Читать книгу Käo kukkumine - Robert Galbraith - Страница 9

Strike tajus kokkupõrget, kuulis heledat kiljatust ja reageeris instinktiivselt, sirutas välja pika käsivarre ja haaras kämblaga tüdruku riietest ja ihust kinni. Valukarjatus kajas veel sekundi kiviseinte vahel ning seejärel oli mehel sikutades ja rüseldes õnnestunud tüdruk tagasi kindlale pinnale tirida. Tüdruku kiljatused kaikusid veelgi seintelt vastu ja Strike taipas, et oli ka ise röögatanud: „Püha jumal!”

Valust kõveras tüdruk nuuksus kontoriukse najal. Tema poolküürakil asendist ja sellest, kuidas ta üks käsi oli sügaval mantlirevääri all, järeldas Strike, et tüdrukut päästes oli ta päris tugevasti tema vasakust rinnast haaranud. Paks lainetav säravblond juuksekardin varjas suures osas tüdruku õhetavat nägu, aga Strike’ile paistis üks silm, kust veeresid valupisarad.

„Kurat – vabandust!” Tema vali hääl kajas üle terve trepikäigu. „Ma ei näinud teid –, ma ei arvanud, et siin on keegi …”

Kuskilt jalgade alt kostis korrus allpool elutseva iseäraliku üksiku graafilise kujundaja hüüe: „Mis seal toimub?” ja sekund hiljem näitas tasane hädaldamine pea kohal, et alumise korruse baari juhataja, kes magas Strike’i kontori kohal ärklitoas, oli sellest lärmist samuti häiritud, võib-olla koguni üles aetud.

„Tulge sisse …”

Strike lükkas ukse sõrmeotstega lahti, et naisega kogemata mitte kokku puutuda, sest see seisis kägaras ukse najal, ning juhatas ta oma kabinetti.

„Kas kõik on korras?” torises graafiline kujundaja.

Strike tõmbas ukse enda järel mürtsuga kinni.

„Minuga on kõik korras,” valetas Robin värisevi hääli, ikka veel küürakil, käsi rinnal ja ise seljaga Strike’i poole. Mõne hetke pärast ajas ta end sirgu ja pööras ringi, nägu tulipunane ja silmad veelgi märjad.

Tema ootamatu ründaja oli massiivne – mehe pikkus, üldine karvakasv ja väheke ümar kõht meenutasid grislikaru. Tema üks silm oli paistes ja siniseks löödud, kulmu alt oli nahk marraskil. Hangunud veri kattis valgeid tursunud küünekriime tema vasakul põsel ja kortsus särgi lahtisest kaelusest paistva jämeda kaela paremal küljel.

„Kas teie olete här-härra Strike?”

„Olen jah.”

„Mi-mina olen ajutine töötaja.”

„Mis asi?”

„Ajutine töötaja. Temporary Solutionsist.”

Tööbüroo nimetamine ei pühkinud mehe tümitatud näolt uskumatut ilmet. Ehmunult ja vaenulikult põrnitsesid nad teineteist.

Samamoodi nagu Robin, teadis ka Cormoran Strike, et viimased kaksteist tundi sööbivad talle pöördelise elumuutusena igaveseks meelde. Nüüd aga paistis, et saatus oli saatnud korralikus beežis trentšmantlis erisaadiku, et talle nina alla hõõruda, kuidas ta elu katastroofi poole mulksub. Mitte mingit ajutist töötajat ei saanud ju olla. Ta oli kavatsenud Robini eelkäija lahtilaskmisega oma lepingu lõpetada.

„Kui kauaks teid saadeti?”

„Kõigepealt nä-nädalaks,” vastas Robin, keda polnud mitte kunagi nii olematu entusiasmiga vastu võetud.

Strike tegi kiire peastarvutuse. Kui ta maksab ühe nädala eest büroole pöörast hinda, viib see tema ülekulud veelgi lootusetumasse seisu ja see osutub viimaseks piisaks karikas, mida ta Strike’i peamise võlausaldaja pidevate vihjete järgi ootavatki.

„Vabandage mind hetkeks.”

Ta lahkus klaasukse kaudu ruumist ja pööras otsekohe paremale, väiksesse rõskesse tualetti. Siin pani ta ukse riivi ja vaatas kraani kohal olevasse pragulisse ja tähnilisse peeglisse.

Peegelpilt, mis talle vastu vaatas, ei olnud ilus. Strike’il oli kõrge kumer otsaesine, lai nina ja paksud, poksifännist noore Beethoveni kulmud, paistetus ja mustaks tõmbuv silmaalune üksnes võimendasid seda muljet. Tema paksud lokkis juuksed, vetruvad nagu vaip, olid nooruses talle paljude teiste hüüdnimede hulgas kindlustanud ka nime Häbemekarvik. Ta nägi välja vanem kui kolmkümmend viis.

Lükanud korgi auku, täitis ta mõranenud ja räpase kraani külma veega, tõmbas sügavalt hinge ja surus oma tuikava pea üleni vee alla. Vesi loksus üle ääre kingade peale, aga kümnesekundilise jäise, pimeda ja vaikse kergenduse nimel ei teinud ta sellest väljagi.

