Читать книгу Käo kukkumine - Robert Galbraith - Страница 14

Strike oli veetnud varajase pärastlõuna ULU-s – Londoni ülikooli üliõpilasmajas –, kus ta oli otsustaval ilmel, kulm kergelt kortsus, vastuvõtulauast mööda astunud ja saanud duši all käia, ilma et teda oleks kinni peetud või temalt tudengikaarti küsitud. Seejärel oli ta söönud kohvikus ühe kopitanud singirulli ja tüki šokolaadi. Pärast seda oli ta väsimusest tühjal pilgul ringi hulkunud ja suitsu teinud, lonkides ühest odavast poest teise, et osta Bristow’lt saadud sularaha eest mõned tarbeesemed, mida nüüd, kui magamisase ja söögilaud olid läinud, ta hädasti vajas. Õhtuhakk leidis ta konutamas ühes Itaalia restoranis, kus ta baari kõrval seljaga suurte karpide vastu nõjatudes niikaua õlut imes, kuni oli juba pooleldi unustanud, miks ta üldse aega surnuks lööb.

Kell oli peaaegu kaheksa, kui ta tagasi kontorisse jõudis. See oli tund, mil London talle kõige meelepärasem tundus. Tööpäev oli läbi, linna pubide aknad särasid soojalt nagu kalliskivid, tänavad rõkkasid melust ning vanade hoonete raugematu elupõli mõjus pehmendavas tänavavalguses kummaliselt innustavalt. Me oleme näinud palju sinusuguseid, näisid need lohutavalt pomisevat, kui ta lonkas mööda Oxford Streeti, vedades kokkupandava välivoodi karpi. Seitse ja pool miljonit südant lõid vanas lainetavas linnas üksteise läheduses, pealegi valutasid paljud neist palju hullemini kui tema oma. Jalutades kurnatult mööda suletud poodidest, kui taevas tema kohal sügavsiniseks muutus, leidis Strike linna mõõtmatusest ja anonüümsusest lohutust.

Oli paras vägitegu vinnata välivoodi metalltreppi mööda teisele korrusele ja selleks ajaks, kui ta jõudis oma nime kandva sissekäiguni, oli valu paremas jalas lausa piinavaks muutunud. Ta nõjatus hetkeks, toetas kogu raskuse vasakule jalale, hingeldas klaasukse vastas ja nägi, kuidas see uduseks muutub.