Читать книгу Churchill - Roy Jenkins - Страница 7

Churchilli maabumine liberaalide rannal on meeldejääv peamiselt sellepoolest, et Gladstone oli kasutanud 1866. aastal üsna sarnases olukorras Vergiliuse sõnu laevahukust pääsenud Aenease vastuvõtmisest Dido poolt Kartaagos. Gladstone muidugi ütles seda Alamkoja ees ladina keeles: „Eiectum litore egenem Excepi” („varjupaika oma rannal ma andsin”), ning lisas, et ta loodab, et liberaalide partei ei ütle talle kunagi: „et regni demens in parte locavi” („ja olin narr, et jagasin sinuga oma kuningriiki”). Kuigi liberaalide partei (Violet Asquith võib-olla välja arvatud) ei armunud Churchilli nagu Dido ega andnud talle poolt oma isa pärandist, kohtlesid nad märkimisväärse õhina ja suuremeelsusega uustulnukat, kes tuli nende hulka alles ajal, kui nende väljavaated olid juba kõrged. Kiiresti tehti saadavaks (Loode-Manchesteri) valimisringkond, mis polnud kaugeltki kuldääreline, kuid sobis tegelikult suurepäraselt lühiajaliseks tõusuks. Churchill läks Manchesterisse ja sai sealselt Liberaalide Ühingult heakskiidu sama nädala lõpus, kus oli toimunud tema 22. aprilli parlamentaarne läbikukkumine. See oli väga rõõmustav valguskuma tolles ajutises pimeduses. Parteid enamasti tervitavad uustulnukaid, kuid kohapeal ei tehta kandidaadile sageli heameelega ruumi. Kuid Manchesteri loodevalimisringkonnas polnud sellega probleemi. Saadiku koht kuulus kohalikule populaarsele konservatiivile Sir William Houldsworthile ning liberaalid olid lasknud tal 1900. aastal takistamatult parlamenti tagasi tulla. Siis vedas Churchillil taas, sest Houldsworth teatas kolm kuud pärast uue kandidaadi nimetamist, et läheb pensionile.

Riigi ulatuses ei erinenud liberaalide partei positsioon aastatel 1904–1905 eriti Tony Blairi leiboristide partei omast aastatel 1995–1996. Valitsusel läks väga halvasti ja neil läks hästi. Kordusvalimised andsid väga rahuldava tulemuse. Kuid mitmed järjestikused lüüasaamised ei lasknud liberaalidel soodsaid tulemusi päriselt loota. Nad olid pärast 1886. aastat võitnud vaid ühed üldvalimised ning see oli napp võit 1892. aastal. Neil olid mõned väga ägedad parteisisesed vaidlused ja kuigi neil oli rohkem kogenud eksministreid kui leiboristidel 1997. aastal, tuli ületada kahtlused, kas nad suudavad kokkukuuluvat ja kompetentset valitsust moodustada.

Churchill ei toonud kaasa mingeid valitsuskogemusi, kuid tal oli tuntud nimi, ta oli keevaline isiksus ja tal oli tunne, et ta ei liitu tõenäoliselt kaotaja poolega. Osaliselt selle tõttu polnud tema populaarsus oma karjääri sel etapil kaugeltki võrdne tema kuulsusega. Kuigi temast polnud sageli loota seltskondlikku hõlptulu, kutsuti teda peaaegu kõikjale, kuhu ta tahtis minna. Külalislahkus noorte lõvide vastu ei tähendanud aga nende käitumise pidevat heakskiitmist. Kuningas Edward VII, kes ilmselt oli viimane Briti monarh, kes moe üle otsustas, oli mõnikord lord Randolphi vaenlane, kuid rohkem sõber, ehkki tõenäoliselt leedi Randolphi sõber, ja suhtus nende pojasse vastuoluliselt. Walesi printsina oli ta temast alati huvitatud ning kirjutas talle kuninganna Victoria valitsusaja lõpul sageli tema raamatutest ja seiklustest. Kuningana lasi ta tal ühel 1902. aasta sügisnädalal peatuda oma suveresidentsis Balmorali lossis, mis polnud sugugi kuninglik tava 27-aastase parlamendiliikme suhtes. „Kuningas kohtleb mind siin väga lahkelt ja on minu vastu kena,” kirjutas Churchill oma emale. „Aeg möödub väga meeldivalt ja tänane jaht oli oivaline, kuigi ma ei saanud hirvesokule pihta. Sa näed kuningat kolmapäeval, kui ta tuleb Invercauldi.147 Ära unusta talle rääkida, mis ma Sulle kirjutasin, ja öelda, kui väga jne jne mulle siin meeldis.”148

