Читать книгу Churchill - Roy Jenkins - Страница 3

Churchilli päritolu oli aristokraatlik, ta oli isegi hertsogisoost ning mõned on pidanud seda tema karjääri mõistmisel kõige tähtsamaks. See ei ole veenev. Churchill oli liiga mitmepalgeline, isikupärane ja iseloomult ettearvamatu, et jääda sünnipära vangi. Tema pühendumus oma karjäärile ja veendumus, et ta on ettemääratud saatusega inimene, olid palju tugevamad kui mingi klassi- või hõimutruudus. On olnud mitmeid kõrge kohuse- ja autundega poliitikuid – Edward Halifax ja Alec Douglas-Home tulevad kohe meelde –, kes nägid elu palju rohkem läbi omandi- ja päritoluprillide. Kuid Churchill polnud kindlasti nende hulgas. Lisaks kõigele muule ei olnud tal mingit maad peale vaevaga omandatud Chartwelli (millest sai hiljem tema ainus elupaik) ümbritseva 300 aakri. Selle Kenti lääneosas Londonist vaid kahekümne nelja miili kaugusel asuva maja ostis ta 1922. aastal ning hoidis sõpradelt saadud rahalise toetusega enda käes oma elu viimased neli kümnendit.

Teine põhjus oli selles, et Marlborough’ pärand ei seisnud eriti kõrges aus ja Churchilli esivanemad polnud kõrgetel ametikohtadel ega varanduslikult kindlustatud. Suguvõsal oli mälestusväärne kiidukukest asutaja John Churchill, kes oli võitnud 18. sajandi esimesel kümnendil Blenheimi, Ramilies’, Oudenaarde ja Malplaquet’ lahingu ning saanud selle eest muude autasude hulgas kena härrastemaja. Kuid isegi esimene hertsog, kellest Winston Churchill kirjutas kakssada aastat pärast tema surma neli õõnsast kiitusest kõlavat köidet (mida ajaloolane Thomas Babington Macaulay hävitavalt kritiseeris), oli hoolimatu eneseupitamise poolest sama kuulus nagu oma sõjalise vaprusega ning tema maja, mis kandis uhket nime Blenheim Palace ja mille arhitekt Vanburgh oli projekteerinud ülemäära suure, oli silmatorkav isegi tolle aja standardite kohaselt.

Järgnevad hertsogitiitli kandjad ei paistnud suurt silma millegi muu kui ohtra priiskamisega. 1882. aastal, kui järjekord oli jõudnud seitsmenda hertsogi kätte, väitis Gladstone, kes üldiselt pidas hertsogitest liialt lugu, et ükski Marlborough’dest pole näidanud üles ei kõrget moraali ega põhimõtteid. Kindlasti ei lisanud perekonna nimele sära teine, kolmas ja neljas hertsog. Viies oli andekas aednik, kuid raiskas tõsiselt Marlborough’de varandust ning pidi loobuma toredast tütarmõisast (nüüd asub seal Readingi ülikool), kus ta oli oma botaanikuvõimeid rakendanud. Kuues hertsog oli peaaegu sama ekstravagantne. Seitsmes, kes oli lord Randolphi isa ning seega Winston Churchilli vanaisa, jõudis lugupeetuselt ja teenistuskäigult veidi kõrgemale. Ta oli kümme aastat parlamendisaadik, Riiginõukogu lordpresident nii Derby kui ka Disreali ajal aastatel 1867–1868 ning Iirimaa asevalitseja Disraeli teise valitsuse viimasel neljal aastal.1

Isana oli see seitsmes hertsog palju silmapaistvam ja mitmepalgelisem. Ühest küljest pani ta aluse kaks põlvkonda kestvale dünastiale, mis pani Churchilli nime kõlama kogu Suurbritannias, mida polnud juhtunud esimese hertsogi surmast saadik 1722. aastal. Teisest küljest oli sellel vastukajal lord Randolphi puhul selgelt võltshiilguse maik. Ning lord Randolphi vanem vend oli ühe tänapäeva tuntud ajaloolase sõnul „üks kõige halvema kuulsusega mees, kes kunagi on Briti kõrgeima aadlitiitli väärtust alandanud”.2 Ta kandis Marlborough’de pärija nime Blandford suurema osa oma suhteliselt lühikesest elust, mille jooksul ta visati välja Etonist, tõmmati kahte seksiskandaali, millest üks tõi kaasa vägivaldse tüli Walesi printsiga (süü selles ei pruukinud olla ühepoolne), ning müüs ühekorraga maha Marlborough’de suure pildikogu. Tema ainus konstruktiivne tegu oli elektri ja algelise keskkütte sissepanemine Blenheimis. Selle maksis kinni tema teine naine, kes rikka ameeriklannana toetas suguvõsa oma dollaritega ning pani aluse Churchilli perekonna traditsioonile otsida abikaasasid läänest. Seda eeskuju järgis nii tema poeg, Winston Churchilli nõbu ja peaaegu kaasaegne üheksas hertsog, kes abiellus kahe Atlandi-taguse pärijannaga, ning noorem vend (lord Randolph Churchill), kes abiellus teisega (Winston Churchilli ema). Leedi Randolphi isa varanduslik seis oli aga üsna kõikuv. Pealegi ei tahtnud ta palju sellest Churchilli perekonna ülalpidamiseks anda.

Pärast kaheksandat hertsogit on olnud veel kolm Marlborough’d. Nende kolme kohta on raske midagi positiivset öelda, kuigi nad tõusid kaheksandast hertsogist pisut kõrgemale. Winston Churchilli perekondlik taust oli veidi kahvatum kui Cavendishil, Russellil, Cecilil või Stanleyl, kuigi ta nime poolest kuulus kõrgaristokraatia hulka.

Ta sündis 30. novembril 1874 päris juhuslikult Blenheim Palace’i kahtlasevõitu hiilguses, ehkki erakordselt ilmetus magamistoas. Juhuslikult seepärast, et ta oli kaks kuud enneaegne. Ta oleks pidanud sündima jaanuaris Mayfairi linnajaos Charles Streetil asuvas väikeses, kuid moodsas majas, mille isa oli tema vastuvõtmiseks üürinud ilmselt kavatsusega kasutada seda baasina, kust tõusta pillerkaaritavasse pealinnaellu, mida lord Randolph ja tema pruut, kellega ta oli elanud vaid seitse ja pool kuud, võrdselt armastasid. See maja polnud veel valmis ja nad olid läinud sügiseks Blenheimi ning, nagu lord Randolph kirjas oma Pariisis elavale ämmale ütles, oli „ta [leedi Randolph] teisipäeval koos jahimeestega jalutades kukkunud ning ettevaatamatu ja raputav sõit ponivankris kutsus laupäeva õhtul esile tuhud. Me püüdsime neid peatada, kuid kasutult.”3 Ei Londoni obsteetrik ega tema Oxfordi abi ei suutnud õigeks ajaks kohale jõuda, kuigi tuhude algusest kuni sünnituseni jäi kakskümmend neli tundi, ning laps sündis esmaspäeva varahommikul üksnes Woodstocki maa-arsti abiga. Nii ema kui ka titt elasid selle puuduliku arstliku hoolitsuse täiesti tervena üle, samuti nagu kohalik arst, kes, kas siis selle tulemusel või mitte, võis kümmekond aastat hiljem minna praktiseerima Londonisse.

