Читать книгу Käo kukkumine - Robert Galbraith - Страница 11

Meeste vestlus oli juba mõne minuti kostnud läbi õhukese vaheseina üha kasvava selgusega, aga nüüd ootamatus vaikuses, mis puurimise lakkamisele järgnes, olid Bristow’ sõnad selgelt kuulda.

Üksnes iseenda meeleheaks, õnnepäeva kõrgendatud meeleolus oli Robin püüdnud tegutseda Strike’i igapäevase sekretäri usutavas rollis ning mitte anda Bristow’ tüdrukule aimu, et ta on eradetektiivi juures töötanud alles pool tundi. Ta varjas kõigest väest igasuguseid üllatust või erutust väljendavaid märke, aga kui karjumine algas, hoidis ta instinktiivselt Bristow’ poole, olenemata konflikti põhjusest. Strike’i töö ja sinine silm lasid küll aimata teatud ülespuhutud glamuuri, aga tema suhtumine Robinisse oli kahetsusväärne ning Robini vasak rind valutas ikka veel.

Bristow’ sõbratar oli vahtinud suletud ust sellest ajast peale, kui meeste hääled olid esmakordselt hakanud üle puurimismüra kostma. Tugeva kehaehitusega, väga tumedate järku lõigatud juuste ja kitkumiseta kindlasti kokku kasvavate kulmudega nägi naine juba loomu poolest kuri välja. Robin oli sageli märganud, kuidas paarid kaldusid olema üldjoontes sarnase isikliku sarmiga, kuigi selline faktor nagu raha näis sageli kindlustavat partneri, kellel oli oluliselt parem välimus kui rahajõmmil endal. Robini meelest oli armas, et Bristow, kes kalli ülikonna ja prestiižika firma järgi oleks võinud silma heita kellelegi palju kenamale, oli valinud tüdruku, keda Robin uskus olevat soojema ja kenama, kui välimus näitas.

„Kas te kindlasti ei soovi kohvi, Alison?” küsis ta.

Tüdruk vaatas ringi justkui üllatudes, et teda kõnetatakse, nagu oleks Robini ruumis viibimise unustanud.

„Ei, tänan,” ütles ta sügaval häälel, mis oli üllatavalt meloodiline. „Ma teadsin, et ta läheb endast välja,” lisas ta teatud kummalise rahuldusega. „Ma püüdsin teda veenda seda mitte tegema, aga ta ju ei kuula. Kuuldavasti ütleb see niinimetatud detektiiv talle praegu ära. Paras talle.”

Küllap oli Robini üllatus nii ilmne, sest mõningase kannatamatusega Alison jätkas.

„Johnil oleks aeg asjaga leppida. Ta õde tappis end ise. Ülejäänud perekond on sellega leppinud, ma ei saa aru, miks tema seda ei suuda.”

Robinil polnud mõtet teeselda, et ta ei saa aru, millest teine räägib. Kõik teadsid, mis oli Lula Landryga juhtunud. Robin suutis täpselt meenutada, kus ta oli parasjagu olnud, kui kuulis, et modell hüppas ühel miinuskraadisel jaanuariööl rõdult alla ja sai surma: Robin seisis seda kuuldes vanemate majas kraanikausi juures. Uudis oli tulnud raadiost ja ta oli lasknud kuuldavale väikese üllatushüüatuse ja jooksnud köögist öösärgis seda teatama Matthew’le, kes oli nädalavahetuseks nende poole tulnud. Kuidas võis kellegi surm, keda sa polnud elus kohanud, sind niiviisi mõjutada? Robin oli Lula Landry välimust ülimal määral imetlenud. Talle ei meeldinud eriti oma piimatüdruku jume: modell oli olnud tõmmu, särav, kauni kehakuju ja ägeda loomuga.

„Sellest ei ole palju aega möödas, kui ta suri.”

„Kolm kuud,” ütles Alison Daily Expressi raputades. „Kas see mees on ka väärt mees?”

Robin oli märganud Alisoni põlastavat ilmet, kui ta pilk takseeris räämas ümbrust ja ooteruumi silmanähtavat kasimatust, ning Robin oli just netis näinud laitmatult puhast kalli sisustusega kontoriruumi, milles teine naine töötas. Tema vastus tulenes seetõttu rohkem eneseaustusest kui erilisest soovist Strike’i kaitsta.

„Oo jaa,” vastas ta külmalt. „Ta on üks parimaid.”

Ta lõikas roosa kassipoegadega kaunistatud ümbriku lahti ilmel kui naine, kes tegeleb erakorraliste, palju keerukamate ja intrigeerivamate juhtumitega, kui Alison suudab endale üldse ettegi kujutada.

Vahepeal vahtisid Strike ja Bristow tagumises kabinetis üle ruumi teineteisega tõtt, üks maruvihane, teine nuputamas moodust, kuidas asjade käiku nii pöörata, et ei peaks eneseväärikust üle parda heitma.

„Ma ei taha muud, Strike,” lausus Bristow kähedalt, kõhn nägu lõkendamas, „kui vaid õiglust.”

See oleks olnud nagu jumaliku helihargiga hääle andmine, see sõna kaikus näruses kabinetis, kutsudes Strike’i rinnus esile kuuldamatu minoorse noodi. Bristow oli tabanud Strike’i kaitsekilpi, kui kõik muu oli juba põrmu lagunenud. Strike seisis seal meeleheitlikus rahahädas, aga Bristow oli andnud talle oma südametunnistusepiinade üle parda heitmiseks veel ühe, palju parema põhjuse.

„Hüva. Ma mõistan. Ma mõtlen seda tõsiselt, John. Ma saan aru. Tulge, võtke uuesti istet. Kui te endiselt minu abi vajate, siis ma tahaksin seda teile pakkuda.”

Bristow jõllitas teda. Kabinetis oli haudvaikne, aga kaugel all kaikusid töömeeste hõiked.

„Kas te tahaksite hm … oma naise, on nii? – ka sisse tuua?”

„Ei,” ütles Bristow, ikka veel pinevil, käsi uksenupul. „Alison arvab, et ma ei peaks seda tegema. Ma ei tea, miks ta üldse kaasa tahtis tulla. Ilmselt lootis, et te mulle ära ütlete.”

„Palun – istuge. Vaatame selle asja korralikult läbi.”

Bristow kõhkles hetke ning astus siis tooli poole, kust oli äsja tõusnud.

Strike andis lõpuks kiusatusele järele, võttis šokolaadiküpsise ja pistis selle aplalt tervelt suhu, seejärel võttis ta kirjutuslauasahtlist ühe kasutamata märkmiku, lõi selle lahti, haaras pliiatsi ning kugistas selle ajaga, mil Bristow istet võttis, küpsise alla.

„Kas ma võin selle võtta?” küsis ta, osutades ümbrikule, mida Bristow ikka veel pihus pigistas.

Advokaat ulatas talle ümbriku, mitte päris kindel olles, kas Strike’ile võib seda ikka usaldada. Strike, kes ei soovinud ümbriku sisuga Bristow’ ees tutvuda, pani selle väikese patsutusega kõrvale, nagu tahtes mõista anda, et sel on nüüd väärtuslik roll uurimisprotsessis, ning seadis pliiatsi valmis.

„Hästi, kas te suudaksite teha lühikokkuvõtte kõigest, mis juhtus teie õe surmapäeval, sellest oleks palju abi.”

Strike’i, kes oli juba loomult metoodiline ja põhjalik, oli õpetatud uurimisel kasutama kõrgetasemelist ja ranget metoodikat. Esiteks tuli lasta tunnistajal rääkida lugu omal moel: kui jutuvoolu ei kammitseta, ilmuvad sageli päevavalgele detailid, ilmsed ebatäpsused, mis hiljem osutuvad erakordselt väärtuslikeks asitõenditeks. Kui esmane mõttejooks ja meenutused on ära kuulatud, tuleb alustada küsimustega ning korrastada faktid rangelt ja täpselt: inimesed, kohad, vara …

„Noh,” ütles Bristow, kes tundus pärast ägedussööstu ebakindlana, teadmata, kust alustada. „Ma tõesti ei tea … vaatame …”

„Millal te teda viimast korda nägite?” abistas Strike.

„See oli – jah, sama päeva hommikul, kui ta suri. Meil … meil oli õigemini tüli, kuigi tänu jumalale me leppisime ära.”

„Mis ajal see oli?”

„Vara. Enne üheksat, kui ma tööle läksin. Või oli see kolmveerand üheksa?”

„Ja mille pärast te tülitsesite?”

„Oh, tema kallima, Evan Duffieldi pärast. Nad olid jälle ära leppinud. Perekond arvas juba, et see on lõppenud, ja me olime väga rahul. Ta on kohutav inimene, sõltlane ja krooniline eneseupitaja, kõige hullem mõju Lulale, mida võib üldse ette kujutada.

Ma võisin oma väljaütlemistega pisut karm olla – ma mõistan nüüd seda. Ma olin Lulast üksteist aastat vanem. Ma tundsin, et pean teda kaitsma, mõistate? Võib-olla ma vahel kamandasin liialt. Ta ütles mulle alati, et ma ei mõista.”

„Mida ei mõista?”

„Noh … mitte midagi. Tal oli palju probleeme. Probleeme sellepärast, et ta oli lapsendatud, et ta oli mustanahaline valges peres. Ta ütles alati, et mul on kerge … ma ei tea. Võib-olla tal oli õigus.”

Ta pilgutas prillide taga kiiresti silmi. „See tüli oli tegelikult ühe teise tüli jätk, mis juba eelmisel õhtul telefoni teel algas. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et ta on nii rumal ja läheb Duffieldi juurde tagasi. Me tundsime nii suurt kergendust, kui nad lahku läksid … noh, kogu tema endist sõltuvust arvestades veel sõltlasega semmima hakata …” Ta tõmbas hinge. „Ta ei teinud kuulmagi. Ega ta ei kuulanud kunagi. Ta oli minu peale maruvihane. Ta oli tegelikult andnud turvamehele korralduse mind järgmisel hommikul välisuksest kaugemale, tema korterisse mitte lasta. Aga – noh, Wilson pigistas ses suhtes mõistagi silma kinni.”

Alandav, mõtles Strike, kui tuleb uksehoidja armust sõltuda.

„Ma polekski üles läinud,” ütles Bristow hädiselt, õhetavad laigud jälle kõhnal kaelal näha, „aga ma pidin tagasi andma Soméga sõlmitud lepingu. Ta palus mul selle üle vaadata ja pidi ise alla kirjutama. Ta ei viitsinud ise eriti selliste asjadega tegeleda. Igatahes ei olnud ta mind nähes eriti õnnelik ja me tülitsesime jälle, aga see tüli laabus kuidagi iseenesest. Ta rahunes maha.

Siis ma ütlesingi talle, et emal oleks tema külaskäigu üle hea meel. Noh, ema oli just haiglast välja saanud. Talle tehti hüsterektoomia. Lula ütles, et ta võib hiljem ema poolt läbi astuda ja teda vaatama minna, aga ta ei olnud päris kindel. Tal oli tegemist.”

Bristow hingas sügavalt sisse. Tema parem põlv hakkas jälle ülesalla ketrama ja ta hõõrus oma kühmulisi käsi, justkui peseks neid mõnes pantomiimis.

„Ma ei taha, et te temast halvasti arvaksite. Inimesed pidasid teda isekaks, aga ta oli perekonna pesamuna ja üsnagi ära hellitatud ning siis jäi ta veel haigeks ja loomulikult pälvis tähelepanu; ning seejärel sukelduski ta sellesse ebatavalisse ellu, kus kõik keerles ainult tema ümber ning paparatsod teda igal pool jälitasid. See ei olnud normaalne elu.”

„Ei olnud,” ütles Strike.

„Ma siis rääkisingi Lulale, kui halvasti ja kui haigena ema end tunneb, ning ta ütles, et ilmselt läheb teda hiljem vaatama. Ma lahkusin, lipsasin oma kontorist läbi, et Alisoni käest paar kausta võtta, sest ma tahtsin sel päeval töötada ema pool ja olla talle seltsiks. Järgmine kord nägingi ma Lulat keskhommikul ema juures. Ta istus veidike aega ema magamistoas, kuni saabus mu onu ema vaatama, ning siis astus Lula läbi minu kabinetist, kus ma töötasin, et mulle head aega öelda. Ta kallistas mind, enne kui ta …”

Bristow hääl katkes ja ta vahtis oma sülle.

