Читать книгу Churchill - Roy Jenkins - Страница 5

Oldhamis ei paistnud Churchill 1899. aasta juulis silma ega ka häbistanud end. Koos oma kaaslasega (keda ta pisut edestas) kaotasid nad kaks varem konservatiivide käes olnud saadikukohta. Kuid valimised toimusid, kui valitsus oli parajasti mõõnaseisus, ning kaotus ei üllatanud eriti partei liidreid ja kampaania korraldajaid, sest umbes 2-protsendiline kõikumine oli kordusvalimiste puhul mõõdukas.

Kas Churchill oli efektne kandidaat? Ta ise arvas seda kampaania ajal kindlasti. „Minu kõne kutsus viimasel õhtul klubis esile suure vaimustuse ja pole mingit kahtlust, et kui keegi selle koha võidab, siis olen see mina,”79 kirjutas ta emale 25. juunil. Pamela Plowdenile, kes tema meelituspüüdluste vastu Lancashire’is tõrksaks oli osutunud, kirjutas ta pühapäeval enne valimisi, et kuigi tulemus on kaheldav, „jätsin ma isiklikult väga hea mulje”.80

Kandidaatide järjestus oli huvitav. 1895. aasta üldvalimistel olid kaks valituks osutunud toori ja kaks lüüasaanud liberaali olnud suhteliselt tundmatud. Määravaks osutus vaid see, et äsjalahkunud Ascroft, kes edestas teist konservatiivi (kuninganna nõunik Oswald) tervelt 600 häälega, oli töölisklassi hulgas populaarne (ja Oldham oli töölisalev), sest ta oli peamise kohaliku ametiühingu Puuvillaketrajate Ühenduse kõrgeltaustatud nõuandeadvokaat. Tõenäoliselt seepärast sai Churchilli nooremaks partneriks James Mawdsley, kes oli Lancashire’is selle ametiühingu peasekretär. Seda peeti alguses kavalaks võtteks. „Manchester Evening News” arvas 26. juunil, et mister Mawdsley „suudab ehk viia [mister Churchilli] parlamenti, nii nagu mister Ascroft viis hiljuti mister Oswaldi”.81 (Ta oli kindlasti küllalt kaalukas kandidaat, et seda teha. Ta oli tohutu paks mees, kes suri aastaga portselanvannis istumisest saadud vigastustesse.)

Konservatiivide uuele paarile anti hüüdnimi „[aristokraatia] võsu ja sotsialist” ning arvati, et see aitab, kuigi Churchill oli peaaegu pärandita võsu ja Mawdsley oli väga kahtlane sotsialist. Mawdsley peamine panus tooride valimisplatvormi paistis olevat pisut pessimistlik mantra, mida ta sageli kordas. Ta ütles, et mõlemad parteid on silmakirjalikud, kuid liberaalid on hullemad. Pealegi ei peetud teda tooride demokraatia hiilgavaks lipukandjaks, vaid klassireeturiks. „Lõpuks aga läksid kõik liberaalsed ja radikaalsed ametiühingutegelased ja hääletasid oma partei poolt, meie aga jäime üksi, sest meie tugevaid toetajaid häiris nurjatu sotsialisti ilmumine nende kandidaadiks,”82 arvas Churchill hiljem kurvalt.

Liberaalide meeskond oli palju raskekaalulisem. Kahest kandidaadist vanem oli Alfred Emmott, kelle suguvõsa oli Oldhami üks tähtsamaid puuvillaketrajaid ning kes neljakümneaastaselt oli juba olnud kaheksateist aastat linnanõukogus ja olnud ka linnapea. Ta jäi Oldhami parlamendisaadikuks kaheteistkümneks aastaks, tegutsedes viimased viis aastat Alamkojas komisjonide esimehena ning sai peeriks, ühendades selle täiesti ebaharilikult valitsusse minekuga. Ta oli kaks aastat järjest parlamendi sekretär ning aastatel 1914–1915 valitsuskabineti liige. Asquith oma kergemeelses „[Cambridge’i] lõpueksamite” kirjas pani ta veebruari lõpus (koos veel neljaga) valitsuskabineti tõhususes võrdselt madalale pulgale.

Teine ja säravam kandidaat (kuigi temagi sai Asquithi „pingereas” vaid üheksanda koha) oli kahekümne üheksa aastane Walter Runciman. Tema vanemad olid laevaomanikud ja isegi jõukamad kui Emmottid, kuid ta oli pärit Tyneside’ist ning sai kahtlemata osaliselt sel põhjusel 200 häält vähem kui Emmott. Erinevalt Emmottist ei võitnud ta Oldhamis 1900. aasta üldvalimistel, kuid sai pärastpoole teistes valimisringkondades hämmastavalt palju hääli ning läks 1908. aastal Churchilliga samal päeval valitsusse. Ta oli maailmasõja kahel esimesel aastal Kaubandusameti president ning 1930. aastatel kuus aastat valitsuses. Seejärel kroonis ta oma karjääri Tšehhoslovakkia jagamise plaaniga, mis aitas 1938. aastal suuresti kaasa Müncheni sobingule.

Kordusvalimiste ajal hõljus kahe toori kohal pidevalt tumeda pilvena kirikukümnise seadus, mille Salisbury valitsus oli hiljuti esitanud. See soosis rahaliselt anglikaani kirikut, suurendades otseselt vaimulike sissetulekut ja kirikukoolide tulusid. See kutsus esile ägeda leppimatu opositsiooni. Nii nagu üheksakümmend aastat hiljem sai kogukonnamaksust rahvasuus pearaha, asendas õige nime nüüd ebasõbralik „kirikuabiraha seadus”. Churchill paistis tagantjärele olevat veendunud, et see ongi seaduse tegelik nimi, ning kasutas seda ilma jutumärkide või seletusteta.