Kõik, mis oli seotud Winston Churchilli saabumisega siia maailma, tehti ülepeakaela. Lord Randolphi ilmselt kõige meeldejäävam ütlus (ja ütlused olid tema tugevaim koht) oli see, et Gladstone on „kiirustav vanamees”. Ta ise oli samavõrd kiirustav noormees, alati kannatamatu ning suri Gladstone’ist kolm aastat varem, kuigi oli temast kolmkümmend üheksa aastat noorem. Kiirustades oli ta kurameerinud ka miss Jennie Jerome’iga. Nad kohtusid esmakordselt 12. augustil 1873 Cowesi regati ajal jahi pardal korraldatud peol ning kihlusid kolm päeva hiljem.

Siis tuli selles loos vahele ainus stabiilsuseperiood. Jerome’ide perekond oli abieluliiduks Marlborough’dega tegelikult väga sobiv Ameerika perekond. Leonard Jerome oli New Yorgi rahandushai. Winston Churchill oma tänini loetavas, kuigi hagiograafilises biograafias isast ütleb, et Jerome „asutas ja toimetas „New York Timesi”.4 See tuleb pigem perekondlikust hardast austusest kui tõearmastusest. Jerome oli mingite finantstehingute ajal lühikest aega olnud „Timesi” osaline omanik. Kuid tema tugev külg polnud mitte ajalehekirjastamine, vaid hobuste võiduajamine. Ta rajas Jerome Parki ringraja ning asutas Coney Islandi džokiklubi. Temas oli midagi sarnast Joseph P. Kennedyga. Arvati isegi, et ta pani oma teisele tütrele nime „rootsi ööbiku” Jenny Lindi järgi (kuigi seda kirjutatakse teisiti). Too oli tollal tema peamine armuke. Talle meeldis mõte, et tema teine tütar abiellub Inglise hertsogi pojaga (isegi kui too polnud pärija), kuid ta polnud valmis seda „võitu kinni maksma”, nagu John F. Kennedy naljatades ütles 1960. aasta valimiskampaania finantseerimise kohta oma isa poolt. Seitsmes hertsog oli abieluliidu mõttele esialgu vastu, sest talle ei meeldinud poja kire ohjeldamatu tormakus ning ta arvas pealegi, et „see mister J paistab olevat tubli ja ma arvan, et vulgaarsevõitu mees”, kes kuulub ilmselt „spekulantide kilda. Ta on kaks korda pankrotti läinud ja võib uuesti minna”.5 Sügisel pidi hertsog sellest põhimõttelisest vastuseisust vastumeelselt üle saama, sest poeg jäi endale kindlaks. Ta oli esimene, kuid sugugi mitte viimane Marlborough, kes pidi tegemist tegema Ameerika pärijannade isadega, ning arvas esimesena, et noorpaari vanemad peaksid sellist õilsat liitu vähemalt heldelt finantseerima.

Sellega oli aga raskusi. Esiteks läks Leonard Jerome’i spekulatiivne tegevus allamäge, nii et hertsog oli tema elukutsega seotud ohte õigesti hinnanud. Tolle aasta (1873) New Yorgi börsilangus oli teda hullusti muserdanud. Teiseks väitis ta, et pooldab New Yorgis levinud mõtteid abielunaiste rahalistest õigustest. (See oli enne seda, kui 1882. aasta Briti abielunaiste omandiseadus andis naistele nende abikaasade suhtes teataval määral omandiga seotud õigusi.) Hertsog pidas endastmõistetavaks, et igasugune abieluleping peab olema üksnes tema poja kasuks. Jerome arvas, et see peaks olema tema tütre kasuks. See tõi kaasa palju tingimist, mis kestis kuni 1874. aasta kevadeni. Viimaks jõuti kompromissile, milles Jerome leppis summaga 50 000 naela (praeguses vääringus umbes 2,5 miljonit), mis andis sissetulekut 2000 naela aastas. Pool kapitalist ja sissetulekust pidi kuuluma mehele ja pool naisele. Hertsog nõustus Randolphi eluajal maksma 1100 naela aastas, mis andis noorpaari sissetulekuks tänapäeva vääringus veidi üle 150 000 naela ja tähendas seda, et nad pidid pidevalt elama üle oma võimete ning olema alati võlgades.

Niipea kui kokkuleppele jõuti, nad abiellusid. See sündis 15. aprillil 1874. Ei saa öelda, et laulatus oleks olnud en beauté. See ei toimunud Woodstockis ega mõnes sobivas Londoni kirikus ega ka Viiendal avenüül. See toimus Pariisis Suurbritannia saatkonnas. Jerome’id olid kohal ning peale nende veel mõned tunnistajad, kuid kumbagi Marlborough’d polnud. Perekonda esindas Blandford. Kuid kodus mingit seltskonnast väljatõukamist ei olnud. Noorpaar võeti Blenheimis hästi vastu ning mais korraldati seltskondlikum vastuvõtt Woodstockis, kus lord Randolph oli 1874. aasta veebruaris toimunud üldvalimistel esmakordselt ja üsna napilt parlamendisaadikuks valitud. Ta oli valimiste ja Winston Churchilli sünni ajal kahekümne viie aastane. Jennie Churchill oli kahekümnene.

Naine oli veetnud suurema osa oma noorikueast Pariisis, mida ta paistis New Yorgile eelistavat. Teda peeti iluduseks ja ta oli enne lord Randolphiga kohtumist juba tähelepanu pälvinud. Ta nägi kahtlemata rabavalt hea välja, kuid paljudelt fotodelt pistab selgelt, et ta omandas kiiresti karmi, kõrgi ja isemeelse ilme. Tema käitumine abikaasa ja emana oli vähemalt sama mitmepalgeline nagu Marlborough’ seitsmendal hertsogil isana. Nad alustasid Randolphiga kooselu kahtlemata vastastikuse kire pinnalt. Kuigi neile mõlemale meeldis Londoni moodne seltskonnaelu, leppis naine rahulikult ja isegi rahuloluga kolmeaastase pagendusega Dublinis, mis järgnes 1876. aastal tema abikaasa tülile (daami pärast, kuid mitte tema enda, vaid venna daami) Walesi printsiga. Jennie teine poeg Jack sündis Iirimaa pealinnas 1880. aasta alguses. On ammu arvatud, et sellel poisil oli teine isa kui Winston Churchillil, kuid see ei seganud vendadel mitmetel eluperioodidel lähedased olemast. Eriti sajandivahetusel Lõuna-Aafrikas ja Winston Churchilli karjääri haripunktil Teise maailmasõja ajal, kui ta võttis lesestunud Jacki elama oma residentsi Downing Street 10. Kõige romantilisem kandidaat Jacki alternatiivse isa kohale oli krahv Kinsky, aristokraatlike sidemetega Austria diplomaat, kes sarnanes lord Ribblesdale’iga Sargenti tehtud portreel. Leedi Randolph oli temast 1880. aastate alguses ja keskel kõvasti sisse võetud, kuid Kinskyle sigitaja rolli andmiseks see aeg ei sobi. Mees saabus Londonisse alles 1881. aastal. Kui Jack Churchilli legitiimsuses kaheldakse, paistab tõenäolisem kandidaat olevat Dublinis elanud kolonel John Strange Jocelyn, kellest sai 1880. aastal oma vennapoja järel Rodeni krahv. Ta oli leedi Randolphist kolmkümmend aastat vanem, kuid see polnud tingimata takistuseks.

