Читать книгу Churchill - Roy Jenkins - Страница 2

Churchill oli suur parlamentäär ning Alamkoja liige (kahe lühikese vaheajaga) ligi kuuskümmend neli aastat. Sellena kasutas ta loomulikult paljusid parlamentaarseid mõisteid, mis mittebriti lugejaskonnale ning võib-olla ka paljudele brittidele võivad paista arusaamatu žargoonina. Kuid temast kirjutades oleks kohatu sellised terminid tema või minu keelest välja jätta. Seetõttu olen üritanud peamiselt, kuid mitte ainult Ameerika lugejatele koostada vastava sõnastiku, lootes, et see aitab mõningaid salapäraseid mõisteid avada.

Valimisringkonnad: Suhteliselt väikesed geograafilised piirkonnad, kust parlamendisaadikud valitakse lihthäälteenamuse põhjal. Valimisringkondade arv on muutunud, kuid üldiselt on neid Suurbritannias, mille elanikkond oli 1900. aastal veidi üle kolmekümne miljoni ja 2000. aastal napilt kuuskümmend miljonit, umbes 650. Kuni 1885. aasta kolmanda reformiaktini valiti peaaegu kõigist valimisringkondadest – nii linnadest ja alevitest kui ka maakrahvkondadest – kaks saadikut. Pärast jäi enamik valimisringkondi ühe saadikuga, kuid olid ka mõned kahe saadikuga erandid, kaasa arvatud kaks Churchilli valimisringkonda: Oldham Lancashire’is aastatel 1900–1906 ning Dundee Šotimaal aastatel 1908–1922. Neis oli kandidaatidel harilikult „kaaslane”, kes peaaegu alati oli samast parteist. Briti poliitikas pole „asukohatsensust” kunagi olnud. Ei nõuta, et valitav elaks antud valimisringkonnas, ning paljud kuulsad isikud on valitud oma karjääri jooksul hämmastavalt paljudest kohtadest. Hiljuti tehti see raskemaks, kuid mitte võimatuks. Ei Margaret Thatcheril ega ka Tony Blairil polnud oma valimisringkonnaga mingit sidet, kuni nad tulid seda parlamenti esindama. Churchilli ei valitud mitte ainult Lancashire’is ja Šotimaal, vaid ka Londoni agulites, East Midlandi linnas Leicesteris ja Westminsteri Abbey ringkonnas, kus parlament asub.

Neis tingimustes olid valimisringkonna esimehed, kes olid vabatahtlikud ametnikud, kuigi said tihti oma teenete eest rüütliseisuse, tähtsad isikud, kes hoidsid mujal kasvanud parlamendisaadikut kohaliku avaliku arvamusega kursis. Kuni 1950. aastani, kui valimisringkonna esimeeste ametikohad kaotati, oli parlamendis kaksteist ülikoolidele eraldatud kohta nagu väikesed marjad geograafilise esindatuse puul. Neile kohtadele valiti auväärsete ülikoolide teaduskraadi omanikke.

Piirikomisjonid jälgivad valimisringkondi regulaarselt, et tagada demograafiliste kõikumiste korral ligikaudu võrdne elektoraat. Valimisringkondade piire võidakse muuta, mõned piirkonnad liidetakse, mõned poolitatakse ning nende nimed muutuvad seetõttu sageli.

Jaotus: Seda mõistet kasutatakse kahes tähenduses, kuid selles raamatus esineb see rohkem esimeses:

1) Hääletus Alamkojas (või mõnikord Lordide kojas), kui parlamendi liikmed annavad oma „jah” või „ei” hääle ning parlamendiametnikud panevad nende nimed kirja. Kuigi hääletajate nimed registreerivad ametnikud, teostavad häälte tegelikku lugemist parlamendi liikmed, kummaltki poolelt kaks, kes seisavad mõlema kuluaari väljapääsu juures. Seetõttu peab igaüks, kes hääletuse esile kutsub, nimetama kaks „häältelugejat”, kes nimeliselt ei hääleta. See teeb asja segaseks, sest mõlema poole häältele tuleb alati liita kaks, et saada parlamendi jaotusest täpne pilt. Kuna jaotus toimub enamasti parteiti, öeldakse harilikult „tooride lobi” või „leiboristide lobi” või „liberaalide lobi”.

