Читать книгу Churchill - Roy Jenkins - Страница 4

4. husaarirügement tuli Bombays laevalt maha 1896. aasta oktoobris. Churchill saabus Indiasse niisiis Briti impeeriumi kõrgajal, kaheksa kuud enne kuninganna Victoria teemantjuubelit. Ent oma ajaviidetelt ja mõtetelt polnud ta kaugeltki tüüpiline ratsaväeohvitser. Tal oli impeeriumist ja monarhiast väga romantiline pilt, kuid ülejäänus oli ta omasugustele peaaegu täielik vastand. Ta ei hoolinud hästikorraldatud jõudeelust. Ta teadis, et tema haridus ja teadmised on puudulikud, ning tahtis neid parandada. Ta suhtus vaistliku põlgusega sõjaväelaste tavatarkusesse ning tihti ka kuulsate väejuhtide sõjalistesse võimetesse. Tahtmata kaugeltki olla ohvitserkonna tüüpiline liige, kes teenib kiitust oma viisaka kuulekusega, oli tema peamine soov tõmmata endale võimalikult suurt tähelepanu nii kohapeal kui ka maailma mastaabis.

Lisaks kannatamatule meelelaadile oli tal küllalt taipu näha, et tema tulevik ei tõota usinat pürgimist kaptenist majoriks, siis koloneliks ja võib-olla ka kindraliks. Tema peamine sõjaline voorus oli isiklik vaprus, mida tal oli küllaldaselt. Ta armastas ohtusid ja see andis talle hulljulguse, mis oli imetletav, kuid tegi tol eluperioodil temast komandöri, kes annab enesekindlust vaid käputäiele meestele. Talle meeldis hirmsasti polo (ainus pallimäng, mis on kogu elu temas huvi äratanud) ning see oli peaaegu ainus asi, mis teda ametivendadega ühendas. Kuid see, mis ajas teda mängima järgemööda mitut 8-minutilist perioodi, polnud mitte soov lõõgastuda, vaid võistlusvaimu jõupingutus.

Tolle kalduvuse tõttu oli India Churchillile hea meretagune teenistuskoht. Hetkest, mil tema rügement Bombaysse saabus, võttis ta kõike särtsakalt ja paatosega. Tema kannatamatus pärast 23-päevast merereisi maale pääseda oli nii suur, et lõppes parema õla nihestusega, sest ta üritas läbematult end maabumissillalt libedale sadamatrepile vinnata. Selle nihestuse oleks võinud kergelt paika panna, kuid see jäi talle külge kogu eluks ning lõi ootamatutel ja sobimatutel hetkedel ikka jälle välja. Ta väitis, et ükskord pidi see äärepealt välja lööma siis, kui ta tegi Alamkojas liiga tormaka žesti.

Kolmandal õhtul pärast Indiasse jõudmist kutsuti Churchill koos teise nooremohvitseri ja kolme vanemohvitseriga Bombay valitsuspiirkonna kuberneri lord Sandhursti juurde õhtust sööma. Kolmkümmend aastat hiljem kirjutas Churchill sellest pilkava liialdusega:

Kui kuninganna terviseks oli joodud ja õhtusöök läbi sai, võttis Tema Ekstsellents heaks küsida mõnedes asjades minu arvamust, ning arvestades tema suuremeelse külalislahkusega, arvasin ma, et oleks kohatu, kui ma talle täit vastust ei anna. Ma ei mäleta, millistes Briti ja India suhete küsimustes ta mult nõu küsis, mäletan vaid, et vastasin ohtrasõnaliselt. Hetketi paistis ta tõepoolest tahtvat ka omi mõtteid jagada, kuid ma arvasin, et oleks tänamatu talle nii palju tüli teha, ning ta andis meeleldi järele. Et me kodutee laagrisse ikka üles leiaksime, saatis ta oma adjutandi lahkelt meiega kaasa.25

Churchill ja 4. husaarirügement saadeti seejärel rongiga Bangalore’i ja Lõuna-India peamisesse sõjaväebaasi Aldershotti, mis asus 3000 jala kõrgusel ning kus kliima ja rügemendi elutingimused olid väga soodsad. Ta asus koos kahe nooremohvitseriga elama suurde bangalosse, kus nende vajaduste eest hoolitses hulk hindudest teenreid. Tema kohustused võtsid tavaliselt vaid kolm tundi päevas ning kell pool üksteist hommikul oli kõik valmis. Peale nende varaste hommikutundide ja õhtupoolikuse polomängu oli ülejäänud osa päevast vaba.

4. husaarirügement jäi Indiasse kaheksaks ja pooleks aastaks, Churchill aga oli seal tegelikult vaid üheksateist kuud, mille sisse jäid kaks mõnekuulist reisi Londonisse, kaks talvist käiku Calcuttasse, kuhu jõudmiseks kulus neli päeva, võiduka meeskonna sõit Hyderābādi poloturniirile ning osalemine ohtlikul, kuid ajakirjanduslikult produktiivsel ekspeditsioonil India loodepiirile.

Neist rahututest perioodidest märkimisväärsem oli aga see, kuidas ta veetis Bangalore’is aega rahulikel kuudel. Samal ajal kui ta käitus ülima enesekindlusega asekuninga, Bombay kuberneri ja kahtlemata ka oma ülemuse ees, pidades endastmõistetavaks, et tal on jumalik õigus olla kohal maailma kõigis sõjategevusega seotud paikades ning lastes emal niite tõmmata, et sinna pääseda, leidis ta, et tema haridus on tõsiselt puudulik ja sellega tuleb midagi ette võtta. See oli ilmselt hetk, kus Winston Churchilli erakordsed ja paradoksaalsed omadused, mis kokkuvõttes tegid temast suurmehe, end esmakordselt selgelt näitasid. Need omadused olid enesekindlus ja enesekesksus. Olles veendunud, et ta on (või vähemalt peaks olema) saatuse poolt äramärgitud mees, polnud tal mingit soovi veeta oma päevi koos vaimselt loidude nooremohvitseridega. Ta mõistis, kui paljusid asju ta ei tea. Ja tal oli tahtejõudu, et püüda oma vajakajäämisi ebasoodsas olukorras ja naiivsete meetoditega parandada.

Ta mängis mõttega ohvitseriamet maha panna ja minna Oxfordi, kuhu astumisega ta oleks tol ajal umbes viis aastat hiljaks jäänud. Vähemalt oleks see kurnanud perekonna rahalisi ressursse vähem kui elu 4. husaarirügemendis. 1897. aasta jaanuaris kirjutas ta emale (täielikult säilinud kirjavahetus emaga oli sel perioodil olulisem kui kooliajal): „Ma kadestan Jacki, kes saab ülikoolis liberaalse hariduse.26 Ma leian, et minu kirjanduslik maitse paraneb päev-päevalt, ja kui ma ainult oskaksin ladina ja kreeka keelt, lahkuksin sõjaväest ning püüaksin saada kraadi ajaloos, filosoofias ja majandusteaduses. Kuid ma ei suuda enam ladina proosat analüüsida. Milline saatuse vingerpuss, et mina pean olema sõdur ja Jack on ülikoolis.”27

Ema aga ei julgustanud teda teelseisvatest klassikalistest keeltest jagu saama ning ta otsustas ülikoolikursuse kodus läbi võtta. Selles tuli leedi Randolph talle appi ning saatis talle postiga nõutud raamatuid. Esialgu piirdusid poja maitse ja seetõttu ka soovid vaid Gibboni ja Macaulayga. Ema saatis talle kaheksaköitelise „Rooma riigi allakäigu ja languse” ning seejärel kaksteist köidet Macaulayd – kaheksa köidet ajalugu ja neli esseesid. Poeg luges need kõik läbi, pigem rahulikult kui kiirustades. „Viiskümmend lehekülge Macaulayd ja kakskümmend viis lehekülge Gibbonit iga päev,” kirjutas ta veebruaris. Üldiselt jättis Gibbon talle parema mulje – Macaulay „pole pooltki nii soliidne”.28 Kuid ta leidis neis mõlemas voorusi: „Macaulay on selgejooneline ja jõuline – Gibbon väärikas ja mõjukas. Mõlemad on paeluvad ja näitavad, kui tore keel see inglise keel on – meeldiv nii erinevates stiilides.”29 Kuigi „meeldiv” võib paista Churchillil selles kontekstis üllatavalt väheütlevana, pole suurt kahtlust, et mõlemal autoril oli tema kirjutistele ja kõnedele püsiv mõju, kui erinevad nad oma stiililt ka ei olnud.

Väljaspool seda ilukõnelist paari oli tema teadmistejanu sama kustutamatu, kuid mitte nii vahettegev. Teda lõbustas ja erutas Winwood Reade’i „Inimese märtrikannatused”, väga kahtlase püsiva väärtusega poolfilosoofiline (ja usuvastane) teos. Churchilli eneseharimisprogramm sarnanes veidral kombel temast täiesti erineva inimese omaga, kes siiski jõudis välja sama kõrgesse poliitilisse ametisse ning kellest Churchill ligi viiskümmend aastat hiljem märkimisväärselt lugu pidas, nimelt Harry S. Trumani omaga. Truman luges noore mehena väga palju elulugusid. Ta oli eriti tugev mitte ainult Ameerika presidentide, vaid ka Rooma keisrite ning kõigi aegade suurte väejuhtide elulugudes. Kuid ta luges neid üksi ilma õpetajata. Selle tulemusel teadis ta küll, kuidas paljud pärisnimed kirjutatakse, kuid ei osanud neid õigesti hääldada ning võis lagedale tulla üsna üllatavate variantidega. Churchillil sellist probleemi ei olnud. 4. husaarirügemendi ohvitseridel ei pruukinud olla sügavaid teadmisi ajaloost ja klassikalisest kirjandusest, kuid nad teadsid, kuidas nimesid, millest nad kuulnud olid, hääldatakse. Kuid analoogia pidas paika teises mõttes: ei Churchillil ega ka Trumanil polnud varases elus kedagi, kes oleks üksinduses ja vaevaga kogutud teadmiste nurki silunud. Kui Truman ei osanud nimesid hääldada, siis Churchill pidas tähtsaks raamatuks „Inimese märtrikannatusi” (mis oli tema koloneli lemmikteos).

Suuremas osas piirdusid tema ekskursioonid väljapoole Gibboni ja Macaulay soliidset baasi selliste klassikaliste teostega nagu Adam Smithi „Rahvaste rikkus”, Charles Darwini „Liikide tekkimisest”, Platoni „Riik” Jowetti tõlkes ning Henry Hallami (Gladstone’i ja Tennysoni vastastikust armukadedust õhutanud saatusliku noormehe isa) „Inglismaa põhiseaduse ajalugu”. Lisaks neile tohututele alusteadmistele pumpas Churchill oma veenidesse lahjendamata (ja seedimata) poliitilisi fakte. Ta lasi emal saata endale kakskümmend seitse köidet „Aastaregistrit” ning uuris neist tähtsamate parlamendidebattide ja seadusloome üksikasju alates Disraeli teise valitsuse aastatest 1874–1880, kui ta oli alles väike laps. Seejärel võttis ta tulemused kokku ning andis neile oma hinnangu, kuidas tema oleks neis asjus rääkinud ja hääletanud. See oli muljetäratav poliitiline tõlgendustöö, mis osutas tema püüdlikkusele ja kinnitas, et ta peab valmistuma tähtsaks rolliks, ehkki tal oli veidi imelik arusaam, kuidas seda kõige paremini teha.

India-perioodi kirjavahetus emaga oli tähtis veel kolmes mõttes. Esiteks ei takistanud Churchilli positsioon algaja intellektuaalina tal vähimaltki anda üldistavaid kommentaare inimeste ja probleemide kohta. Näiteks 1. jaanuaril 1897, pikal rongisõidul tagasiteel Calcuttast, kus ta oli jõulud veetnud, kirjutas ta põlglikult libaraalide poolt ametisse nimetatud asekuninga kohta: „Elginid on siin väga ebapopulaarsed ja näitavad end pärast Lansdowne’e väga halvast küljest. Häda on selles, et radikaalne valitsus elab pärast seda edasi. Kõik riigi olulisemad ametikohad tuleb täita kokkukraabitud liberaalidest peeridega. Ja nüüd ongi Elgin asekuningas. Mulle räägiti, et nad on liiga paindumatud ja sõnades suurejoonelised – ning „Calcutta seltskond” ei leia sõnu nende kirjeldamiseks.”30

Saatuse iroonia tahtel sai Churchillist kõigest kaheksa aastat hiljem Campbell-Bannermani valitsuses ministriabi ja lord Elgin oli kolooniate minister, tema ülemus. Võib-olla polnud Elgin talle Calcuttas küllalt tähelepanu pööranud. Kuid Churchilli innukas poolehoid tooridele 1897. aastal ei pannud teda selle partei tõusvaid tähti imetlema. Kaheksa nädalat hiljem kirjutas ta:

Tooride partei juhtide hulgas on kaks meest, keda ma põlgan ja jälestan poliitikutest üle kõige: mister Balfour ja George Curzon. Üks neist – jõuetu, laisk poodiumiküünik – on konservatiivide partei hädine marionettjuht, teine poliitika rikutud pailaps – endast palju arvav ja teenimatust edust ülbe mees – on tüüpiline Oxfordi peenutseja. Selle paari kraesse tuleb kirjutada kõik viimase 15 kuu kuritegelikud segadused.

Nende juhti kohtles ta veidi, kuid mitte eriti paremini. „Lord Salisburyt, võimekat ja jonnakat meest, kellel on riigimehe aju ja muula tundlikkus, on õhutatud taktitult vusserdama, kuni kõik ühtsusvalitsuse liikmed ja peaaegu kõik valitsused Euroopas on üles ärritatud või solvunud.”31

Pärast neid seisukohavõtte pole ehk üllatav, et 6. aprillil kirjutas ta: „Kui ma oleksin Alamkojas, läheksin vastasseisus [meie makjavellistliku valitsusega] ükskõik kui kaugele. Ma olen liberaal kõiges, aga mitte nime poolest. Minu vaated tekitavad selles vagas kambas õudust. Kui ei oleks autonoomiat, millega ma kunagi ei lepi, läheksin parlamenti liberaalina. Nüüd aga on tooride demokraatia standard, mille alla ma pean end mahutama.”32 Kolm kuud hiljem, kui ta oli kodus puhkusel, mille oli saanud pärast Indiasse saabumist tähelepanuväärselt ruttu, lasi ta selle standardi all kutsuda end pidama oma elu esimest avalikku kõnet. See sündis Bathi kandis konservatiivide kõrvalorganisatsiooni Primrose’i Liidu peol. See oli hea poliitiline kõne, hästi sõnastatud, üsna huvitav ja paljude aplausikohtadega. Sellest kirjutati üsna pikalt ajalehes „Bath Daily Chronicle” ning peaaegu sama pikalt Londoni „Morning Postis”. Kuid see ei lasknud paista, et ta on „liberaal, välja arvatud nime poolest”. „Briti töömehel on rohkem loota tooride demokraatialt kui radikalismi kuivanud vihmaveetorult”33 oli ehk tema kõige olulisem lause.

Teine teema, mis domineeris kirjavahetuses emaga, oli raha. Siin, erinevalt poliitilistest hinnangutest, oli jäme ots leedi Randolphi käes. Tema kõige noomivam kiri kannab kuupäeva 26. veebruar (1897). Päev varem oli Churchill leebelt halvustanud Balfouri ja Curzonit. Kiri algab kurjakuulutavalt: „Ma istun oma iganädalast kirja kirjutama väga ebaharilike tunnetega.”

Tavaliselt teen seda rõõmuga, kuid seekord on vastupidi. … Ma käisin täna hommikul Coxis ja sain teada, et Sa oled ette ära kasutanud mitte ainult kogu oma selle kuu osa, vaid 45 naela – ja nüüd veel see tšekk 50 naelale – ja Sa teadsid, et sul pole pangas midagi. Direktor ütles mulle, et nad on Sind hoiatanud, et ei lase sul pangaarvet ületada, ja järgmine post tõi selle tšeki. Ma pean ütlema, et see on sinust väga halb – Sa peaksid ausalt öeldes teadma, et sõltud minust ja ma annan Sulle niipalju kui võimalik, rohkem kui võin endale lubada. … Kui Sa ei suuda minult saadud aastase summa ja oma aastase palgaga ära elada, pead 4. husaarirügemendist ära tulema. Ma ei saa aastast summat suurendada.34

5. märtsil tuli ema selle teema juurde tagasi avameelse täpsusega: „2700 naelast aastas [tänapäeva vääringus umbes 135 000] 800 läheb teile kahele, 410 maja ja tallide rendile ning mulle jääb kõigeks muuks – maksud, teenrid, hobused, toit, rõivad, reisid – 1500 naela ning nüüd pean ma veel laenatud raha intresse maksma. Mul on tõepoolest hirm tuleviku ees.”35 Ning 25. märtsil kirjutas ta uuesti, kahtlemata vaid juhuse tahtel Monte Carlo Hôtel Metropolist, et viimane kiri oli saabunud „halval hetkel, kui ma olin ebaharilikus rahapuuduses”.36 Churchill lasi neil kurtmistel targalt endal mööda külgi maha joosta. See, et Inglismaalt Indiasse jõudis post kolme nädalaga, võttis teravused mõningal määral maha. Kui kiri kohale jõudis, võis ema meeleolu olla muutunud. Neist surveavaldustest tuletas ta kaks kindlat reeglit, mida kogu ülejäänud elu truult järgis. Esimene oli see, et kulutused peaksid sõltuma (heldelt tõlgendatult) pigem vajadustest kui ressurssidest. Ta pidas seda Dickensi mister Micawberi kuulsat elutarkust kogu aeg meeles. Teiseks arvas ta, et kui lõhe sissetulekute ja kulutuste vahel läheb ebamugavalt suureks, tuleb alati südilt pigem suurendada sissetulekuid kui vähendada kulutusi.

Selline elurõõmus arusaam finantsraskustest andis kirjavahetuses emaga ainet kolmandale teemale. Selleks oli poja soov, et ema kasutaks kogu oma mõjuvõimu, et poeg saadetaks kõigisse maailma sõjakolletesse. See tuli osalt tema rahutust seiklejavaimust ja osalt sellest, et iga „kirjaga” (nagu rindelt saadetud artikleid siis nimetati) „Morning Postile” või „Daily Telegraphile” võis ta teenida 15 või 20 naela. Pole vähimaidki tõendeid sellest, et leedi Randolph pakkus kunagi oma võlusid Sir Bindon Bloodile või Sir Herbert Kitchenerile või lord Robertsile, kellest vähemalt kaks poleks neist võib-olla ära öelnud, või oleks tahtnud arvata neid George Moore’i liialdatud „kahesaja” hulka, kuid jääb mulje, et Winston Churchill tahtis kasutada kõiki kavalusi, et pääseda impeeriumi piiride kõige ohtlikumatesse lõikudesse.

Oma esimesed sõjakogemused sai ta aga pigem Hispaania impeeriumi kahanevates kui Briti impeeriumi laienevates piirides. 1895. aasta sügisel, varsti pärast teenistust husaarirügemendis, suundus ta Kuubale, et näha sissisõda, mida hispaanlased vaheaegadega pidasid kohalike „mässulistega”. Tema isa vana kolleeg Nelikparteis Sir Henry Drummond Wolf, kellest oli saanud suursaadik Madridis, pidi nõutama Churchillile ja tema nooremohvitserist kolleegile Reggie Barnesile (hiljem kindralmajor) juurdepääsu lahinguväljadele, et jälgida Hispaania vägede tegevust. Winston Churchill tähistas oma kahekümne esimest sünnipäeva hajusa tule all. Seda pidas ta väga sobivaks sündmustekäiguks. Ja tema emal oli selles oma roll, sest Churchill ja Barnes olid kohtunud New Yorgi sadamas Bourke Cockraniga, kes kahtlemata oli üks leedi Randolphi edukatest imetlejatest ning sama kahtlemata Ameerika sajandivahetuse huvitav poliitik. Ta valiti 1890. aastal Esindajatekotta ning tahtis 1892. aastal saada Grover Clevelandi asemel demokraatide presidendikandidaadiks. 1895. aastal vahetas ta poolt ning 1896. aastal toetas vabariiklaste presidendikandidaati McKinleyt. Ta oli (mõistagi) rikas. Ta oli pooleldi Idaranniku härrasmees ja pooleldi Tammany Halli politikaan. Ta oli hea kõnemees ja täiuslik poliitik, kellelt Churchill palju õppis ning kellega pidas kirjavahetust veel kaua aega pärast nende kohtumist kai ääres.

Cockran jättis Churchillile sügava mulje. Juba 1932. aastal, kui Churchill pani kokku esseedekogumiku pealkirjaga „Mõtteid ja juhtumusi”, kirjutas ta:

Pean ütlema, et see tähelepanuväärne mees jättis mu harimatusse hinge tugeva mulje. Ma pole kunagi näinud kedagi temasarnast või temaväärset. Oma suure pea, säravate silmade ja muutuva näoilmega nägi ta välja nagu Charles James Fox oma portreedel. Mul polnud õnne ühtki tema kõnet kuulda, kuid oma jutu tuumakuselt, ümaruselt, vastuolulisuselt ja mõistetavuselt ületas ta kõik, mis ma olin kuulnud.37

Cockran viis Churchilli oma 5. avenüü korterisse, mis asus otse Central Parki kagunurgal. See oli 1890. aastatel äärelinn, kuhu 1900. aasta paiku kerkis vana Savoy Plaza hotell ning 1968. aastal General Motorsi hoonetekompleks. Cockran andis Churchilli auks esimesel õhtul ergutava õhtusöögi ning lahutas ta meelt üldiselt nii huvitavalt ja heldelt, et külalisele jäi New Yorgist põnev mulje. „See on suurepärane maa, mu kallis Jack,” kirjutas noormees oma vennale.38 Ja emale kirjutas ta: „Nad hoolitsevad meie eest siin heldekäelise külalislahkusega. Meid võetakse vastu kõigis klubides ning üks paistab kadestavat teist, püüdes meie aega siin meeldivaks teha …”39 New Yorgi elektrivalgusel oli sel sügisnädalal enne tema kahekümne esimest sünnipäeva tema tulevases elus tõenäoliselt isegi suurem tähendus kui tuleristsetel Kuubal. Et see mulje Ühendriikide tulevasele aukodanikule nii tugev jäi, on suures osas Bourke Cockrani teene.

Churchilli teine sõjaline julgustükk leidis aset Afganistani ja India piiri lähedal Swāti orus, kus Malakandi välijõud sõdisid mässuliste pataanidega. Ta kuulis uudist, et on puhkenud ülestõus ning kohale saadetakse kolmest brigaadist koosnev Briti karistusekspeditsioon, „Goodwoodi murul ilusa ilmaga”40 1897. aasta juuli lõpus. Ekspeditsiooni pidi juhtima sobiva nimega Sir Bindon Blood, kes tollal oli kindralmajor ning kel õnnestus hoolimata sellest, et ta kuni erruminekuni 1907. aastal osales kõigis sõdades alates 1879. aasta Suulu sõjast, elada üheksakümne seitsme aasta vanuseks. Ta suri viis päeva pärast seda, kui Churchillist sai 1940. aastal peaminister. Tal oli nagu Churchillilgi võime ühendada hulljulge ohtudeotsimine pikaealisusega. Olulise tähtsusega oli tollal see, et umbes aasta varem oli Churchill kaubelnud Bloodilt ühel aiapeol välja kergekäelise lubaduse, et kui too peaks kunagi veel mõnd ekspeditsiooni juhtima, lubab ta noorel husaarikornetil kaasa tulla.

Et see lubadus oli antud möödaminnes, ei heidutanud Churchilli. Kaks ööpäeva pärast uudise kuulmist Goodwoodis oli ta telegrafeerinud Sir Bindonile, kuid polnud vastust saanud ning katkestas oma puhkuse kaks nädalat varem ja sõitis Charing Crossi vaksalist India postirongiga Brindisi. „Ma jõudsin hädavaevu rongile, kuid jõudsin sinna parimas meeleolus.”41 Tema ärev reis kestis üle kuu aja. Kui ta ka Brindisis ega Adenis Bloodilt vastustelegrammi ei saanud, tema meeleolu pisut langes, sest Punane meri oli „lämbe” ja laevas ei olnud ei talutavat toitu ega korralikku ventilatsiooni. Kuid meeleolu tõusis uuesti, kui ta sai Bombays Bloodilt kahemõtteliselt julgustava telegrammi: „Väga raske; vabu kohti pole; tulge korrespondendina; proovin teid sisse sokutada. B. B.”42 Sellest ning pärastisest samas vaimus kirjast piisas, et noormees asus 36-tunnisele teekonnale Bangalore’i, et veenda oma järeleandlikku koloneli, et too tal minna laseks (noorte ohvitseride sõjakas vaim ja kogemused olid arvatavalt tervitatavad) ja saadaks ta veel raskemale teekonnale põhja, kaasas vaid „tentsik ja sõduri varustuskomplekt”.

Ta läks Bangalore’i raudteejaama ja küsis pileti Nowsherasse, kust Malakandi ekspeditsioon pidi rongiga teele asuma, kuid mis kõlas peaaegu nagu „ei kuskil” (nowhere). Jätkame tema enda sõnadega:

Mul jätkus uudishimu küsida, kui kaugel see on. Viisakas hindu [piletimüüja] uuris raudtee sõiduplaani ja vastas kiretult, et 2028 miili. … See tähendas viiepäevast teekonda kõige hullemas kuumuses. Ma olin üksi, kuid mul oli hulk raamatuid ja aeg möödus üsna meeldivalt. Need suured nahaga ääristatud India raudteevagunid, mille aknad olid pimestava päikese eest kinni kaetud ning mida märgadest õlgedest tiivik hoidis kenasti jahedad, olid kohalikele tingimustele hästi kohandatud. Ma veetsin viis päeva hämaras polsterdatud kupees, lugedes enamasti lambi või kiivalt sisselastud päikesekiire valgel.43

Tema kindel soov näha lahingut oli vastupandamatu.

Millised olid selle soovi motiivid? Samasugused nagu enamikul temasugustel. Ratsaväe nooremohvitserid olid kuninganna teemantjuubeli ja Briti impeeriumi kõrgaja aastal enamasti vaprad ning tahtsid saada lahingukogemusi, medaleid ja „pandlaid”. Kuid vähesed neist pingutasid nagu Churchill ning reisisid nagu tema ühtjärge peaaegu viis nädalat ja omal kulul, et sõtta pääseda. Neil jäi puudu nii energiast kui ka jultumusest. Kuulsusejanu kannustas Churchilli pidevalt ning parim tee kuulsusele olid tollal tema meelest tema kirjutised. Ta oli hea meelega valmis minema välja suurele riskile, et saada mõni hea lugu. Sõda, millest ta osa võttis, oli ohtlik ja jõhker. Ajakirjanduse vaatevinklist polnud tal suuremat edu. Teda akrediteerisid (India) „Pioneer” ja „Daily Telegraph”. Kuid viimane neist maksis talle vaid 5 naela (tänapäeva vääringus 250) veeru eest, tema aga oli mõne kuu eest lootnud saada 15 või 20 naela.

Tähtsam kui need artiklid oli aga asjaolu, et Swāti orus ja selle ümbruses saadud kogemused andsid tema esimese raamatu, mis kandis pigem täpset kui kujutlusvõimelist pealkirja „Malakandi välijõudude lugu”. Ta oli Bloodi ja tema sõdurite juures umbes kuus nädalat. Bangalore’i tagasi jõudis ta oktoobri keskel (1897). Vist igaüks peale Winston Churchilli oleks siis mõne kuu puhanud, tüüdanud kaasohvitsere juttudega oma seiklustest ning kohanenud uuesti rügemendi rutiinse eluga. Tema aga oli aasta lõpuks saanud valmis ja saatnud postiga emale 85 000-sõnalise (lühikese romaani maht) raamatu sõjast. See saavutus oli seda märkimisväärsem, et tol sügisel töötas ta vaheldumisi ka oma ainsa ilukirjandusliku teose „Savrolaga”, mis oli umbes sama pikk.

Leedi Randolph lasi raamatu (väga kiiresti) kirjastada Longmanil ja korrektuuri lugeda (väga lohakalt) Moreton Frewenil. Too inglise-iiri härrasmees oli abielus tema õe Claraga ning oli hiljem lühikest aega Corki krahvkonna parlamendisaadik. Raamat pälvis suurt tähelepanu, mis peaaegu alati oli heakskiitev, välja arvatud kurtmised trükivigade ja mõnede kohatute kirjavahemärkide üle, mis olid samuti Freweni pandud. „Athenaeumis” ilmunud arvustuses öeldi, et „tundub nagu oleks Napieri stiilsetele lehekülgedele pannud kirjavahemärke mõni hull korrektor”. „Hullu korrektori” töö võttis Churchillilt alguses peaaegu kogu rõõmu, mida raamatu üldine edu talle tõi. „Ma kisendan pettumusest ja häbist, kui neile koledatele vääratustele mõtlen,” kirjutas ta emale 1898. aasta mais.44 Kuid umbes 600 naela (30 000), mis ta teenis, oli tema hingele nagu palsam. See õhuke köide (peaaegu kõik Churchilli hilisemad teosed olid palju sõnaohtramad) kujutas endast paeluvat ja ilmekalt kirjutatud reportaaži, näidates autori head jutustamisannet. Raamatu lõpus oli ka sugugi mitte ebaküps mõtisklev peatükk. Kõik see oli pühendatud Sir Bindon Bloodile. Muidugi tuli tähelepanu ja osaliselt kiitus, mida raamat pälvis, Churchilli kõlavast nimest. Autor sai imetleva kirja isegi Walesi printsilt, kes muidu polnud eriline raamatusõber. „Ma lugesin seda suurima huviga ning arvan, et kirjeldused ja keel on üldiselt suurepärased. Kõik loevad seda ja ma kuulen selle kohta vaid kiitvaid sõnu.”45 Kuid kiri lõppes soovitusega „jääda armeesse” ja mitte kiirustada parlamendisaadikuks saamisega.

Romaani kirjutas Churchill „Malakandi” kõrvalt. Ta alustas seda lämbel teekonnal India loodepiirile. See oli järjekordne näide tema rahutust energiast isegi kõige ebasoodsamates tingimustes. Ta ütles emale, et oli saanud viis peatükki valmis enne Bangalore’ist Nowsherasse jõudmist. Siis pandi teos kõrvale. Kuid ta tuli selle juurde tagasi kohe, kui „Malakand” oli kaelast ära, ning teatas 26. mail (1898) kirjas vennale, et on selle lõpetanud. See oli jälle lühike teos, isegi lühem kui „Malakand”. Esialgu kandis see sootuks erinevat pealkirja „Riigiasjad”, mis püsis vähemalt kaheksateist kuud pärast esialgse idee tekkimist. „Savrola” oli oma olemuselt briti „võtmega romaan” (kuigi võtme leidmine ei nõudnud suurt tarkust), mille tegevus toimus mingis Balkani riigikeses. Kangelanna Lucile, kes abiellus mitte küll päris pahelise, kuid elukauge diktaatori Moralaga, prototüübiks arvatakse olevat olnud leedi Randolph. Tema sära meenutab mutatis mutandis pisut John Henry Newmani unustamatut Saint Philip Nerit 16. sajandi Roomas.46 „Välismaa printsid ei avaldanud talle austust mitte ainult kui Euroopa kõige kaunimale naisele, vaid ka kui suurele poliitikategelasele. Tema salong oli täis kõigist riikidest pärit kuulsaid mehi. Tema pühamut külastasid riigimehed, sõjaväelased, poeedid ja kirjamehed,”47 kirjutab Churchill „Savrolas”.

Kuid võrdlus prototüübiga pole perfektne. Lucile’i on kujutatud palju taevalikuma ja kindlasti karskema naisena, kui oli leedi Randolph. Pealegi, kui naine armastuse huvides hülgab Morala läbematuma võluga Savrola kasuks, kes kahtlemata on Winston ise, oleks see lugu veidi verepilastuslik. See tunne tugevneb ja saab peaaegu hamletlikuks, kui samastada Moralat lord Randolphiga. Üks kirjeldus toetab sellist vaatenurka: „Tema abikaasa oli südamlik ning ajal, mida ta riigiasjade ajamisest säästis, tema teenistuses. Need asjad polnud kuigi helged. … Tema näkku olid ilmunud tööst ja ärevusest teravad jooned ning mõnikord tabas naine kole väsinud pilgu, nagu inimesel, kes näeb vaeva ja näeb ometi, et tema töö ja vaev on asjatud.”48

Romaanis on pidevalt kohal ja mõjutab Savrola elu keegi „lapsehoidja”, missis Everesti taaskehastus. Savrolat ennast on portreteeritud väga ilmekalt. Ta on rahva poolel olev patriits. Tema meel on „keevaline, kõrgelennuline ja uljas”. „Elu, mida ta elas, oli ainuvõimalik, mida ta sai elada, ja ta pidi minema seda teed lõpuni. Lõpp tuleb sellisele mehele, kelle vaim on nii pingul, et leiab puhkust vaid tegevuses, rahulolu vaid ohus ja rahu vaid segaduses, sageli vara.”49

Raamatus on veidi kosmilist pessimismi, mis meenutab Gladstone’i kartlikku usku, mida õhutas inimkonna koledate väljavaadete mõistmine, ja midagi Balfouri kuulsast masendavast lõigust, kus ta kirjutab, et „meie päikesesüsteemi energia hääbub, päikese sära tuhmub ning panetunud maa ei talu enam rassi, kes on hetkeks häirinud tema üksindust. Inimene läheb alla auku ja kõik tema mõtted kaovad.”50 Churchill kirjutas (23-aastaselt): „Jahtumisprotsess jätkub: elu täiuslik areng lõpeb surmaga, kogu päikesesüsteem, kogu universum on ühel päeval külm ja elutu nagu kustunud tulevärk.”51 Ent kuigi ta jagas oma kahe kuulsa eelkäija eshatoloogilist nukrust, polnud tal (ja mingil määral ka neil) mingit kavatsust planeedi oodatavat tulevikku loiult oodata. „Auahnus oli motiveeriv jõud ja ta oli võimetu sellele vastu panema,”52 kirjutas ta Savrolast.

Ta ei kirjutanud „Savrolat” sugugi salaja, nagu paljud algajad romaanikirjanikud teevad. Ega ta polnudki tüüpiline algaja romaanikirjanik. Tema koju saadetud kirjad olid täis teateid töö edenemisest. Ja kaaslasi hoiti tema tegemistega kursis. Raamatus „Minu varane elu” on öeldud, et nad tegid mitu ettepanekut, kuidas „armastuse objekti stimuleerida”. Ta jättis suurema osa ettepanekutest, mis soovitasid seksuaalset kõdi suurendada, tähelepanuta, kuid ei pannud neid pahaks ja raamat on pühendatud „IV (kuninganna) husaarirügemendi ohvitseridele, kelle hulgas autor elas neli õnnelikku aastat”. Neli aastat vaheaegadega, kuid see ei anna põhjust kahelda tema soojade tunnete ehtsuses.

„Savrola”, mille ta kirjutas peaaegu sama kiiresti, kirjastati palju aeglasemalt (ja vähemate trükivigadega) kui „Malakand”. Teos ilmus kõigepealt nagu Dickensi või Trollope’i romaanid (pole halvad eeskujud) 1899. aasta maist kuni detsembrini osadena ajakirjas „Macmillan’s Magazine”. Raamatu kujul ilmus ta sama aasta novembris kõigepealt Ameerikas ning 1900. aasta veebruaris Inglismaal. See oli poolelukutselise kirjaniku – kes Churchill nüüd kindlasti oli – puhul hea mudel, mis kordus ka vahepealse raamatu „Jõesõda” avaldamisel. Selle juures välditi „Malakandi” ja „Savrola” ökonoomset mahtu ning see ilmus 1899. aasta novembris kahes köites mahuga 250 000 sõna. „Savrolat” loetakse jätkuvalt; uus väljaanne ilmus 1990. aastal. Kuid selle raamatu mõõdukas kuulsus tuleneb pigem autori nimest kui vastupidi. See on arvestatav, loetav ja huvitav (arvestades, kes autorist hiljem sai) noorpõlveteos.

„Jõesõda” viib meid Churchilli sõjaväelase- ja publitsistikarjääri järgmisesse ja keskmisesse etappi, mis möödus impeeriumi piirialadel. Teos kannab alapealkirja „Ajalooline ülevaade Sudaani tagasivallutamisest” ning selle haare erineb kahe teise raamatu omast. Seal üritatakse edasi anda objektiivset ajalugu, selle asemel et jutustada kangelastegudest, milles autor osales. Churchill ise tuleb mängu alles teises köites. Ka pühendus on kõrgetasemelisem. Teos on pühendatud „Markii K. G. Salisburyle, kelle targa juhtimise all on konservatiivide partei pikalt võimul püsinud ja riik õitsenud, kelle valitsuste ajal on toimunud ümberkorraldused Egiptuses ning kelle nõuandel Tema Majesteet otsustas käskida Sudaani tagasi vallutada”. Neist mõõdukatest, kuid ebaharilikult lipitsevatest sõnadest ei paista välja erilist liberalismi. Need näivad aga olevat esile kutsutud rohkem otsesest tänutundest kui tallalakkumisest. Ilma Salisburyta poleks Churchill tõenäoliselt sõjast osa võtnud. Egiptuse vägede serdaar (ülemjuhataja) – kelleks siis oli Herbert Kitchener –, kes juhtis ekspeditsiooni, mis võeti ette mahdi troonipärija vastu, kelle väed olid kolmteist aastat varem tapnud Hartumis kindral Gordoni, oli Churchilli võtmisele oma vägede koosseisu tugevalt vastu. Ta pidas teda ilmselt nooreks ninatargaks, kes „otsib avalikku tähelepanu” ja „jahib medaleid”. Churchill pidas neid arvamusi enda kohta tollal ebasõbralikeks. Ta kirjutas tulevasest „suurest sildikleepijast”: „Ta võib olla väejuht, aga mitte kunagi džentelmen.”53 54

Churchill surus 1898. aasta esimesel poolel järeleandmatu meelekindlusega läbi oma soovi osaleda Sudaani sõjakäigus. Ta viibis siis peamiselt Bangalore’is, kuid tegi jaanuari alguses taas pika reisi Calcuttasse ning võeti seal palju paremini vastu kui aasta eest. Isegi varem sõimatud Elginid (kelle juures ta seekord peatus, mis võiski olla tema meelemuutuse peapõhjus) pälvisid tema lugupidamise. Veebruari lõpus sõitis ta Delhi lähistel asuvasse Meerutisse järjekordsele poloturniirile ning läks sealt umbes 400 miili kaugusel asuvasse Peshāwari, lootes, et kindral Sir William Lockhart, kes asus juhtima Tirahi sõjakäiku veel ühe loodepiiri läheduses elava mässulise hõimu vastu, teda kaasa võtab. See oli riskantne samm, sest kui kindral Lockhart poleks talle vastu tulnud, poleks ta polopuhkuselt Põhja-Indiast õigeaegselt Bangalore’i tagasi jõudnud, mis oleks olnud distsipliinirikkumine. Lockhart aga oli vastutulelik ning võttis Churchilli oma staapi käsundusohvitseriks ja lubas tal isegi kanda staabiohvitseri punaseid paelu. Kuid kindral polnud nii sõjakas, nagu oli olnud Blood, ning võimaldas Churchillile vähem tegevust ja ohte. Ta sõlmis hõimupealikega kestva rahu ning aprilli keskel oli Churchill juba tagasi Bangalore’is, kuhu ta jäi kaheks kuuks, töötades „Savrola” kallal ning saates endiselt pealetükkivaid kirju kõigile, kes tema arust oleksid võinud täita tema soovi osaleda Sudaani sõjas. Kitchener oli juba võitnud Atbara lahingu, kuid Churchill pidas seda – nagu välja tuli, päris õigesti – vaid kasulikuks eelmänguks võitluses dervišide jõududega Omdurmanis.

Ta lootis, et jõuab veel õigel ajal. Veretust Tirahi ekspeditsioonist oli olnud niipalju kasu, et Churchill sai veel ühe pika puhkuse ning asus 18. juunil Bombayst laevaga teele. Tal oli oma puhkusega erakordselt vedanud. Isegi asekuningad pidid seda harilikult kaks ja pool kuni kolm aastat ootama. Tema aga oli Indias olnud kõigest kakskümmend kuud ja pääses juba teist korda koju. Alguses mõtles ta Egiptuses laevalt maha tulla ja kohe mööda Niilust üles sõita. Kuid juuni alguses pidi ta leppima sellega, et see pole võimalik. Ta oli saanud Londonist kindraladjutant Sir Evelyn Woodilt mingisuguse lubaduse, kuid kohapealne väejuht Kitchener ei tahtnud teda endiselt vastu võtta.

Teda haaras ka igatsus Inglismaa järele. „Ma ei saa loobuda kahenädalasest peatumisest Londonis,” kirjutas ta emale Bangalore’ist. „See on väärt mõned tühised krossid.” Ning siis lisas nagu oma õhina õhupalli puruks torgates: „Sa näed tõenäoliselt, et ma ei naudi seda tegelikult suurt. Schopenhauer ütleb [ilmselt liiga pealiskaudsel lugemisel], et kui sa midagi ootad, kasutad osa hetke naudingust juba ette ära. Ning seepärast valmistavad asjad, millest on palju oodatud, harilikult pettumuse. … Ma tulen siiski ja loodan, et Sa oled mul [Victoria] vaksalis vastas.”55 Niisiis otsustas ta külastada Inglismaad ning küsis, kas ta saaks korraldada Bradfordis (üks tema isa lemmikpaikadest) poliitilise koosoleku. Kuid samal ajal hoidis ta üht jalga kindlalt oma teisel sihil ning ütles, et oli „jätnud hindust teenri ja sõduri varustuskomplekti – telk, sadulad jne – Egiptusesse”. (Kuhu need jäid? Isegi kui pagasiruum Port Saidis võttis vastu varustuse, mis sai vaesest teenrist, kes jäeti peaaegu 3000 miili kaugusel kodust maale, mida ta polnud kunagi varem näinud?)

Tooride koosolek Bradfordis leidis aset 14. juulil ja kulges üsna edukalt. Taas kirjutati sellest „Morning Postis” väga hästi. Pole aga mingeid tõendeid selle kohta, et leedi Randolph oli pojal Victoria vaksalis vastas, pigem võib arvata vastupidist. Kuigi ta oli üldiselt virk kirjutaja, suhtus ta poja Inglismaal käikudesse kõheldes, osaliselt kulusid kartes (edasi-tagasi sõit maksis umbes 80 naela, tänapäeva vääringus ligikaudu 4000) ning osaliselt hirmust, et poeg lendab liblikana lillelt lillele, selle asemel et pikemat aega millestki kinni hoida, mis soliidseid tulemusi annaks.

Pealegi oli neil aasta alguses olnud kirja teel kõva tüli (muidugi raha pärast). Leedi Randolph tahtis laenata 14 000 naela, kahtlemata selleks, et hädapärased võlad ära maksta. See oleks olnud mõeldav vaid siis, kui Winston kirjutab alla teatud dokumentidele, mis, nagu ta arvas, tähendas seda, et tema lõplik sissetulek väheneb pärast ema surma 2500 naelalt 1800-le. „Ma kirjutan neile paberitele alla,” kirjutas ta 30. jaanuaril 1898,

puhtalt ja üksnes armastusest Sinu vastu. Ütlen otse, et ükski teine kaalutlus ei sunniks mind neile alla kirjutama. Siiski kirjutan ma neile alla kahel tingimusel, mida nõuavad ühtmoodi õiglus ja ettevaatlikkus. Esiteks: et Sa kohustud oma eluajal maksma mulle kindlalt 500 naela aastas, mida ma nüüd saan Sinu suva järgi. Teiseks: et Sa võtad Jackilt kirjaliku lubaduse, et ta täisealiseks saades võtab endale kohe rahalised kohustused, kindlustab oma elu ja jagab minuga võlakoormat.56

Vähemalt esimest tingimust ei täidetud. Kahju aga ei teinud mitte loomupärased perekondlikud rahalised vaidlused. Kaks päeva enne eespool tsiteeritud kirja oli Winston kirjutanud pooleldi leppivalt:

Kui asjast päris avameelselt rääkida, pole kahtlust, et me Sinuga oleme mõlemad ühtmoodi mõtlematud – pillavad ja ekstravagantsed. Me mõlemad teame, mis on hea, ja tahame mõlemad seda saada. Maksmine jäetakse tulevikku. … Mulle meeldivad kõik Sinu ekstravagantsused – isegi rohkem kui minu omad Sulle. See, kui Sa kulutad ballikleidi peale 200 naela, paistab mulle sama pöörane nagu Sulle see, kui ma ostan 100 naela eest uue poloponi. Ja ometi tundub mulle, et Sa pead saama selle kleidi ja mina oma poloponi. Kogu häda on selles, et me oleme kuradi vaesed.57

See, mis ta kirjutas kõigest kaks kuud hiljem, oli palju hullem: „Sa palusid mul rahaasjadele mitte vihjata ja ma nõustun Sinuga, et parem on seda afääri mitte pikendada. See on jätnud suhu halva maigu – ja ometi ei ole ma tulevikus teine kui see, kes olen praegu, ega tee muud, mida olen teinud. On piinav, et see asi on toonud meie ellu ebameeldiva külje. Kardan, et selle mõju võib olla püsiv.”58 Pole kahtlust, et tüli jättis ka Jennie Churchillile suhu halva maigu ja kevadel ei kirjutanud ta vanemale pojale peaaegu üldse. Aprilli keskel kurtis too pigem kaeblikult kui kibestunult ema viienädalase vaikimise üle ja palus tal kirjavahetust jätkata.

Kui Winston 2. juulil Inglismaale tagasi jõudis, võttis ema vaevaks – ükskõik kas ta tuli talle vaksalisse vastu või mitte – tema poliitilistele ja sõjalistele soovidele vastu tulla. Churchill kirjutas hiljem: „Oli palju meeldivaid lõuna- ja õhtusööke, millest võtsid osa tollased võimumehed, ning palavikulised läbirääkimised kestsid kaks kuud. Kuid kõik asjatult.” Koguti palju mõjukaid liitlasi alates peaministrist, keda vahendas kauaaegne Briti esindaja Egiptuses lord Cromer, ning kindraladjutant Sir Evelyn Woodist kuni ilmselt vähemolulise kuju leedi Jeune’ini, kelle abikaasa oli Ülemkohtu pärandvara, abielulahutuste ja admiraliteediosakonna eesistuja ja kes paistis olevat võtmetähtsusega vahendaja. Kuid Kitcheneri tuttav hirmuäratav kuju oli mõne aja otsusekindlalt teel ees. Seda õhkkonda võib tajuda mitme üllatava erijoonega kirjas, mille Wood (kelle õde oli Charles Parnelli naine missis O’Shea) kirjutas leedi Randolphile 10. juulil.

Kallis Jennie [väga familiaarne pöördumine tol perioodil]

Serdaar keeldub mister Churchilli [väga ametlik pöördumine 23-aastase poja poole] vastu võtmast ja ma kirjutan, et näidata Teile meie kirjavahetust, et me võiksime tulevasi abinõusid kooskõlastada. Külastan Teid homme kas kell 9, kui tulen rattaga sõitmast [väga hea tegevus vana kindrali puhul 1898. aastal], või umbes kell 10 teel ametisse.

Siiralt Teie

Evelyn Wood.59

„Tulevased abinõud” pidid kahtlemata olema hirmuäratavad, sest sellise kõigutamatu kuju nagu Sir H. Kitcheneri puhul läks vaja vastupandamatut jõudu. Viimase vastuseis Churchillile oli üsna märkimisväärne. Ta ei öelnud ära üksnes peaministrile ja kohalikule Kairo ülemusele, vaid paistis olevat valmis pidama sõnasõda ka Londonis asuva ülemjuhatusega. Serdaarina oli tal kahtlemata õigus inimesi Egiptuse vägede üksustesse määrata. Kuid neid vägesid tuli Sudaani sõja jaoks täiendada Briti üksustega, kes kui mitte sõjaliselt, siis administratiivselt ei allunud talle, vaid Londonis asuva ratsakaardiväe kindraladjutandile. Ta tegi asja hullemaks, tahtes võtta enda juurde ühe tähtsusetu šoti krahvi poja lord Fincastle’i, kes samuti nagu Churchill oli kirjutanud raamatu Malakandist. Wood oli surmkindel, et seda kandidaati ei aktsepteerita: „Fincastle’i kohta on öeldud kolmel korral „allapoole keskmise”.”60 Churchill oli muidugi väga pealekäiv ning sundis teisi veel tugevamalt tema eest seisma, kuid kogu see väike tüli on hea näide tigedusest, mis vähemalt ta elu esimesel poolel, kui ta paistis silma tormaka vapruse ja enesenäitamispüüdega, võis välja lüüa.

Viimaks lahendas asja 21. ulaanirügemendi ühe nooremohvitseri õnnetu surm. Võib-olla isegi Kitchenerile oli hakanud tunduma, et ta on üle pingutanud, ning ta otsis väljapääsu. Igatahes lahenes kõik 24. juuliks ning mõni päev hiljem asus Churchill järjekordsele rongi- ja laevareisile itta. Seekord kulges see Marseille’ kaudu, kuid laev („räpane kaubalaev, meeskonnaks vastikud Prantsuse meremehed”) oli palju hullem kui see, mis oli viinud ta aasta eest Bombaysse. Ent ta oli (sel eluetapil) valmis ebamugavustega „vaid viis ööd ja neli päeva”61 vapralt toime tulema, et lahinguväljale pääseda.

Tal õnnestus ka oma väljavaadete eest hästi hoolitseda. Enne Londonist lahkumist sai ta „Morning Postilt” nõusoleku maksta talle 15 naela veeru eest. See polnud päris vastavuses leedi Jeune’i viimase paluva telegrammiga Kitchenerile: „Loodan, et te võtate Churchilli. On kindel, et ta ei hakka midagi kirjutama.”62 Siiski oli see täiesti arusaadav, kui pidada silmas sõjaministeeriumi üsna jahedaid tingimusi tema reisiks Kairosse ja määramiseks 21. ulaanirügementi: „On mõistetav, et Te lähete sinna omal kulul ja Teie surma või haavatasaamise korral eelseisvates operatsioonides või mõnel muul põhjusel ei lange Briti armee õlule mingeid rahalisi kohustusi.”63

Peaaegu kohe, kui Churchill kandis Kairos Abbasiya kasarmus 21. ulaanirügemendi kolonelile ette oma kohalejõudmisest, suundus rügement 1400-miilisele ekspeditsioonile lõunasse. 5. augustil, vaid kaheksa päeva pärast Londonist lahkumist, oli Churchill juba Luxoris ning 15. augustil Atbaras, kus aprillis oli toimunud lahing, mis oli tekitanud temas soovi sõita maha vähemalt 8000 miili, et olla kohal järgmistes lahingutes mahdi troonipärija vastu. Sealt alustas Kitchener 24. augustil lõplikku pealetungi, mille tulemuseks oli 2. septembril (pooleldi) võidukas Omdurmani lahing. Alguses ei jätnud rügement, kuhu Churchill oli määratud, talle head muljet. „21. ulaanirügement pole sugugi hea koht ning parem kui mind oleks määratud Egiptuse ratsaväe staapi,”64 kirjutas ta augusti lõpus emale.

Ohvitser, kes määrati sel sõjakäigul „Egiptuse ratsaväe staapi”, oli kapten Douglas Haig. On tõepoolest märkimisväärne, kui palju Esimese maailmasõja suurkujusid osales selles suhteliselt väikeses karistusekspeditsioonis, mis toimus kuusteist aastat enne maailmasõja puhkemist. Kapten Rawlinson (hilisem kindral lord Rawlinson, kes juhatas Prantsusmaal Briti 4. armeed, mis võttis 1918. aasta kevadel enda peale Ludendorffi viimase ja peaaegu eduka pealetungi pearaskuse) oli samuti Kitcheneri staabis. Ning kui Churchill läks Omdurmani lahingu eelõhtul Niiluse äärde jalutama, tervitas teda suurtükipaadist „noor mereväeleitnant nimega Beatty” (oli hiljem 1914–1918. aastal maailmasõjas koos Jellicoega üks kahest kuulsamast Briti admiralist), kes viskas kalda poole suure šampanjapudeli. Churchill sumas rõõmsalt põlvini vette, et seda kätte saada. Pärast 1914. aastat, kui Churchill oli alles väga noor (neljakümnene) minister, tundis ta palju rohkem mere- ja sõjaväejuhte kui tema kolleegid ministeeriumis, Kitchener välja arvatud. Kuid see polnud mingil juhul selge eelis. See tõi kaasa samapalju kadedust kui sõprust.

Hiljem tõusis Churchilli arvamus oma rügemendist tunduvalt. „Ma pole kunagi näinud paremaid mehi kui 21. ulaanirügemendis,” kirjutas ta 16. septembril kolonel Ian Hamiltonile, kellega oli saanud sõbraks „merereisil Indiast” ning kes oma suutmatusega (võib-olla väljavaadete vastaselt) võita 1915. aastal Gallipoli lahingut andis oma panuse ühele kõige hullemale allakäigule Churchilli muutlikus karjääris. „Ma ei taha sellega öelda, et imetlen nende distsipliini või üldist väljaõpet, mis mõlemad olid minu arust halvad. Kuid nad olid tüüpilised 6 aastat teenivad Briti sõdurid ja iga mees oli intelligentne inimolevus, kes teadis ise, mida tuleb teha. Minu usk meie tõugu ja loomusesse tugevnes kõvasti.”65