Naine hoolitses oma abikaasa eest üsna hästi pikale veniva haiguse ajal, mis eemaldas mehe 1882. aasta kevadest kuni sügiseni poliitikast, ning väga hästi viimasel kolmel traagilisel aastal enne mehe surma 1895. aasta alguses. Kuid abielupaar oli 1880. aastatel, mille sisse jäid mehe poliitikukarjääri kõrgaastad, tegelikult teineteisest võõrdunud. Leedi Randolph, nagu ka kuninganna Victoria, ei teadnud 1886. aastal mehe tagasiastumisest rahandusministri kohalt enne, kui sellest „The Timesist” luges. Neil aastatel oli Jenniel palju kavalere ning paljud neist olid tõenäoliselt armukesed. Nende hulgas olid lisaks juba mainituile markii de Breteuil, lord Dunraven, prantsuse kirjanik Paul Bourget ja Serbia kuningas Milan. Inglise-iiri kirjanik George Moore ütleb, et tal olnud kakssada armukest, kuid see arv on lisaks kõigele muule kahtlaselt ümmargune. Leedi Randolph väitis, et oli kindlalt tagasi lükanud Sir Charles Dilke lähenemiskatsed, mis aga ei hoidnud lord Randolphi, kes enamasti näis tolerantsem, üritamast toda rünnata.

Pärast lord Randolphi surma muutus naise partnerite valik veidramaks ning avalikumaks. 1900. aastal, 46-aastaselt, tahtis ta abielluda Šoti kaardiväe nooremohvitseri George Cornwallis-Westiga, kes oli temast kakskümmend aastat noorem. Nende abielu kestis neliteist aastat ja lõppes siis lahutusega. Cornwallis-Westil oli ilmselt märkimisväärne külgetõmbevõim, sest seejärel abiellus ta missis Patrick Campbelliga. Kolm aastat hiljem abiellus leedi Randolph kolmandat korda Montague Porchiga. Too oli seni olnud vaikne maahärra, kes oli teeninud ohvitserina Nigeerias ja oli veel noorem kui Cornwallis-West. Jennie suri 1921. aastal 67-aastaselt. Porch elas kuni 1964. aastani.

Kas Jennie Churchill oli emana parem kui naisena? Vanema poja tuntuim arvamus nende varastest suhetest kõlab imetlevalt ja heldinult. Tsiteerinud meelitavat lõiku (kus kõige rabavam fraas on siiski „välimuselt rohkem panter kui naine”), mille oli kirjutanud tulevane lord D’Abernon pärast leedi Randolphi esmakordset nägemist tolle Iirimaa-perioodil, lausus Winston Churchill: „Mu ema jättis mu lapsesilmale sama hiilgava mulje. Ta säras minu meelest nagu Ehatäht. Ma armastasin teda palavalt – kuid eemalt.”6 See on raamatus „Minu varane elu” (1906. aastani), mille ta avaldas 1930. aastal ja mis ilmselt on tema raamatutest kõige paeluvam ning kus ta kasutab kerget ja säravat irooniat. See, et need laused on kirjutatud ja ilmunud ligi viiskümmend aastat pärast mainitud perioodi, annab neile pigem suurema kui väiksema paikapidavuse.

Rohkem esineb selliseid lauseid tolle perioodi kirjavahetuses. Kahel aastal oma esimeses koolis (Saint George’i algkool Ascotis, mis Churchilli ja kunstikriitik Roger Fry erinevate hinnangute kohaselt oli jõhker koht isegi tolle aja standardite järgi), järgmisel kolmel ja poolel aastal palju leebema korraga Brightoni koolis ning siis ligi viiel aastal Harrow’s ootas poiss pidevalt ema külaskäike, mida aga ei toimunud, ja soovis, et talle tulevikus rohkem tähelepanu pöörataks. Ning lühikestel või pikkadel koolivaheaegadel ei võetud teda endastmõistetavalt hästi vastu, vaid püüti pigem jalust ära saata.

Kirjade algused on samuti huvitavad. Churchill alustas kõige sagedamini sõnadega „Mu kallis mammi” ning lõpetas mitut moodi. Teisel Harrow’-aastal näiteks kirjutas ta lõppu: „Hüvasti, mu kallis, armastan Sind ikka, Sinu poeg Winston S. Churchill”. Ema kirjutas talle harilikult üsna tihti, kuid enamasti lühidalt, alustades sõnadega: „Kallis Winston” ja lõpetades: „Sinu armastav ema J. S. C.”.7

Oli veel kaks inimest, kes kirjutasid poisile vähemalt sama südamlikke või isegi südamlikumaid kirju. Esimene neist oli krahvinna Wilton, neil aastatel neljakümnendates aastates daam, kes kirjutas tihti, alustades enamasti sõnadega: „Kallis Winston” ja lõpetades tähendusrikkamalt: „Armastusega, Sinu tundeline aseema Laura Wilton”.8 Teine oli Churchilli lapsehoidja missis Everest, kes palgati tema (ja hiljem tema venna Jacki) järele vaatama umbes kuu aega pärast tema sündi. Elizabeth Everest oli pärit Medway Townsist ning pani Churchilli arvama, et Kent on Inglismaal kõige parem krahvkond. Ta oleks kiitnud heaks (rohkem kui Clementine Churchill seda tegi) Chartwelli omandamise, mis leidis aset kakskümmend seitse aastat pärast tema surma. Enne Churchillide juurde tulekut oli ta vaadanud ühe Cumberlandi vaimuliku väikese tütre järele, kelle Winston leidis kakskümmend aastat hiljem tema haua juurest.

