Читать книгу Churchill - Roy Jenkins - Страница 6

Churchill maabus Southamptonis 20. juulil 1900. Kümme nädalat ja kaks päeva hiljem, olles endiselt 26-aastane, oli ta juba Oldhamist parlamenti valitud. Ta oli lükanud tagasi pakkumise kandideerida Lancashire’i rannikul asuvas Southportis, mis oli talle tehtud, kui ta oli veel Lõuna-Aafrikas. Southport oma suvitavate maaprouade ning värsket mereõhku nautivate Liverpooli ärimeestega tundus konservatiivide ettepanekuna parem kui proletaarne puuvillaketrajate linn Oldham. Kuid tegelikult ei olnud see nii. Curzon oli 1895. aastal Southportis raskusteta parlamenti valitud, ent kui temast sai 1898. aastal India asekuningas ja ta lahkus, kaotasid konservatiivid järelvalimised. Võitnud liberaal suri järgmisel aastal ning teised järelvalimised andsid samasuguse tulemuse.

Churchill oleks võinud seetõttu end Southporti meelitada lastes mitte midagi saavutada. Kuid ta ei olnud nii vastutulelik. Ta uskus oma „tähte”. Ja tema täht säras Oldhami kohal. Sõnad, mis Dan Dewsnap oli talle Transvaali kivisöekaevanduses öelnud, kõlasid tal endiselt kõrvus. „Nad hääletavad järgmine kord kõik teie poolt,” oli Dewsnap öelnud. (Tegelikult ei teinud nad seda kaugeltki. Churchillile antud häälte arv suurenes 1899. aasta järelvalimistest kuni neliteist kuud hiljem toimunud üldvalimisteni vaid 6 protsenti, millest parasjagu piisas.) Kuid Churchill uskus oma tähte rohkem kui arvudesse. Ta uskus, et läheb igal juhul läbi, kas või napi häälteenamusega. Kuul, mis oli Spion Kopis läbistanud tema Lõuna-Aafrika kergeratsaväelase kübarasule, oli rikkunud vaid tema kübara. Mees, kes avas Witbanki lähistel kivisöekaevanduses talle oma majaukse, lasi ta sisse ega andnud teda võimudele välja. Pürjelid Johannesburgi tänavatel olid oma mõtetest liiga hõivatud, et märgata võõrast jalgratturit. Nii et seni oli kõik alati korda läinud ja nii läks ka Oldhamis. Ta võitis Walter Runcimani 222 häälega ning kindlustas endale teise koha, jäädes vaid kuueteist hääle võrra maha paremini ette valmistunud liberaalist Emmottist ning sai otsustavad 409 häält rohkem kui tema toorist parteikaaslasest võistleja.

Üldiselt lasid need „khakivärvilised valimised” konservatiividel brittide ilmsest võidust Lõuna-Aafrikas profiiti lõigata (kuigi Vereeningi rahuleping, millele buurid alla kirjutasid, sõlmiti alles kaheksateistkümne kuu pärast) ja taastada nende soliidse 130-kohalise enamuse, kuni kaotused järelvalimistel seda nõrgendasid. Tasavägisest valimisvõitlusest hoolimata polnud kampaania eriti jõhker. Nii Emmott kui ka Runciman olid impeeriumimeelsed liberaalid, kes pooldasid rohkem Rosebery ja Asquithi kui Lloyd George’i või Campbell-Bannermani vaateid. Neid ei saanud seetõttu kergesti süüdistada ebalojaalses buurimeelsuses, ja ka Churchill ise, kes oma seiklusi agaralt ära kasutas, ei andnud järele buurivastase hüsteeria kirgedele.

Tolle hetke päevakangelane Joseph Chamberlain tuli ise Oldhami, et pidada seal Churchilli kasuks rohkem kui tunnipikkune kõne. Pärast kutsus ta Churchilli kaheks päevaks enda juurde Birminghami, kus valimised veel kestsid, ning saatis ta erirongiga West Midlandsi kolmele miitingule. Suurmees kohtles Churchilli sama väärikalt nagu lord Beaconsfield oli 1880. aastal Hughendenis vastu võtnud noort Portlandi hertsogit. Chamberlain oli päev aega voodis lamanud, kuid tõusis õhtusöögi ajaks üles, et reisilt tulnud poliitikasõdalast vastu võtta ja teda pudeli 1834. aasta portveiniga kostitada. Salisbury vennapoja ning peatse eduka ametipärija Balfouriga olid Churchilli suhted keerulisemad, kuid tulemus oli vähemalt sama peadpööritav. Tal ei õnnestunud veenda Balfouri sõitma kaheksa miili oma valimisringkonnast Manchesterist Oldhami, kuid vastas „kuningas Arthuri” ettepanekule katkestada teekond Londoni ja tulla kohe Manchesteri.

Mister Balfour kõneles parajasti suurele rahvahulgale, kui ma saabusin. Kõik tõusid püsti ja tervitasid mind valjult, kui ma sisse astusin. Silmatorkava välimusega parlamendispiiker esitles mind publikule. Pärast seda esinesin ma vaid kõige suurematel miitingutel. Uhketesse saalidesse kogunes viis kuni kuus tuhat valijat – kõik mehed –, kes pakatasid huvist ja olid peamiste teemadega põhjalikult kursis, ning poodiumil istusid partei auväärsed tugisambad ja parlamendi vanad liikmed. Edaspidi kogesin sellist asja valimistel ligi sugupõlve vältel.111

Parlamendi uus koosseis tuli kokku paar nädalat hiljem, 3. detsembril, et anda ametivanne, valida spiiker, kuulata ära kuninganna kõne (mida ei pidanud halvenenud tervisega valitseja ise) ning pidada kaheksa päeva debatte olulistes küsimustes. Kõik olid ühel või teisel viisil pühendunud Lõuna-Aafrika sõjaga esile kerkinud asjadele ning teisel õhtul võttis Oldhami vanem parlamendisaadik Emmott tagasi parandusettepaneku, mis puudutas sõlmitava rahulepingu tingimusi. Oli hämmastav, et noor innukas parlamendiliige Churchill lasi selle kõik kõrvust mööda, osalemata debatis. Ta oli sõitnud 1. detsembril laevaga New Yorki.

See näitas, et tal olid külmad närvid ja ta tahtis oma plaanidest kinni pidada, kuid ei tähendanud, et ta alahindas oma uut positsiooni. Väliselt oli parlamendiliikme positsioon 1900. aastal palju kõrgem kui tänapäeval. Suurbritannia, mida esimesed lüüasaamised Lõuna-Aafrikas küll veidi vapustasid, oli suur ja enesekindel riik ning parlamentaarne riigikord oli üks tema uhkusi. Kuigi tema kodanike valimisõigus oli piiratum kui enamikus arenenud riikides, oli tema seadusandliku kogu prestiiž palju kõrgem. Raske oleks olnud leida mõnd parlamendiliiget või liikmeks pürgijat mitte ainult tooride või liberaalide, vaid ka vastses leiboristide parteis ning paradoksaalsel kombel isegi Iirimaa iseseisvuse pooldajate hulgas, kes poleks pidanud Alamkoda maailma kõige silmapaistvamaks seadusandlikuks koguks.

Churchill pidas kindlasti. Samuti pidas ta parlamendi liikmeks olemist oma saatuse loomulikuks ja soovitavaks osaks. Pääsenud parlamenti, jäi ta selle liikmeks ühe väga lühikese ja teise kaheaastase vaheajaga kuuekümne neljaks aastaks, ületades sellega isegi Gladstone’i kuuekümne kahe ja poole aastase ametiaja. Seepärast oli eriti kummaline, et kui ta võis tol sügisel rõõmuga lisada oma nimele tähed „MP” (Member of Parliament), ei rutanud ta kasutama võimalust istuda rohelistel pinkidel, millelt peale kõuehäälse Gladstone’i olid sõna võtnud Disraeli, Russell, Palmerston, tema isa ja Joseph Chamberlain.

Ta ei olnud tülpinud. Kuid kogu oma elu oli ta rahaasjades väga realistlik. Ta ei kraapinud raha kokku ja tal polnud valdavat soovi koguda endale „suur varu aktsiaid või väärtpabereid” (kuulsad sõnad, mis ta ütles oma sõbra Birkenheadi kohta),112 kuid ta elas ilma kindla rahalise toetuseta ekstravagantset elu. Enamik parlamendisaadikuid olid neil päevil rikkad ning need vähesed, kes seda ei olnud, olid üldiselt loomulikult kasina eluviisiga. Churchill polnud ei rikas ega kasin. Ja parlamendisaadikud ei saanud siis palka.

