Читать книгу Käo kukkumine - Robert Galbraith - Страница 12

Strike pöördus Robini poole, kes oli tagasi arvuti taha istunud. Tema kohv oli asetatud tüdruku kõrvale lauale, korralikult sorteeritud ja sätitud kirjahunnikute kõrvale.

„Aitäh!” ütles ta rüübates, „ning ka kirjakese eest. Miks te ajutine olete?”

„Mida te silmas peate?” küsis tüdruk kahtlustaval ilmel.

„Te tunnete õigekirja ja kirjavahemärke. Olete kiire taibuga. Te näitate üles initsiatiivi – kust need tassid ja kandik välja ilmusid? Ning kohv ja küpsised?”

„Ma laenasin need kõik härra Crowdylt. Ma ütlesin talle, et tagastame need lõunaks.”

„Mis härralt?”

„Härra Crowdylt, alumise korruse mehelt. Graafiliselt kujundajalt.”

„Ja ta lihtsalt andis need teile?”

„Jah,” vastas tüdruk veidi õigustavalt. „Ma mõtlesin, et kui kliendile juba kohvi pakutakse, siis peaks meil seda ka olema.”

See, et ta kasutas mitmuse esimest pööret, turgutas pisut Strike’i võitlusvaimu.

„Noh, see toimis küll suurepäraselt, ei saa kuidagi võrrelda teistega, keda Temporary Solutions varem siia saatnud on, uskuge mind. Andestust, et ütlesin teile Sandra, nii kutsuti viimast tüdrukut. Kuidas teie tegelik nimi on?”

„Robin.”

„Robin,” kordas Strike. „See jääb kergesti meelde.”

Tal oli tahtmine viidata naljatlevalt Batmanile ja tema usaldusväärsele paarilisele, aga kerge pila suri ta huultel, kui ta nägi, kuidas tüdruku nägu lõkendama lõi. Liiga hilja taipas ta, kui kahetsusväärselt võib tema süütuid sõnu tõlgendada. Robin lennutas pöördtooli tagasi arvutiekraani poole, nii et Strike nägi ainult punetavat lapikest ta kaelal. Üheks mõlemapoolse alanduse tardunud hetkeks tundus ruum olevat kahanenud telefoniputka suuruseks.

„Ma lippan veidikeseks välja,” ütles Strike, pani peaaegu puutumatu kohvi lauale, liikus küljetsi ukse poole ja võttis selle kõrval rippuva mantli. „Kui keegi helistab …”

„Härra Strike – minu arvates peaksite te enne, kui lahkute, seda nägema.”

Endiselt õhetav Robin võttis arvuti kõrvalt pealmisest avatud kirjade kaustast ühe ereroosa kirjapaberilehe koos samasuguse ümbrikuga, mis mõlemad olid asetatud läbipaistvasse kiletaskusse. Strike märkas kihlasõrmust, kui tüdruk need kirjad talle ulatas.

„See on surmaähvardus,” ütles ta.

„Ah, see,” lausus Strike. „Selle pärast pole vaja muretseda. Need saabuvad nii kord nädalas.”

„Aga …”

„See on üks endine rahulolematu klient. Veidi tasakaalutu. Ta arvab, et kui kasutab seda paberit, ei saa ma haisu ninna, kellega on tegu.”

„Aga ikkagi – kas ei peaks seda politseile näitama?”

„Et nad naerda saaksid, tahate öelda?”

„See ei ole naljakas, see on surmaähvardus!” ütles Robin ja Strike taipas, miks tüdruk oli selle koos ümbrikuga kiletaskusse asetanud. Ta tundis end veidi liigutatuna.

„Pange see teiste juurde kausta,” ütles ta nurgas olevale dokumendikapile osutades. „Kui ta kavatseks mind tappa, siis oleks ta seda juba teinud. Seal kusagil on kuue kuu kirjad. Ega teil pole midagi selle vastu, et siin kindluses niikaua vahti pidada, kui ma väheke väljas käin?”

„Tulen toime,” ütles tüdruk ning kibe noot tema hääles ja ilmne pettumus, et mitte keegi ei hakka sellelt kodukootud surmaähvarduselt sõrmejälgi võtma, tegid Strike’ile nalja.

„Kui te mind vajate, siis leiate minu mobiilinumbri ülemisest sahtlist kaardi pealt.”