Mõttes vilksatasid tal üdini erinevad kujutluspildid möödunud ööst: kuidas ta oli Charlotte’i lõugamise saatel kolm sahtlitäit talle kuuluvaid asju oma seljakotti tühjendanud; tuhatoos, mis oli tabanud teda kulmu pihta, kui ta lahkudes ukse juurest pilgu naise poole heitis; jalgsimatk läbi pimeda linna oma kontorisse, kus ta oli tunni või paar kirjutuslaua taga toolil magada kössutanud. Seejärel viimane räpane stseen pärast seda, kui Charlotte oli talle varajasel hommikutunnil järele tulnud, et käiku lasta banderiljad, mida tal polnud õnnestunud teha siis, kui Strike tema korterist lahkus; tema otsus lasta naisel minna, kui too oli ta näo lõhki küünistanud ja ise uksest välja tormanud. Ja seejärel hullusehetk, kui ta oli sööstnud naisele järele – aga see ponnistus oli lõppenud sama kiiresti, kui oli alanud, tänu sellele, et kogemata kombel oli sekkunud see ettevaatamatu, ebavajalik tüdruk, keda ta siis oli olnud sunnitud päästma ja rahustama.

Ta tõmbas pea külmast veest õhku ahmides ja ähkides välja, nägu ja peanahk meeldivalt tuimad ja surisevad. Ta hõõrus end ukse küljes rippuva kareda käterätikuga kuivaks ja vaatas jälle oma eemaletõukavat peegelpilti. Verest puhtaks pestud kriimustused ei paistnud hullemad kui vaod kortsunud padjapüüril. Charlotte on selleks ajaks juba metroosse jõudnud. Üks hulludest mõtetest, mis oli tõuganud teda naisele järele tormama, oli olnud hirm, et too end rööbastele viskab. Ükskord pärast eriti ägedat tüli, kui nad olid olnud kahekümnendates, oli naine roninud katusele, õõtsunud seal joobnult ja lubanud alla hüpata. Võibolla peaks ta olema rõõmus, et Temporary Solutions oli sundinud ta järele jooksmise mõttest loobuma. Tänasest varahommikusest stseenist ei saanud enam tagasiteed olla. Seekord pidi asi lõppema.

Keerates ligunenud krae kaela juurest eemale, tõmbas Strike roostes riivi eest ja läks tualetist läbi klaasuste välja.

Väljas tänaval oli hakatud suruõhuga puurima. Robin seisis kirjutuslaua ees, selg ukse poole, ja tõmbas kiiresti käe mantli rinnaesiselt, kui mees tagasi tuppa ilmus, aga Strike teadis, et ta oli rinda masseerinud.

„Kas … teiega on kõik korras?” küsis Strike, püüdes hoolega mitte vigastatud koha poole vaadata.

„Kõik on korras. Kuulge, kui te mind ei vaja, siis ma lähen ära,” lausus Robin väärikalt.

„Ei – ei, asi pole sugugi nii,” ütles Strike’i suust üks hääl, kuigi tema ise kuulas seda nördimusega. „Nädalaks – jah, see oleks tore. Hm – see post siin …” Ta korjas rääkides posti uksematilt üles ja laotas tüdruku ette lagedale lauale, pakkudes lepitavalt: „Noh, kui te saaksite selle avada, telefonile vastata, siin veidi koristada – arvuti parool on Hatherill23, ma kirjutan selle üles …” Seda ta ka tüdruku valvsa ja kõhkleva pilgu all tegi. „Siin see ongi – mina olen seal.”

Ta sammus tagumisse kabinetti, sulges oma selja taga ettevaatlikult ukse ja seisis siis päris vaikselt, vaadates kirjutuslaua all lebavat seljakotti. Selles oligi kogu tema varandus, sest ta kahtles, kas ta enam kunagi näeb üheksat kümnendikku oma asjadest, mille oli jätnud Charlotte’i poole. Need on ilmselt juba lõunaks läinud, põlema pandud, tänavale visatud, puruks lõigutud, kildudeks löödud, valgendisse kastetud. All tänaval töötas lakkamatult suruõhupuur.

Ja nüüd veel lisaks suutmatus oma mäekõrguseid võlgu tagasi maksta, äri ebaõnnestumise üsna pea saabuvad kohutavad tagajärjed ning tagatipuks veel Charlotte’ist lahkuminekule järgnev paratamatu ebamäärasus ja teadmatus. Väsimuse tõttu tundus Strike’ile kogu häda ja viletsus košmaariks paisuvat.

Oma liikumist vaevu teadvustades leidis ta end taas toolilt, kus oli kogu hommikupoolse öö kössutanud. Teiselt poolt õhukest vaheseina kostis mingit ebamäärast liikumist. Temporary Solutions pani muidugi arvuti käima ja avastab kohe, et ta pole kolme nädala jooksul mitte ainsatki töömeili saanud. Seejärel, tema enda palvel, hakkab tüdruk kõiki hiljutisi nõudelehti avama. Väsinud, näljane ja valudes Strike langetas näo taas kirjutuslauale ja surus silmad ja kõrvad käte vahele, et ta ei peaks kuulma, kuidas keegi võõras kõrvalruumis tema alandust lagedale koorib.