Churchill, kelle rahaasjad olid eelneval perioodil olnud head, sest tema raamatute müük läks edukalt, „Morning Post” maksis talle kõrget palka ning Lõuna-Aafrikas veedetud seitsmel kuul olid kulutused väikesed, leidis nüüd arukalt, et tema teenistus kuulsa kõnemehena on ajutine ning parem on sellega raha teha. Seetõttu pühendas ta oktoobri viimased päevad ja terve novembri Suurbritannia loenguturneele. Selle korraldas tema agent Gerald Christie, kelle teeneid ta kasutas mitu aastakümmet. Churchillil õnnestus saada piletite eest õiglast hinda, mis sõltus antud saalis antud õhtul müüdud piletite arvust. Nagu pedantne raamatupidamine näitas, kõikus tema netosissetulek, mis oli raha tollast väärtust arvestades kõrge, selle tulemusel oluliselt ning andis summasid, mida arvestati šillingite ja pennide täpsusega.

Eelsoojenduseks külastas ta 25. oktoobril vilistlasena Harrow’ kooli, kuid isegi seal ei takistanud nostalgia tal lahkumast 27 naela (tänapäeva vääringus 1350) võrra rikkamana. Seal sai ta aru, et tema materjal on laialivalguv – ta rääkis muidugi oma Lõuna-Aafrika seiklustest – ning ta suutis poolteise tunniga läbi võtta vaid veerandi kirjapandud punktidest. Oma tõeliseks etteasteks, mis pidi 30. oktoobril toimuma Londoni St James’s Hallis, tuli tal loeng paremini läbi mõelda. Seal lasi ta end tutvustada armee ülemjuhatajal feldmarssal lord Wolseleyl ning teenis muljetäratava summa 265 naela 6 šillingit 2 penni (tänapäeva vääringus umbes 13 000 naela). Ta hoolitses alati selle eest, et saada koosolekule kõige silmapaistvam eesistuja: Edinburghis Rosebery, Liverpoolis Derby, Belfastis Dufferin ja Ava, Dublinis Iiri lordkantsler Ashbourne ja Biminghamis oleks ta saanud ka Joseph Chamberlaini, kui too väsinud titaan poleks pidanud vajalikuks pärast valimisi Vahemere ääres puhata. Churchill pidi läbi ajama lord Dudleyga. Pärast esimest loengut St James’s Hallis pidas ta järgneva kolmekümne ühe päevaga väga erinevates paikades veel kakskümmend seitse loengut. Tegelikult olid tal vaid pühapäevad vabad. Tähtsündmus leidis aset Liverpoolis, kus tulud ületasid isegi St James’s Hallis saadu, ning Cheltenhamis, kus need ei jäänud sellest palju maha. Ka Glasgow, Birmingham, Brighton, Bristol, Manchester ja Dublin andsid väga soliidse sissetuleku. Üksnes poolagullikus Westbourne Parkis (London) ja Windsoris ei küündinud netosissetulek tänapäeva vääringus 3000 naelani. Kuu jooksul kokku sai ta 3782 naela 15 šillingit 5 penni (190 000 naela). See oli hiiglaslik jõupingutus.

Suurbritannia oli vallutatud, nüüd kutsus teda Ameerika. Parlamendi detsembrisessioon ohverdati mammonale, kuid mammona valmistas pettumuse, nagu ikka, ehkki vaid selles, et Churchilli perekond oli arvamusel, et Ameerikas ollakse abiellunute suhtes alati heldemad kui Suurbritannias. Churchillile ei meeldinud ameeriklaste teistsugune suhtumine Buuri sõtta. Samal ajal kui Inglismaa oli mattunud briti marurahvusluse vahtu, olid Ühendriigid sõjast parimal juhul distantseerunud, halvimal juhul aga pidasid seda nende enda Iseseisvussõja hilinenud kordumiseks. New Yorgis, kus Churchill oma turneed alustas, oli mõnedele vanematele perekondadele, keda muidu võis pidada anglosaksi partnerluse parimateks toetajateks, endiselt omane Hollandi-meelne suhtumine. See aga ei takistanud kuberner Theodore Roosevelti, kes oli äsja valitud asepresidendiks ja kellest kõigest üheksa kuud hiljem sai mõrvatud McKinley asemel president, teda mõni päev pärast tema saabumist New Yorgi osariigi pealinna Albanysse õhtusöögile kutsumast.

Pole teada, mis sellel õhtusöögil Albanys viltu läks, kuid Theodore Rooseveltis tekkis Churchilli vastu sügav ja üllatav vaen. Tema hinnangud talle olid (kirjades) üle aastate alati vaenulikud. 23. mail 1908 kirjutas ta pojale: „Jah, Winston Churchill on kirjutanud oma isast huvitava raamatu, kuid mulle jääb paratamatult tunne, et vanem neist oli üsna vilets kuju.” Mõni kuu hiljem kirjutas Roosevelt „New York Herald Tribune’i” omanikule ja toimetajale Whitelaw Reidile: „Mulle ei meeldi Winston Churchill, kuid ma arvan, et peaksin talle kirjutama.” (Churchill oli äsja saatnud Rooseveltile ühe oma raamatu.) 1910. aasta juunis, kui Roosevelt käis USA valitsuse esindajana kuningas Edward VII matustel, kirjutas ta senaator Henry Cabot Lodge’ile: „Ma keeldusin kohtumisest Churchilliga. … Kõigi teiste avaliku elu tegelastega kohtusin ma hea meelega.” Oma ainsa tasakaalustava märkuse tegi Roosevelt 22. augustil 1914 kirjas parlamendisaadik Arthur Leele: „Winston Churchill pole mulle kunagi meeldinud, kuid võttes arvesse tema imetlusväärset ja külmaverelist käitumist laevastiku juhtimisel, millest te mulle rääkisite, soovin ma, et kui ta tuleb teie juurde, annaksite te talle edasi minu õnnitlused.”113

Selle eelarvamuste kroonika pani võib-olla perspektiivi Roosevelti tütar missis Alice Longworth, kes elas 1980. aastatel üheksakümneaastasena Washingtonis ja tegi alati teravaid märkusi. Arthur Schlesinger küsis talt kord: „Miks teie isa Winston Churchilli eriti ei sallinud?” „Sest nad olid nii sarnased,” vastas missis Longworth otsustavalt.114

Oma Ameerika agendiga polnud Churchill kaugeltki nii rahul kui Christie’ga Londonis. Major Pond, nagu ta end nimetas, kuigi polnud teada, millises sõjas ta oli käinud, oli väsitavalt pealetükkiv ja tegi halbu tehinguid. 1. jaanuaril 1901 kirjutas Churchill temast (oma emale): „Ta on labane jänki ja teeb ajakirjanikele väga valelikke avaldusi. …”115 Churchill polnud oma turneega rahul ja tegi Pondist võib-olla patuoina, kuid see, et ta emale teda halvustavalt „jänkiks” nimetas, oli veider. Tänu Pondile, pisut pettumust valmistavale rahalisele tulule ja publiku jahedamale suhtumisele brittide kurssi, kui ta oli oodanud, polnud Churchill sel reisil Ühendriikidest nii vaimustatud, nagu oli olnud viis aastat varem. Seekord eelistas ta Kanadat, kus tal oli parem publik, kus ta teenis rohkem raha ning veetis Ottawas kindralkuberner Mintosega meeldivad jõulud.116 Üldse tundus talle Laurence Sterne’i parafraseerides, et „Kanadas ajavad nad neid asju paremini”.

Kuid turnee ebaõnnestumine oli väga suhteline. Churchill teenis kahekuulise jõupingutusega veidi üle 1600 naela (80 000), umbes 40 protsenti sellest, mis oli teeninud kodus poole vähema ajaga. Winnipeg (selgelt esikohal), New York,117 Philadelphia ja Toronto andsid talle parimat tulu. Ta leidis, et õhtused esinemised on pigem kurnavad kui tasuvad (üks kord ei toimunudki avalikku loengut, vaid ta „palgati 40 naela eest esinema ühes eramajas toimuvale peole nagu mustkunstnik”),118 ja tal võis olla isegi väike igatsus kui mitte kodu järele, millest ta noore mehena eriti ei hoolinud, siis vähemalt poliitilise areeni järele, kus ta oli oma koha välja teeninud ja kus teda detsembris nii rüütellikult koheldi. „Ma peaksin 10. veebruaril kodus olema ja ootan väga parlamendiistungjärgu algust …” kirjutas ta 9. jaanuaril emale. „Olen hakanud seda turneed vihkama ja kui peaksin jääma siia kauemaks, ei suudaks ma seda edasi pidada.”119 Tal oli aga tasakaaluks ka kordaminekuid. Neistki kirjutas ta sel korral: „Ma olen väga uhke, et miljoni inimese hulgas pole ühtegi, kes minu eas suudaks ilma mingi kapitalita teenida vähem kui kahe aastaga 10 000 naela.”120 Pealegi ei kulutanud ta seda tänapäeva vääringus umbes poolt miljonit prassimisele. Ta andis selle üle investeerimiseks Sir Ernest Casselile, kes oli eduka plutokraadi kehastus ja kuningas Edwardi lähedane sõber. Churchilli puhul tundus tollal alati, peamiselt tema ema mitmete kõrgete sidemete tõttu, et kui ta tahab võtta muusikatunde, saadetakse Sir Edward Elgari järele, või kui ta vajab pisut põetamist, peab Florence Nightingale pensionilt tagasi tulema.