Missis Everestil oli muude omaduste kõrval ilmselt suur kirjeldamisanne, sest ta maalis Churchillile elust selles Põhja-Inglismaa kiriklas nii elava pildi, et see oli poisi üks püsivamaid lapsepõlvemälestusi, kuigi ta kujutas seda vaid ette. Pole teada, et ka mister Everest oleks kunagi olemas olnud, nii et „missis” oli puhtalt aunimetus nagu paljudel tolle aja majapidajannadel. Kuigi naisel oli õde (kes oli abielus vangivalvuriga ja elas Wighti saarel), kelle majja ta Winstoni ükskord viis, andes talle, nagu arvatud on, ainsa kokkupuute lihtinimeste eluga, suutis ta suunata peaaegu kogu oma südamlikkuse Churchilli kahele poisile. Ta oli Winstoni lapsepõlve keskne hingeline tugi ning nende vastastikune usaldus kestis kogu poisi noorukiea. Randolph Churchill ei jätnud lapsehoidjat pärast seda, kui Jack lapseeast välja jõudis, enda juurde, kuid vähemalt Winston hoidis temaga pidevalt sidet ning külastas teda pärast haiguse ajal mitu korda.

Missis Everesti kirjad Churchillile algasid tavaliselt sõnadega (21. jaanuar 1891, kui poiss oli kuueteistkümnene): „Mu kallis Winny” ja lõppesid: „Kalli-kalli ja musi sinu armastavalt vanamoorilt”.9 Poiss alustas talle kirjutades tavaliselt sõnadega (Harrow’st, juuli 1890): „Mu kallis vanamoor” ja lõpetas: „Hüvasti, kallis, loodan, et Sul läheb hästi, armastusega Winnylt”.10 Teine inimene, kes kasutas kirjas nime „Winny” (või „Winnie”), oli krahv Kinsky. 5. veebruaril 1891 kirjutas too Belgrave’i väljakul asunud Austria-Ungari saatkonnast kirja, mille sisu, aga ka tervitused on üsna huvitavad. „Saadan Sulle kõik margid, mis suutsin hetkel kokku kraapida. Kas tahad neid hiljem veel? Kui tahad, siis ütle. Kuidas Su vana pea on? Loodan, et jälle korras. Ma lähen homme Sandringhami ja jään sinna esmaspäevani. Kui mul võiduajamistel hästi läheb, tule ka. Lähen nüüd mammaga lõunatama, nii et pean lõpetama. Ole hea poiss ja kirjuta, kui Sul midagi paremat teha pole… Ikka Sinu CK”.11

Winston Churchilli olematud suhted isaga olid veel nukramad kui poolikud suhted emaga. Lord Randolph oli edukal perioodil poliitikast liiga elevil ja allakäiguperioodil liiga rõhutud (tervisest ka), et tal oleks vanemakohustusteks suurt aega jäänud. See on ülimalt irooniline, et nüüd, rohkem kui sajand pärast tema surma, tuntakse teda eelkõige isana. Eluajal püüdles ta alati isiklikku kuulsust, mis oli tema tugev külg, mida vanemakohustused ja muu kodune tegevus kindlasti ei olnud. Kõige tabavam kommentaar Winston Churchilli suhetele oma isaga oli lause, mille ta olevat öelnud oma pojale – teisele sugugi mitte eeskujulikule Randolphile – 1930. aastate lõpus, kui too Randolph oli kahekümne kuue või kahekümne seitsme aastane. Nad istusid Chartwellis kahekesi kaua õhtulauas ja võib-olla pruukisid ohtralt alkoholi. Lõpupoole lausus Churchill: „Me oleme sel õhtul kauem rääkinud, kui ma oma isaga tolle elu ajal kokku rääkisin.”12

Kui lord Randolphi lapsevanemana väga kõrgelt hinnata ei saa, kuidas hinnata teda nüüd rohkem kui saja aasta tagant poliitikuna? Minu arust mitte eriti paremini. Tal oli annet häbematusteks, mida võib defineerida võimena mõelda välja meeldejäävalt naljakaid ütlusi ja külma närviga neid kartmatult välja öelda. See pole muidugi tähtsusetu anne, kuid sugugi mitte erakordne. Samasugune anne oli näiteks Disraelil, Joseph Chamberlainil ja F. E. Smithil (lord Birkenhead). Kuid kõik need olid oma konstruktiivsete eesmärkide ja kindlate tõekspidamistega hoopis teisest kategooriast kui tema. Randolph Churchillil olid peale häbematuse veel mõned omadused, mis panid tema sõnad kõlama ja suurendasid tema kuulsust. Tal oli meeldejääv nimi, isikupärane välimus ja hea kõneoskus, ükskõik kas ta kõneles provintsipublikule või Alamkojas. Tal oli ka tugev ehkki puhutine isiklik sarm, mis oli aga segunenud pealetükkiva ja tihti mõttetu ebaviisakusega. Kuid kas tal oli oma häbematuse ning kergelt vulgaarse karisma taga ka omadusi, mis tõstnuks tema esinemised kõrgemale poliitilistest „vempudest”, nagu väljendas konservatiivide liider Salisbury 19. sajandi viimastel kümnenditel? Või läks ta ajalukku vaid üsna ebaküpse noormehena, kelles polnud suurt südamesoojust ega hingesügavust?

Tähtsamate kaasaegsete arvamused temast kaldusid olema rohkem vaenulikud. Tollane valitsev liberaalide liider Gladstone hindas küll üllataval kombel tema „peenekombelisust”, kuid arvas, et temas pole „teragi veendumust peale abstraktsete veendumuste” (mida viimane fraas ka ei tähendanud). Arthur Balfour, kes oli olnud neljas, kuid alati vaid poolik liige lord Randolphi Neljaparteis,13 ütles, et tal olid „piraadi kombed ja guvernandi südikus”.14 Salisbury arvas 1884. aastal (ehkki andis hiljem talle oma esimeses kahes valitsuses tähtsaid ametikohti), et Randolph on vastand Sudaani mahdile, „kes teeskleb poolhullu ja on tegelikult väga tervemõistuslik”.15 Mahdi kavatses just mõrvata kindral Gordonit, kelle kohta oleks võinud samamoodi öelda.

Tegelik häda oli Randolph Churchilliga sellepärast, et peaaegu kõiki tema poliitilisi hoiakuid ei juhtinud mitte järjekindlad tõekspidamised, vaid oportunism. Tooride demokraatia oli tema keskne teema. Kuid tal polnud suurt aimu, mida ta selle all mõtleb, ja ta nägi selles vaid head loosungit eneseupitamiseks ja oma partei vana kaardiväe – alguses Sir Stafford Northcote’i ja siis Salisbury enda – piinamiseks. Ta oli lihtrahva ees tugev oraator, kuid kunagi ei olnud selge, milleks ta tahab oma töölistest kuulajaskonda üles kutsuda. Tema poliitikas oli teatud „instinktiivset huligaansust”, nagu „Spectatori” järelehüüdes öeldi. Talle meeldisid juhutised provintsimässud ja lärmav Alamkoda. Kuid tema katsed rahvamassi tooridele lähendada jäid üldiselt viljatuks. Salisbury „villakonservatism” oli palju ratsionaalsem, aga ka edukam, sest põhines huvide reaalsel kokkulangemisel. Koos ühe saadikuga eeslinnavalimisringkondade loomisega, milles Salisbury oli 1885. aastal Gladstone’iga läbirääkimistel osavalt kokku leppinud, andis see konservatiivide soliidsele esindatusele Inglismaal palju suurema panuse (välja arvatud väga halbadel aastatel 1906, 1945 ja 1997), kui Randolph Churchilli üritatud rünnakud.

Lord Randolphi oportunism tõi kaasa mitmeid hämmastavaid seisukohanihkeid. 1883. aasta sügisel pidas ta Edinburghis kõne, mis oli valimisõiguse igasuguse laiendamise suhtes niivõrd vaenulik, et Arthur Balfour, kes jagas temaga kõnetooli, pidas vajalikuks temast enne miitingu lõppu leebelt lahku lüüa. Kuid mõni kuu hiljem mõistis ta „keskpärase paindumatu mõtlemise” hukka ja soovitas krahvkonnal väikelinnade valimisõigus täielikult omaks võtta. See võis tulla sellest, et ta taotles saadikukohta radikaalses Birminghamis (Woodstocki valimisringkond pidi ümberjaotamisega kaduma), kuid tõenäoliselt tuli see rohkem tema poliitilise tegevuse põhimõttest, mille võib lühidalt kokku võtta sõnadega „kui sul alguses ei õnnestu, vaheta kaarte ja proovi uuesti”. Edinburghi kõne oli üldiselt halvasti vastu võetud.

Veel järjekindlusetum oli Randolph Churchilli suhtumine päevakorral olevasse Iiri küsimusse. Iirimaad oli Gladstone’i teise valitsuse esimestel aastatel Suurbritannia osana järjest raskem valitseda. Protestandist maaomanik Charles Stewart Parnell osutus paradoksaalsel kombel (sest teda huvitasid rohkem usu- ja maavalduse küsimused) Iiri Rahvapartei uueks tugevaks juhiks, kes vilunult koondas rahvamasse Iirimaal ja segas Londonis Alamkoja tööd. Liberaalide valitsus püüdis ühitada leebet maareformi ja sunniabinõusid (andes politseile ja kohtutele seadusega erivõimu). Kumbki neist polnud tõhus ning see muutis Gladstone’i meelt dramaatiliseks üleminekuks Iirimaa omavalitsusele 1885. aastal. Asja tegi keeruliseks see, et kui kolmes provintsis moodustasid elanikkonna enamuse keldid või katoliiklased, siis Ulsteris (mis oli siis riigi kõige jõukam osa) elasid šoti presbüterlased, kes eelistasid, et neid valitsetaks pigem Londonist kui Dublinist. Šoti presbüterlasi kutsuti kuningas Oranje Williami16 järgi oranžistideks, sest too oli 1690. aastal pärast Boyne’i lahingut kergendanud nende ümberasumist Iirimaale.

1885. aasta suvel ja sügisel sai lord Randolphist konservatiivide ja Parnelli liidu peamine esindaja. See liit kukutas Gladstone’i teise valitsuse ning tõi konservatiividele Inglismaal, eelkõige Lancashire’is iirlaste hääled. Seda eesmärki silmas pidades püüdis lord Randolph õõnestada Gladstone’i eelkäija Dublini asevalitseja krahv Spenceri „seaduse ja korra” otsuseid ning kallutas sellega nii Spencerit kui ka Sir William Harcourti (endine siseminister ja tulevane rahandusminister) Iirimaa omavalitsuse suunas. Nii valitsuses kui opositsioonis olles oli Randolph Churchill olnud sunniabinõude seaduste vastu, hoolimata sellest, et 1885. aastaks olid Briti poliitika ainsad realistlikud alternatiivid Iirimaal kas omavalitsus või pikk „resoluutse valitsemise” periood. Balfour, hoolimata oma varasemast pilkenimest „kena tagumik” ja sellest, et teda lord Randolphi ebakindla liitlasena pooleldi põlati, tahtis kindlalt viimast ja valmistas aastatel 1887–1892 Iirimaa asjade ministrina hoolimatult ette karmi resolutsiooni. Churchill udutas mõlemast võimalusest. Ta suhtus sallivalt iirlaste obstruktiivsesse tegevusse Alamkojas, sest talle meeldisid parlamentaarsed vallatused. Ta oli osalenud mitmetel läbirääkimistel Parnelliga. Ning ta põlgas sisimas Ulsteri vaimupimedaid poliitikuid.

Kui Churchill läks 1886. aasta veebruaris Belfasti, õhutas ta seal nii usulist kui ka poliitilist sallimatust ning sõnastas hilisemas avalikus kirjas hiilgava, kuid täiesti vastutustundetu loosungi „Ulster hakkab võitlema, Ulsterile jääb õigus!”, kahtlustasid paljud, et teda motiveerib rohkem olupoliitika kui põhimõtted. Ja neid kahtlusi poleks vähendanud sõnad kirjas, mille ta saatis tol ajal oma Dublini sõbrale kohtunik Fitzgibbonile, kui need oleks teatavaks saanud: „Ma leidsin mõni aeg tagasi, et kui G. O. M. [grand old man, Gladstone’i hüüdnimi] läheb välja Iirimaa omavalitsuse peale, tuleb mängu panna oranžistide kaart. Andku Jumal, et see osutuks trumpässaks ja mitte kaheks. …”

Veel äärmuslikuma näite Randolph Churchilli printsiibitust jultumusest oli mõni aasta varem andnud Bradlaugh’ asja ärakasutamine 1880. aasta parlamendiistungjärgu alguses. Alamkoja enamuse käitumine ses küsimuses oli suurepärane näide viktoriaanlikust silmakirjalikkusest. Ateist ja oma voorustele uhke (kuid muidu imetlusväärne) Charles Bradlaugh oli valitud parlamenti Northamptonist. Parteiülene enamus Alamkojas pani end maksma, keeldudes teda afirmeerimast ja laskmast tal vannet anda, hoolimata tõsiasjast, et ta oli kaks korda järjest naasnud järelvalimistele, mida see sallimatus põhjustas. Üksteist aastat hiljem, kui Bradlaugh lamas surivoodil, tegi Alamkoda selle lolluse pigem hullemaks kui paremaks, võttes vastu kaastundeavalduse ja tühistades varasemad otsused.

Kõige suurem vastutus nende parlamentaarsete veiderduste eest lasus lord Randolph Churchillil. Hoolimata suurt usust, nägi ta ses asjas võimalust trumbata üle Gladstone’i, kelles sügavad anglikaanlikud veendumused olid ühendatud kasvava tolerantsusega. Hoolimata kogu ettevõtmise täielikust küünilisusest, viis lord Randolph selle hiilgavalt läbi – ja väga naljakalt, mis tema teo lunastas. Tal õnnestus näidata, et Vana Anglikaan on kaldunud (Bradlaugh’ õiguste kaitsmisega) ateismi, vabariiklusse ja kontratseptsiooni pooldamisse, ning ta tegi seda sellise teravmeelsuse ja häbematusega, et suurem osa Alamkojast naeris koos temaga peaministri üle. Tõsisemalt suurendas ta oma autoriteeti esimesel paaril valitsuseaastal, kui neil oli rohkem kui sajahääleline enamus.

Lord Randolphil olid ka mõned tasakaalustavad voorused. Ta polnud sugugi nii halb minister, nagu oleks võinud arvata. Kui ta 1885. aasta teisel poolel oli seitse kuud India asjade minister, meeldis ta ametnikele väga. Neile jättis hea mulje tema töövõime, kiire taip ja üllatav viisakus suhetes alluvatega. Samuti oli ta vastu kuninganna tahtele nimetada oma kolmas poeg, Connaughti hertsog, Bombay valitsuspiirkonna sõjaväejuhiks, kelleks too üldse ei sobinud, ning kindlustas, taas kuningliku tahte vastaselt, palju tõsisema sõjamehe, kindral Robertsi, nimetamise sellele kohale, kuigi too oma „edasipüüdlikkuses” sihtis kogu India vägede ülemjuhataja kohta. Roberts ja asekuningas lord Dufferin surusid lord Randolphile peale tolle ministriaja peamise sündmuse, milleks oli Ülem-Birma annekteerimine. See võimaldas Dufferinil lisada oma valdustele Ava (muistne kuningriik, mis asus annekteeritud territooriumi südames), kuid Churchilli karjäärile lisas see veel ühe vastuolu. Ta oli varem tugevalt pooldanud imperialismi vaoshoidmist ja majanduse arendamist. Ta oli ainus silmapaistev konservatiiv, kes oli 1882. aastal vastu Aleksandria pommitamisele Gladstone’i käsul.

Lord Randolphi India asjade ministri ametiaega iseloomustas tema võimetus lahutada Briti administratsioon India sisemistest poliitilistest vaidlustest. Kui ta esitas näiteks Alamkojale India eelarve, mis oli muidu palju arusaadavam ja informatiivsem kui harilikult, ründas ta seejuures sobimatult ja ägedalt Dufferini eelkäijat lord Riponit, keda oli mõni kuu varem ülevoolavalt kiitnud. See tekitas kohmetust ja pahameelt. Kõige madalamale laskus ta aga kõnes, mille pidas Birminghamis (kus ta võistles keskvalimisringkonnas edutult John Brightiga) ja milles ta mõistis hukka solvava vaatepildi, kus uusantiikse raekoja poodiumil istuvad Brighti kõrval „kolm bengaali hindut”. Ühe odava fraasi nimel rikkus ta oma reputatsiooni haritud hindude sõbrana.

Need mõlemad seigad rahuldasid siiski tema kõige püsivamat ja suuremat soovi: äratada tähelepanu. Selles aitasid teda suuresti ajalehed, kes pidasid teda täheks, isegi kui see püsib poliitikataevas lühikest aega. Novembris (1885) liigitas Keskuudisteagentuur ta „esimese klassi” meheks ning sellesse kategooriasse kuulusid veel vaid Gladstone, Salisbury ja Joseph Chamberlain. See tähendas, et tema peetud kõned anti edasi peaaegu sõna-sõnalt, samal ajal kui Hartingtonile, Dilkele, Granville’ile ja Spencerile oli pühendatud ainult üks veerg ning Harcourtile, Hicks Beachile ja veel mitmele juhtivale poliitikule vaid pool veergu.

Selle reklaami tõttu andis Salisbury talle oma teises valitsuses, mis moodustati 1886. aasta juulis, veidi vastumeelselt tähtsuselt teise koha. „Ta kartis, et lord Randolph Churchill peab olema rahandusminister ja [Alamkoja] esimees, mis mulle ei meeldinud,” võttis kuninganna Victoria selle asja lühidalt kokku oma päevikukandes 25. juulil.17 18 Churchill oli siis 37-aastane ja oli noorim rahandusminister pärast Pitti 1782. aastal. Gladstone oli olnud peaaegu neljakümne kolmene, kui ta esmakordselt sellesse ametisse asus, Palmerston aga oli sellest 1809. aastal kahekümne viiesena keeldunud. Salisbury muide pidas Churchilli vaimset küpsust palju madalamaks, kui tolle sünnitunnistus näitas. Pärast Churchilli tagasiastumist aasta lõpus kirjutas ta tunnustavalt: „Tema iseloom on üsna taltsutamatu. Oma impulsiivsuse, muutliku meele ja kalduvusega, mida võib kirjeldada skolastilise mõistega vulgaris, näitab ta, et on väga noor.”

Sellele vaatamata pälvisid Churchilli usinus ja osavus Alamkoja juhtimisel mõningaid kiiduavaldusi. Ta sai vajalikud toimingud läbi viidud ning parlament läks augusti alguses kuuekuulisele vaheajale. Neil kuudel tegeles ta peamiselt nelja asjaga. Kõigepealt läks ta „inkognito” ringsõidule Berliini, Viini ja Pariisi. „Mister Spenceri” väidetav inkognito ei jätnud teda kaugeltki anonüümseks ning suurendas kõvasti ajakirjanduse huvi tema rännakute vastu, mille peaeesmärk paistis olevat tüli ülesvõtmine oma vana vihamehe Stafford Northcote’iga, kellest oli saanud krahv Iddesleigh ja välisminister. Lord Randolphi teiseks tegevuseks oli kolme suurt tähelepanu pälvinud kõne pidamine. Ühe neist pidas ta Kenti eeslinnas Dartfordis ja kaks Bradfordis, kus siis oli koos Konservatiivsete Ühingute Rahvuslik Liit, mida talle meeldis pidada oma privaatarmeeks, millega Salisburyle oma iseseisvust meelde tuletada. Neil puhkudel oli pigem tema kõnede toon kui sisu (mis oli ebamäärane) see, mis lasi paista, et ta ei püsi kaua ametis. Ta rääkis nagu sõltumatu väejuht, kes võib käsutada oma sõdurid hõlpsalt vastassuunda niipea, kui on täpselt kindlaks teinud, milline see suund peaks olema.

Tema kolmas sügisene tegevus, mida ta võttis kergelt ja naudinguga, oli tülitsemine oma kolleegidega. Lord George Hamiltoniga admiraliteedis ja W. H. Smithiga sõjaministeeriumis oli neil tülidel teatud mõistuslik alus. Ta tahtis kärpida nende riigieelarvelisi kulutusi. Kuid ta alustas tüli veel vähemalt seitsme ministriga, nende hulgas oma vahetu eelkäija konservatiiv Hicks Beachiga, kes oli talle lahkelt teed teinud ning oli tema suhtes kõige sõbralikumalt meelestatud kolleeg. Ning justkui hoolitsedes selle eest, et mitte kedagi välja jätta, kirjutas ta peaministrile novembris kirja, milles avaldas oma üldist pettumust temas, tema valitsuses ja kogu konservatiivide parlamendirühma madalas intellektuaalses tasemes ja eelarvamuslikkuses.

