Читать книгу Käo kukkumine - Robert Galbraith - Страница 5

Is demum miser est, cuius nobilitas miserias nobilitat.

Õnnetu on see, kelle kuulsus ka tema äpardused kuulsaks muudab.

LUCIUS ACCIUS, TELEPHUS

Tänavamelu oli nagu kärbsepirin. Fotograafid, hingeõhk auramas ja pika toruga fotoaparaadid ootevalmis, seisid troppis barjääride ääres, mille taga patrullisid politseinikud. Lund aina langes kübaratele ja õlgadele ning kinnastes sõrmed puhastasid läätsesid. Aeg-ajalt klõpsutamine elavnes siin-seal, sest pealtvaatajad pildistasid ajaviiteks keset teed seisvat valget presenttelki, punastest tellistest korterelamu kõrget sissekäiku selle taga ja ülemise korruse rõdu, kust surnukeha oligi alla kukkunud.

Paparatsode tiheda müüri taga seisid valged furgoonautod, tohutusuured satelliiditaldrikud katusel, ning kõrvaklappides helioperaatorite lähedusse hoidvad reporterid muudkui jahvatasid, koguni võõrkeeltes. Salvestamise vahepeal tammusid reporterid jalalt jalale ja soojendasid käsi kuumade kohvitopside ümber, mis olid toodud paari tänava kauguselt rahvarohkest kohvikust. Ajaviiteks filmisid viltkübaratega operaatorid fotograafide selgu, rõdu ja surnukeha varjavat telki, sättides end seejärel taas võtma üldplaani, mis haaras endasse rahuliku ja lumise Mayfair Streeti valgete kivisammaskodadega raamitud säravmusta usterea ja kujundlõikusega põõsaste vahel puhkenud kaose. Maja number 18 sissekäik oli teibiga kinni tõmmatud. Tagapool fuajees võis silmata politseinikke ja ka mõnd valges riides kohtueksperti.

Televisioonijaamad olid seda uudist juba mitu tundi edastanud. Politsei lisajõud ohjasid pealtvaatajaid, kes olid ummistanud mõlema teepoole. Ühed olid tulnudki uudistama, teised olid koduteel pidama jäänud. Üks noormees, teadmata, millise rõduga on tegemist, pildistas kõiki järjest, kuigi keskmisel rõdul kasvas nii tihe põõsarida, kolm kenasti pügatud lehepalli, et inimene poleks sinna vist mahtunudki.

Tüdrukute punt oli lilli toonud ja nüüd filmitigi, kuidas need ulatati politseinikele, kel polnud aimugi, kuhu need panna, ent kes siiski lilled enesekindlalt politseiauto tagumisse nurka asetasid, teades, et kaamerasilmad iga nende liigutust jälgivad.

Ööpäev läbi uudiseid edastavate kanalite saadetud korrespondendid kommenteerisid vahetpidamata, spekuleerides mõne neile teadaoleva kõmulise fakti ümber.

„ … täna öösel umbes kell kaks oma penthouse’ist. Hoone turvamees kutsus välja politsei …”

„ … pole märkigi sellest, et surnukeha ära viima hakataks, mistõttu mõned arvavadki, et …”

„ ... pole teada, kas naine oli kukkumise hetkel üksi ...”

„ … rühm läks hoonesse, et seal põhjalik läbiotsimine korraldada.”

Kõle valgus täitis telgi sisemuse. Kaks meest küürutasid surnukeha kõrval, valmis seda lõpuks laibakotti tõstma. Naise peast oli lumme verd immitsenud. Ta nägu oli lömastatud ja paistes, üks silm krimpsu tõmbunud, teine jättis tursunud laugude vahel valge, elutu pilu mulje. Litritega topp ta seljas veikles valguse käes ja tekitas kõheda liikumise illusiooni, justkui hingaks ta jälle või pinguldaks tõusmiseks lihaseid. Lumehelbed langesid pehmete potsatustega presentriidele pea kohal.