Järgmisel aastal aga paistis Churchill olevat soosingu kaotanud. „Ma lähen homme Dalmenysse [Rosebery Forthi jõe suudmes asuv maja],” kirjutas ta sel ajal Invercauldist. „Teatasin endast Balmorali, kuid kardan, et olen endiselt põlu all.”149 See ei tähendanud mingil juhul suhete katkemist. Nende sidemed olid selleks liiga mitmekesised. 1904. aasta novembris, kui Churchill pidas Glasgow’s oma plutokraatiavastase kõne, viibis leedi Randolph Sandringhamis kuninga 63. sünnipäeva auks korraldatud nooblil peol. „Ma lugesin Sinu Glasgow’ kõnet suure huviga,” kirjutas ta pojale emaliku ebaselgusega. „Ma ei rääkinud sellest kuningaga, mis Sind võib-olla üllatab. Arvan, et sellest on üsna kahju, et Sinu esimees A[rthur] B[alfouri] niimoodi ründas.150 Ma näen, et publik pani seda pahaks – vähemalt lehed kirjutavad nii. … Siin, kus ma viibin, on protektsionistide taimelava.”151

Pärast valitsuse vahetumist 1905. aasta detsembris jätkusid Churchilli suhted kuningaga pisut teistel alustel, kuid tema staatus noore ministrina ei teinud neid ametlikult lähedasemateks, vaid nad jätkusid endiselt isiklikul pinnal. 1906. aasta augustis, vastuses Churchilli pisut hooplevale kirjale nende asjade kaalukusest, mida ta oli sel hooajal ajanud, kirjutas kuninga erasekretär: „Tema Majesteedil on rõõm näha, et Teist on saamas usaldusväärne minister ning eelkõige tõsine poliitik, mis on saavutatav vaid siis, kui riigi huvid pannakse partei omadest ettepoole.”152 Kuninga manitsevat leebust tuleb vaadata kõrvuti igakülgse halvakspanuga, mida ta oli avaldanud kirjas Walesi printsile (hilisem kuningas George V) alles sama aasta 19. märtsil. „Mis puutub mister Churchilli, siis ta on ametis veel suurem kaabakas, kui oli opositsioonis.”153

Poliitikud hindasid tol perioodil protestimist (vähemalt omade ringis) kõrgemalt kui poliitilisi erimeelsusi ning isegi tugevad avalikud rünnakud ei teinud isiklikule sõprusele midagi. Selles oli alati midagi väljamõeldut, eriti end kõige paremini maksma pannud kujudel, kes seda kõrgelt hindasid. Churchillil oli üleminekuaastatel kirjavahetus kahe tähtsa markiiga, kes mõlemad protestisid sõpruse ülevõimu vastu poliitikas. Esimene kirjavahetus oli tal 1904. aastal Salisburyga (4. markii, mitte 3., kes sai ministriks). Kuid nende pärastise läheduse kohta pole eriti tõendeid. Churchill ei peatunud markii eluajal enam kunagi Hatfieldis. Teine kirjavahetus oli Londonderryga, kes oli tema Marlborough’-poolse vanaema vennapoeg. Tolle vanaemaga oli Churchill lähedases läbikäimises kuni tema surmani 1899. aastal. See puudutas liikmelisust Carltoni Klubis,154 kus alati suhtuti okkaliselt neisse, kes konservatiivide parteist lahkusid või sinna astusid. Londonderry, kes oli Riiginõukogu lordpresident ning klubi esimees, kirjutas, et „ma loodan, et ükskõik millise poliitilise kursi Te ka ei võtaks, ei muuda see meie suhteid”,155 kuid nende pärastise läheduse kohta pole jälle suurt tõendeid.