Emmott ja Runciman olid mõlemad seadusega leppimatud. Mawdsley usulistes veendumustes pole kindlust, kuid ei ole tõenäoline, et ta oleks olnud anglikaan. Nii et ainus kasvõi formaalne anglikaani kiriku liige ses valimisvõitluses oli Churchill ning poleemika raskus langes seetõttu tema peale.83 Erandlikult otsustas ta kaitset otsida ning ütles seadusest lahti. See võis tuua talle käputäie hääli, aga võib-olla ka mitte, kuid kutsus kindlasti esile kriitika konservatiivide partei kroonprintsilt Arthur Balfourilt ning hiljem kritiseeris seda ka Churchill ise. Balfour olevat öelnud: „Ma arvasin, et ta on paljulubav noormees, kuid tuleb välja, et ta on lubaja noormees.” Ja Churchilli enda pärastine otsus kõlas: „Ma teatasin oma toetajate kiiduavalduste saatel, et asja juurde tagasi tulles ei hääleta ma selle abinõu poolt. See oli kole viga. Valitsuse või partei kaitsmisest pole vähimatki kasu, kui sa ei kaitse kõige hullemat asja, mille pärast neid rünnatakse.”84

Viimane seisukohavõtt võis olla liialdatud, ent kui hääled olid loetud ja selgus, et Churchilli ja teise kandidaadi ning lüüasaanud liberaali vahel haigutas umbes 7-protsendine auk, lahkus ta linnakesest, olles soetanud seal mõned head sõbrad, kuid ilma, et teda oleks saatnud mingi aupaiste.

„Ma naasin Londonisse tundega, et olen šampanja- või soodaveepudel, mis on pooleldi tühjaks joodud ja ööseks kinnikorkimata jäetud. Keegi ei tulnud mulle külla, kui ma ema majja tagasi jõudsin.”85 Siiski tuli kiri alati viisakalt (ja mõnikord lahkelt), kuid jahedalt kriitiliselt Balfourilt. „Ma loodan, et see, mis aset leidis, ei heiduta Teid. Paljudel põhjustel on praegu kordusvalimistel kandideerimiseks väga ebasoodus aeg. … Pole midagi, kõik läheb hästi ning sellel väikesel tagasilöögil ei ole püsivat halba mõju Teie tulevikule poliitikuna.”86

Vaatamata sellele ja paljudele teistele sõbralikele kirjadele kõrgetelt isikutelt (Salisbury, Joseph Chamberlain, Cromer, kindral Evelyn Wood), mida ei ajendanud mitte niivõrd kaotus kordusvalimistel kui „Jõesõda”, mille ta lõpetas juuli lõpus ja mis ilmus novembri alguses, polnud tal tunnet, et ta oleks teeninud Oldhamis mingeid loorbereid, millel puhata. Loorberid polnud küllalt soliidsed ning pealegi polnud ta mingi puhkaja. Ta vajas nüüd uut näitelava. Septembris ähvardas puhkeda sõda Lõuna-Aafrikas. Kuni 1886. aastani, kui Witwatersrandis leiti kulda ja Johannesburgist sai maailma rikkaim kaevanduslinn, eksisteeris buuride ja brittide vahel rahutu tasakaal. Britid elasid peamiselt Kapimaal ja Natalis. Buurid olid ülekaalus Transvaalis ja Oranje jõe ümbruses, kus nad harisid mägist maad ning elasid isoleeritud kogukondadena. Suurem osa pärismaalaste hõimudest ei olnud kummalgi pool veelahet suures lugupidamises. Johannesburgi lähedal asuva mäeseljandiku hõivamine rikkus tasakaalu. Kulla lummus tõi Transvaali hulga britte ja teistest rahvustest inimesi. Buurid, kelle kontrolli all olid poliitilised protsessid provintsis ja Oranje jõe ümbruses, kohtlesid neid kui võõraid (uitlanders) ning keeldusid andmast neile valimisõigust ja muid õigusi. Pinge kasvas järk-järgult. Seda iseloomustasid 1895. aastal toimunud hoolimatu Jamesoni sissetung87 ning Cecil Rhodesi soov arendada Briti imperialismi kogu Kaplinna–Kairo raudteeliini ulatuses. 12. oktoobril (1899) viis see sõja puhkemiseni brittide ja kahe buuri vabariigi vahel. See sõda osutus palju raskemaks ja pikemaks, kui britid olid oodanud.

14. oktoobril88 asus Churchill Castle Line’i laevale ning alustas teekonda Kaplinna ja rindele. See polnud päris kiire ja ootamatu reageering. Ta oli seda hulk aega kavatsenud ja ette planeerinud. Septembri keskel, saanud „Daily Maililt” konkureeriva pakkumise, sõlmis ta märkimisväärselt soodsa kokkuleppe „Morning Postiga”. Talle pidi makstama neljakuulisel lähetusel 250 naela kuus (tänapäeva vääringus 160 000) ning korvatama kõik kulud. Ning oktoobri alguses lasi ta kõige võimukamal kolooniate ministril Chamberlainil soovitada kõige mõjukamale dominiooni esindajale Alfred Milnerile „minu vana sõbra poega”.

Reisilaeval „Dunottar Castle” veetis Churchill aega Sir Redvers Bulleriga, kes oli äsja määratud sõdivate Briti vägede ülemjuhatajaks, tema staabi ning – mis talle isikupärane – kuuekümne pudeli alkoholi ja tosina pudeli laimimahlaga. See pagas polnud huvitav mitte niivõrd oma suuruselt, mis oli üsna tagasihoidlik, ja sobis tõsiasjaga, et Churchill ei joonud kunagi nii palju, kui talle sugugi mitte tema pahameeleks ette heideti, vaid hinnalt, mida arve näitas. Bordoo maksis kaks šillingit pudel, portvein kolm šillingit kuus penni, vermut kolm šillingit ja šoti viski neli šillingit. Ainsad pisut ekstravagantsed joogid olid vanemast aastakäigust šampanja hinnaga üheksa šillingit pudel ja väga vana brändi hinnaga kaksteist šillingit kuus penni.89

Reis polnud meeldiv. Selle, et Churchill pidevalt kaugeid seiklusi otsis, teeb palju huvitavamaks asjaolu, et talle ei meeldinud põrmugi elu sajandivahetuse liinilaeval, mis nostalgilistes filmides paistab nii paeluv. Tal oli tihti süda paha. Samuti vihkas ta laeva kitsaid tingimusi. „Milline vastik asi on tänapäeva merereis,” kirjutas ta esimeses sõnumis „Morning Postile”. Kuid „Dunnotar Castle” tõi ta kuu lõpuks, kui sõda algas, Kaplinna. Sõda jäi sealt ligi 1500 miili kaugusele. Edasi sõitis ta rongiga East Londoni ja sealt teise laevaga (jälle merehaigena) Durbani, kuhu ta (koos veel kahe korrespondendiga) jõudis pool nädalat varem kui ruttamata reisiv Buller oma staabiga.