„Kus see kuradi kiirabi siis on?”

Inspektor Roy Carveri ärritus kasvas. Kõhuka, punetava näo, alailma higistatud kaenlaalustega särgis mehe kannatus oli juba mitu tundi tagasi katkenud. Ta oli olnud siin peaaegu sama kaua kui surnukeha. Ta jalad külmetasid nii, et neid peaaegu enam tundagi polnud, ning nälg võttis tal silme eest mustaks.

„Kiirabi on kahe minuti pärast siin,” ütles seersant Eric Wardle, mobiil kõrva ääres, telki sisenedes ja tahtmatult oma ülemuse küsimusele vastates. „Juba tehaksegi sellele ruumi.”

Carver ümahtas. Tema halba tuju süvendas veendumus, et Wardle on fotograafide kohalolekust elevil. Poisilikult nägus Wardle, paksud pruunid lokkis juuksed nüüd härmas, oli Carveri arvates telgist väljas asja uurimas käies liialt jokutanud.

„Vähemalt kaob kogu see seltskond siit, kui surnukeha on läinud,” ütles Wardle, ikka veel fotograafide poole kiigates.

„Need kuradid ei kao siit kuhugi niikaua, kui me seda kuriteopaigaks peame,” nähvas Carver.

Wardle ei vastanud sellele kaudsele vihjele. Carver plahvatas sellegipoolest.

„See õnnetu lehm hüppas ise. Polnud seal muud kedagi. Sinu niinimetatud tunnistaja oli narkouimas …”

„Tuligi,” ütles Wardle ja lipsas Carveri nördimuseks jälle telgist välja, et kogu elusuuruses kaamerate ees kiirabi oodata.

See lugu surus poliitika, sõdade ja katastroofide uudised tagaplaanile ja igast väljaandest kiiskasid vastu surnud naise veatu näo ning nõtke ja väljajoonistunud keha pildid. Tundide jooksul olid uued faktid levinud kulutulena miljonite inimesteni: avalik tüli oma kuulsa kallimaga, üksinda kojuminek, pealtkuuldud karjumine ja saatuslik, surmaga lõppenud kukkumine …

Tema kallim põgenes ühte rehabilitatsiooniasutusse, aga politsei jäi vaoshoituks. Aeti taga neid, kes olid naisega tema surmaeelsel õhtul koos olnud, sellega sisustati tuhandeid ajaleheveerge ja tundidepikkuseid teleuudiseid, ning see naine, kes vandus, et oli kuulnud mõni hetk enne keha kukkumist pealt tülitsemist, sai samuti põgusalt kuulsaks ning tema preemiaks oli väikesemõõduline foto surnud tüdruku ilusate piltide kõrval.

Aga siis, peaaegu kuuldava pettumuseohke saatel selgus, et tunnistaja oli valetanud, ja nüüd varjus ka tema rehabilitatsiooniasutusse, aga kurikuulus peamine kahtlusalune ilmus jälle välja, nagu Koit ja Hämarik, kes ei saa eales ühes kohas koos olla.

See oli ikkagi olnud enesetapp ja pärast uudise hetkelist jahmunud seedimist tekkis loole veel nõrk järellainetuski. Kirjutati, et hukkunu oli olnud tasakaalutu, ebastabiilne, oma pöörase elu tõttu superstaariks sobimatu, et ilu olla tema elu vussi keeranud, et ta liikunud rahajõmmide kõlvatus seltskonnas, mis temagi paheliseks muutis, ning et tema äsjane manduv elustiil olla tema niigi heitliku isiksuse tasakaalust välja löönud. Temast sai kahjurõõmust pikitud õpetlik lugu ja paljud kolumnistid vihjasid Ikarosele, millest Private Eye’s ilmus ka spetsiaalne veerg.

Ja siis lõpuks läks kogu raev hapuks ja isegi ajakirjanikel polnud enam midagi öelda, sest nii palju oli juba öeldud.