See Suurbritannia, kuhu Churchill 10. veebruaril Liverpooli kaudu naasis, erines sümboolses mõttes sellest, kust ta oli lahkunud. Oli alanud uus sajand ning Victoria ajastu oli möödas. Kuninganna Victoria suri 22. jaanuaril, kui Churchill oli Winnipegis. Teda see uudis ei vapustanud. See ei rikkunud tema heameelt, et tol õhtul koguti loengusaali uksel 1150 naela, ning tema esimesed kommentaarid (taas emale) olid sõbralikult nöökivad märkused uue kuninga nautleva eluviisi kohta. Kuid saatuse vingerpussi tõttu jäi Churchill, keda tema hilisema karjääri vältel peeti viimaseks viktoriaaniks Briti poliitikas, oma loenguhonoraride pärast ilma võimalusest anda parlamendisaadiku truudusevanne kuningannale. Kui ta 14. veebruaril esmakordselt Alamkotta tuli, andis ta oma vande juba kuningas Edward VII-le. See oli võib-olla kohane, sest tegelikult oli ta oma olemuselt pigem Edwardi kui Victoria ajastu mees.

Neli päeva hiljem pidas ta Alamkojas oma esimese kõne. See polnud selline läbikukkumine nagu Disraeli kurikuulus esinemine 1837. aastal ega ka nii silmatorkav kordaminek nagu tema tulevase sõbra F. E. Smithi polemiseerimine 1906. aastal. Ta kõneles pool tundi esmaspäeva õhtul kell 10.30 kohe pärast David Lloyd George’i, kes oli tollal 38-aastane Põhja-Walesi advokaat ning olnud parlamendis üksteist aastat ja saanud juba kuulsaks või kurikuulsaks oma pisut ohjeldamatu buurimeelse kõnega. See kõrvutamine (koos tema enda kõmulise tuntusega) kindlustas Churchillile täismaja. Aga vähemalt kaks ajalehte („Standard” ja „Morning Post”) olid rohkem huvitatud daamide rõdul kui saalis viibijatest. Rõdul istus hulk tähtsaid daame, kuid need mõjusid pigem emalikult või tädilikult kui romantiliselt neitsilikult.

See oli hea kõne ja seda on tänapäevalgi hea lugeda. Churchill oli selle muidugi hoolikalt ette valmistanud ja enam-vähem pähe õppinud. See oli ambitsioonika esmaesineja puhul tavaline. Churchilli puhul oli ebatavaline aga see, et ta jätkas seda praktikat ka tulevastel aastatel ning valmistas kõned kogu oma karjääri jooksul korrektselt ette, ehkki ei õppinud neid enam pähe.

Ette valmistamata oli tal aga kohane kommentaar Lloyd George’i kõnele. Mõtte selleks oli täiesti juhuslikult andnud tema naaber (King’s Lynni parlamendisaadik Thomas Gibson Bowles, kes pärast läks samuti üle liberaalide parteisse) mõni minut enne otsustavat sammu. Bowles ütles talle, et öelgu, et Lloyd George, kes pidas vihase kõne ja võttis tagasi mõõduka parandusettepaneku, oleks toiminud paremini, kui ta oleks oma mõõduka ettepaneku tagasi võtnud ilma vihast kõnet pidamata. See oli kena algus.

Churchill kõneles ministrite pingi taga asuva pingi nurgaistmelt, kust hiljuti oli mitte eriti edukalt esinenud tema isa, ja tegi seda saterkuues. Kõne teema oli sõja üldine käik Lõuna-Aafrikas ning tal oli seal neli rabavat lõiku. Kõigepealt ütles ta: „Kui ma oleksin olnud buur lahinguväljal – kui ma oleksin olnud buur, siis usun, et ma oleksin sõdinud …” Seejärel, vaieldes vastu ettepanekule, et sõjajärgsele üleminekule demokraatiale peaks eelnema pigem sõjaväeline kui tsiviilvalitsus, ütles ta: „Mul on tihti olnud väga häbi, nähes, kuidas auväärseid vanu buuri farmereid – buuris on kummalisel kombel ühendatud mõisnik ja talupoeg ning farmeri kareda kuue alt võib sageli leida mõisniku vaateid – mul on olnud häbi näha, et selliseid mehi kamandavad noored allohvitserid, nagu oleksid nad reamehed.” Tema kolmas oluline punkt oli, et „alistumine tuleks teha buuridele kergeks ja austavaks ning lahinguväljal jätkamine vaevaliseks ja ohtlikuks”. Ja neljas, mille ajal ta istus ja sellega oma kõne meeldejäävaks tegi, pidi tõstma lord Randolph Churchilli vaimu. Ta ütles, et on kindel, et lahke vastuvõtt „tuleb sellest, et paljudel auväärsetel parlamendiliikmetel on endiselt hiilgav mälu”.121

Edwardi-aegsed ajalehed, nii rahvalehed kui ka kõrgklassi väljaanded, kirjutasid parlamendis toimuvast üksikasjalikult ja huviga, mis on tänapäeval kujuteldamatu. Ent kuigi Churchilli kõne ei kajastunud suurtes pealkirjades nagu F. E. Smithi esimene kõne kuus aastat hiljem, kommenteeriti seda erakordselt palju ja suures osas pooldavalt. Paljud väljalõiked üheksateistkümnest erinevast ajalehest, mida ta alles hoidis, olid tingimusteta meelitavad. Kõige huvitavamad olid teistest erinevad. H. W. Massingham kirjutas liberaalide „Daily Newsis”:

Mister Winston Churchilli vastus oli rabavas kontrastis [Lloyd George’i] kõnega ja oli vaid nime poolest vastus. Nad on sama erinevad isiksused nagu nende käsitlus ja lähenemisviis. Mister George’il on palju looduslikke eeldusi. Mister Churchillil on palju puudusi. Lõpulaused luges ta peast, kasutades oma hiilgavat mälu nagu tema isa. Mister Churchill pole pärinud isa häält – välja arvatud kergelt pudine hääldus – ega maneere. Tema kõne suunatus ja rõhuasetus ning tema välimus ei aidanud talle kaasa.

Kuid tal on üks hea omadus – intellekt. Tal on silma ning ta võib iseseisvalt mõelda ja otsustada. Osa tema kõnest oli üsna vigane – tarkuse ja arusaamise hulgas oli palju tühja juttu. Kuid tema ütlused [„rohkem mõisnikud kui talupojad”, „austav rahu”] näitasid, et see noormees ei lase oma kriitikal varjutada meie relvade hiilgust.

… siis tõusis püsti mister [Joseph] Chamberlain. Tema kõne oli võimeka vaidleja kõne – selge, närvidelekäiv, toonilt jämedakoeline, täis teravaid punkte, mis olid suunatud – ja edukalt – tema valijatele. … Kuid see kõne ei tekitanud mingit elevust ning oli selgepilgulisuselt ja käsitluse haardelt mister Churchilli omast palju halvem.

„Manchester Guardiani” lühiülevaade, mille oli kirjutanud J. B. Atkins, kes oli koos Churchilliga Lõuna-Aafrikas käinud, oli tasakaalukas sõbramehehinnang. „Tema [Churchilli] kõne oli hoolikalt sõnastatud, tulvil vastuväiteid ja kirjanduslikku hõngu. Tema isal oli oma võimukuse juures vähe kirjanduslikku tunnetust ning see tuleb täna alustanud noorele parlamendiliikmele ainult kasuks.” Võib-olla kõige kriitilisem hinnang tuli „Glasgow Heraldilt”:

Kohati esines toonis ja häälevarjundis midagi, mis meenutas tugevalt tema isa, lord Randolph Churchilli. See džentelmen ei ilmutanud debatis eriti oma vanema sädelust. … Hakkamist oli tal kõvasti ja temast võib kujuneda hea kõnemees, kuid neile, kes mäletavad tema isa esmakõne elektriseerivat mõju, ei tundu poja esimene esinemine kaugeltki nii kõrge lennuna.