Merereisil oli ta saanud rikkalt keskealiselt seiklejavaimuga elunautijalt lord Gerardilt, kes oli leidnud adjutandina koha kindral Bulleri staabis, kuid oli samal ajal veidi segadusttekitavalt Lancashire’i husaaride kolonel, lubaduse, et ta võetakse sellesse vabatahtlike ratsaväerügementi.90 Churchilli ebaselge positsioon pooleldi ajakirjaniku ja pooleldi tegevohvitserina oli olnud iseloomulik ka tema eelnevates sõjameheseiklustes. Ta polnud ses suhtes erand. Samasugune mees oli loodepiiril lord Fincastle ning ka „The Timesi” korrespondendi kolonel Rhodesi staatus Sudaanis polnud päris selge. Nagu varasematelgi puhkudel, ei teinud see ebaselgus Churchillist mittevõitlejat. Kui ta poleks lahingutegevusest osa võtnud, oleks ta vaevalt väitnud, et tappis viis ja võib-olla seitse dervišit. Kuid Lõuna-Aafrikas omandas see küsimus kiiresti märgatava tähtsuse.

Durbanist sõitis Churchill kohe viiskümmend miili põhja poole Pietermaritzburgi. Selleks ajaks oli brittide positsioon Natalis muutunud ebakindlaks, rääkimata Oranje jõe piirkonna ja Transvaali edukast vallutamisest. Peaaegu kõik Natalis paiknenud Briti väed olid juba lõksus Ladysmithis (mis asus veel sada miili põhja pool) ning kuhu viiv raudteeliin oli Colensos Tugela jõel läbi lõigatud. Estcourtis, mis asus nii kaugel põhjas, kuhu britid takistamatult pääsesid, kohtus Churchill India loodepiiri äärest tuttava kapten (hiljem kindral) Aylmer Haldane’iga (tulevase lordkantsleri R. B. Haldane’i nõbu), keda taheti saata koos soomusrongi, laevasuurtüki ja mõne kokkukraabitud kompaniiga uue pealetungi võimalusi uurima. Churchill oli heameelega valmis temaga kaasa minema. Raamatus „Minu varane elu” kirjutab ta: „Pole midagi hirmuäratavamat kui soomusrong, kuid miski pole sõjas tegelikult nii kaitsetu ja abitu. On vaja vaid mõni sild või teetruup õhku lasta ning see monstrum jääb kodust kaugel väljapääsmatusse olukorda ja vaenlase meelevalda. Meie komandörile ei paistnud see situatsioon pähe tulevat.”91 Churchilli kriitiline suhtumine „monstrumisse” oli kahtlemata õigustatud, kuid peab ütlema, et sama kaitsetud olid ka suured kallid lahingulaevad, mille tellimisega ta hiljem üle aastakümne seotud oli.

Soomusrong osutus kaitsetuks palju kiiremini ja otsustavamalt kui mingi drednoot. Kui sõidetud oli umbes neliteist miili, märgati küngastel buuri ratsanikke ja otsustati Estcourti tagasi pöörduda. Kui „monstrum” tule alla sattus, arendas tsiviilisikust vedurijuht, kes tahtis kähku lahingutsoonist välja pääseda, neljakümnemiilist tunnikiirust ning rong sõitis rööbastelt välja. Vedur, mis asus rongi keskel, jäi rööbastele, kuid kolm soomustatud vagunit sõitsid kraavi ja blokeerisid kodutee.

Haldane organiseeris rongi piiravatele buuridele vastupanu, samal ajal kui Churchill üritas rööbastelt väljasõitnud vaguneid teelt kõrvaldada. Ta julgustas kergelt haavatud ja põgeneda tahtvat vedurijuhti, et too juhtimist jätkaks, ning lasi tal vedurit edasi-tagasi liigutada, püüdes vaguneid mõninga eduga teelt kõrvale lükata. Seejärel pääsesid vedur ja pool rongi koos haavatutega minema ning jõudsid tagasi Estcourti. Churchill jäi lahinguväljale. Äkki nägi ta enda ees neljakümne jardi kaugusel vintpüssiga ratsanikku.

Sel hommikul [oli 15. november 1899] olin korrespondendistaatusest hoolimata võtnud kaasa oma mauseri püstoli. Arvasin, et suudan selle mehe tappa, ning pärast meile osaks saanud kohtlemist oli mul sellega tõsi taga. Kobasin käega vöörihma, püstolit polnud seal. Raudteed puhastades ja vedurisse ronides olin selle vöölt ära võtnud. … Buur sihtis mind endiselt. Ma mõtlesin, et mingit pääsemisvõimalust ei ole, kui ta tulistab, tabab ta mind kindlasti, seepärast tõstsin käed üles ja andsin end vangi.92

Sedasama tegi viimaks pool väeüksusest. Nad viidi Pretoriasse, kus Churchill koos teiste ohvitseridega paigutati vangilaagriks muudetud riiklikusse näidiskooli.

Churchill oli neil kahel tunnil, kui rongi üritati jälle liikuma saada, kahtlemata käitunud talle omase hoolimatu vaprusega. Ainus inimene, kes selles kahtles, oli ta ise. Enda kaitseks tsiteeris ta „suurt Napoleoni”, kes olevat öelnud, et „kui mees on relvastamata, võib alistumine olla vabandatav”. Sellel vangilangemisel oli aga kaks ebaselget nüanssi. Esimene puudutas buuri täpsuslaskurit, kes hoidis Churchilli kindlalt sihikul ja kelle Churchill oleks võinud tappa, kui ta poleks oma püstolit vöölt võtnud. Ühe juhusliku kohtumise tulemusel Londonis kolm aastat hiljem hakkas Churchill kindlalt uskuma, et see mees oli olnud kindral Louis Botha isiklikult. Bothast sai pärast Transvaali peaministriks olekut 1910. aastal uue Lõuna-Aafrika Liidu peaminister ning peamine figuur, kes hoidis riiki 1914. aastal kõigutamatult Suurbritannia kursil ning alistas järgmisel aastal Edela-Aafrikas Saksa väed. Mõte, et nad võisid lahingus silm silma vastu kohtuda ja oleksid võinud teise tappa, omandas Churchilli romantilises kujutluses tugeva koha. Kahjuks paistab see ettekujutus olevat alusetu. Isegi Randolph Churchill ei suuda ametliku biograafia esimeses köites seda kinnitada. Ta arvas, et tõenäoliselt polnud Churchill Bothast, kes tollal ei rääkinud inglise keelt sugugi ladusalt, õigesti aru saanud. Botha oli tahtnud öelda, et ta juhatas vägesid selles piirkonnas, kus juhtum soomusrongiga aset leidis, mitte aga, et tema oli see üksik ratsanik.

Teine ebaselgus seisnes selles, kas Churchill oleks tegelikult saanud väita, et teda kui lahingutegevusest mitte osavõtvat isikut poleks tohtinud vangi võtta või ta oleks pidanud vähemalt kohe vabastatama, kui selline saatus teda halva juhuse läbi tabas. Ometi väitis ta seda suure visadusega. Ta esitas palve enda kui lahingutegevuses mitte osaleva isiku vabastamiseks 18. novembril, 26. novembril („Ma olen kogu aeg rõhutanud, et olin pressiesindaja, ei võtnud osa soomusrongi kaitsmisest ja olin relvastamata”) ja 8. detsembril.93 Ta tahtis aga mängida korraga kaht mängu ning kirjutas 30. novembril sõjaministeeriumi kindraladjutandi abile, paludes end klassifitseerida „ohvitseriks”, sest liikusid kuuldused sõjavangide vahetamisest ja ta arvas, et muidu võib ta „jääda kahe tooli vahele”. Tema palve buuridele, mille ta esitas 8. detsembril, sisaldas uue olulise punkti: „Kui mind vabastatakse, annan ma ausõna, kui seda nõutakse, et ei sõdi enam vabariigi jõudude vastu, ega anna mingit sõjalist olukorda puudutavat infot.”94

Esialgu paistis buuride ülemjuhataja olevat tema vabastamise küsimuses absoluutselt järeleandmatu. 19. novembril teatas kindral Joubert telegraafi teel Ladysmithist Pretoriasse: „Ma nõuan teilt tungivalt, et teda valvataks ja jälgitaks kui meile sõjas ohtlikku isikut, muidu võib ta veel palju kahju teha. Ühesõnaga, teda ei tohi sõja ajal vabastada. Ta aitas aktiivselt kaasa sellele, et osa soomusrongist minema pääses.”95 Paari nädala pärast aga muutis Joubert meelt ja 12. detsembril, olles kahtlemata mõjutatud Churchilli tõotusest, kirjutas ta: „Kui ma tema sõna usun, pole ma enam tema vabastamise vastu. Kui ma näen, et ta lubab Aafrikast lahkuda ja naasta Euroopasse, kus ta kirjutab ja räägib vaid tõtt, ja kui valitsus nõustub sellega ja ta peab oma sõna, siis pole mul tema vabastamise vastu ilma kedagi vastu saamata enam midagi. … P. S. Kas ta räägib tõtt? Ta võib ka olla isa suust kukkunud.”96 97

Enne kui Jouberti meelemuutus teoks sai, oli Churchill roninud üle riikliku näidiskooli tara, kavatsusega võtta ette 280-miiline teekond Portugalile kuuluvasse Lourenço Marquesi.98 Kuna ta ei osanud ei afrikaani ega ka kahvrite keelt, oli see väga riskantne ettevõtmine, kuigi tal oli kaasas üllatavalt suur rahasumma 75 naela (tänapäeva vääringus 3750). Vähem riskantne poleks see ehk olnud ka kahe kaaslase, kapten Haldane’i ja ühe kolmanda mehe Brockiega, keda kaasaegsetes allikates mõnikord nimetatakse leitnandiks ja mõnikord seersandiks. Selline plaan neil kuni põgenemise hetkeni oli. Brockie oli tegelikult kuningliku kergeratsaväe seersant, kel õnnestus esitada end buuridele ohvitserina ning kes seetõttu viibis riiklikus näidiskoolis ja mitte pooleteise miili kaugusel Pretoria hipodroomil traataia taga nagu teised madalama auastmega sõjavangid. Kaks kaaslast oleksid tõenäoliselt pakkunud rohkem kaitset üksinduse kui kinnivõtmise vastu, kuigi Brockie oskas hollandi ja kahvrite keelt ja sellest oleks võinud abi olla.

Ohtlik oli põgenemine aga hoolimata sellest, kas Churchill põgenes üksi või kaaslastega. Ta oli tuntud kuju ja tema põgenemisest oleks kohe teatatud buuride valitsusele ning tema tabamiseks oleks tehtud suuri jõupingutusi. Sel põhjusel keeldusid Haldane ja Brockie teda alguses kampa võtmast. Neid võis mõjutada ka järelemõtlematu ja grandioosne plaan, mis Churchillil ja veel mõnel nooremal ohvitseril oli ja millele Churchill pühendab raamatus „Minu varane elu” viis lehekülge. Nad ei pidanud mitte ainult üle tara ronima ja minema lipsama. Nad pidid tegema relvituks kolmkümmend unist valvurit, ruttama hipodroomile, tegema seal sedasama, vabastama 2000 Briti sõjavangi ning võtma nende jõududega üle kogu pealinna, vangistama Krugeri valitsuse ning pidama vastu kaks kuud, võib-olla kuni sõja lõpuni. Vanemad Briti ohvitserid riiklikus näidiskoolis mõistsid selle meeletult optimistliku plaani kindlalt hukka.

Churchilli põgenemine üksi tekitas jätkuvalt segast ja suures osas varjatud poleemikat. Esiteks oli ta murdnud oma ausõna. Ta oli kahtlemata vabatahtlikult andnud lubadusi (eelkõige oma kirjas buuride valitsusele 8. detsembril), mida ta pärast ei täitnud. Ta sõdis vabariigi jõudude vastu veel seitse kuud ning lahkus Lõuna-Aafrikast alles 7. juulil 1900. Ta andis Sir Redvers Bullerile kogu oma käsutuses oleva sõjalise info olukorra kohta Transvaalis.99 Kuid tema ausõna polnud usutud. Teda ei vabastatud, kuigi oleks võidud vabastada. Ta põgenes. Pealegi, kui ta oli ohvitser, oleks ta sellise ausõna andmisega rikkunud määrustikku. Tema kohus oli põgeneda, et õnnestumise korral edasi teenida. See tõi jälle esile püsiva ebaselguse tema staatuse osas, millele ta ise agaralt kaasa aitas, mängides välja kord ühe, kord teise kaardi, vastavalt sellele, milline talle lähemas perspektiivis kasulikum oli. Ta vihkas vangipõlve, isegi kui see kestis vaid kakskümmend neli päeva. Vastavale peatükile oma autobiograafias pani ta pealkirjaks „Alandavas vangipõlves”. Ta tahtis esimesel võimalikul hetkel välja pääseda. Tema kannatamatus, enesekesksus ja veendumus, et ta peab otsima kuulsust oma arvatavalt lühikese elu igal päeval, andsid talle kokku tunde, et tal on peaaegu jumalik õigus kohesele vabadusele.

Samuti ei saa väita, et ebaselgus tema ausõna osas kahjustas tulevasi suhteid buuride liidritega Lõuna-Aafrika liidus. Bothast, kes oli tõenäoliselt vähemalt kaudselt vastutav tema vangivõtmise eest, sai tema hea sõber. Ning buuride noor kindral Smuts, kellest hiljem sai dominiooni peaminister ja Churchilli soosik ning lemmiknõunik, piirdus 16. detsembril (1899) lakoonilise telegrammiga: „Kas vastab tõele kuuldus, et Churchill on põgenenud, kuid uuesti tabatud?”100 Buuri vägede juhataja Joubert võttis vähemalt ajutiselt pahase hoiaku: ”… Ma mõtlen, kas poleks hea teha avalikuks Churchilli vabastamist puudutav kirjavahetus, et näidata maailmale, milline kelm ta on.”101

Teine palju delikaatsem ja püsivam küsimus oli selles, kas Churchill oli üksi põgenedes halvasti käitunud. Seda meelt olid kui mitte kindlalt, siis kõhklevalt Haldane, Brockie (sai mõne aasta pärast Johannesburgi lähedal kaevanduseõnnetuses surma), Dublini füsiljeerügemendi ohvitser leitnant Frederick le Mesurier, kes põgenes koos Haldane’i ja Brockiega edukalt kolm kuud hiljem (ta langes 1915. aastal Ypres’i eendil) ning sama rügemendi leitnant Thomas Frankland, kes samuti langes samal aastal Gallipolis ning oli lähedalt seotud nii detsembris kui ka märtsis ettevõetud põgenemistega.

Haldane’i seisukoht püsis visamalt, osaliselt seepärast, et ta elas palju kauem – kuni 1950. aastani –, ning et oma muutlikku pahameelt näidata, saatis Churchillile eksemplari oma 1948. aastal ilmunud mälestustest koos sõbraliku pühendusega. (Frankland oli teinud sedasama vähem solipsistliku raamatuga juba Churchilli abiellumise ajal 1908. aastal.) Kindral Haldane kurtis põhiliselt seda, et Churchill oma ühepoolse põgenemisega oli teinud kahe kaaslase põgenemise lähemal ajal võimatuks, ja et ta oli teinud seda kaaslastega nõu pidamata. Ta lükkas põlglikult tagasi Churchilli väite, nagu oleks too saanud Brockielt oma sammule nõusoleku ja tõmmanud Brockie sellega kampa. Väljaspool kahtlust paistab olevat see, et põgenemine oli kavandatud eelmiseks ööks, kuid lükati siis ilmselt kolmepoolsel nõusolekul edasi kuni järgmise (12. detsembri) õhtuni, sest valvurite paigutus oli ebasoodus. Siis ei paistnud tingimused taas õiged, seepärast läksid Haldane ja Brockie kiiruga õhtust sööma, kavatsedes üritada uuesti öösel. Nüüd kaotas Churchill kannatuse ning ronis üksi üle tara. Pole päris selge, kas ta teadis, et põgenemisplaan lükati edasi vaid ööseks. Tõenäoliselt küll, sest ta väidab, et olevat oodanud teisi tara taga poolteist tundi, riskides tabamisega. See ootamine (oli see kui pikk tahes) selgub faktist, et Haldane oli Churchilliga läbi tara rääkinud nagu traagiliselt hukkunud armastajapaar Pyramus ja Thisbe ning talle kompassi ja šokolaadi pakkunud. Segane on ka see, mis takistas Haldane’i ja Brockie’t Churchillile järgnemast. Alarmi polnud antud.

Seni ei paista neis tunnistustes rohkem vastuolu kui kahe ausa ja erineva temperamendiga tunnistaja ütlustes, kui need kirjeldavad autoõnnetust, mida nad nägid teisel pool tänavat, eriti kui nad meenutavad seda pärast pikka vaheaega. Haldane’i kaebus avaldus selgemalt pikas (6000-sõnalises) märgukirjas, mille ta koostas 1924. aastal ja täiendas 1935. aastal.102 Tagasipöördumist selle asja juurde pärast kahtkümmet viit aastat ja uuesti pärast kolmekümmet kuut aastat võib pidada kinnismõtteks ja see on vastuolus tema enda ütlusega (märgukirjas), et „ma otsustasin, et mida vähem sellest rääkida, seda parem, ning olen sellest pidevalt kinni pidanud”. Teisest küljest ei püüdnud Haldane kunagi märgukirja avaldada, isegi mitte oma mälestustes. Surres andis ta selle koos ülejäänud päevikutega hoiule Šoti Rahvusraamatukokku, kus sellega saab tutvuda. Kuid keegi pole üritanud seda avalikkuse ette tuua. Selle olulised kriitilised punktid olid järgmised:

[1] Pean möönma, et olin üllatunud ja nördinud, kui leidsin end hätta jäetuna, sest Churchill oli hoolikalt läbimõeldud plaaniga minema kõndinud ning mul lihtsalt leiva suust võtnud.

[2] … tõsi on see, et mina mõtlesin Pretorias kolmele inimesele ja tema vaid ühele – iseendale. …

[3] Oleks Churchillil olnud julgust tunnistada, et hetkeärevuses nägi ta vaid põgenemisvõimalust ja ei suutnud vastu panna kiusatusele seda ära kasutada, mõistmata, et see rikub tema kaaslaste põgenemise, oleks kõik olnud hästi. … Kuid see polnud nii ning vale samm, mis kord astuti, tegi oma vea tunnistamise, kui seda isegi taheti, tuhat korda raskemaks, kuni see muutus aja jooksul võimatuks. Selle, mida võis võtta kahekümne viie aastase tormaka nooruki spontaanse otsusena, oleks küps mees pidanud hukka mõistma.103

Õigustuseks sellele, et Haldane seda asja ligi pool sajandit elus hoidis, vähemalt oma mõtteis, võib öelda, et Churchill provotseeris teda pidevalt, avaldades neist kaugetest sündmustest jätkuvalt arvamusi, millega Haldane nõus ei olnud. Peaaegu kohe pärast kirjeldatud sündmusi tulid müügile Churchilli Lõuna-Aafrika kroonikad. „Londonist Pretoria kaudu Ladysmithi” tuli välja mais ja seda müüdi 14 000 eksemplari. Oktoobris järgnes sellele „Ian Hamiltoni marss”, mida müüdi 8000 eksemplari. Seejärel, peaaegu sugupõlv hiljem, avaldas ta aastatel 1923–1924 „Strand Magazine’is” kaks artiklit oma põgenemisest. Need artiklid kahtlemata provotseerisid Haldane’i esitama asju (eraviisiliselt) nii, nagu tema neid nägi. Ning 1930. aastal avaldas Churchill oma paljukiidetud ja väga eduka raamatu „Minu varane elu”, milles vähemalt kümme peatükki (kahekümne üheksast) oli pühendatud Lõuna-Aafrikale ning neli neist spetsiaalselt tema vangilangemisele ja põgenemisele. Kuigi Haldane’il võttis viis aastat, et sellele reageerida, näitas see, et ta oma 1924. aasta märgukirja 1935. aastal täiendas, et ta ammumöödunut ikka veel vastumeelselt meenutas, kuid tema kaitseks peab ütlema, et teine pool ei lasknud seda vana asja kaugeltki rahulikult tuha all hõõguda.

Churchilli ja Haldane’i suhetes oli veel üks varasem seik, mis võis jätta Haldane’i hinge märkimisväärse jälje. 1912. aastal arvas Churchill, et teda on „Blackwood’s Magazine’is” laimatud, nagu oleks ta oma ausõna murdnud. Ta asus koos oma hea sõbra F. E. Smithiga (hiljem lord Birkenhead ja kuninga nõunik) tegutsema. Nad tahtsid, et Haldane, kes tollal teenis Kentis brigaadikindralina, annaks Churchilli kaitseks tunnistusi. Haldane ei tahtnud seda teha, kuid sama järeleandmatult ei lasknud end ässitada ka Churchilli vastu. Teda veendi kõvasti. Admiraliteedist tulid kutsed kohtumisele mereministriga, kelleks Churchill oli saanud, ja surveavaldused kohtuda Smithiga, et aidata asjakohast avaldust ette valmistada. Haldane põikles sellest kõrvale, kuid selline lärmakas tsirkus tundus talle ebameeldiv. See meenutas seika, kus Churchill, kes püüdis Haldane’i ja Brockiega põgenemiseks kampa lüüa, oli lubanud Haldane’ile, et teeb ta kuulsaks. „[Ta] hoidis mu nina ees sööta, et hoolitseb eduka põgenemise korral selle eest, et minu nimi ei jääks vaka alla. Teiste sõnadega, et mind ümbritseks samasugune „võidusära”, nagu talle Durbanis osaks sai, nagu ta „Strand Magazine’is” kirjutas. Kuid selline enesereklaam pole mulle kunagi meeldinud.”104

Viimane lause oli kahtlemata ausalt mõeldud, kuid näitas ka, millise põlgusega suhtub lihtne sõdur avalikku praalimisse, mis Churchilliga alati kaasas käis, ja ehk ka seda, et mängus oli pisut jonnakat kadedust. Ühine põgenemisplaan, isegi kui jäädakse kokku ega minda eraldi, ei tähenda alati püsivat sõprust. Haldane’i asi heitis Churchilli muidu elegantsele põgenemisele inetu varju. Kuid pole selgeid tõendeid, nagu oleks Churchill olnud süüdi milleski muus kui tormakas enesekesksuses, millega kaasnes järelemõtlematu julgus. Kõik need omadused iseloomustasid teda noore mehena. Samuti oli tal alati õnne, nagu oma üksildasel teekonnal vangilaagrist Lourenço Marquesi.