2) Jaotuseks nimetatakse ka valimisringkonda, Ameerika Ühendriikides on see Kongressi valimisringkond. Ses mõttes on loomulik rääkida suure provintsilinna kesk-, põhja-, lääne-, ida- või lõunavalimisringkonnast.

Parlament: Alamkoda valitakse üldvalimistel viieks aastaks ning selle partei juhil, kes saab Alamkojas enamuse, laseb monarh moodustada valitsuse. See sünnib, kui peaminister suudleb valitsejal kätt. Parlamendi ametiaeg jaguneb aastasteks istungjärkudeks ja iga istungjärk lõpeb, kui minnakse puhkusele. Parlamenti võidakse tema ametiajal alati laiali saata, misjärel korraldatakse uued valimised. (Nii puhkusele lubamine kui ka laialisaatmine on kroonitud pea eesõigus, kuid tegelikult langetab otsuse peaminister.) Istungjärkudevahelist perioodi nimetatakse vaheajaks, kuid selle sõnaga tähistatakse ka muid perioode, kus parlament koos ei käi. Valimisringkond, mille parlamendisaadik sureb või parlamendi ametiajal pensionile läheb, peab valima järelvalimistel teise saadiku.

Troonikõne: Parlamendi istungjärk algab igal aastal kuninganna (või kuninga) kõnega, mille suverään peab troonil istudes Lordide kojas, kuid mille on tema jaoks valmis kirjutanud valitsus ja mis kujutab endast avaldust valitsuse seadusandlikest ja muudest kavatsustest antud aastaks. Siis peab peaminister „lojaalsuskõne”, milles tänab suverääni „armuliku troonikõne eest”. Opositsioon või mõni parlamendiliige võib seejärel teha täiendusi kujul: „tänades Tema Majesteeti armuliku kõne eest on kahju”, et X või Y on või ei ole valitsuse koosseisu arvatud. Kui valitsus troonikõne täienduse hääletamisel lüüa saab, peetakse seda tema umbusaldamiseks, mis tähendab kas valitsuse tagasiastumist või uusi valimisi.

Koda: Saadikud peavad debatte Alamkojas, kusjuures valitsuse pool istub spiikri toolist paremal asuvatel pinkidel ning opositsioon vasakul. Seepärast öeldakse, et kui mõni parlamendiliige parteid vahetab, peab ta põranda ületama. Valitsuse (või opositsiooni varivalitsuse) liikmed kõnelevad ühest või teisest kõnepuldist, kõik teised aga oma kohtadelt. Valitsuse pinki nimetatakse ka ministritepingiks. Mõlema poole pinkide keskel on vahekäik. Spiikri tooli lähedal paikneb teenistusloož, kus ministrid võivad küsitleda riigiametnikke. Mõlemal pool koda asuvad pikad kitsad koridorid ehk kuluaarid. Lordide koda näeb välja samasugune, ainult et seal ei ole spiikrit ega spiikri tooli. Debatte juhib neisse sekkumata lordkantsler või tema asetäitja, kes istub sohvataolisel istmel, mida nimetatakse „villapadjaks”.

Protseduur: Iga parlamendile esitatud seaduseelnõu läbib mitu etappi. Esimene lugemine Alamkojas on seaduseelnõu formaalne teatavakstegemine, mis piirdub vaid tema pika pealkirjaga (eelnõu ise võib olla veel koostamata, kuid ei tohi ületada pika pealkirjaga määratletud piire). Teisel lugemisel vaieldakse seaduseelnõu heade ja halbade külgede üle. Kui eelnõu hääletusel läbi kukub, ei saa teda samal istungjärgul enam uuesti esitada. Seejärel läbib eelnõu komisjonietapi, kus kogu koja komisjon või (Attlee valitsuse uuendusena) parteilisest jaotusest olenevalt valitud viiekümnest liikmest koosnev alaline komisjon seda punkt-punktilt üksikasjalikult uurib. Sellele järgneb ettekandeetapp koja põrandal, kus komisjoni poolt heakskiidetud eelnõu ja selle parandusi veel kord üksikasjalikult kaalutakse. Viimasena tuleb kolmas lugemine ja kui eelnõu selle läbib, läheb ta Lordide kotta, kus teeb läbi samasuguse protseduuri. Mõlemas kojas läbiläinud seaduseelnõu jõustub alles siis, kui saab monarhi heakskiidu.