Kohe pärast oma esimest jõupingutust ilmutas Churchill kergeid parlamentaarse ohjeldamatuse märke ja sekkus järgneval nädalal kahel korral debatti. Üheks neist oli täiendav küsimus, mille spiiker Gully kodukorra vastaseks tunnistas. See ohjeldamatus aga ei saanud hoogu sisse. Ta pidas sel kevadel kaks üsna tähelepanuväärt kõnet, ühe märtsis ja teise mais, ning oli ülejäänud kolmel aastal, mis ta konservatiivide pingil istus, üsna vait.

1901. aastal sekkus ta Alamkojas debatti kokku üheksal korral, kuid neile lisandus umbes kolmkümmend poliitilist kõnet maal ja uus loengutevoor kevadel, mis oli vähem tulutoov, kui oli olnud 1900. aastal. Märtsikuine kõne (mis oli siiski hoolikalt ette valmistatud) toetas debatis valitsust. Kindralmajor Colvile oli Lõuna-Aafrikas üsna hukatuslikult vägesid juhatanud ning baasi tagasi saadetud (sks k stellenbosched, pr k limogé). Seejärel naasis ta Inglismaale, kust saadeti suuremeelse „vanapoisižestina” Gibraltari garnisoni ülemjuhatajaks. Hiljem aga, kui Colvile’i küündimatuse kohta oli tulnud päevavalgele uusi hävitavaid fakte, tühistas sõjaministeerium selle määramise. See tekitas parlamendis pahameeletormi ning paistis, et valitsus peab alistuma nõudmisele moodustada uurimiskomisjon. Churchill sekkus debatti jõuliselt, väites, et „õigus sõjaväelasi valida, ülendada ja tagandada” peab jääma sõjaväevõimudele. Valik on inimühiskonnas vajalik protsess, eriti relvajõududes, ning kui seda piiratakse, muutub sõjavägi jõuetuks. Kõne võeti tollal hästi vastu ja Churchill arvas, et ta on aidanud saada valitsusele küllaldast häälteenamust. See meeldis kindlasti sõjaminister St John Brodrickule, kes saatis talle (väidetavalt debati ajal) sõnumi, milles olid ekslikuks osutunud read: „Võiksin öelda, et te ei pea kunagi paremat kõnet, kui see, mille pidasite täna õhtul.”122

Churchill ei jäänud kauaks sõjaministri soosingusse, sest oma maikuises kõnes ründas ta armee reorganiseerimise plaani, millest pidi saama Brodricku meistriteos sõjaministrina. See nägi muuhulgas ette armee kulutuste suurendamist eelmise aastaga võrreldes 5 miljoni naela võrra ning erikulutusi Lõuna-Aafrikas ja Hiinas (bokserite ülestõus). Selline „pillamine” viis vagatseva Churchilli endast välja. Viisteist aastat tagasi oli lord Randolph teinud sõjamajandusest „suurima ohvri, mida üks minister on tänapäeval toonud”. „Mul on väga hea meel, et Alamkoda on lasknud mul … tõsta taas räbaldunud lipu, mille ma leidsin lahinguväljalt.”

Kahjuks aga võttis Winston Churchill selle asja käsile tõsisemalt, kui olnuks pelgalt pojalik verise särgiga vehkimine. Brodrick pani ette luua kolm regulaararmee korpust ja kolm rahvakaitseväe ja vabatahtlike reservkorpust. Churchill tegi salvavaid märkusi kolme regulaararmee korpuse kohta: „Ühest piisab, et sõdida metslastega, ja kolmest ei piisa, et hakata sõdima eurooplastega. Sõda Euroopas ei saa olla midagi muud kui julm südantlõhestav võitlus, mis, juhul kui me ei naudi kunagi võidu kibedaid vilju, peab nõudma võib-olla mitmel aastal riigi kõiki mehi, kogu rahuaegse tööstuse seiskumist ning ühiskonna kogu energia suunamist ühele eesmärgile.” Need olid prohvetlikumad sõnad kui need, mis Brodrick oli lausunud tema tulevaste kõnede kohta, ning Churchilli ütlus, et „rahvaste sõda on palju kohutavam kui kuningate sõda”, tabas samuti väga hästi märki.

Tema teine tähtsam punkt – üsna tavatu ratsaväe nooremohvitserilt – puudutas sõjalaevastiku prioriteeti armee üle Briti rahvuslikes huvides:

Ainus relv, millega me võime suurriikidega toime tulla, on merevägi. … Ning kui rakendada topeltpoliitikat ning teha võrdseid jõupingutusi nii armee kui ka mereväe heaks, kulutades mõlemale kolmkümmend miljonit, toob see kaasa kahju ja ohte igal suunal ilma mingi kasu või julgeolekuta ning riski kukkuda kahe tooli vahele, kui merevägi on kasutult nõrk ja armee kasutult tugev.123

See kõne, mis kestis ligi tund aega, oli kõnekunsti musternäidis. Churchill kirjutab, et kulutas selle ettevalmistamiseks kuus nädalat, millest suurem osa läks kindlasti kõne päheõppimiseks, sest ta saatis teksti kolm nädalat enne etteastet oma „Morning Posti” juures töötavale sõbrale Oliver Borthwickile, paludes talt põhjalikku ülevaadet. Ta pidas oma kõne veatult, reetes terava pilguga vaatlejale siiski, et räägib peast, sest kord võttis ta raamatu, et lugeda sealt ette pikk tsitaat oma isalt, ning pani selle käest enne, kui oli lõigu lõpetanud. Ettevalmistuseks ette nähtud aeg oli hästi kulutatud. Kõne ei tekitanud ainult suurt kõmu, vaid oli Churchillile mitmes mõttes tähtis. See andis talle teema, mida ta arendas tol aastal mitmes etteastes ja kirjutises. See tegi temast liberaalide partei jaoks huvitava kuju. Sõbralikke kirju kirjutasid talle sealt sellised erinevad tegelased nagu Sir William Harcourt, W. T. Stead ja John Burns.124 Ja mis kõige tähtsam – nagu ta kirjutas ligi kolmkümmend aastat hiljem raamatus „Minu varane elu” –, „see näitas põhjalikku mõtete ja sümpaatiate lahknemist peaaegu kõigi minu pingikaaslastega”.125

Kuna Churchilli parlamendikarjääri esimeses faasis oli põhirõhk parteivahetusel 1904. aasta mais, tuleb seda kõnet pidada üheks tähtsaks sammuks sel teel. Mõnes mõttes paistab see protsess tagasivaates möödapääsmatu. Teisest küljest võib esitada üsna ebamugava küsimuse: mida oleks Churchill teinud, kui talle oleks pakutud kohta konservatiivide valitsuses? 11. juulil 1902 astus Salisbury tagasi ja tema õepoeg Arthur Balfour sai peaministriks sama väikeste jõupingutustega nagu Asquith 1908. ja Neville Chamberlain 1937. aastal. Ilmselt seepärast, et Balfour oli olnud nii kaua aega samahästi kui valitsusjuht, tegi ta selle koosseisus väga vähe muudatusi. Mingi tähtsus oli vaid C. T. Ritchie nimetamisel rahandusministriks Hicks-Beachi asemele, kes oli tahtnud koos Salisburyga tagasi astuda. See oli veider valik, sest Balfouri ja Ritchie maailmadel polnud ei sotsiaalseid ega vaimseid kokkupuutepunkte. Balfour pidas Ritchiet tegusaks ja ebameeldivaks ärimeheks, kes pidi seetõttu mõistma finantsmaailma ja majanduse hämaraid telgitaguseid, milles ta ise oli täielik võhik. Kuid Ritchie oli sama põikpäine kui ka harjumatu Balfouri viisakuste ja kahemõttelisustega ning temast oli saanud vabakaubanduse dogmaatiline pooldaja. Tema esimene ja ainus riigieelarve osutus heaks juhtlõngaks suurele protektsionistlikule vabakaubanduse dispuudile, mis kimbutas Balfouri valitsust ja vähendas konservatiivide osa parlamendi järgmises koosseisus, nii nagu suur Euroopa Liidu dispuut tegi üheksakümmend aastat hiljem John Majori valitsusega.