Tema neljas tegevus tundus konstruktiivsem, kuid jäi teiste kolme loogiliste tulemuste valguses samavõrd viljatuks. Ta pani detsembri alguses kokku kogu eelarve, et esitada see aprillis parlamendile. See oli rahutu eelarve, mida võib võrrelda sellega, kui kiskuda aias kõik taimed üles, uurida nende juuri ja istutada nad siis teise kohta. Aia kuju see ei muutnud. Eelarves olid mitmed paeluvad abinõud, nende hulgas tulumaksu alandamine kaheksalt viiele pennile naela kohta ning teemaksu kaotamine. Seda tasakaalustas mõningane raiskamine (valitsuse võlgade lunastamiseks mõeldud fondi vähendamine), mitteregressiivsete kaudsete maksude (veini-, hobuste- ja padrunimaksu) mõttetu suurendamine ja surmaga seotud kohustuste revideerimine (peamiselt nooremate poegade kasuks!).

See oli erakordne vägitegu, mis nõudis tuima enesedistsipliini, et kõik õigeks ajaks tehtud saaks, ning jättis hea mulje Varaameti ametnikele, kes (nagu India asjade ministeeriumi omad) pidasid teda viisakaks, mõistvaks ja kiiretaibuliseks ülemuseks. Kuid tema poliitilistele püüdlustele see kaasa ei aidanud. Mõte, et eelarve võib peaaegu pool aastat ette lõplikult valmis teha, siis seisma jätta ning viimasel hetkel täiuslikuna ja üleandmiseks valmina välja võtta, oli ebarealistlik isegi neil päevil, kui ministrid ei tegelenud makromajandusega ning Suurbritannia valuuta oli oivaliselt isoleeritud. Churchill tegi veel selle vea, et viis eelarve valitsusele neli kuud varem, loobudes sellega ministri tavalisest privileegist panna kolleegid karmi ja kiire valiku ette: kas tema eelarve või üldse ilma eelarveta. See võeti külmalt vastu. See külmus tõukas teda kolleegidest veel kaugemale. Mõne päeva pärast, 22. detsembril, andis ta üle tagasiastumispalve. Päris kindlasti mõtles ta seda kavala võtte ja mitte lõpliku sammuna. Kuid Salisburyl oli temast juba rohkem kui küllalt. Ta oli küll vaiksem, kuid parem taktik kui Churchill. Ja ta polnud mees, kes oleks vastu tüütu inimese poliitilisele enesetapule. Lord Randolph oli mängust väljas ja alatiseks.

Elu viimasel kaheksal aastal vilkus tema täht veel pisut, kuid see oli juba kustuv vulkaan. „Ta oli peamine leinaja oma pikale veninud matustel,” ütles Rosebery. See oli kole ütlus, kuid ikkagi parem sellest, mis too peaministrina (1894–1895) ütles lord Randolphi elu lõpuperioodi kohta. Kui lord Randolph 1895. aasta jaanuaris suri, oli Winston Churchill veidi üle kahekümne aasta vana. Ta oli küllalt vana, et oma isa hästi tunda. Kuid ta ei tundnud teda. Ta kompenseeris selle, mähkides oma peaaegu tundmatu, hõivatud, pahura ja heidutava vanema roosasse uttu. Biograafia, mille ta kirjutas üheksa või kümme aastat pärast isa surma, oli märkimisväärne suursaavutus. See on sageli ebaveenev, kuid nüüd ligi sada aastat hiljem endiselt värske ja täiesti nauditavalt loetav. Biograafia aitas lord Randolphi surmajärgsele reputatsioonile palju kaasa, kuigi see oli juba niigi haruldaselt hästi püsinud. Lord Randolphi hea maine või vähemalt kuulsus ulatus kaugemale tema teenekusest. Realistlikum hinnang on, et lord Randolph oli Pitist saadik unikaalne selles, et ta pälvis palju poliitilist tähelepanu, surres seejuures nii noorelt. Kuid Pitt oli oma neljakümne kuuest eluaastast üheksateist aastat peaminister. Sama vanaks elanud Churchilli ametiaeg madalamatel ametikohtadel piirdus üheteistkümne kuuga. Võib õigustatult öelda, et oma karjääri ajal tegi ta konkurentsitult palju kära ja saavutas nii vähe. Peamine pärand, mille ta oma vanemale pojale jättis (raha pärandas ta väga vähe), oli soov saada tuntud kujuks ning veendumus, et surrakse tõenäoliselt noorelt ning seepärast on parem kiirelt tegutseda.

Selline oli Winston Churchilli pisut kahtlasevõitu päritolu. Mõnedest tema lapsepõlve hingelistest pingetest ja pettumustest on juba juttu olnud. Ta polnud lapsepõlves silmapaistvalt hellitatud ning John Grigg on õigustatult väitnud, et Lloyd George’i Walesi maakolkas veedetud lapsepõlv, mis polnud kuigi külluslik, sest tema kooliõpetajast isa suri vara ja jättis ta külakingsepast emapoolse onu hoolde, oli asjus, mis lapsele tähtsad on, siiski palju privilegeeritum kui Winston Churchilli hertsoglik ümbrus.19 Tol oli vedanud missis Everestiga ning võib-olla vähem oma koolidega. Esimese jõhkrat õhkkonda on juba kirjeldatud. Teine kool oli leebema distsipliiniga, kuid seal puudus intellektuaalne rangus. Kolmas oli Harrow. Kõikjalt on jäänud mulje, et tema akadeemiline haridus polnud kaugeltki nii puudulik, nagu seda on üldiselt näidatud. Ta polnud kindlasti klassikalise vaimuga. Samuti polnud ta sündinud matemaatik. Kuid ta armastas jutustavat ajalugu ning tal oli erakordne huvi inglise keele vastu ja ta oskas seda kasutada. Seda tajusid ja hindasid tema targemad õpetajad. Nad ehk ei tundnud ära tema potentsiaalset võimet kirjutada mõned ajaloo kõige kõlavamad kõned. Kuid nad mõistsid, et temas on midagi ebatavalist, mis vääris väljatoomist. Kõige edukamalt „avas tema hinge” algkooli inglise keele õpetaja Robert Somervell. Raamatus „Minu varane elu”, kus ta kasutab fraasi Harrow’ kooli laulust, ütles Churchill selle kohta nelikümmend aastat hiljem nii:

Mister Somervell – kõige meeldivam mees, kellele ma olen palju võlgu – oli tulvil kohusetunnet õpetada kõige juhmimatele poistele kõige unustatumat asja, nimelt, kuidas kirjutada puhtas inglise keeles. Ta teadis, kuidas seda teha. Ta õpetas nii, nagu keegi teine pole kunagi õpetanud. … Kuna ma jäin kolmandasse neljandikku [väga põlatud klass] kolm korda kauemaks kui teised, sain ma seda kolm korda rohkem. Ma õppisin seda põhjalikult. Nii sai korralik inglise keele lauseehitus mulle omaseks ja see on suurepärane.20 21

