Читать книгу Käo kukkumine - Robert Galbraith - Страница 8

Kuigi Robin Ellacott oli oma kahekümne viie eluaasta jooksul näinud nii dramaatilisi hetki kui ka igasuguseid muid juhtumeid, polnud ta kunagi varem ärganud nii kindla teadmisega, et algav päev jääb talle elu lõpuni meelde.

Kohe pärast keskööd oli tema pikaajaline kallim Matthew teinud talle keset Piccadilly Circust Erose kuju all abieluettepaneku. Tema nõusolekule järgnenud peadpööritava kergenduse hetkel oli Matthew pihtinud, et oli kavatsenud sellega lagedale tulla Tai restoranis, kus nad äsja olid õhtustanud, aga oli siis pidanud targemaks seda mitte teha vaikiva paari kõrval, kes kogu nende vestlust pealt kuulas. Poiss oli seetõttu pannud ette välja hämarduvatele tänavatele jalutama minna, vaatamata Robini protestile, et nad mõlemad peavad vara tõusma, ning lõpuks oligi ta inspiratsiooni ajel hämmeldunud tütarlapse kuju jalamile viinud. Saatnud kogu diskreetsuse nelja tuule poole, mis polnud üldsegi temalik, oli poiss kolme trepil kössitava ja kordamööda pudelist midagi metanooli sarnast rüüpava eluheidiku silme all ühele põlvele laskunud ja teinudki abieluettepaneku.

Robini silmis oli see abieluajaloo kõige täiuslikum abieluettepanek üldse. Poisil oli olnud taskus isegi kahe teemandiga safiirsõrmus, mida Robin praegu kandiski, sest see sobis ideaalselt, ning kogu linnasõidu aja Robin muudkui imetles oma süles lebavat sõrmusega kätt. Neil Matthew’ga on nüüd ka oma lugu rääkida, naljakas perekonnalugu, mida räägitakse lastele: kuidas Matthew’ plaan (talle meeldis, et poisil oli olnud plaan) oli algul untsu läinud ja seejärel spontaanselt lõppenud. Robinile meeldisid nii eluheidikud, kuu kui ka segaduses ja õhetav Matthew ühel põlvel. Talle meeldis Eros ja vana räpane Piccadilly ja must takso, mis oli nad koju Claphami toonud. Talle oli peaaegu hakanud Londongi meeldima, kuigi seni polnud ta seal elatud kuude jooksul erilist vaimustust tundnud. Isegi kaamed ja tõredad sõitjad, kes end temaga koos metroovagunisse pressisid, olid sõrmusesärast üle kullatud, ja kui ta Tottenham Court Roadi metroopeatuses välja jaheda märtsipäeva kätte astus, silitas ta plaatinavõru altpoolt ja teda haaras õnnejoovastus, et ta saab lõuna ajal paar pruudiajakirja osta.

Meeste silmad jäid tema peal pidama, kui ta Oxford Streeti ülemises osas teeremonditöödest mööda põikas ja paremas käes olevat paberitükikest uuris. Kõigi standardite järgi oli Robin kena tüdruk, sihvakas ja kaunite vormidega, pikkade maasikablondide juustega, mis tema kärme tõttamise peale lainetama lõid, kahvatud põsed kargest ilmast õhetamas. See oli tema nädalapikkuse sekretäritöö esimene päev. Sellest ajast peale, kui ta Matthew’ juurde Londonisse elama tuli, oli ta teinud ajutisi tööotsi, aga see ei kesta enam kaua, teda ootasid juba mitmed „korralikud” tööintervjuud.

Nende mittemotiveerivate tööotsade puhul oli sageli kõige keerulisem just kontoriruumide üles leidmine. Võrreldes väikese Yorkshire’i linnaga, kust ta oli tulnud, tundus London mõõtmatu, keeruline ja hoomamatu. Matthew oli talle öelnud, et ta ei kõnniks ringi, kaart käes, sest siis näeb ta välja nagu turist ja on kaitsetu. Just sel põhjusel usaldaski ta üpris sageli käsitsi joonistatud algelist kaarti, mille ajutiste tööotsade büroo töötaja oli talle visandanud. Ta ei olnud siiski veendunud, et näeb niimoodi rohkem põlise londonlase moodi välja.

Metallbarrikaadid ja sinisest plastist Corimeci seinad teeremondi piirkonna ümber muutsid õige suuna valimise palju raskemaks, sest varjasid poolenisti paberile joonistatud orientiiri. Ühe kõrguva büroohoone ees, mis tema kaardil esines nime all „Centre Point” ja mis oma tihedast klaasist ühetaoliste neljakandiliste aknaruutudega meenutas betoonvahvlit, läks ta üle tee ning hakkas umbkaudu Denmark Streeti suunas minema.

