Читать книгу Churchill - Roy Jenkins - Страница 1

Kui ma lõpetasin 2001. aasta veebruari lõpus selle raamatu viimase peatüki, olin vaid mõni päev noorem kui Churchill nelikümmend kuus aastat varem oma teise ametiaja lõpul peaministrina. Nende paljude hulgas, kes on Churchillist kirjutanud – neid on viiekümne kuni saja ringis –, võin ma vähemalt väita, et olen ainus kaheksakümneaastane, kes on julgenud selle asja ette võtta. Arvan, et võin ka väita, et mul on Churchilli biograafidest kõige laiemad parlamentaarsed ja ministeeriumikogemused.

Teisest küljest ei saa ma väita, et oleksin Churchilli tegelikult tundnud. Isa tutvustas mind talle 1941. aastal ühel (minu jaoks) mälestusväärsel korral, kui Alamkoda käis ajutiselt koos Westminsteris Dean’s Yardi kirikumajas, sest pommid olid vana hoone purustanud. Umbes sel ajal kuulasin ma tema kõige märkimisväärsemaid kõnesid, mõnda parlamendis, mõnda raadiost, ning kogu sõja aja ja pärast seda oli ta minu ja mu kaasaegsete elus pidavalt auväärsel kohal.

Seitse aastat pärast seda lühikest kohtumist 1941. aastal sai minust noor parlamendisaadik ning ma istusin koos temaga Alamkojas järgnevad kuusteist aastat. Jälgisin tema esinemisi vahelduva tunnustusega – olin muidugi vastasparteis –, kõigepealt kui ta oli opositsioonis, siis teise valitsuse peaminister ja viimaks üheksa aastat unine parlamentäär. Teadsin, et näen midagi unikaalset, kuid ka kauget ja äraarvamatut. Nagu oleksin vaadanud hotellirõdult ohutust kaugusest suurejoonelist mägimaastikku, mida mõnikord valgustab unustamatu sära ja mõnikord varjavad madalad pilved. Mul polnud temaga neil kuueteistkümnel aastal ühtki olulist jutuajamist. Ma kahtlen, kas ta teadis, kes ma olen, kuigi minust sai tema elu lõpul Teise Klubi (mida ta hoidis väga tugevalt oma mõju all) liige, kuid ma jõudsin sinna alles ajal, et osaleda tema mälestusdineel.

Kuigi mul oli palju takistusi Churchilli biograafia juurde asumisel, polnud meie tutvuse põgusus nende hulgas. Ma ei arva, et biograafia kirjutamine nõuab inimese isiklikku tundmist või et sellest tingimata kasu on. Ma ei näinud kordagi Charles Dilket või Asquithi, kuid mulle ei tundu, et nende elulood oleksid seetõttu eriti kannatanud, ja ma ei arva, nagu oleks minu viiekümne kolme aasta tagune noorpõlvekirjutis Attleest, keda ma hästi tundsin, saanud seepärast parem.

Veelgi ilmsemalt kui Dilke ja Asquithi puhul ei tundnud ma Gladstone’i ega polnud teda näinud. Asusin alguses väga kõhklevalt tegelema selle Victoria-aegse poliitika grand old man’iga, kuid hoopis teisel põhjusel, sest kartsin, et see on minu jaoks liiga suur teema ning eriti, et tema süüvimine teoloogilistesse ja liturgilistesse vaidlustesse käib mulle ülejõu. Kord asja juurde asudes aga ei kahetsenud ma kordagi, et olin Gladstone’i ette võtnud.

Samasugused kartused ja veelgi tugevamalt tekkisid mul esialgu Churchilliga seoses. Ning tema kohta olemas olev kirjandus oli mitu korda ulatuslikum kui Gladstone’i kohta kirjutatu. Progress Asquithilt Gladstone’i ja sealt Churchilli juurde oli selge. Kui Gladstone’i kohta on olemas viis korda rohkem kirjandust kui Asquithi kohta, on Churchillist kirjutatud vähemalt kümme korda rohkem kui Gladstone’ist. Teisest küljest olid suured teemad hakanud mulle pärast Gladstone’i pigem meeldima kui hirmu tegema. Kui proovid kirjutada mahuka raamatu keskpärasest, kuigi loomult huvitavast tegelasest, ütleme William Harcourtist või John Morleyst, kelle mõlema elukäiku võiks ümber hinnata, võrduks see sellega, kui püüaksid pärast Himaalaja ekspeditsiooni vaimustuda Snowdoni otsa ronimisest.

Oli kaks otsustavat isikut, kes veensid mind Churchilli ette võtma. Esimene oli Andrew Adonis. Tema tuli välja peaaegu samasuguse mõttega nagu eespool öeldu. „Pärast Gladstone’i,” ütles ta, „on üks suund ja ainult üks, kuhu minna, millest ei kujuneks pettumust valmistav jätk paljutõotavale algusele, ja see on Churchill.” Teine mõjutaja, isegi lõplikum, kuid mitte nii tugev, oli leedi Soames (Mary Churchill). Kui ma alles kõhklesin, julgustas ta mind sama heatahtlikult nagu pärast abistas, kuid ei tahtnud kunagi näha midagi, mida ma olin kirjutanud, enne kui see oli lõplikult valmis. „Mulle meeldiks veel üks liberaalne uurimus minu isast,” ütles ta õhinal, viidates leedi Violet Bonham Carteri 1965. aastal ilmunud raamatule „Winston Churchill, nagu ma teda tundsin”. Ma loodan vaid, et ta oma üldiselt heatahtliku hoiaku juures ei suhtu nii halvustavalt selle raamatu mõningatesse aspektidesse, nagu leedi Violet (sünd Asquith) suhtus minu 1965. aastal ilmunud biograafiasse tema isast.