Kõigepealt kõndis ta pool miili linnavahel, kuni sattus raudteeliinile, mida pidas Delagoa lahest idas kulgevaks raudteeks. Tal oli seljas pruun ülikond ja peas pehme kaabu ning ta lootis, et kui ta läheb enesekindla sammuga, ei hakata teda tülitama. Tema hulljulgus õigustas end. Ta kõndis kaks tundi mööda raudteed, kuni jõudis jaama, mis võis olla Eerste Fabriekan, esimene kolmeteistkümnest jaamast, mis paiknesid India ookeani poole viival raudteeliinil ebaühtlaste vahedega. Ta kavatses jaamast veidi eemal rongile hüpata, enne kui see kiirust kogub. Ettevõte õnnestus tal raskustega, sest tal oli õlg paigast ära ja ta polnud eriti väle. See oli kaubarong, mis viis tühje söekotte tagasi söekaevandusse. Nende vahel õnnestus tal mõne tunni mugavalt magada. Kuid enne koitu oli ta juba ärkvel ja valmis rongist lahkuma. Ka see läks mõningate raskustega. Ta kukkus kraavi ja tal vedas, et ta viga ei saanud. Ta viibis nüüd Witbanki lähistel. See oli kolmas jaam ja kaevanduspiirkonna keskus. Ta oli läbinud 80 miili ja minna jäi veel 200.

Kogu järgmise pika suvepäeva kõndis ta ilma söömata ja kindla plaanita ringi. Teisel ööl kell 1.30 jõudis ta söekaevandusse, millel oli palju kõrvalhooneid. Ta otsustas riskeerida ja abi paluda, sest muud võimalust ei olnud. Võib-olla leiab ta kellegi, kes kaastundest või ahnusest (ta oli valmis kulutama oma 75 naela) ei anna teda buuri võimude kätte, vaid aitab tal teekonda jätkata. Ta koputas ühele uksele. See oli peaaegu imepärane vedamine. Mees, kes talle uniselt vastas, oli inglasest kaevandusdirektor nimega John Howard. Kui too oli ära kuulanud Churchilli esialgse ja täiesti ebaveenva seletuse, mida ta uskuma ei jäänud, ning teinud kindlaks tulija tegeliku isiku ja eesmärgi, viis ta külalise sisse, andis talle süüa, varustas teda viski ja sigaritega ning lasi oma kolleegil Dan Dewsnapil105 viia ta alla kaevandusšahti, kus Churchill veetis rotikarja seltsis, kuid hästi toidetuna mitu päeva, kuni tema põgenemisele järgnenud ärevus ja intensiivsed otsingud paistsid olevat vaibunud. Viimaks, tervelt nädal aega pärast tema põgenemist, pandi ta Howardi ja tema sõprade abiga koos villapallidega veoautole, mis viis ta Delagoa lahe äärde suunduvale kaubarongile. Teekond pidi kestma kuusteist tundi, kuid kestis tegelikult neli korda kauem ning mitmetunnised ootamised kulmineerusid piinava ööga (kuigi tal õnnestus suurem osa sellest magades veeta) Komatipoorti piirijaamas, kuid valel pool piiri. Viimaks logistas rong üle piiri ning Ressana Garcias nägi ta läbi ukseprao perroonil uhkes mundris Portugali ametnikke nagu ingleid, kes teda rõõmuga tervitavad.

Niimoodi räägib Churchill selle loo kolmkümmend aastat hiljem ilmunud raamatus „Minu varane elu”, kuid tema pojatütre Celia Sandyse 1990. aastatel ilmunud raamatust „Churchill. Tabada surnult või elavana” ilmneb, et teda ei päästnud üksnes õnn ja tema külmad närvid, vaid ka kohalik poodnik Charles Burnham, kelle kaupade hulgas ta end varjas. Burnham otsustas, et ta tulgu koos temaga rongi, ja mitmel korral, kui Churchill arvas, et kõik sõltub vaid juhusest, sõltus see tegelikult väikestest altkäemaksudest, mida Burnham ohtlikel hetkedel arukalt jagas.106 Midagi uut ega vaieldavat ei ole aga selles, et kui Churchill oli juba ohutult Lourenço Marquesis, ajas ta mõningate raskustega üles Briti konsuli, ning selgitanud, kes ta on, võeti taas hästi vastu. Samal õhtul oli ta juba paadiga teel Durbanisse, kuhu jõudis 23. detsembril.

Teda tervitati suure käraga ja ta võis end kohe maailmakuulsaks pidada. „Hiilgav triumf”, mida ta oli tahtnud Haldane’iga jagada, kui viimase jutt õige on, polnud liialdus. Ta pidas raekoja ees suurele rahvahulgale kõne ning sai paljudest maailma osadest „pakkide viisi telegramme”. Õhtul läks ta Natali kuberneri juurde õhtust sööma ning magas tema majas. Järgmisel päeval läks ta tagasi kindral Bulleri väeossa. Buller imetles Churchilli, kuid too ei vastanud põrmugi samaga, kuigi kindralit oli autasustatud Victoria Ristiga, mille ta oli küll välja teeninud aastaid varem. Buller olevat (Churchilli sõnul) öelnud: „Te toimisite väga hästi. Kas me saame teie heaks midagi teha?”107 Ta saatis Churchilli leitnandina Lõuna-Aafrika kergeratsaväkke, nõudmata, et ta loobuks oma tööst „Morning Posti” ajakirjanikuna, kuigi sõjaministeerium oli sellise kaksikameti pidamise ära keelanud. Roberts ja Kitchener, kes saabusid Lõuna-Aafrikasse märtsis – üks ülemjuhataja ja teine staabiülemana –, polnud Churchillist kaugeltki nii vaimustatud. Suur feldmarssal „Bobs” oli väga jahe. Nende ülesandeks oli heastada kahju, mida olid 1899. aasta detsembri „mustal nädalal” teinud Briti vägede kolm lüüasaamist (kindral Gatacre’i kaotus Stormbergis, kindral lord Methueni kaotus Magersfonteinis ja kindral Bulleri kaotus Colensos).