Paradoksaalselt olid need tegelikult „uued mehed”, kelle kombed ei pidanud olema nii head, kellega Churchill lõi ja hoidis parimaid parteiüleseid suhteid. Lloyd George’iga olid nad head tuttavad juba enne seda, kui Churchill Alamkojas sümboolselt tema kõrvale istus. Joseph Chamberlain suhtus üllatavalt leebelt Churchilli lepitamatusse vastuseisu kursile, mis oli talle südamelähedane. Kui ta teada sai, et Churchill arvab, et ta on teda Alamkoja kuluaarides „solvanud”, kirjutas ta (15. augustil 1903) üsna pika eitava kirja. See olevat olnud tema „lühinägelikkus” ja mitte mingi isiklik vaen. „Võite olla kindel … et mul ei ole poliitilise opositsiooni vastu mingit vimma. Mulle tundus juba ammu – tegelikult Teie esimestest usaldusavaldustest saadik –, et Teist ei saa kunagi niinimetatud lojaalset toetajat. Ma ei usu, et teisitimõtlejast toorile poliitikas palju ruumi leiduks, kuid taevas teab, et teine pool vajab hädasti uusi talente, ning ma arvan, et Te triivite õige pea sinna.”156 Ning umbes aasta pärast, kui Churchill oligi triivinud, kutsus Chamberlain ta õhtuks oma Birminghami majja ning oli väga abivalmis lord Randolph Churchilli eluloo kirjutamisel, millega Churchill parajasti hoolega tegeles.

Kolmas näide oli palju ilmekam. Niipea kui Churchill oli võetud liberaalide partei rüppe, kerkis poliitilisele areenile Liverpooli parlamendisaadik, kelkivast toorist vandeadvokaat F. E. Smith. Ta sai kuulsaks sädeleva, kuid mitte esimese kõnega, mille ta pidas 1906. aasta mais, ning jätkas siis, hoolimata teatud sisemisest (kuid tollal hästi varjatud) mõõdukusest, palju ekstreemsemat kurssi peaaegu kõigis konservatiivide sõnasõdades. Ta pani lõpuni vastu ega teinud kompromisse vastuseisus seaduseelnõule, mis kärpis Lordide koja võimu, ning teda nimetati Edward Carsoni „välisuurtükiks”, sest ta oli tigedalt vastu Iirimaa omavalitsusele. Hoolimata sellest sai temast Churchilli hea sõber, nii et pärast Smithi enneaegset surma 1930. aastal polnud tollel enam kunagi sõpra, kes oleks olnud temaga nii võrdne ja loomult lähedane.157

Erandiks „uue mehe” reeglis oli Marlborough’ 9. hertsog. Sunny, nagu teda kutsuti – mitte tema loomuse tõttu, vaid seepärast, et ta põlvnes krahv Sunderlandist (enne kui temast sai markii Blandford ja hertsog) –, oli soliidne toori ja Balfouri valitsuse allakäiguaastatel aseminister (kohal, mis hiljem sai Churchillile). Kuid tema auks peab ütlema, et tema perekonna lojaalsus ja sõprus Churchilliga jäi neil aastatel kõigutamatuks ning Churchilli võeti Blenheimis alati hästi vastu. 1908. aasta juulis lubati tal isegi Lloyd George sinna kaasa võtta.

Kuid peaaegu kõik konservatiivide valitsuse toetajad, kes Churchilli ei tundnud, ja mõnedki neist, kes teda tundsid, ei suhtunud temasse kuigi sõbralikult. Hea näide oli Kesk-Bradfordi liberaalunionistist parlamendisaadik J. L. Wanklyn, kes oli nii tundmatu mees, et tema nime ei ole teatmikus „Kes on kes”. 5. veebruaril 1904 kirjutas ta:

Chester Square 75

Sir,

üks Teie sõpru segas eile pärastlõunal jämedalt mister Wyndhami kõnet ning spiiker käskis tal maha istuda. Kui ma hõikasin „korda, korda!”, jätkus Teil häbematust ümber pöörata ja mind „mahakarjumise” pärast noomida. Lubage mul Teid hoiatada, et kui teiesugune noormees minu vastu veel nii häbematu on, tean ma, kuidas sellesse suhtuda. See, et Te kasutate mister Balfouri ja mister Chamberlaini kohta selliseid sõnu nagu „valelik”, „petis”, „šarlatan”, „nõrk” ja „ohtlik”, on tülgastanud paljusid, kaasa arvatud austavalt Teie

