula oli tarvitanud liitiumipreparaate. Aga on asju, millele ta tähelepanu ei pööranud – mõned on isegi internetis näha.”

Bristow toksis sõrmega mõttetult Strike’i lagedal töölaual, kus oleks pidanud seisma arvuti.

Põgus koputus uksele ja see avanes: sisse astus Robin, ulatas Strike’ile volditud paberitüki ja lahkus.

„Andestust, kas te lubate?” küsis Strike. „Ma ootasin seda sõnumit.”

Ta keeras paberi põlve peal lahti, nii et Bristow seda ei näeks, ning luges sõnumi läbi.

Härra Alec ja proua Yvette Bristow lapsendasid Lula Landry, kui tüdruk oli neljane. Ta kasvas üles Lula Bristow’na, aga kui ta modellitööd alustas, võttis ta endale ema neiupõlvenime. Tal on vanem vend, kelle nimi on John ja kes on advokaat. See tüdruk, kes ootab väljas, on härra Bristow’ sõbratar ja ka tema firma sekretär. Nad töötavad firmas Landry, May, Patterson, mille rajas Lula ja Johni emapoolne vanaisa. John Bristow’ fotod LMP kodulehel sarnanevad mehega, kellega teie räägite.

Strike kägardas paberitüki kokku ja laskis sel kukkuda jalgade kõrvale prügikasti. Ta oli rabatud. John Bristow ei olnud fantaseerija. Ja temale, Strike’ile, paistis olevat saadetud ajutine töötaja, kes oli hakkajam ja parema kirjaoskusega kui ükski neist, kellega ta oli varem kokku puutunud.

„Andestust, jätkake,” ütles ta Bristow’le. „Te mainisite midagi – juurdlusest?”

„Nojah,” ütles Bristow ninaotsa märja taskurätikuga tupsutades. „Noh, ma ei eita, et Lulal oli probleeme. Ema pidi tema pärast põrgu vaeva nägema, kui aus olla. See algas umbes samal ajal, kui isa suri – küllap te teate seda isegi, see ei üllata kedagi, sellest on ajakirjanduses piisavalt juttu olnud … ning ta heideti narkootikumide pärast koolist välja. Ta jooksis ära Londonisse, ema leidis ta õudses seisundis narkosõltlaste juurest. Narkootikumid teravdasid tema vaimseid probleeme. Ta põgenes taastusravikeskusest – muudkui ühed lõputud sekeldused ja draamad. Lõpuks aga taibati, et tal on bipolaarne häire, ja talle määrati õiged ravimid ning sellest ajast peale, kui ta tablette võttis, oli temaga kõik korras. Keegi poleks eales osanud arvata, et tal on midagi viga. Isegi koroner kinnitas, et ta oli võtnud oma ravimeid, lahkamine tõestas seda.

Aga ei politsei ega koroner saanud üle ega ümber tõsiasjast, et tüdruku minevikus kummitasid vaimse tervise probleemid. Nad muudkui kinnitasid, et ta oli depressioonis. Aga ma võin teile öelda, et Lula polnud üldsegi depressiivne. Ma nägin teda sel hommikul, kui ta suri, ja temaga oli kõik absoluutselt korras. Kõik läks kenasti, eriti see, mis puudutas karjääri. Ta oli just äsja alla kirjutanud lepingule, mis oleks toonud talle kahe aasta jooksul sisse viis miljonit. Ta palus, et ma selle tema eest üle vaataksin, ning see oli üks paganama hea leping. Üks moedisainer oli tema väga hea sõber, Somé, usun, et olete kuulnud? Ja tal oli mitmeks kuuks korralikult tööd. Marokos olid filmivõtted tulekul ja talle meeldis reisida. Nagu näete, ei olnud mitte mingisugust põhjust, miks ta oleks pidanud endalt elu võtma.”

Strike noogutas viisakalt, jäädes sisemiselt kõigutamatuks. Tema kogemuse järgi olid enesetapjad täiesti võimelised teesklema huvi tuleviku vastu, milles neil polnud mitte mingit kavatsust osaleda. Landry roosiline, kuldsete varjunditega hommikumeeleolu võis päeval ja surmaeelsel hilisööl kergelt süngeks lootusetuseks muutuda. Strike teadis, et nii võib juhtuda. Ta mäletas üht kuningliku laskurkorpuse leitnanti, kes oli tõusnud üles öösel pärast oma sünnipäevapidu, mille hing ta kõigi tunnistuste põhjal oli olnud. Ta oli kirjutanud oma perekonnale kirja, käskides neil kutsuda politsei ja mitte garaaži minna. Surnukeha oli leidnud garaaži laes rippumas tema viieteistaastane poeg, kes polnud kirja märganud ja oli rutanud läbi köögi jalgratast tooma.

„See ei ole veel kõik,” ütles Bristow. „On olemas tõendid, kindlad tõendid. Tansy Bestigui, esiteks.”

„Tema oli see naaber, kes ütles, et oli kuulnud ülemisel korrusel tülitsemist?”

„Täpselt! Ta kuulis, kuidas üks mees räuskas vahetult enne seda, kui Lula üle rõdu ääre alla kukkus! Politsei pidas tema tunnistust jamaks üksnes seetõttu – noh, et ta oli kokaiini mõju all. Aga see ei tähenda, et ta ei saanud aru sellest, mida kuulis. Tansy kinnitab tänini, et Lula tülitses mõni sekund enne oma kukkumist ühe mehega. Ma tean, sest ma alles hiljuti arutasin seda temaga. Meie firma tegeleb tema abielulahutusega. Ma olen kindel, et suudan teda veenda teiega rääkima.