Peaministri küsitlemine, mis alles hiljuti oli kasutu piikidemurdmine, on lühike regulaarselt toimuv istung, mille ajal saadikud saavad peaministrile küsimusi esitada.

Mõlemas kojas toimunud protseduurid pannakse sõnasõnalt (kuid sageli elegantsemas sõnastuses kui saadikute tegelikud etteasted) kirja igapäevasesse ametlikku aruandesse, mida nimetatakse selle kunagiste trükkijate järgi Hansardiks.

Parteikupjad: Koja esimees, kes on ka valitsuse liige, hoolitseb koja töö eest, kuid igapäevase töö organiseerimine on „parteikubjaste” käes. Mõlemal poolel on üks peakubjas ning kaheksa kuni kümme abikubjast. Valitsuse poolel on nende peaülesandeks seaduseelnõude läbimineku kiirendamine. Nad annavad oma toetajatele igal nädalal teada tähtsate hääletuste tõenäolisest toimumisajast ning ütlevad, millisesse lobigruppi need peaksid minema. Neid soovitusi võib ignoreerida, ent nende sage ignoreerimine nõuab ebaharilikku julgust.

Mõnikord toimub ka „vaba” (ehk piitsutamata) hääletus, eriti parlamendi üksikliikmete seaduseelnõude puhul, mida pole esitanud ministrid ja mille käsitlemiseks antud aeg on piiratud.

Churchilli parlamendikarjääri ajal olid parteikubjastel enamasti ka teatud parlamendivälised funktsioonid, mis olid seotud kandidaatide esitamisega valimisringkondades ning parteile raha kogumisega. Viimasel ajal on need funktsioonid kadunud.

Varem olid parteikubjaste ülesanded argipäevane töö, mis poliitikas kõrgele pürgijatele ei meeldinud. Hilisemal ajal aga on Sir Edward Heath ja John Major tulnud peaministriametisse parteikubjaste hulgast.

Valimisõigus: Kuni 1832. aasta suure reformiaktini oli valimisõiguslike hulk Suurbritannias juhuslik ja väga piiratud. Piiratuks jäi see ka pärast, nii et valida võis vaid 650 000 inimest. 1867. aastal vastuvõetud teine reformiakt, mis andis valimisõiguse töölisperekondade peadele, viis valijate arvu ligi kahe miljonini. 1885. aastal tõusis see umbes viie miljonini ning jäi sellele tasemele kuni naistele hääleõiguse andmiseni 1918. aastal. Kõigi üle 18-aastaste kodanike (peerid ja vaimuhaiged välja arvatud) üldine valimisõigus kehtestati alles 1970. aastal.

Demokraatiat piiras ka see, et niinimetatud ärihääled püsisid kuni 1950. aastani. See andis neile, kel oli kodust kaugel ärikrunte, teise või isegi kolmanda hääle. Sellised hääled olid olulised linnades, näiteks Manchesteri valimisringkonnas, kust Churchill valiti aastatel 1906–1908.

Riiginõukogu: on arhailine jäänuk keskaja ja uusaja alguse valitsejate nõukogudest, millel on tähtis koht Shakespeare’i ajaloodraamades. Tänapäeval on Riiginõukogul üle 600 liikme ning tervikuna kutsutakse see kokku vaid uue suverääni troonileastumise puhul. Väike rühm riiginõunikke (kvoorum on kõigest neli) kohtub kuningannaga üsna sageli, et ametlikult heaks kiita täidesaatvad aktid, mis on valitsuse otsustada. 600 Riiginõukogu liikmest umbes 150 on Alamkoja liikmed. Riiginõukogu liikmeks saavad automaatselt kõik portfelliga ministrid ja jäävad selleks kogu eluks. Niisiis oli Churchill riiginõunik oma elu viimased 57 aastat ja mina olen olnud 37 aastat. Kirjas pöördutakse riiginõuniku poole tiitliga Right Honourable ning parlamendidebattides tiitliga „auline džentelmen” või „auline leedi”. Neil oli varem mõningane eesõigus Alamkojas kõnelemiseks, kuid see on hiljuti kaotatud. Lisaks ministritele ja endistele ministritele antakse riiginõuniku nimetus ka mõnele vanemale parlamendiliikmele.

Riiginõukogu lordpresident on üks niinimetatud sinekuurametitest. Ta on ilma kindlaksmääratud kohustusteta valitsusliige. Teised sellised on salapitsatihoidja ja Lancasteri hertsogkonna minister.