James Leslie Wanklyn158

Samu tundeid avaldati Churchilli väljaheitmisel Hurlinghami klubist, mis, nagu ta solvunult tõdes, oli peaaegu pretsedenditu, sest polomängijaid oli seal vähe ning neid oli seetõttu alati hästi vastu võetud. See pani Churchilli – vähemalt klubide suhtes – kaitseseisundisse, mis väljendus selles, et ta lükkas tagasi kutse Brooks’si, mis oli Carltonile hea ja traditsioonilisem alternatiiv, kuid juba vähemalt sama liberaalunionistlik nagu Asquith. „Ma ei arva, et kui poliitiline vaen on nii terav, peaksin ma andma end väiklaselt pahatahtliku hääletuse meelevalda. Mul oli õnne olla valitud paljudesse klubidesse, kui ma olin veel tundmatu. Praegu olen ma tuntud ja sean end teistest ettepoole, kuigi peaksin väga tahtma olla Brooks’si liige. … Ma ei usu, et Teie ja Te liberaalidest sõbrad mõistavad, milline poliitiline tigedus teisel poolel minu vastu on.”159

Mees, kelle ettepaneku ta viisakalt tagasi lükkas, oli pärastine liberaalide peakubjas Elibank, kes oli temast vaimustatud juba mõnda aega. Elibank oli Churchillile pärast seda, kui toorid 29. märtsil 1904 tema kõne ajal saalist välja kõndisid, kirjutanud, et avaldada oma pahameelt „koos paljude teistega” selle „jõleda jämeduse üle, millega Teid eile Alamkojas koheldi”, ning lisanud sellele rabavalt optimistliku ja seetõttu veelgi teretulnuma märkuse: „Teie kõne oli oivaline ja ümberlükkamatu.”160 Kuid üldiselt võtsid liberaalid Churchilli hästi vastu. Kuigi oleks võinud arvata, et tal on tihedamad sidemed liberaalidest imperialistide Asquithi, Grey ja Haldane’iga, olid tal sel üleminekuajal lähedasemad suhted pigem „antiimperialistidega”. John Morley sageli riukalik isiksus tekitas temas osaliselt, kuid mitte päris sõna-sõnalt peaaegu samasugust lugupidamist ja imetlust nagu Rosebery viljatu glamuur, ning Morley oli tema heasüdamlik pealetükkimatu ristiisa liberaalide parteis. Lloyd George’i, kes vaevalt oli antiimperialist, on selles kontekstis juba mainitud. Ent mees, kes andis Churchillile esimese ametikoha, oli Campbell-Bannerman, kes olemata kõige mõjukam kuju, oli partei liider ja tulevane peaminister.

Temaga olid Churchillil kui mitte lähedased, siis vähemalt konarusteta suhted. C. – B. oli Churchilli märtsi alguse (1904) kõnet väga imetlenud (ja avalikult), rünnates protektsionistide Suhkrukonventsiooni, millele Briti valitsus oli alla kirjutanud. Ta nimetas seda „hiilgavaks” kõneks ning ütles, et selles „oli sellist irooniat, mida ma pole Alamkojas kunagi kuulnud”.161 Churchill lõi selle peale nurru ja vastas hindavalt. Kuu aega hiljem kutsus partei liider ta vaiksele tagasihoidlikule õhtusöögile, mis oli hea vastuvõtt tulnukale, kes tollal polnud tegelikult veel parteisse astunud.

Churchill hakkas oma uue partei kurssi täie innu ja talle omase tormakusega järgima. Oma kõnedes läks ta tegelikult liiale. 1905. aasta mais halvustas ta Manchesteris oma klassikalises, kuid sugugi mitte mõõdukas stiilis parteid, kust oli äsja lahkunud, ja selle liidrit, kellega ta oli sama parlamendikoosseisu alguses samas linnas koos poodiumil seisnud.