Churchilli puhul polnud mul pärast kunagi kahetsust, nagu oli olnud Gladstone’ist kirjutades. Leidsin, et ta on huvi ja jõupingutuste sihina palju rahuldustpakkuvam, kui oli olnud Gladstone. Tegelikult, nagu on näha raamatu viimasest lõigust, muutsin ma kirjutamise käigus nende meeste kui inimkonna täiesti erandlike musternäidiste suhteliste omaduste osas meelt ja asetan Churchilli Gladstone’ist nüüd vaid pisut ettepoole. Skeptik võib öelda, et see ei näita midagi muud kui minu enesekesksust, sest ma pean ükskõik millist raamatut, mis mul parajasti käsil on, tähtsamaks kui kõiki teisi. See aga ei pane mind vaatama tegelasi, kellesse ma süüvin, ülemäärase aupaklikkusega. Ma olen üha enam veendunud, et suurmeestel on tugevad koomilised küljed. See oli kindlasti tõsi Gladstone’i ja Churchilli puhul, ning kui mujalt näiteid tuua, siis ka kindral de Gaulle’i puhul, kelles oli kaks kolmandikku suurt poliitikut ja üks kolmandik naljakat kuju.

Ma ei väida, et olen Churchilli kohta palju uusi fakte päevavalgele toonud. Tema kohta avaldatud allikate hulga juures oleks see peaaegu võimatu. Samuti pole ma „paljastava” biograafia suur pooldaja. Churchilli elus oli erakordselt vähe keelatut või varjatut. Seetõttu pole seal suuri peidetud omaduste varamuid, mida uurida. Peaaegu kõik faktid on ära toodud suures kaheksaköitelises ametlikus biograafias, mida alustas Randolph Churchill, kuid viis olulises osas lõpule Sir Martin Gilbert, ja mis ilmus aastatel 1966–1988. Iga Churchilli elu uurija toetub paratamatult neile ja ehk veelgi rohkem dokumente sisaldavatele lisaköidetele, mida kuni 1939. aastani oli ilmunud kolmteist ning 1941. aasta lõpuks „Sõjapaberite” nime all veel kolm. Kui see rikkalik kihistu (praeguses mahus) otsa saab, on puudujääk kohe tunda. Iga hilisem kirjutaja on Martin Gilbertile palju võlgu.

Olen palju võlgu ka Andrew Adonisele kui juba mainitud otsustava nõuande allikale. Lisaks sellele heitis ta oma entsüklopedisti pilgu käsikirja igale leheküljele. Kord mullu sügisel, kui arvasin, et haigus ei lase mul ehk raamatu viimast kaheksat peatükki valmis kirjutada, otsustasin, et tema on ainus isik, kes võib seda minu eest teha. Õnneks ei osutunud see vajalikuks, kuid minu tänuvõlg tema ees jääb sellele vaatamata suureks. Vaid tema on rikkunud mu reeglit, et iga lause tuleks ilmale minu enda vaevalises ja peaaegu loetamatus käekirjas. Tema sulest on kolm või neli vajalikku mõnesaja sõnaga lisalõiku, mida ma vaid pisut muutsin.

Järgmisena olen tänu võlgu oma sekretärile Gimma Macphersonile, kes minu vähese abiga muutis peaaegu loetamatu käsikirja trükitud tekstiks, ilmutades seejuures kirjutatu suhtes elavat ja julgustavat huvi. Siis on veel need, kes vabatahtlikult lugesid trükitud käsikirja sõna-sõnalt läbi ning tegid palju kasulikke kriitilisi märkusi ja ettepanekuid. Need olid: Max Hastings, Arthur Schlesinger, hilisem Greenwichi lord Harris ja muidugi minu naine. Teised lugesid mõnd peatükki või peatükke.

Lisaks veel need, keda võib nimetada raamatu professionaalseteks ämmaemandateks. Minu agent Michael Sissons, kes oli osaliselt mõtte algataja ning julgustas mind alati; Ian Chapman juunior ja Jeremy Trevathan Macmillani kirjastusest, kes hoolitsesid selle eest, et raamat jõuaks kenasti kaante vahele; Peter James, kes kamandas erialatoimetajaid; Robbie Low, kes tegi pedantse töö viidete ja joonealuste märkustega; ning Elisabeth Sifton New Yorgi kirjastusest Farrar, Straus and Giroux, kes Ameerika väljaandes nõutud paljude selgituste lisamise käigus muutis teksti arusaadavamaks ka mõningatele briti lugejatele.

ROY JENKINS

East Hendred,

aprill 2001