Protektsionismi küsimusel oli sügav mõju ka Winston Churchilli karjäärile. 1902. aasta suvel aga tegid noorele ja esiletükkivale poliitikule rohkem muret väiksemad muudatused valitsuses või pigem nende puudumine kui võimalik „mister Ritchie poliitiline mõjuvõim”.126 Ta oli Alamkojas üle pooleteise aasta olnud tihedalt seotud nelja väga privilegeeritud noore konservatiiviga. Need kõik olid temast kolm kuni viis aastat vanemad, kuid 1902. aastal polnud ükski neist üle kolmekümne nelja aasta vana. Neile tegi heameelt, et neid kutsuti vana markiis Salisbury viienda poja, kõige vaimukindlama ja peamistes asjades kõige parempoolsema parlamendiliikme lord Hugh Cecili järgi pilkavalt „hughligaanideks”. Cecil nagu Gladstone’gi istus parlamendis järgemööda Greenwichi ja Oxfordi ülikooli saadikuna, kuid vastupidises järjekorras kui too grand old man, ning oli peaaegu sama kõrgelt haritud, ehkki palju viljatuma ja mitte nii konstruktiivse mõtlemisega. Sellesse kildkonda kuulus veel krahv Percy, Northumberlandi hertsogi vanim poeg, kes oli lõpetanud Oxfordi Christ Church kolledži paremate hulgas ning kelle kõrval Churchill tajus oma ülikoolihariduse puudulikkust, ehkki see teda enam nii palju ei häirinud. Siis oli seal veel krahv Derby noorem poeg Arthur Stanley, kes nagu Churchillgi oli tulnud „maailma” otse koolipingist, kuid mitte armeesse, vaid diplomaatiasse. Ta oli poliitikuna kahvatu ning keskeas sai temast ligi kolmekümneks aastaks Kuningliku Autoklubi esimees. Ta nägi välja nagu mees sõdadevaheliselt reklaamilt „Shell sõidab kiiremini”. Kildkonna kolmas liige oli matineede iidol Ian Malcolm, kel oli hea väljanägemine ja kes abiellus Lillie Langtry tütrega. Malcolm ja Cecil kaotasid oma parlamendikohad 1906. aasta rängas lüüasaamises ning sama oleks juhtunud ka Churchilliga, kui ta oleks konservatiivide parteisse jäänud.

Enamik „hughligaanidest” olid Balfouriga üsna lähedastes suhetes, olles kas tema sugulased või endised erasekretärid, mistõttu nad ei korranud oma kaudse eeskuju, lord Randolph Churchilli „Neljapartei” lammutavat rolli Gladstone’i ja Stafford Northcote’i (tooride liider Alamkojas aastatel 1876–1885) vastu. Hugh Cecil näiteks suutis oma huligaanipotentsiaali rahuldada veel kümme aastat hiljem, kui ta etendas juhtivat osa Asquithi pooletunnises mahakarjumises – „armetu, tuim”127 –, et provotseerida soliidset leiboristi Will Crooksi karjuma, et „paljud mehed on tunnistatud hulluks palju vähema eest, kui see õilis lord on teinud sel pärastlõunal”.128

Tõeliselt hästi tuli „hughligaanidel” välja intiimses õhkkonnas poliitiliste õhtusöökide organiseerimine Alamkojahoone keldrikorrusel. Nende eesmärgiks oli tutvuse süvendamine kuulsustega ning ehk veelgi enam hoolitsemine selle eest, et kuulsused teaksid, kes nad on. Nad heitsid oma võrgu välja huupi. Sinna jäid Balfour ja Campbell-Bannerman, Morley ja Hicks Beach ning ühel korral 1901. aasta juulis kutsusid nad üliagarate peoperemeestena korraga õhtustama Rosebery ja Harcourti, kes polnud teineteisega seitse aastat rääkinud. Neile tuli kasuks, et Rosebery oli ära sõitnud (kuid ta kutsus nad kõik paar nädalat hiljem pühapäevaks Mentmore’i) ja Harcourt unustas kohale tulla.

Üheksa kuud hiljem oli neil noobel õhtusöök koos Joseph Chamberlainiga. Tollele meeldis dramaatiliselt siseneda ja lahkuda ning lahkudes seisatas ta uksel ja ütles (Churchilli mälu põhjal): „Teie, noorhärrad, olete mind kuninglikult lõbustanud ja vastutasuks avaldan ma teile ühe hindamatu saladuse. Kaitsetollid! Need on tuleviku poliitika ja lähema tuleviku. Uurige neid hoolega ja õppige kasutama ning te ei kahetse oma külalislahkust minu vastu.”129 Kuna see oli kolmteist kuud enne Chamberlaini põrmustavat protektsionismi pooldavat kõnet Birminghami raekojas ning suurepärast, kuid õigustatult jultunud märkust liberaalide peakupjale („Te võite oma lehekesed ära põletada, me hakkame rääkima millestki muust”), polnud tema nõuanne sugugi nii kulunud, nagu see tagantjärele kõlab. Üks neist, kes sellest kasu said (Cecil oli samuti vabakaubanduse pooldaja), oli Churchill. Ta uuris tõepoolest kaitsetolle ja õppis sel teemal polemiseerima, kuid mitte nii, nagu Chamberlain oleks soovinud.

„Hughligaanid” olid üksteisega tihedalt seotud ses mõttes, et tundsid end üksteise seltskonnas väga sundimatult ning nende sõbralikud suhted püsisid veel kaua pärast seda, kui nad olid igasuguse poliitilise kokkukuuluvuse kaotanud. Hugh Cecil oli toorina Churchilli pulmas isameheks, neli aastat pärast seda, kui too oli astunud liberaalide parteisse. Kuid niisugused suhted ei keelanud neil auahnetel meestel (kes Churchill kahtlemata oli) üksteisel valvsalt ja sugugi mitte heatahtlikult silma peal hoida. Balfouri väikeses valitsuseremondis sai vaid Percy ametikõrgendust. Temast sai India asjade aseminister ning aasta pärast viidi ta üle välisministeeriumi. Pole kahtlust, et ka Churchill tahtis siis tagasihoidlikku ametikohta ja arvas, et ta on selle ära teeninud. Sellest ajast pole säilinud ühtegi kirja, isegi mitte emale, mis reedaks tema mõtteid, kuid tema poeg Randolph Churchill käsitleb seda asja delikaatselt ja mitte liiga ilustavalt ametliku biograafia teises köites (viimases, mille ta kirjutas): „Balfour ei kasutanud võimalust pakkuda Churchillile mõnd ministriportfelli. Churchilli arvamus oma teenetest oli nii kõrge ja ta oli parlamendis olnud enda meelest nii märkimisväärselt edukas, arvaku teised mida tahes, et me võime kindlad olla, et kui talle oleks ministrikohta pakutud, poleks see teda sugugi üllatanud.”130

Nüüd siis piinlik küsimus: kas aseministri koht oleks hoidnud teda konservatiivide parteis? See oleks teda kahtlemata Balfouri suhtes paremini meelestanud ning tal oleks olnud raskem tooridest nii kergelt lahku lüüa. Kuid on piisavalt põhjust arvata, et nagu igal auahnel poliitikul, hakkas temalgi suu vett jooksma ja silmad lõid särama, kui tekkis mingi ametikoha väljavaade, ning teda võis kergesti ära osta. On ebatõenäoline, et ta oleks lasknud end Chamberlaini protektsionismiõpetusel ametis olles ära meelitada. Argumendid, mida ta selle vastu kasutas ning mida ta arendas oma kirjavahetuses ja kõnedes juba aasta enne Chamberlaini Birminghami kõnet 1903. aasta mais, osutavad pigem sügavale veendumusele kui isiklikule solvumisele. Ta oleks olnud sügavalt õnnetu, kui Balfour 1903. aasta sügisel sundis tagasi astuma kolm vabakaubandust pooldavat ministrit – Ritchie, Balfour of Burleigh’ ja lord George Hamiltoni – ning nägi siis, et ka Devonshire’i hertsog, keda peaminister ei tahtnud kaotada, tahab nendega koos lahkuda. Pole tõenäoline, et pärast seda oleks mõni väiksem ja võimalik et isegi suurem ministrikoht hoidnud Churchilli valitsuses, mis soovis tugevalt protektsionismi ning tõmbas sellega kaasa hea hulga valijaid.

Churchilli truudusetus konservatiividele oli alanud juba enne seda, kui Balfourist sai peaminister, vähepakkuva flirtimisega parandamatu poliitilise sütitaja lord Roseberyga. Rosebery rääkis juba ammu, et kavatseb pidada Chesterfieldis 1901. aasta detsembri keskel suurepärase kõne. Selle tähtsust näitas asjaolu, et Liberaalse Imperialistliku Nõukogu kaks asepresidenti, Asquith ja Edward Grey, sõitsid koos temaga nii kaugele põhja, et istuda tema kõrval poodiumil. Ning Churchill arvas erutusvärinaga, et see viib keskpartei moodustamiseni. Rosebery oli tugev sõnades, mis olid pigem meeldejäävad kui mõttekad. Liberaalne partei pidi ajama „puhta lehe” poliitikat ning jätma kõrvale „reostatud palvesarved”. Esialgu „pean ma ajama oma vagu üksi … kuid enne, kui ma jõuan selle lõppu, pole ma ehk enam üksi.”131 Kuid kas see tähendas, et ta kavatseb rullida lahti lipu, mille järgi võib joonduda keskmine avalik arvamus, jäi täiesti selgusetuks.