„Hästi,” vastas tüdruk, heitmata pilku sahtli ega Strike’i poole.

„Kui te tahate välja sööma minna, minge aga. Kuskil sahtlis on tagavaravõti.”

„Hästi.”

„Seniks nägemiseni.”

Ta peatus teispool klaasust tillukese rõske vannitoa lävepakul. Surve alakõhus muutus valulikuks, aga ta tundis, et tüdruku tublidus ja isetu mure tema turvalisuse pärast olid seda väärt, et ta vähemalt temaga arvestaks. Otsustanud oodata, kuni jõuab pubisse, suundus Strike trepist alla.

Tänaval süütas ta sigareti, pöördus vasakule, möödus suletud 12 Bar Cafést, kõndis mööda kitsast jalgteed Denmark Place’ile, jalutas mööda värviliste kitarridega täidetud vaateaknast ja lehvivate reklaamlehtedega kaetud seintest, kaugemale armutult mürisevast suruõhupuurist. Ta laveeris Centre Pointi alguses läbi üles kaevatud tänava kivipuru ning marssis mööda Freddy Mercury gigantsest kuldkujust, mis seisis teisel pool teed, Dominioni teatri sissekäigu kohal: pea maas, üks rusikas üles tõstetud, nagu mõni paganlik jumal keset kaost.

Tottenhami pubi külluslikult kaunistatud viktoriaanlik fassaad terendas üle rääma ja teetööde ning Strike, mõnusas teadmises, et tal on taskus suur sularahapatakas, trügis pubiustest sisse, läikivast tumedast puidust tiguornamentide ja pronksarmatuuridega rahulikku Victoria-aegsesse keskkonda. Mattklaasist poolvaheseinad, vanad nahkpingid aknaniššides, ülekullatud keerubid ja küllusesarved kõnelesid turvalisest ja korraldatud maailmast, mis oli meeldiv vaheldus ülestuhnitud tänavale. Strike tellis klaasi Doom Bari, viis selle baari peaaegu inimtühja tagumisse nurka, asetas laest rippuva räige klaaskupli alla kõrgele ümmargusele lauale ja suundus otsejoones meeste tualetti, mis lõhnas tugevasti uriini järele.

Kümne minuti pärast tundis ta end oluliselt mugavamini. Tal oli käsil juba kolmas õlu, mis tema kurnatusele ülimalt tuimestavalt mõjus. Korni õlu maitses nagu kodu, rahu ja ammukaotatud turvalisus. Seinal oli suur laialivalguv maal Victoria-aegsest näitsikust, kes, roosid käes, otse tema vastas tantsis. Ujedalt kepseldes, tohutud rinnad valge riide all, vaatas see Strike’i läbi kroonlehtede saju, sarnanedes reaalse naisega sama vähe nagu laud, millel seisis õlu, või paks hobusesabaga mees, kes töötas baaris õllekraani taga.

Aga nüüd hiilisid Strike’i mõtted tagasi Charlotte’i juurde, kes oli kahtlemata reaalne: ilus ja ohtlik nagu nurkaaetud emarebane, tark, mõnikord naljakas, ühesõnaga Strike’i kõige vanem sõber, „pealaest jalatallani ära proovitud”. Kas seekord oli siis tõesti kõik läbi? Väsimuse küüsis Strike meenutas eelmisel õhtul ja täna hommikul toimunud stseeni. Lõpuks oli naine teinud midagi niisugust, mida ei saanud andestada, ja valu hakkab kahtlemata painama niipea, kui tuimestus kaob: aga vahepeal tuli tal veel paar pakilist asja joonde ajada. See oli olnud Charlotte’i korter, milles nad elasid: tema stiilne, kallis läbi kahe korruse korter Holland Park Avenuel, ning see tähendas seda, et täna öösel kella kahest alates oli Strike’ist vabatahtlikult saanud kodutu.

(„Punapea, koli minu juurde. Jumala eest, sa ju mõistad, et see on arukas tegu. Sa saad nii säästa raha oma äri jaoks ja mina saan sinu eest hoolitseda. Sa ei tohiks niikaua üksinda olla, kuni sa kosud. Punapea, ära ole rumal …”

Mitte keegi ei kutsu teda enam kunagi Punapeaks. Punapea oli surnud.)