Somervell polnud ainus õpetaja, kes tundis Churchilli vastu erilist huvi. Montagu Butleri (R. A. Butleri vanaonu, kellest sai õpetaja Cambridge’i Trinity kolledžis) järel sai 1886. aastal Harrow’ kooli direktoriks J. E. C. Welldon. Churchill pälvis Welldoni tähelepanu kõigepealt ilmselt sellega, et luges veatult ette 1200 rida Macaulay raamatust „Vana-Rooma laulud”. Selle eest sai ta ülekoolilise auhinna, kuigi jäi endiselt kõige madalamasse klassi. Häda oli selles, et tollal valitses koolis klassikaline vaim ning Churchillil polnud ei tahet ega võimeid oma mõistust kreeka ja ladina keele grammatika ja tekstidega väänata. Veidi hiljem üritas Welldon seda puudust parandada, andes talle klassikalistes keeltes nädalas kolm eratundi. Sellest polnud kasu. Churchill jäi ladina keele peensuste suhtes vastuvõtmatuks. „Mister Welldonile paistis iga tehtud viga kehalist piina valmistavat…” kirjutas õpilane palju aastaid hiljem. „Ma mäletan, et hiljem tegi mister Asquith samasuguse näo, kui ma mõnikord ilustasin valitsuses toimunud arutelu mõne vähese meeldejäänud ladinakeelse tsitaadiga.”22

Sel ajal kui Welldon Churchillile eratunde andis, viidi too üle sõjaväeklassi, kus ta veetis oma kolm viimast Harrow’-aastat. See oli erinevas vanuses õpilastega rühm, kuhu Winston sattus oma sõnul seepärast, et ei suutnud „koolis korralikult klassist klassi üle minna”. Äkiline meelemuutus tuli ilmselt tema puudulikust õpihimust ja kasvavast huvist kõige militaarse vastu. See avaldas muljet tema isale, kes harvadel käikudel tema mängutuppa nägi seal tuhandet viitsadat tinasõdurit. Mängutoa külastamine andis lord Randolphile veendumuse, et Winston pole advokaadikutseks küllalt nutikas. Arusaam, et poiss on ebahuvitav juhmard, kes millestki ei huvitu, oli aga täiesti väär. Ta võis kirjutada väga häid kirjandeid. Tema mälu oli suurepärane, nagu vägitükk Macaulay raamatuga näitas. Ning ainetes, mis teda huvitasid, peamiselt ajaloos (eriti sõjaajaloos) ja inglise kirjanduses, kus klassikaliste keelte ja matemaatika hukutavad barjäärid puudusid, tuli ta hästi toime. Welldon märkas neid omadusi ning lisaks tulutute eratundide andmisele pidas temaga pikalt kirjavahetust, kui Winston nooremohvitserina Indias teenis.

Harrow oli siis palju kuulsam kool kui tänapäeval. Ta oli valitseva klassi koolina Etoni tasemele palju lähemal. Ta polnud välja kasvanud vaimulikust kolleegiumist nagu Eton ja Winchester ning oli alati „kool” ja mitte „kolledž”. Seepärast oli ta (vähemalt avalikult) võib-olla rohkem mammonale orienteeritud. Ent kuna ta oli juba andnud viis peaministrit, nende hulgas kaks 19. sajandi suurkuju Peeli ja Palmerstoni, ning tulemas oli veel kaks, Baldwin ja Churchill, jättis ta poliitikasse märkimisväärse jälje. See kool ei andnud Churchillile palju tulevasi kaastöötajaid: Leo Amery, kellega Churchilli suhted olid alati okkalised, ja David Margesson, kardetud ülemkubjas, langesid teatud mõttes sellesse kategooriasse. Kuid Harrow andis tema lemmikväejuhi Teises maailmasõjas (feldmarssal krahv Alexander Tunis) ja erasekretäri (J. R. Colville). Churchill polnud Harrow’le pojalikult ustav. Ta saatis oma poja Etonisse, mis aga ei andnud märkimisväärseid tulemusi. Kuid ta armastas oma vana kooli. Pärast käiku kooli laulupeole 1940. aasta detsembris, kus teda vaimustusega vastu võeti ja mis talle eluks ajaks meelde jäi, sai talle harjumuseks osaleda sel nostalgilisel ja pisaraid esilekutsuval üritusel peaaegu kõigil oma järelejäänud eluaastatel.

Harrow ei andnud Churchillile eriti head ettevalmistust Sandhursti Kuninglikku Sõjaväeakadeemiasse astumiseks. Noormees pidi kolm korda üritama ning läks pärast teist ebaõnnestumist tuntud Kapten Jamesi ettevalmistuskooli, mis asus Londonis Earl’s Court Roadil. Kuigi tema õpingud seal lükkusid mitu kuud edasi, sest ta oli Dorsetis kolmekümne jala kõrguselt sillalt alla hüpanud (et hoiduda mängus vangilangemisest) ja oma neeru lahti põrutanud, oli Kapten Jamesi „kuulsast intensiivsüsteemist” viimaks kasu ja Churchill võeti vastu ratsaväekadetiks. Ratsaväerühmas nõuti vähem punkte kui jalaväerühmas, kuid elu oli seal palju kulukam. Churchill oli saanud head tulemused ajaloost ning (üllatavalt) keemiast. Teistes ainetes oli tal läinud halvasti. „Ma pidin leidma veel ühe kasuliku kaardi.” Ta valis ladina ja prantsuse keele asemel matemaatika ning õppis suure tahtepingutusega niipalju, et läbi saada. Seejärel haihtusid need talle võõrad teadmised „nagu palavikulise unenäo viirastused”.23 Kuid ta oli sisse saanud ja läks 1893. aasta septembris Kuninglikku Sõjaväeakadeemiasse, kuhu jäi viieteistkümneks kuuks.

Churchillil läks Sandhurstis hästi. Kuigi ta oli vaevaga sisse saanud, lõpetas ta saja viiekümneses rühmas paremuselt kaheksandana. Ta osutus ka heaks ratsutajaks. Ta lahkus koolist 1894. aasta detsembris, üheksa kuud pärast Gladstone’i viimase ametiaja lõppu. Lord Randolph, kes oli naasnud jõululaupäeval kasutult tervisereisilt, suri 24. jaanuaril 1895. Winston Churchill määrati veebruaris 4. husaarirügemendi nooremleitnandiks. Tema palk oli veidi üle 150 naela aastas (Indias, kuhu tema rügement pidi minema, pidi see olema ligi 300 naela), kuid ta vajas veel vähemalt 500 naela (tänapäeva vääringus umbes 25 000), et rügemendi elustiilini küündida. Isa mõis ei andnud palju raha. Tal oli veel ema, „neljakümneaastane noor, ilus ja võluv”24 nagu ta teda hiljem kirjeldas, kuid tolle raha oli samuti kokku kuivanud, olgugi et tal olid tugevad sidemed. Muidu oli noormees omapead.