Churchill aga lootis jätkuvalt, et lihav krahv osutub otsustavalt reageerimisvõimeliseks. Kolm nädalat hiljem, 1902. aasta alguses, läks ta kõnelema Blackpooli, mille panoraami taustal (vahepeal olid sellele lisandunud torn ja muulid) oli tema isa kaheksateist aastat varem häbematult Gladstone’i pilganud. Lord Randolph oli oma „laastude lendamise” kõnes rääkinud, kuidas tööliste delegatsioonidel, kes tulid vaatama mister Gladstone’i puudelangetamist, „lubati vahtida ja jumaldada … ning igaüks sai sellest meeldejäävast sündmusest mälestuseks mõne laastu”. Ja nii oli kõigi nendega, kes olid 1880. aastal erinevatest suundadest oodanud abi grand old man’i võidust ja sellele järgnenud teisest ametiajast peaministrina. „Kõigile, kes sõltusid mister Gladstone’ist, kes usaldasid teda ja lootsid temalt midagi saada, jäid vaid laastud – kõvad, kuivad, söödamatud laastud, muud ei midagi…”132

Winston Churchill ei matkinud sellist satiiri, kuid tema Blackpooli kõnel oli kaks huvitavat aspekti. Esiteks pillas ta maha oma taskuräti, et Rosebery saaks selle üles võtta, ning lasi sellega heita pilgu omaenda veidi romantilisse arusaamisesse juhi osast. „Ma tervitan lord Rosebery kõnet, sest ta on opositsiooni hulgas ainus mees, kellel on patriootlik vaim ning kes on võimeline vastutustundlikuks kriitikaks. Lord Roseberyl on kolm vajalikku omadust, mis Inglise peaministril peaksid olema. Tollel peab olema tugev positsioon parlamendis, ta peab olema maal populaarne ja tal peab olema tuntust ja prestiiži.”133

Teiseks sooritas ta (tema jaoks) esimese ja kompiva röövretke sotsiaalpoliitikasse. Teine (ja Roseberyst väga erinev) liberaal, kes talle tol ajal väga muljet avaldas, oli John Morley. Churchill läbis juba faasi, kus teised söödamaad on haljad ning tee naabri juures maitseb parem kui vanematekodus. Õhtusöögil 1901. aasta detsembris koos Morleyga väikeses meesteseltskonnas, kuhu kuulusid ajalehe „The Times” toimetaja Buckle, „Westminster Gazette’i” toimetaja J. A. Spender ning lord Goschen (kelle saadavuse asendajana tema isa oli mälestusväärselt unustanud, kui ta 1886. aastal tagasi astus, ning kellest oli ikkagi saanud veidi paljusõnaline vabakaubandust pooldav rahandusminister), oli peoperemees talle tunnustavalt maininud Seebohm Rowntree uurimust Yorki vaestest. Churchill ostis kohe selle raamatu ja luges seda ning see figureeris jõulude ja aastavahetuse ajal silmapaistvalt tema mõtetes ja kirjavahetuses. Blackpoolis ütles ta:

Ma lugesin mister Rowntree kirjutatud raamatut, mis käsitleb vaesust Yorki linnas, ning mul tõusid juuksed peas püsti. Tuleb välja, et vaesus puudutab selles linnas ligi viiendikku elanikkonnast. Ühel viiendikul on poolteist kuni kolmveerand korda vähem süüa kui Yorkshire’i vaestel. Ma nimetan seda kohutavaks ja šokeerivaks asjaks, kui inimestel on praeguses olukorras valida vaid vaestemaja ja vangla vahel.134

Rosebery osutus valeks sireeniks ning Hugh Cecil, kes polnud mitte alati tark, hoiatas antud juhul Churchilli aastavahetusel: „Ära vasta imperialisti kutsele, kuni ta on ehitanud endale maja, kus sind lõbustada. Nüüd on tal vaid närune vihmavari.”135 See oli kaval metafoorne nõuanne, kuigi majadest (nagu ka rahast) polnud Roseberyl kunagi puudust, neid oli tal Dalmenys, Mentmore’is, Berkeley väljakul ja Napolis.

Ilmselt Rosebery alalise võimetuse tõttu näidata midagi rohkemat kui vilkuvat tuld, kuid pigem seepärast, et peaaegu kõik poliitilised liikumised kalduvad olema protsessid, kus meeleolud kõiguvad ning astutakse kaks sammu edasi ja üks tagasi, oli 1902. aasta algus Churchilli jaoks periood, kus oma liberalismimeelsel suunal peatuda. Ta toetas tol parlamendiistungjärgul tooride valitsuse haridusseadust, mis oli mõistlik tegu, sest see seadus tähistas otsustavat edasiminekut riikliku keskhariduse suunas ning ei meeldinud liberaalidele ainult seepärast, et laiendas riigi abi ka anglikaani ja roomakatoliku kiriku algkoolidele ning liberaalide leppimatud toetajad arvasid, et partei peaks tahtma, et need koolid oleksid pigem võimetud kui subsideeritud.

Churchilli teine liberalismivastane samm 1902. aastal oli vähem imetlusväärne. Hughligaanide ainsaks kollektiivseks saavutuseks oli Surnud naise õe seaduse blokeerimine. Küsimus, kas lesestunud abikaasa võiks seaduslikult abielluda oma naiseõega, oli tollal samasugune dispuuditeema nagu sada aastat hiljem nõustumine homoseksuaalide abielu või rebasejahi keelamisega. Alamkojas (mitte aga Lordide kojas) oli liberaliseerimise pooldajatel selge ülekaal. Kuid seal oli ka tigedalt vaenulik vähemus, kelle juhiks oli preesterlik lord Hugh Cecil ning kes oli seaduse vastu. Cecil sai kokku viiemehelise rühma, kuhu kuulus ka Churchill, ning kasutas sellega jõhkralt ära ühe protseduurilise abinõu. Kuna nad olid tollal kõik poissmehed (Malcolm Langtry abiellus aasta lõpus), polnud nad just kõige õigemad mehed sõna võtma asjas, mis ajal, kui sünnitus lõppes sageli surmaga ja paljud tagasihoidlikud perekonnad jäid sõltuvusse tädist, oli suure praktilise tähtsusega. Veel vähem kuulsust kogusid nad, venitades lobiga pärast eelmist hääletust nii kaua, et aeg sai otsa ja enamuse jõupingutused läksid nurja, sest tegemist polnud mitte valitsuse, vaid üksiksaadiku esitatud eelnõuga. Võib vaielda, et see põhjalaskmistaktika sarnanes lord Randolph Churchilli Neljapartei manööverdamisega Bradlaugh’ asja ärakasutamisel 1880. aastate alguses. Cecil ja co teenis ära spiikri noomituse ja avaliku halvakspanu. Lord Randolphi pojapoeg Randolph Churchill väidab Churchilli ametliku biograafia teises köites irooniliselt, et Winston Churchill polnud teinud midagi muud kui järginud perekondlikku traditsiooni. Ta juhib tähelepanu sellele, et Lordide kojas hääletasid selle abinõu vastu kolm Marlborough’ hertsogit. On siiski kiusatus mainida, et perekondlikke traditsioone silmas pidades polnud mõtet teise õega abielluda. Äiapapa pärandus oleks otsekohe kuivaks imetud.

Need olid Winston Churchilli viimased tagasipöördumised perekondlike traditsioonide juurde. Juba enne seda, kui Chamberlain tõi protektsionismi küsimuse Briti poliitika keskmesse, võttis Churchill sügavmõttelise ja maitse seisukohast naiivse poolfilosoofilise hoiaku, millest tal polnud kavatsust taganeda. „Meie planeet ei ole teiste taevakehadega võrreldes kuigi suur ja ma ei näe mingit erilist põhjust, miks me peaksime püüdma teha sellel veel väiksema planeedi nimega Briti impeerium, mis oleks kõigest muust läbimatu ruumiga ära lõigatud,”136 kirjutas ta ühele valijale 1902. aastal.