Ta leidis selle poolkogemata, kui kõndis mööda Denmark Place’i nimelist kitsast kõrvaltänavat ja jõudis välja ühele lühikesele tänavajupile, mis oli värvikirevatest poevaateakendest triiki: kitarride, klaviatuuride ja igat sorti muusikaliste ühepäevaliblikatega. Punavalged barrikaadid ümbritsesid veel üht lahtist auku teel ja neoonvärvi riietuses töölised tervitasid teda varahommikuse vilistamisega, mida Robin teeskles mitte kuulvat.

Ta vaatas kella. Varunud nagu tavaliselt pisut rohkem aega, juhul kui ta peaks ära eksima, oli ta nüüd veerand tundi varem kohal. Mittemidagiütlev mustaks värvitud kontoriuks, mida ta otsis, asus 12 Bar Cafést vasakul. Kontoriomaniku nimi oli kirjutatud kolmanda korruse uksekella kõrvale kortsus joonelisele kleepsupaberile. Mõnel tavalisel päeval, kui tal poleks säranud sõrmes uus sõrmus, oleks ta ehk pidanud seda pelutavaks, aga täna olid määrdunud paber ja kooruv värv nagu ka eelmise õhtu heidikud pelgalt värvikad detailid tema suure armuloo taustal. Ta vaatas uuesti kella (safiir sätendas ja tema süda hüppas rõõmust, ta võiks selle kivi sära terve elu imetleda) ja otsustas siis äkilises eufoorias minnagi varem üles ja näidata, et tahab õhinal teha tööd, mis tegelikult ei lähe talle põrmugi korda.

Ta oli juba sirutanud käe kellanupu suunas, kui must uks seestpoolt hooga lahti lükati ja üks naine sealt välja tormas. Üheks absurdseks hetkeks jäid nad kangestunult teineteisele otsa vaatama ja tõmbusid siis mõlemad kõrvale, et mitte kokku põrgata. Robini meeled olid sel nõiduslikul hommikul erakordselt ergud. Sekundi murdosa vältel nähtud kaame nägu oli jätnud talle sellise mulje, et mõni hetk hiljem, kui neil oli õnnestunud teineteisest mõne sentimeetri kauguselt mööda manööverdada, pärast seda, kui tumedajuukseline naine oli kiiruga lahkunud ja nurga taha kadunud, mõtles Robin, et ta oleks suutnud seda naist mälu järgi täiuslikult joonistada. See ei olnud üksnes ebatavaliselt ilus nägu, mis oli end tema mällu söövitanud, vaid naise ilme: surnukahvatu, ent kummaliselt hingestatud.

Robin sai uksest kinni enne, kui see luitunud trepikäigu ees sulgus. Vanaaegne metalltrepp keeras üles samavõrd vana ja linnupuuri meenutava lifti kõrvalt. Ettevaatlikult, et kõrged kontsad metalltrepi vahele kinni ei jääks, tõusis Robin esimesele mademele, möödudes uksest, kus oli õhukesel raamitud plaadil nimesilt Crowdy Graphics, ning rühkis aga ülespoole. Alles järgmise korruse klaasukseni jõudes taipas Robin esmakordselt, millist firmat ta oli saadetud abistama. Mitte keegi polnud talle tööbüroos seda öelnud. Sama nimi, mis väljas kella kõrval paberil, oli graveeritud klaastahvlile: C. B. Strike ning selle kõrval sõna „eradetektiiv”.

Robin seisis nõutult, suugi paokil, niivõrd jahmunud, et ükski teda tundev inimene poleks seda mõistnud. Ta polnud ainsalegi hingele maa peal, isegi mitte Matthew’le, oma eluaegsest unistusest ja lapsepõlve saladusest kõssanudki. Ja see juhtus täna, mitte ühelgi teisel päeval, vaid just sellel! See tundus talle jumala silmapilgutusena (ja seda seostas ta ka päeva maagiaga, Matthew’ ja sõrmusega, kuigi mõistusega võttes polnud neil sellega ju mingit seost).

Hetke nautides lähenes ta väga aeglaselt graveeritud uksele. Ta sirutas vasaku käe (hämaras valguses oli safiir nüüd tume) uksekäepideme poole, aga enne kui ta jõudis seda puudutada, paiskus klaasuks lahti.

Seekord ei läinud napilt. Salkus juustega mehe kuusteist nähtamatut luud põrkasid tema vastu. Robin löödi jalust maha, ta lendas, käed laiali, käekott suures kaares, tahapoole, saatusliku trepi sügaviku poole.