Protektsionistide partei suur juht, mida muud tema kohta saab öelda, pole mulle igatahes jätnud mingit kahtlust, kuidas ta oma võitu ära kasutab, kui ta võitma peaks. Me teame väga hästi, mida oodata parteilt, kellel on seadusega kaitstud kapitalimahutused, keda liidab kokku hirmuäratav liit, korruptsioon kodumaal ja agressiivne tahe seda välismaa eest varjata, trikid tariifide džunglis, parteiaparaadi türannia, ämbritäis patriotismi, heldekäelisus riigikassaga, kõrtsi avatud uks, kallis toit miljonitele ja odav tööjõud miljonäridele.162

Sama aasta juuli lõpus, kui Balfour sai Alamkojas hääletusel lüüa, kuid keeldus tagasi astumast, esines Churchill Alamkojas ohjeldamatu hukkamõistuga. Peaminister oli „mõnitanud parlamendi traditsioone ja häbistanud krooni teenimist”. Balfouri vastus arvati olevat Churchillile palju hukutavam kui kahju, mida ta ise rünnakust sai. Ta ütles: „Pole üldse soovitav tulla siia kotta ettevalmistatud ja õela laimuga. … Kui kõne on ette valmistatud, peaks ta olema lõpetatum, ja kui seal on nii palju õelust, peaks seal kindlasti olema rohkem silmanähtavat tõearmastust.”163 See oli rapiiri võit kaika üle.

Pealegi pani see mõningaid sõpru muretsema, et Churchill teeb endale liiga tugeva survega kahju. Isegi tema imetleja Elibank oli häiritud. Ta kirjutas Churchillile keerutava leebuse, kuid ilmse kavatsusega:

Ma pean paratamatult arvama, et pole tark lasta täielikult silmist Teie toetajate tugeva ja vaikiva osa hella tundlikkust, et Teil ja Teie poliitikal oleks siin riigis lõpuks edu. Mulle tundub, et need mehed ei arva, et Teie pöördumine A. J. B. poole on ülepakutud, vaid arvavad pigem, et see kahandab avalikkuse silmis seda kaalu ja üldist mõju, mis Teie kõrgetasemelistel kõnedel on praegustele probleemidele. Ausalt öeldes kaldun ma seda seisukohta jagama.164

Samale kõnele vastasid protestikirjadega tema vana vabakaubandust pooldav liitlane ja tulevane isamees lord Hugh Cecil ning tark kindral Sir Ian Hamilton, kes oli olnud tema sõber Malakandis ja Pretorias. Hamilton korrutas Churchillile, kui „ebatavaliselt kena” Balfour oli tema vastu olnud hiljutisel väikesel peol, kus kõik teised (Hamilton ise välja arvatud) olid tahtnud teda lõhki rebida. Ning umbes samal ajal, kuigi oli kirjutatud enne kõnet, saabus kiri Bourke Cockranilt, kes oli olnud Inglismaal ja kirjutas alati poliitiliselt tarku kirju. Ta veenis Churchilli vaigistama kriitikat, mida tema ambitsioonikas kiitlemine esile kutsus, teatades, et parlamendi järgmises koosseisus, kuid mitte hiljem, ei võta ta vastu ühtki kohta liberaalide valitsuses. Ta võitleb nende kursi eest, kuid ei oota kohest tasu.

Siiski oli Churchilli vabakaubandust pooldavate kõnede üldine tase hoolimata sellistest ülevoolavustest kõrge. Randolph Churchill oma ametliku biograafia teises köites pipardab veidi üle, öeldes varjamatult, et „pole liialdus öelda, et valimiste ajaks oli temast saanud opositsiooni kõige populaarsem ja tegusam vabakaubanduse propageerija”.165 See kiidulaul oleks pidanud kuuluma Asquithile, kes koos Chamberlainiga mööda maad ringi sõites täiendas tema üksikasjalisi punkte oma statistilise mälu ja raudse loogikaga. Asquith rehabiliteeris end tsentristide hulgas ning lahkus liberaalide parteist (pärast oma „ketserlikku” toetust Buuri sõjale) ja kindlustas endale pärast Campbell-Bannermani lühikest ametiaega konkurentsitult peaministri koha. Churchill ei võinud ses kampaanias Asquithi loomuliku autoriteediga võistlema hakata. Samuti polnud ta Asquithiga võrdne ülalmainitud omadustelt. Kuid ta oli väga kasulik ja bravuurne toetaja, keda vajalikul hetkel kergeratsaväena lahingusse saata, ning tema kujutlusvõime oli selline, et andis tema kõnedele ses kampaanias, kui oksüümoron oli lubatud, moestläinud värskuse. Nii ka Alamkojas 5. märtsil 1905: