Читать книгу Käo kukkumine - Robert Galbraith - Страница 13

Robin oli oodanud kümme minutit, et päris kindel olla, et Strike tagasi ei tule, enne kui oma mobiiltelefonilt mitu õnnejoovastuses kõnet tegi. Tema sõbrad võtsid kihlusteate vastu erutatud kiljatuste või kadedate märkustega, mis Robinit võrdväärselt rõõmustasid. Lõuna ajal premeeris ta end ühe vaba tunniga, ostis kolm pruudiajakirja ja tagastamiseks paki küpsiseid (mis läks pisikulude kassa – sildiga metallist küpsisekarbi – arvelt ja ulatus neljakümne kahe pennilise võlani) ning tuli tagasi tühja kontorisse, kus veetis õnnelikud nelikümmend viis minutit pruudikimpe ja pruudikleite uurides, ise erutusest üle keha värisedes.

Kui Robini enese määratud lõunatund läbi sai, pesi ta tassid ja viis need koos kandiku ja küpsistega härra Crowdyle tagasi. Märgates, millise innuga püüab mees teda juba teisel külaskäigul kinni pidada, muudkui juttu tehes, endal hajevil pilk rändamas naise suult rindadele, otsustas Robin teda ülejäänud nädala vältida.

Strike ei saabunud ikka veel. Tahtes veel midagi teha, puhastas Robin oma kirjutuslaua sahtleid ja likvideeris teistest ajutistest töötajatest kogunenud rämpsu: kaks tolmust piimašokolaaditükki, tühja smirgelpaberi aluse ja hulgaliselt anonüümseid telefoninumbrite ja kritseldustega märkmepabereid. Seal leidus ka üks karp vanaaegseid metallkirjaklambreid, mida ta kunagi varem polnud näinud, ja märkimisväärne hulk väikseid tühje siniseid blankette, mis jätsid isegi ilma kirjapäiseta ametkondliku mulje. Kontorite maailmas kogenud Robinil tekkis tunne, et need võisid olla mõne ametiasutuse kirjatagavarade kapist näpatud.

Ametitelefon helises vahetevahel. Tema uus boss tundus inimesena, kel on palju nimesid. Üks mees küsis „Oggyt”, teine „Monkey Boy’d”, samas kui üks kiretu järsk hääl palus edastada, et „kui härra Strike jõuab tagasi, helistagu ta kohe esimesel võimalusel härra Peter Gillespiele”. Iga kord võttis Robin Strike’i mobiiliga ühendust, aga jõudis üksnes kõneposti. Seetõttu jättis ta mehele kirjalikud teated, kirjutas märkmepaberile iga helistaja nime ja telefoninumbri, viis need Strike’i kabinetti ja kinnitas korralikult lauale.

Suruõhupuur muudkui mürises väljas. Umbes kella kahe paiku hakkas lagi kriuksuma, sest ülemise korteri elanik muutus aktiivsemaks: vastasel juhul oleks Robin võinud olla ainus inimene kogu hoones. Aegapidi tõstsid tema tuju üksiolek ja siiras õnnetunne, mis ähvardas iga hetk rinnust valla pääseda, kui ta silmad vasakus käes olevale sõrmusele langesid. Ta hakkas ajutiselt tema hoole alla antud imetillukest ruumi puhastama ja korrastama.

Hoolimata ruumi üldisest armetusest ja kõikjal silmatorkavast räpasusest avastas Robin varsti selle tugeva korraldusliku poole, mis imponeeris tema enda puhtust ja korda armastavale natuurile. Pruunid kiirköitjakaaned (kummaliselt vanaaegsed tänapäeva eredavärviliste plastkiirköitjate maailmas), mis seisid kirjutuslaua taga riiulitel, olid paigutatud kuupäevalises järjekorras, iga kaane seljale oli käsitsi kirjutatud number. Robin avas ühe ja nägi, et lahtiste paberite toimikusse köitmiseks oli kasutatud metallkirjaklambreid. Hulgaliselt materjali selles kaustas oli kirjutatud segase, raskestiloetava käekirjaga. Võib-olla politseis töötatigi niimoodi, võib-olla oli Strike endine politseinik.

Robin avastas pataka roosasid surmaähvardusi, mille kohta Strike oli vihjanud, et need asuvad dokumentide kapi keskmises sahtlis kon-fidentsiaalsete lepingute õhukese vihu kõrval. Ta võttis ühe lepingu välja ja luges seda: lihtne vorm, mis nõudis, et allakirjutanu hoidub tööga seotud inimestest ja faktidest rääkimisest väljaspool tööd. Robin juurdles hetke, kirjutas siis ühele sellisele dokumendile hoolikalt alla, lisas kuupäeva, viis selle Strike’i tagumisse kabinetti ja asetas tema lauale, nii et mees saaks kirjutada punktiirjoonele oma nime. Ühepoolse vandetõotuse andmine lisas tööle taas mingit salapära ja isegi glamuuri, mida ta oligi ette kujutanud vermitud klaasukse taga, enne kui see lahti paiskus ja Strike ta peaaegu nagu pudrukuuli trepist alla lennutas.

See juhtus kohe pärast dokumendi Strike’i lauale asetamist, kui ta silmas dokumendikapi taha nurka topitud reisikotti. Mehe must särk, äratuskell ja kosmeetikakott paistsid irvakil kotiluku vahelt. Robin sulges eesmise ja tagumise kabineti vahelise ukse, nagu oleks ta kogemata olnud tunnistajaks millelegi piinlikule ja isiklikule. Ta lisas sellele mõttes tumedapäise iluduse hommikuse majast põgenemise, Strike’i kummalised vigastused ning tagantjärele mehe veidi hilinenud, kuid otsustava tagaajamisürituse. Uudses kihlumisjärgses õnneseisundis oli Robin meelestatud tohutu kaastundega kõigi vastu, kel polnud armuasjades läinud nii hästi kui temal – kui meeletu kaastunne oleks kuidagi võrreldav selle ülima joovastusega, mida ta oma paradiisiõndsusele mõeldes tundis.

Kell viis polnud tema ajutine tööandja ikka veel välja ilmunud ja Robin otsustas, et ta on vaba ja võib koju minna. Ta ümises omaette töögraafikut täites ja hakkas trentšmantlit kinni nööpides lausa laulma, lukustas seejärel kontoriukse, libistas tagavaravõtme kirjakasti ja hakkas küllaltki ettevaatlikult metalltrepist alla koju, Matthew’ juurde minema.