Ja veel,” ütles Bristow, jälgides murelikult Strike’i ja püüdes teise reaktsiooni hinnata, „on olemas ka üks turvakaamera salvestis. Umbes kakskümmend minutit enne Lula kukkumist kõnnib üks mees Kentigern Gardensi poole ja siis jookseb seesama mees pärast seda, kui on Lula mõrvanud, nagu tuli takus Kentigernist minema. Ei saadudki teada, kes ta on, polnud võimalik tema jälgi ajada.”

Mõnevõrra allasurutud innuga tõmbas Bristow nüüd pintsaku sisetaskust välja veidi kortsus puhta ümbriku ja ulatas selle Strike’ile.

„Ma kirjutasin kõik üles. Ajad ja puha. Siin on see kirjas. Te näete, kuidas kõik klapib.”

Ümbriku välimus ei suurendanud Strike’i usku Bristow’ hinnangutesse mitte üks põrm. Talle oli selliseid asju varemgi antud: üksikud kirjapandud uitmõtted ja kinnisideed, üheplaanilised naiivteooriad, keerukad ajakavad painutatud klappima fantaasiarikaste järeldustega. Advokaadi vasak silmalaug võbeles, üks põlv ketras üles-alla ning ümbrikku ulatavad sõrmed värisesid.

Mõne sekundi kõrvutas Strike Bristow’ ärevust tema silmanähtavalt käsitsi tehtud kingade ja Vacheron Constantini kellaga, mis tema kahvatul randmel välgatas, kui ta žestikuleeris. See on mees, kes suudaks maksta ja ka maksaks, võib-olla isegi nii kaua, et Strike suudab likvideerida oma laenu tagasimaksed, mis olid tema võlgadest kõige pakilisemad. Ohates ja südametunnistuse peale tige, lausus Strike:

„Härra Bristow …”

„Kutsuge mind Johniks.”

„John … ma olen teiega aus. Ma ei usu, et oleks õige teilt raha vastu võtta.”

Punased laigud ilmusid Bristow’ kahvatule kaelale ja ilmetule näole, kui ta veelgi ümbrikku pakkus.

„Mida te selle all mõtlete, et poleks õige?”

„Teie õe surma uuriti arvatavasti nii põhjalikult kui üldse võimalik. Miljonid inimesed ja kogu maailma meedia jälgis politsei iga liigutust. Kindlasti olid nad kahekordselt nii põhjalikud nagu tavaliselt. Enesetapuga on raske leppida …”

„Ma ei lepigi sellega. Mitte kunagi ei lepi. Keegi lükkas ta rõdult alla.”

Ootamatult puurimine väljas lakkas, nii et Bristow’ hääl kajas ruumis valjusti − kergesti süttinud raev oli leebe mehikese endast täiesti välja viinud.

„Ah nii. Ma mõistan, teie olete siis järgmine, jah? Kuradi järjekordne tugitooli psühholoog? Charlie on surnud, mu isa on surnud, Lula on surnud ja mu ema on suremas – ma olen kaotanud kõik ja mul on vaja leinanõustajat, mitte detektiivi. Kas te, kurat, arvate, et ma ei ole seda juba sadu kordi kuulnud?”

Bristow tõusis püsti, vaatamata küülikuhammastele ja lapilisele nahale siiski muljetavaldav.

„Ma olen üsna rikas mees, Strike. Andke andeks, et ma teiega jäme olen, aga pole midagi teha. Isa jättis mulle kopsaka usaldusfondi. Ma olen uurinud sedasorti asjade käibivaid takse ja oleksin hea meelega maksnud teile topelthinna.”

Topelthinna. Strike’i südametunnistus, kunagi nii kindel ja paindumatu, oli korduvate saatuselöökide all küll nõrgenenud, aga see oli jalustrabav obadus. Tema madalam mina juba kepsleski õnnelike spekulatsioonide valdkonda: kuu aega tööd annaks talle nii palju, et ta saaks maksta oma ajutisele töötajale ja klaarida mõned üürivõlad; kaks kuud ja veel pakilisemad võlad … kolm kuud, suur ports laene kadunud … neli kuud …

Aga John Bristow rääkis juba ukse poole liikudes üle õla, kägardades ja kortsutades ümbrikku, mida Strike oli keeldunud vastu võtmast.

„Ma tahtsin teid Charlie pärast, aga ma uurisin ka teie kohta üht-teist, kurat võtaks, ma ei ole mõni täielik idioot. Spetsiaalne uurimisharu, sõjaväepolitsei, eks ole? Korralikult maskeeritud. Ma ei saa öelda, et teie kontor oleks mulle muljet avaldanud.” Bristow peaaegu karjus nüüd ja Strike tajus, et eesmises kabinetis olid naiste summutatud hääled vait jäänud. „Aga ilmselt ma eksisin ja teie saate endale lubada luksust tööst keelduda. Hästi! Unustage see, saatke kõik kuradile. Ma olen kindel, et leian kellegi teise, kes selle töö ära teeb. Vabandage, et teid tülitasin!”