„Veel kohvi?” pakkus Strike. Bristow raputas langetatud pead. Et talle kogumiseks mõni hetk aega anda, võttis Strike kandiku ja suundus eesmise kabineti poole.

Bristow’ sõbratar heitis Strike’i ilmudes talle kulmu kortsutades jaheda pilgu. „Kas te olete lõpetanud?” küsis tüdruk.

„Vist mitte,” lausus Strike üritamatagi naeratada. Tüdruk põrnitses Strike’i, kui see Robinit kõnetas.

„Kas ma saaksin veel ühe tassi kohvi, hm …?”

Robin tõusis püsti ja võttis temalt sõna lausumata kandiku.

„John peab pool üksteist kontoris tagasi olema,” informeeris Alison Strike’i veidi valjemal häälel. „Me peame hiljemalt kümne minuti pärast minema hakkama.”

„Ma pean seda meeles,” kinnitas Strike ükskõikselt, enne kui naasis tagumisse kabinetti, kus Bristow istus nagu palvetades, pea ristatud käte kohale langetatud.

„Andke andeks,” pomises ta, kui Strike uuesti istet võttis. „Ikka on veel raske sellest rääkida.”

„Sellest pole midagi,” ütles Strike ja võttis taas märkmiku kätte. „Nii et Lula tuli teie ema vaatama? Mis kell see oli?”

„Üheteistkümne paiku. Juurdluse käigus tuli välja kõik, mida ta pärast seda tegi. Ta laskis oma autojuhil end viia ühte butiiki, mis talle meeldis, ning sealt tagasi oma korterisse. Tal oli kodus kokkusaamine jumestuskunstnikuga, keda ta tundis, ning tema sõber Ciara Porter oli ka tema pool. Küllap olete Ciara Porterit näinud, ta on ka modell. Väga blond. Neid pildistati koos kui ingleid, ilmselt olete seda näinud: alasti, üksnes käekottide ja tiibadega. Somé kasutas seda fotot pärast Lula surma oma reklaamikampaanias. Inimeste arvates oli see maitsetu.

Niisiis veetsid Lula ja Ciara õhtupooliku Lula pool ja läksid sealt koos välja õhtust sööma, kus kohtasid Duffieldi ja veel mõningaid inimesi. Kogu seltskond läks edasi Uzi ööklubisse ja nad lahkusid pärast keskööd.

Seejärel läksid Duffield ja Lula tülli. Paljud inimesed nägid seda pealt. Mees jõhkrutses temaga, tahtis, et ta jääks, aga Lula lahkus klubist üksinda. Pärast arvasid kõik, et tema seda tegigi, aga tal juhtus olema raudkindel alibi.”

„Ta tuli puhtalt välja tänu oma narkodiileri tunnistusele, kas pole?” küsis Strike endiselt kirjutades.

„Jah, täpselt nii. Niisiis – niisiis saabus Lula tagasi oma korterisse umbes kakskümmend minutit pärast ühte. Teda pildistati, kui ta majja sisenes. Küllap te mäletate seda pilti. See oli pärast igal pool üleval.”

Strike mäletas: üks maailma enim pildistatud naine, pea maas, õlad kössis, silmades kurnatus, käed kramplikult ümber rinna, nägu fotograafide eest kõrvale pööratud. Pärast seda, kui oli selgelt välja öeldud, et tegu oli enesetapuga, oli see pilt omandanud õudse kõrvalmaigu: rikas ja ilus noor naine püüab vähem kui tund aega enne surma varjata oma armetust kaamerasilma eest, millega ta oli flirtinud ja mis teda nii väga jumaldanud oli.

„Kas tavaliselt olidki fotograafid tema ukse taga?”