Churchill jäi Lõuna-Aafrikasse veel kuueks kuuks, kuni Pretoria oli hõivatud ning sõda oli tema meelest võidetud. Ta osales, ja alati vapralt, mitmes tõsises lahingus: Spion Kopi, Hussar Hilli, Potgieter’s Ferry ja Diamond Hilli lahingus. Ta oli esimeste hulgas, kes sisenesid Ladysmithi ja Pretoriasse. Siiski on raske mitte näha selles põgenemisjärgses teenistusperioodis suurejoonelist operetti, kus tegelasi tuleb lavale igast küljest, kuid Churchill on alati tegevuse keskpunktis. Jaanuari lõpus (1900) ilmus kohale leedi Randolph, keda Kaplinnast Durbani saatis tema noorem poeg Jack ning kes rohkem või vähem kamandas hospidalilaeva „Maine”, mille jaoks Inglismaal ja Ameerikas oli kogutud 40 000 naela. Õnnetuseks oli üheks esimeseks patsiendiks Jack ise, kes sai 12. veebruaril kergelt haavata ning vajas kuu aega haiglaravi. Winston Churchill oli pettunud, et Pamela Plowdenit polnud selles seltskonnas. „Oh, miks sa sekretärina kaasa ei tulnud?” kirjutas ta neiule 28. jaanuaril.108 6. jaanuaril oli ta kirjutanud Pamelast emale (leedi Randolph ja miss Plowden olid üsna lähedased tuttavad ning mõlemad ilmselt kohtlesid Churchilli ühtaegu imetluse ja erapooletusega): „Ma pean Pamelast suuresti lugu, ta armastab mind väga,”109 mis võib-olla reedab teatud enesega rahulolu suhetes miss Plowdeniga. Neiu abiellus kahe aasta pärast lord Lyttoniga.

Leedi Randolphil oli tollal abiellumisega palju kiirem kui miss Plowdenil. Märtsi keskel tuli ta laevaga tagasi Inglismaale, haavatud pardal. Varsti pärast seda abiellus ta George Cornwallis-Westiga, kes oli Winston Churchillist vaid kaks nädalat vanem. See liit, mis pidas vankuvalt vastu kolmteist aastat, ei tõstnud leedi Randolphi üldist positsiooni.

Operett Lõuna-Aafrikas kestis vahepeal edasi. Churchilli etteastete hulgas oli jalgrattasõit tsiviilülikonnas läbi Johannesburgi kesklinna, kui see oli veel osaliselt buuride käes. Selle külmaverelise retkega tõi ta tähtsa teate kindral Robertsile, kes hakkas temasse seetõttu leebemalt suhtuma. Samuti aitas ta Robertsil vähendada tolle peakorteris hertsogite naljakat askeldamist. See tuletas meelde rida „hertsogid olid nagu kolm penni” W. S. Gilberti üksteist aastat varem valminud koomilises ooperis „Gondoljeerid”. Neid oli tõepoolest kolm: Norfolk, Marlborough ja Westminster. Churchillil õnnestus vabastada Roberts mõneks ajaks kahest viimasest. Nad saatsid teda vaheldumisi mitmetel ekspeditsioonidel nagu nelikümmend aastat hiljem Downing Streeti erasekretärid. Remark opereti libretos oleks võinud kõlada: „Tuleb Churchill, saatjateks kaks hertsogit.” Kui ta saabus kerge galopiga Pretoriasse ning külastas oma vana kinnipidamispaika, saatis teda Marlborough. Kui ta sõitis koduteel Kaplinna, sõi ta rongis koos Westminsteriga parajasti hommikueinet (sellised olid ilmselt sõjaaegse reisimise mugavused), kui rongi rünnati. Churchill, jäädes nagu alati truuks oma mittesõjaväelase staatusele, tulistas buuride pihta oma viimased lasud. Tõenäoliselt ei tabanud ta kedagi.

Neil viimastel kuudel tulistas ta samapalju sõnade kui kuulidega, kuid paljud tõlgendasid tema sõnu pigem buurimeelsete kui – vastastena. Durbanist oli ta saatnud „Morning Postile” jaanuaris telegraafi teel järgmise sõnumi: „Kogu olukorda hinnates oleks narr mitte mõista, et me sõdime hirmuäratava vastasega. Pürjelite kõrged hingeomadused suurendavad nende tublidust. … Meil tuleb faktidele silma vaadata. Üks buuri ratsanik on väärt kolm kuni viis regulaararmee sõdurit.” Ning mõne silmis patustas ta taas, öeldes märtsis, et „järgnema peab suuremeelne andestamispoliitika” isegi Natali buuride suhtes, kes polnud mitte sõda kuulutanud, vaid mässu tõstnud. „Rahu ja õnn tuleb Lõuna-Aafrikasse vaid hollandlaste ja brittide segunemise ja üksmeelega, sest need peavad Briti võimu all igavesti kõrvuti elama. …”110 Isegi see viimane fraas tema „võitjate suuremeelsuse” hoiakus kutsus esile kriitikatormi.

Kui Churchill pärast katkestatud rongisõitu Kaplinna jõudis, peatus ta seal vaid niikauaks, et anda muidu enesekindlale Sir Alfred Milnerile ülevaade oma seisukohtadest ning käia tema ja Westminsteri hertsogiga šaakalijahil. Seejärel sõitis ta „Dunottar Castle’iga” koju. See oli juhtumisi sama laev, mis oli ta seitse kuud tagasi Kaplinna toonud. Noore ja tormaka mehena polnud ta neil kuudel kindlasti laiselnud. Tema vaprus, häbematus ja mõju olid olnud märkimisväärsed. Ta oli kahekümneviiesena saanud peaaegu maailmakuulsaks. Tulevikus äratas kõik, mida ta tegi või ütles, kindlasti tähelepanu, isegi kui temaga nõus ei oldud ja teda ei imetletud.