Siis, kümme päeva pärast Chamberlaini Birminghami kõnet 1903. aasta mais, kirjutas ta Balfourile leppimatu protesti- ja hoiatuskirja:

Ma olen täielikult vastu kõigele, mis muudaks selle riigi vabakaubanduslikku iseloomu, ning pean seda tähtsamaks kui ühtki teist meie ees seisvat asja. Eelistollid isegi neile artiklitele, mida me tahame maksustada tulu saamise eesmärgil, on ohtlikud ja vastuseisu põhjustavad. Kuid seal pole muidugi võimalik peatuda ja ma olen veendunud, et kui selle poliitikaga on alustatud, viib see kindlasti täiesti protektsionistliku süsteemi loomiseni, mis toob kaasa ärilise katastroofi ja Inglise poliitika amerikaniseerumise. … Ma tahan teile öelda, et teiepoolne katse säilitada tooride partei vabakaubanduslikku poliitikat ja iseloomu võidab minu absoluutse poolehoiu. Ma neelan isegi alla kuus armeekorpust, kui sellest mingit kasu oleks, ning kõik väiksemad erimeelsused. Ent kui Te olete oma otsuse teinud ning mingit tagasiteed ei ole, pean ma oma poliitilised hoiakud uuesti läbi mõtlema.137

Seda pikka käsitsikirjutatud kirja 28-aastaselt vaid kahe ja poole aastase staažiga parlamendisaadikult peaministrile võib imetleda selle julguse ja hukka mõista ninakuse pärast, kuid see näitas kindlasti Churchilli enesekindlust ja tahet alati tippu välja minna. Samal nädalal kirjutas ta sarnase kirja opositsiooni liidrile Campbell-Bannermanile, veendes teda tema parlamenditaktika huvides pidama vabakaubandust pooldavaid konservatiive oma tulevasteks liitlasteks eelarve pärast peetavas lahingus. Churchill sai mõlemalt mehelt viisaka, kuid sisutu vastuse.

Järgmisi etappe Churchilli poliitiliste hoiakute arengus tähistasid kaks veel pikemat kirja, mille ta kirjutas 1903. aasta teisel poolel. Esimene kandis kuupäeva 24. oktoober ja oli adresseeritud Hugh Cecilile. Kuid sellel on märkus „Mitte ära saata”. Kas see vähendab kirja põhjendatust, on vaieldav küsimus. Võib väita, et see teeb kirjast pigem Churchilli eelarvamusteta mõtteuidangu. Teisest küljest oli kiri ilmselt mõeldud ärasaatmiseks, kui ta seda kirjutas, ja selle puhutine hüsteeriline toon võis tulla sellest, et Cecil oli ise hüsteerik, kuigi Churchillist sootuks erineva loomuga.

Ma tahan Teile rõhutada, et olin absoluutselt tõsine selles, mis ma Teile eile ütlesin, ega usu, et miski sunnib mind meelt muutma.

Ma saan Teie plaanist väga selgelt aru ja see ei ole minu plaan. Ma ei taha saada värvatud tänapäeva Peeli-toetajate kitsasse sekti, kes on majandusasjus rangelt paindumatud, rohkem toorid kui toorid muudes asjades. Ma ei kavatse olla unionistide partei [konservatiivide partei teine nimetus] või selle praeguse valitsuse „lojaalne toetaja” ega taha, et mind selleks peetaks. … kinnitada pühalikult oma lojaalsust „parteile” ja ometi trampida partei kõige kallimatel püüdlustel ning olla vastu tema kõige populaarsematele eestvõitlejatele on täieliku hävingu soovimine.

Teile meeldivad sedasorti asjad. Te saate melanhoolset rahuldust mõttest, et poliitikast väljatõrjumine ravib Teie ülekohut. … Ma arvan, et Teist saab märter, kui Te seda soovite.

Kuid ma ei jaga seda seisukohta. Ma olen inglise liberaal. Ma vihkan tooride parteid, teie mehi, teie sõnu ja meetodeid. Ma ei tunne nende vastu mingit sümpaatiat – välja arvatud minu inimesed Oldhamis. … Seepärast on mul kavatsus enne parlamendi kokkutulekut [jaanuari lõpus või veebruari alguses] tooride parteist lahku lüüa ning valitsus saab olema täielik ja muudetamatu ning järgmisel istungjärgul mõtlen ma pidevalt töötada koos libaraalide parteiga.138

Teine kiri, mis oli kirjutatud tema Ameerika sõbrale Bourke Cockranile, kandis kuupäeva 12. detsember ning sisaldas huvitavaid vihjeid Churchilli kindlale veendumusele, et tema positsiooniga inimesed suudavad uues valimisringkonnas läbi lüüa sama lihtsalt, nagu ta valitseb jahil uut hobust.

… Ma usun, et Chamberlain saab üldvalimistel suure häälteenamusega lüüa. Mis saab vabakaubandust pooldavatest unionistidest, kelle jõupingutustega selline tulemus suures osas saadakse, on teine teema. …

Ma ei usu, et sellised inimesed nagu lord Hugh Cecil ja mina parlamendist välja jäävad. Vabadus kandideerida ükskõik millises valimisringkonnas, mis meil siin on, võimaldab neil, kes on hästi tuntud ja keda peetakse silmapaistvateks poliitikuteks, leida teise tee Alamkotta, kui üks valimisringkond nad tagasi lükkab. Kuid ma kardan, et meie väikese partei lihtliikmed kannatavad selle pärast koledasti – paljud neist jäävad täiesti mängust välja ja lõpetavad oma avaliku karjääri. … Mul on olnud oma valimisringkonnas igasuguseid pahandusi ja hädasid ning ma arvan, et proovin õnne mõnel uuel karjamaal. …

Soovin, et Sa saadaksid mulle mõned head vabakaubandust pooldavad kõned, mida on Ameerikas peetud, ning mõned faktid korruptsiooni, lobitöö ja muu sellise kohta.139

Selles kirjas sisalduv vihje valimisringkonnas esinenud raskustele oli täiesti õigustatud, sest 23. detsembril saatis Oldhami üldkomisjon talle hapu jõulukingina teate, et nad on vastu võtnud järgmise resolutsiooni, mis esitatakse 8. jaanuaril 1904 assotsiatsiooni üldkoosolekule: „Et see koosolek teeb parlamendisaadik Winston S. Churchillile teatavaks, et ta on kaotanud nende usalduse Oldhami unionistist parlamendisaadikuna ning valimiste toimumise korral ei saa enam loota konservatiivide abile.” Jaanuaris toimunud laiendatud koosolekul kinnitati see resolutsioon üksnes ühe vastuhääle ja mõne hääletaja erapooletuks jäämisega. See oli aga pigem kõrvalejäämine kui kriitiline situatsioon, sest viimane asi, mida Churchilli kohalikud sõjakad konservatiivid tahtsid, olid kordusvalimised, mille nad oleksid kindlasti kaotanud. Seepärast võis ta esitada tagasiastumispalve ja jätkata karistamatult istumist parlamendis kuni üldvalimisteni.

Ütlusele „proovin õnne mõnel uuel karjamaal” järgnes samuti kohe konkreetne samm. 13. jaanuaril kirjutas ta: „Lõunatasin eile koos Herbert Gladstone’iga [grand old man’i noorim ja poliitikaga kõige rohkem seotud poeg, kes oli siis liberaalide partei peakubjas] ja rääkisin temaga hulk aega parlamendikohtadest.”140 Mõnes mõttes kõige sisukam lause Churchilli kirjas Cockranile oli aga nõudmine, et talle saadetaks „mõned faktid korruptsiooni, lobitöö ja muu sellise kohta”. Seda võis võtta järelkajana Balfourile saadetud kirjas esinenud lausele, et ta kardab, et protektsionism viib lisaks sellele, et on majanduslikult ebamõistlik, „Inglise poliitika amerikaniseerumiseni”. Lisaks arvamusele, et protektsionism teeb Suurbritannia (ja eriti Lancashire’i) vaeseks, oli Churchillil sügav veendumus, et kaitsetollid annavad rahanduspoliitika erinevate huvidega töösturite kätte ning need, kellel on kõige suurem kukkur ja kõige vähem moraalseid kahtlusi, saavad kõige kõrgemad kohad. Selle veendumusega seltsis veel kaks joont: teda ehmatav vaesus (mida paljastasid Rowntree ja teised), milles paljud inimesed maailma rikkaimas riigis olid mõistetud elama, ning teatud, võib-olla osaliselt snobistlik vastumeelsus paljude Edwardi ajastu „uute meeste” plutokraatlikule rikkusele, mis võis tuua kaasa tema poliitiliste vaadete üldise radikaliseerumise. See tunne ei erinenud tundest, mis Gladstone’il, kes oli küll hoopis teistsuguse loomuga, oli 1870. aastate suurustamise suhtes, mida on elavalt kirjeldatud Trollope’i viimases heatahtlikult tolerantses romaanis „Elu, mida me nüüd elame”.

Churchilli võis süüdistada, et teda ei ehmatanud mitte tema enda, vaid teiste inimeste toretsemine ja materialistlikud väärtused. Näiteks kui ta oli end kaks nädalat kosutanud Šveitsis Valais’ kantonis Sir Ernest Casseli villas („Suur mugav neljakorruseline maja – saunade, prantslasest koka, privaatsuse ja muu luksusega, mis on omased Inglismaale … suurel mäeseljakul 7000 jala kõrgusel ning Šveitsi kõige ülevamate lumemägede vahel”),141 läks ta 1904. aasta novembris Glasgow’sse ning pidas seal ühe oma tugevama kõne sel teemal. Kuid ta polnud ainus, kes sellist dihhotoomiat harrastas.142 Paljud Gladstone’i kõige moralistlikumad ilukõned peeti luksuslikes maamajades. Ja kui isiklikku kasinust pidada radikaalsete ajendite vajalikuks aluseks, tuli mõned kuulsad üleskutsed reformidele väärtusetuks lugeda.