„Jah, eriti kui nad teadsid, et ta on koos Duffieldiga, või tahtsid saada pilti sellest, kuidas naine purjuspäi koju tuleb. Aga tol õhtul ei olnud nad üksnes tema pärast seal. Üks Ameerika räppar pidi samuti selles majas peatuma: Deeby Macc on tema nimi. Tema plaadifirma oli üürinud talle korteri Lula korterist korrus allpool. Antud juhul ta ei peatunudki seal, sest kõik kohad olid politseinikke täis ja ta pidas paremaks hotelli minna. Aga fotograafid, kes olid Lula autot taga ajanud, kui ta Uzist lahkus, liitusid nüüd nendega, kes tema korteri juures Macci ootasid, nii et neid oli hoone sissekäigu ees terve trobikond, kuigi nad kõik veidi pärast seda, kui Lula oli majja sisenenud, minema vajusid. Mingil moel olid nad saanud vihje, et Macc ei tule sinna enne paari tundi.

Oli krõbekülm öö. Sadas lund. Temperatuur oli alla nulli. Nii et tänav oli tühi, kui ta kukkus.”

Bristow pilgutas silmi ja rüüpas veel ühe lonksu külma kohvi ning Strike mõtles paparatsodele, kes olid lahkunud enne, kui Lula Landry rõdult alla kukkus. Kujutleda vaid, mõtles ta, milline pilt oleks surmahüpet sooritavast Landryst tulnud, arvatavasti oleks selle eest saadud rahast elu lõpuni jätkunud.

„John, teie tütarlaps ütleb, et te peate pool üksteist kuskil olema.”

„Mida?”

Bristow näis tagasi käesolevasse hetke tulevat. Ta vaatas kallist kella ja ahhetas.

„Issand jumal, mul pole aimugi, et ma siin nii kaua olnud olen. Mis – mis nüüd saab?” küsis ta, paistes pisut jahmununa. „Te loete mu märkmeid?”

„Jah, muidugi,” kinnitas Strike, „ja ma helistan paari päeva pärast, kui olen veidike eeltööd teinud. Ma loodan, et mul on siis palju rohkem küsimusi.”

„Siis on hästi,” ütles Bristow end uimaselt jalule ajades. „Siin on minu visiitkaart. Ja kuidas te soovite, et ma teile maksaksin?”

„Kuine ettemaks sobib suurepäraselt,” vastas Strike. Surudes maha põgusa piinlikkustunde ja meenutades, et Bristow ise oli pakkunud topelttasu, käis ta välja pöörase summa ning tema rõõmuks ei hakanud Bristow laveerima ega küsinud, kas talle sobib ka krediitkaardiga maksmine, ega lubanud isegi hiljem raha tooma tulla, vaid võttis välja ehtsa tšekiraamatu ja sulepea.

„Kas, ütleme, veerand summast võiks olla sularahas,” lisas Strike, mängides oma õnnega, aga oli juba teist korda sel hommikupoolikul rabatud, kui Bristow lausus: „Ma mõtlesingi, et kas te ei eelistaks …” ja luges lisaks tšekile välja hunniku viiekümneseid.

Nad ilmusid eesmisse kabinetti just sel hetkel, kui Robin hakkas sisenema Strike’i tellitud värske kohviga. Bristow’ saatjanna tõusis püsti, kui uks avanes, ja voltis ajalehe kokku ilmel, mis rääkis sellest, et ta on liiga kaua oodanud. Ta oli peaaegu sama pikk kui Bristow, suure kondi, vingus ilme ja suurte mehelike kätega.

„Nii et te olite siis nõus seda tegema?” küsis ta Strike’ilt. Viimasel tekkis tunne, et tüdruku arvates kasutab Strike tema rikast poisssõpra ära. Väga võimalik, et tüdrukul oligi õigus.

„Jah, John palkas mu,” vastas ta.

„Oh, hea küll,” ütles tüdruk ilma igasuguse lahkuseta. „Ma loodan, et sa oled nüüd rahul, John.”

Advokaat naeratas talle, tüdruk ohkas ning patsutas mehe käsivart, nagu lohutaks kannatlik, kuid veidi ärritunud ema oma last. John Bristow tõstis hüvastijätuks käe, läks siis tüdruku järel ruumist välja ning nende lahkuvate sammude kaja metalltrepil oli kabinetti kuulda.