See oli esimene kord nende pika ja tormilise suhte ajal, kui tema oli ära tulnud. Kolmel varasemal korral oli see olnud Charlotte, kes oli tahtnud nende suhte lõpetada. Nad mõlemad olid sõnades väljendamata teadnud, et kui Strike kunagi lahkub, kui ta kunagi otsustab, et temal on villand, siis on see lahkumine totaalselt erinev nendest lahkumistest, mida naine oli provotseerinud ja millest ükski polnud kunagi tundunud lõplikuna, oli see siis nii inetu või valulik kui tahes.

Charlotte ei jää enne rahule, kui on talle võimalikult kibedalt kätte maksnud. Tänahommikune stseen, kui naine oli talle kontorisse järele tulnud, oli kindlasti vaid eelmäng sellele, mida ta kuude või isegi aastate jooksul välja hauduma hakkab. Strike polnud nii kättemaksuhimulist inimest varem tundnud.

Strike lonkas baari, hankis teise pindi õlut ja tuli laua juurde tagasi, et veelgi süngemaid mõtteid mõelda. Charlotte’i juurest ära tulemine oli viinud ta reaalselt vaesuse piirile. Ta oli nii suurtes võlgades, et ainus, kes seisis tema ja trepil magamiskotis magamise vahel, oli John Bristow. Kui Gillespie nõuaks tõesti sisse laenu, mis oli läinud tema kontori sissemakseks, polekski Strike’il muud võimalust, kui lageda taeva all magada.

(„Ma helistan, et kontrollida, kuidas asjad edenevad, härra Strike, sest selle kuu osamakse ei ole veel saabunud … Kas me võime paari päeva jooksul selle saabumisele loota?”)

Ja kõige lõpuks (sest ta oli hakanud analüüsima oma elu ebakohti, mille kohta võiks ju ka põhjalikuma uurimuse teha) tema hiljutine kaalus juurdevõtt; oma kümme kilo, nii et ta mitte üksnes ei tundnud end paksu ja vormituna, vaid see lisas ebavajalikku pinget ka tema proteessäärele, mis nüüd laua all vasest lauajala najal puhkas. Strike oli hakanud kergelt lonkama üksnes sellepärast, et lisakoormus põhjustas hõõrdumist. Pikk jalgsimatk läbi öise Londoni, seljakott õlal, polnud asjale kasuks tulnud. Teades, et ta liigub viletsuse poole, oli ta otsustanud jõuda sinna kõige odavamal moel.

Ta läks jälle baari, et osta kolmas pint. Laua taga kupli all tagasi, võttis ta välja mobiili ja helistas ühele sõbrale munitsipaalpolitseisse, kelle sõprus, kuigi alles mõne aasta pikkune, oli välja kujunenud eriolukordades.

Samamoodi nagu Charlotte oli ainukene inimene, kes kutsus Strike’i „Punapeaks”, oli inspektor Richard Anstis ainukene inimene, kes kutsus teda „Müstiliseks Bobiks”, just selle nime röögataski ta sõbra häält kuuldes.

„Oleks üht teenet vaja,” teatas Strike Anstisele.

„Ainult nimeta.”

„Kes tegeles Lula Landry juhtumiga?”

Niikaua kui Anstis otsis välja nende numbrid, päris ta Strike’i äri, parema jala ja mõrsja kohta. Strike valetas kõigi kolme seisundi kohta.

„Meeldiv kuulda,” ütles Anstis rõõmsalt. „Niiviisi, siin on Wardle’i number. Ta on asjalik. Enesearmastaja, aga temaga on sul etem asju ajada kui Carveriga, kes on mölakas. Ma võin Wardle’ile sinu eest paar sõna kosta. Ma helistan talle kohe, kui sa tahad.”

Strike kiskus seina pealt puittahvlilt turismireklaami ja kirjutas Wardle’i numbri tühjale kohale ratsakaardiväe pildi kõrvale.

„Millal sa külla tuled?” küsis Anstis. „Astu mõnel õhtul läbi ja võta Charlotte ka kaasa.”

„Jah, see oleks vahva. Ma helistan sulle, praegu on mul palju tegemist.”