Glasgow’s suurel koosolekul, mis toimus St Andrews’s Hallis, süüdistas Churchill valitsust, et see on üha rohkem hakanud teenima kapitalistide huve. Ühes neist polüfoonilistest lausetest – mida ta nii armastas ja kasutas (kuigi ümaramalt) – nagu kõnedes, mida Theodore Sorensen kirjutas viiskümmend aastat hiljem John F. Kennedyle, ütles ta, et kardab rohkem iseseisvat kapitalistide parteid kui iseseisvat Tööparteid.

Keegi ei paista hoolivat muust kui sellest, kuidas rohkem raha saada. Miski muu peale pangaarve ei loe. Väärtuslikud omadused, haridus, ühiskondlik silmapaistvus ja avalikud voorused paistavad iga aastaga väärtust kaotavat. Ilustamata rikkust hinnatakse iga aastaga rohkem ja rohkem. Meil on Londonis tähtis rühm inimesi, kes kuulutavad mammona evangeeliumit, räägivad 10 % käskudest ning tõusevad iga päev innustava palvega: „Anna meile meie igapäevast raha, oo Issand!”143

Selleks ajaks oli Churchill oma Rubico ületanud. Ta ei täitnud tegelikult Cecilile antud lubadust (või hoiatust), et istub 1904. aasta parlamendiistungjärgu alguses opositsiooni pingil. Kuid tooride pingil sai temast järjest isoleeritum kuju. 29. märtsil hülgas Churchilli vana partei ta sümboolselt. Lihavõttevaheaja (ja sellega ka poliitilise olukorra üldise ülevaate) hääletusettepanekul, mille oli esitanud peaminister, tõusis Churchill (endiselt koja valitsusepoolsel küljel) kõnet pidama kohe pärast Lloyd George’i. Samal ajal tõusis ka Balfour, kuid selleks, et saalist lahkuda. Churchilli solvas peaministri „vähene austus ja lugupidamine” Alamkoja suhtes. See oli ülitundlik küsimus. Kahtlemata olid parlamentaarsete kommete mõned aspektid neil päevil paremad, kuid endised ministrid, rääkimata kahekümne üheksast mässulisest parlamendiliikmest, olid viimastel kümnenditel tihti näinud, et rahandusministri pink on tühjem, kui see nende arust võiks olla. Igatahes kutsus Churchilli enesetähtsustamine jultunud ebalojaalse noore kutsikana esile tähtsate konservatiivide demonstratsiooni. Ministrite pink tühjenes vaikselt. Lihtliikmed lahkusid vähem väärikalt, kuid sama üksmeelselt. Mõned seisid käratsedes spiikri tooli juures ja ametnike looži kõrval asuvatel astmetel, aplodeerides pilkavalt oma endisele kolleegile.

See Kannatusnädala kristliku ligimesearmastuse demonstratsioon jättis Churchillile sügava mulje. See tegi talle selgeks, et tema kahekordselt eraviisilisele (kuna see jäi ära saatmata) vihkamisavaldusele Hugh Cecili vastu eelmisel sügisel vastati nüüd samaga. Tema vihast kohkumust ei rahustanud suurt isa vana Neljapartei kolleegi Sir John Gorsti, ligi seitsmekümneaastase Cambridge’i ülikooli toorist parlamendisaadiku jäämine tema selja taha ja võimalik et nostalgiline protestimine Churchilli väljatõukamise vastu („Oldhami auväärse parlamendisaadiku pärusõigus Alamkoja lugupidamisele oleks pidanud teda hoidma sellisest kohtlemisest, nagu talle sel õhtupoolikul oma partei poolt osaks sai”).144 Gorsti toetus ei tuginenud üksnes 1880. aastate alguse kommetele ja mälestustele. Ta vahetas koos Churchilliga Alamkojas poolt ning kandideeris 1910. aastal oma kodulinnas Prestonis edutult liberaalina.

Churchilli sellekevadised kogemused Alamkojas olid traumeerivad. Kolm nädalat hiljem, 22. aprillil, pidas ta ühe oma algusaegade radikaalseima kõne, toetades ühe üksiksaadiku esitatud seaduseelnõu ametiühingute õiguste laiendamiseks ning (ametiühingutele) väga kahjuliku otsuse tühistamiseks 1901. aasta Taff Vale’i asjas. See otsus tühistas presumptsiooni, mis oli kehtinud 1870. aastatest saadik, ning lubas ametiühinguid streikide tagajärjel tekkinud kahjude pärast kohtusse anda. Siin polnud ta oma pingikaaslastest nii isoleeritud kui eelmisel juhul, sest seitseteist konservatiivi toetas Clitheroe parlamendisaadiku David Shackletoni esitatud ettepanekut. Kuid see kogemus mõjus Churchillile veel laastavamalt. Kui ta oli kõnelenud nelikümmend viis minutit (liiga kaua, võib olla kiusatus öelda) märkmeid kasutamata vaid mälule lootes, ütles tema mälu äkki üles. Tal oli parajasti käsil lause, mis algas sõnadega: „Valitsuse asi on töölisklassi nõudmisi rahuldada, kuid pole mingit õigustust…”145 Siis tekkis tal mälulünk. Pärast lühikest piinavat sõnadeotsimist nii oma mälust kui ka taskutest, mis kindlasti tundus nagu igavik, istus ta maha ja kattis näo kätega.

See kogemus oleks kõigutanud igaühe enesekindlust. Churchilli puhul eriti. Esiteks polnud ta närviline noor parlamendiliige, kes üritab üle oma võimete täita oma kohust valijate ees. Ta tegi seda omal soovil nagu köietantsija ning vaatepilt, kuidas ta ilma ohutusvõrguta alla kukub, pakkus paljudele kindlasti vastupandamatut rõõmu. Siiski paistis Alamkoja paljukiidetud kollektiivne heasoovlikkus end korraks maksma panevat ning pominal lausutud sümpaatiaavaldused olid palju tugevamad kui tooride pilked. Teiseks oli möödunud vaid veidi üle kümne aasta ajast, mil paljud parlamendiliikmed olid jälginud lord Randolph Churchilli vaimset allakäiku tervislikel põhjustel, mis suures osas avaldus võimetuses pidada selgeid ja arusaadavaid kõnesid. Winston Churchill oli tihti kuulutanud, et tema perekonnas ei elata kaua ning ta peab kiiresti midagi saavutama, et kuulsaks saada. Kuid selline oma saatuse jõuetu retooriline ettekuulutamine oli midagi muud kui näidata avalikkuse ees tegelikult midagi sellist, mis võib olla päriliku allakäigu esimene sümptom.

See kriis tuli ajal, kui Churchill ületas erakordselt kaitsetut ja ohtlikku poliitilist kitsasteed, ning tegi sealt väljatuleku palju tähelepanuväärsemaks. Ta oli lühikest aega haledalt kohkunud, kuid võttis end siis kokku, üritades parandada oma mälu uue süsteemiga, mida kutsuti pelmanismiks (millest ei tulnud midagi välja), ning võttis ette ka praktilisemaid samme, hoolitsedes selle eest, et tal tulevikus oleks kõne täielik ja selge tekst alati kaasas.

Churchilli järgmine tähendusrikas samm Alamkojas toimus vaikselt, kuid sellele vaatamata elegantselt. Ta otsustas, et on aeg parteid vahetada, ning sooritas ühe kõige dramaatilisema põrandaületuse parlamendi ajaloos. Kui parlament pärast suvistepühi oma tööd jätkas, loobus ta ebasõbralikust valitsuse pingist ning võttis istet ristkäigu ees liberaalide poolel. Seda on mõnikord kujutatud hetkeimpulsil põhineva žestina. Ent kuna iste, millele ta maandus, asus tema sõbraks saanud Lloyd George’i kõrval ja oli tema meelest seesama, millelt tema isa oli esinenud Neljapartei vallatuste päevil,146 on raske uskuda, et see koht oli juhuslikult tühi, vaid asi oli kindlasti ette ära korraldatud. Kuigi on võimalik vaielda, kas ta oli kunagi sügavalt veendunud liberaal (ent kes partei liidritest seda olid: kas Gladstone oli, kas Joseph Chamberlain oma radikaalipäevadel oli, kas Lloyd George ise oli?), pole mingit kahtlust, et uus partei pakkus talle tollal palju mugavamat pinki kui see, millelt ta oli lahkunud.