Pärast kõne lõpetamist istus Strike väheke aega sügavas mõttes ja helistas siis ühele Anstisest palju vanemale tuttavale, kelle elutee oli kulgenud üldjoontes vastupidises suunas.

„Helistan sulle, et paluda üht teenet,” teatas Strike. „Oleks veidi infot vaja.”

„Mille kohta?”

„Just selles sa saadki aidata. Mul on vaja midagi, millega ma saaksin üht politseinikku mõjutada.”

Vestlus kestis kakskümmend viis minutit ja selles oli palju pause, mis muutusid pikemaks ja lootusrikkamaks, kuni lõpuks anti Strike’ile üks umbkaudne aadress ja kaks nime, mille ta kirjutas samuti ratsakaardiväe kõrvale, ning hoiatus, mida ta ei kirjutanud üles, aga võttis teadmiseks samal moel, nagu see oli mõeldud. Vestlus lõppes sõbraliku kommentaariga ja Strike, nüüd juba laialt haigutades, valis Wardle’i numbri, millele peaaegu otsekohe vastas tõre vali hääl.

„Wardle.”

„Jah, tere. Minu nimi on Cormoran Strike ja …”

„Mis asi?”

„Cormoran Strike,” kordas Strike, „on minu nimi.”

„Ahah,” ütles Wardle. „Anstis just helistas. Olete see eradetektiiv? Anstis ütles mulle, et tahaksite Lula Landryst rääkida?”

„Jah, olen küll,” ütles Strike jälle, surudes maha järjekordse haigutuse, mille ajal ta pilk seiras laemaalinguid joomapidustustest, mis lähemalt uurides osutusid haldjate peoks: üks eeslipeaga mees „Suveöö unenäost”. „Tegelikult tahaksin ma hoopis seda toimikut.”

Wardle hakkas naerma.

„Kuradi päralt, ega te mu elupäästja ole.”

„Mul on mõningat infot, millest võiksite huvitatud olla. Mõtlesin, et ehk saaksime vahetuskaupa teha.”

Tekkis lühike paus.

„Nagu ma aru saan, ei taha te seda vahetuskaupa telefoni teel teha?”

„Täpselt nii,” ütles Strike. „Kas te ei tahaks pärast rasket päevatööd kuskil ühe õlle juua?”

Kirjutanud üles ühe Scotland Yardi lähedal asuva pubi nime ja leppinud kokku kohtumise nädala pärast (varasemat kuupäeva ei õnnestunud saada) tallegi sobival ajal, lõpetas Strike kõne.

Mitte alati polnud see nii olnud. Mõned aastad tagasi oli tal voli dikteerida kohtumisaega nii tunnistajatele kui kahtlusalustele. Ta oli olnud samasugune nagu Wardle, mees, kelle aeg on väärtuslikum kui enamikul nendest, kellega ta suhtles, ning kes oli see, kes otsustas, millal, kus ja kui kaua küsitlus aset leiab. Nagu Wardle’il, polnud ka temal olnud vaja end mingi ametirüüga ehtida. Ametkondlik prestiiž oli teda niigi kogu aeg kaunistanud. Nüüd oli ta aga kortsus särgiga lonkav mees, kes kauples vanade tuttavatega ja üritas teha tehinguid politseinikega, kes kunagi oleksid tema kõnesid vastu võttes rõõmustanud.

„Sitapea,” ütles Strike vastukajavasse õlleklaasi valjusti. Kolmas pint oli nii libedalt kurku kadunud, et vaevalt paar lonksu oligi veel järel.

Mobiiltelefon helises, ta vaatas ekraanile ja nägi omaenda kontori numbrit. Kindlasti püüab Robin talle teatada, et Peter Gillespie on oma rahale järele tulnud. Ta suunas tüdruku otse kõneposti, tühjendas klaasi ja lahkus.

Tänav oli ere ja külm, kõnnitee oli märg ning vahetevahel, kui kihutavad pilved varjasid päikese, tundusid porilombid hõbedakarva. Strike süütas väljas välisukse juures järjekordse sigareti, seisis suitsetades Tottenhami ukseavas ja vaatas, kuidas töömehed kraavi ümber askeldavad. Suits tehtud, hakkas ta kergel sammul mööda Oxford Streeti astuma, et niikaua aega surnuks lüüa, kuni Temporary Solutionsi tüdruk on läinud ning ta saab rahus magama heita.