See oli pärast nende üsna kuulsat ja ka üsna kasutut 2. septembri ratsaväerünnakut. Seal näidati üles suurt vaprust. Rügemendi kolme meest autasustati Victoria Ristiga. Kuid markii Anglesey kirjutab 1982. aastal oma „Briti ratsaväe ajaloo” viiendas köites: „Nii nagu kergebrigaadi rünnakut Balaklava lahingus neljakümne nelja aasta eest, kiideti ka nüüd kõige rohkem lahingu kõige mõttetumat ja saamatumat osa.”66Saamatu oli see seepärast, et britid kandsid sama raskeid kaotusi nagu dervišid ning olukorras, kus vastasel oli tunduvalt rohkem sõdureid, kuid meil oli „maximi kuulipilduja”, ei saa seda kuidagi võiduks pidada. 21. ulaanirügement, kus oli ühtekokku pisut üle kolmesaja mehe, kaotas ühe ohvitseri ja kakskümmend sõdurit langenutena ning neli ohvitseri ja nelikümmend kuus sõdurit haavatutena. Lisaks kaotati 119 hobust, mis oli ratsaväerügemendile tõsine kaotus. Vastastest tapeti vaid kakskümmend kolm, mis teeb veidi ebatõenäoliseks Churchilli väite, et ta tapnud püstoliga, mida ta nihestatud õla tõttu mõõga asemel kasutas, „mitu – 3 kindla peale, 2 kaheldavalt” meest. Kuid pole mingit kahtlust, et ta täitis oma kohuse auga ja isegi silmapaistvalt. Nagu tavaliselt jäi ta ime läbi ellu, „ilma et ükski karv mu hobuselt või aas mu mundrilt oleks kadunud. Väga vähesed võivad seda öelda.”67 Ja võit kindlustati kui mitte 21. ulaanirügemendi vahvusega, siis vähemalt tuimemate sõdurite vähem hoolimatu kasutamisega. Juba kaksteist aastat surnud olnud mahdi ametipärija Khalifa Abdullahi pealinn Omdurman hõivati ühe päevaga ning see etapp sõjast oli läbi. 21. ulaanirügament ja Churchill koos sellega tulid sadulast maha ning alustasid tagasiteed. Kuid – taas lord Angleseyd tsiteerides – „ebaefektiivsemat jälitamist on raske ette kujutada.”68 Khalifa tabati alles aasta pärast. Churchill oli tollal sama kriitiliselt meelestatud, kuid rohkem kritiseeris ta Kitcheneri lahinguväljal haavata saanud dervišide kalgis kohtlemises ning Omdurmanis asunud mahdi hauakambri rüvetamises. Kitchener olevat teinud mahdi kolbast tindipoti. Pole kahtlust, et Churchill oli Kitcheneri suhtes tollal mõnel põhjusel vaenulik. Kuigi „Jõesõda” oli oma mahu ja haardega veelgi muljetäratavamalt kontsentreeritud teos kui Churchilli varasemad raamatud, tuli see kriitika talle kahjuks, ehkki autor pehmendas seda mõninga tunnustusega Kitcheneri üldisele strateegilisele suunale.

„Minu varases elus” kirjutab Churchill poolirooniliselt: „Dervišide väe lüüasaamine ja hävitamine oli nii täielik, et kokkuhoidlik Kitchener võis Briti ratsaväerügemendi kulukatest teenetest kohe loobuda. Kolm päeva pärast lahingut alustas 21. ulaanirügement oma koduteed.”69 Churchillil edenes see kiiremini kui enamikul. Ta oli 21. ulaanirügementi lõppude lõpuks vaid „komandeeritud” ja mitte kinnistatud ning tema õhin oli möödas. Oktoobri alguseks oli ta Inglismaal tagasi ning jäi sinna kaheks kuuks. Ta tegi kõvasti tööd „Jõesõja” kallal ning oma tuleviku kindlustamisel. Ta otsustas sõjaväest lahkuda, mis võis olla majanduslikult kaalutletud samm, sest oleks säästnud pillavale husaarielule kuluva 500 naela aastas. Kuid see oli ka riskantne samm, sest sellega jäi ta ilma oma ainsast regulaarsest sissetulekust ning sõltus täielikult kasvavast, kuid endiselt ebakindlast kirjanduslikust teenistusest. Keskseks motiveeringuks oli parlamendikoha taotlemine, mis lühikeses perspektiivis tõi samuti kaasa kulutusi ja mitte sissetulekut, kuid pikemas perspektiivis võis tuua talle kuulsust ning sellega suurendada tema kõne- ja kirjameheväärtust. See sündis silmanähtavalt juba 1901. aasta lõpus ning kestis ligi kuuskümmend aastat. Kuid tollal polnud see kaugeltki tagatud ning otsust „oma paberid sisse saata” võib seetõttu pidada pigem kõrge kui madala panusega mänguks. Pealegi otsustas ta kolmeks kuuks Indiasse tagasi minna, peamiselt polot mängima, mis oli viimane raasuke husaari ekstravagantset elu.

Tol sügisel laiendas ta Inglismaal oma poliitilisi kontakte ning kõneles kolmel konservatiivide koosolekul: Rotherhithe’is, Doveris ja Southseas. Ta käis targalt läbi parteitegelastega konservatiivide keskkontoris, eelkõige kapten Middletoniga („Kipper”) ning ajaleheomanike ja – toimetajatega, vaimustudes üllatavalt Alfred Harmsworthi, kes tollal polnud veel lord Northcliffe, viisakusest ja headest maneeridest. Ning ta kurameeris põgusalt miss Pamela Plowdeniga, kellega oli kohtunud paar aastat varem Indias. Ta oli temast kõvasti sisse võetud ja tiirles tema ümber, kirjutades talle pisut õrritavaid kirju, kuid tema rahaline seis polnud ilmselt selline, et abieluettepanekut teha. 1902. aastal abiellus Pamela krahv Lyttoniga ning Churchill ei näinud teda kuus aastat. Nad jäid headeks sõpradeks kuni Churchilli elu lõpuni.

2. detsembril asus Churchill oma kolmandale (ja viimasele; peale ratsaväelasepäevi ta seal enam ei käinud) teekonnale Indiasse. Juba tuttava Brindisi–Bombay marsruudiga oli ta nädal enne jõule Bangalore’is ning jäi sinna viimaseks rügemendiperioodiks kuni 1899. aasta jaanuari lõpuni, kui suundus kõigepealt Madrasesse ning siis Jodhpuri ja Meerutisse, et seal kuus nädalat polo mängida. Võistlused kulmineerusid 2. tragunirügemendi lüüasaamisega 4. husaarirügemendilt finaalis ning turniiri võitmisega. Nii nagu sellega, mitu dervišit Churchill Omdurmanis maha lasi, on mõningane segadus ka sellega, mitu võidukate husaaride väravatest olid tema löödud. Kindel on aga see, et ta oli neljamehelise meeskonna väga hea liige. Pildistatuna koos teiste mängijatega paistab ta teistest palju nooremana ning näeb oma vuntsidega välja Victoria-aja lõpu tüüpilise ratsaväeohvitserina.

Ta pidi alati mängima, vasak käsi rihmaga kaelas, sest õlg tegi talle endiselt valu. Kuid Meerutis ajas ta selle asja veel hullemaks, kukkudes alla Sir Bindon Bloodi residentsi trepilt. Kahtlemata olid nad meenutanud õhinal Malakandi päevi. Churchill nikastas mõlemad pahkluud, oli üleni muhkudes ja nägi välja nagu „omal jalal kõndiv haavatu”. Kuid meeskonnakaaslased käisid peale, et ta mängiks. Ta pidi olema hea mängija, seepärast on arusaadav, miks temasugune mees, kellele meeldis teha kõike hästi ja keda üldiselt ei huvitanud pallimängud ning ei paelunud golf, jätkas polo mängimist kuni viiekümnenda eluaastani, kui temast sai rahandusminister.

Pärast Meerutit läks ta kolmandat korda talvisele külaskäigule Calcuttasse ning veetis seekord nädala vastse asekuninga George Nathaniel Curzoni juures, keda ta kahe aasta eest oli nimetanud „poliitika rikutud pailapseks ja tüüpiliseks Oxfordi peenutsejaks”. Asekuninga külalislahkuse mõjul (või ehk veelgi enam talle osutatud tähelepanu tõttu) muutis ta nüüd täielikult oma arvamust sellest „väga kõrgest isikust”. „[Mul] oli lord Curzoniga mitu pikka ja meeldivat jutuajamist,” kirjutas ta 26. märtsil 1899 viimases kirjas oma Marlborough’ vanaemale.70 „Ma saan aru, miks ta on saavutanud sellist edu. Ta on tähelepanuväärne mees ning oma üllatuseks leidsin ma, et tal on väga võluvad maneerid. Tema kõnesid lugedes polnud ma seda oodanud. Arvan, et tema karjäär asekuningana kujuneb edukaks. Nad on mõlemad juba praegu väga populaarsed.”71 Tookordset külaskäiku Calcuttasse ilmestas Churchilli vana koolijuhataja dr Welldon, kellest oli saanud sealne piiskop.

Samasuguste sõnadega kirjutas Churchill Curzonist oma emale, keda tollal oli haaranud mõte asutada kirjandusajakiri. Churchill suhtus sellesse mõttesse üldiselt samasuguse õhinaga nagu ema, kuid tahtis, et ajakiri oleks „teatud diletantliku kvaliteediga”, nii et seda loeksid „haritud inimesed Pariisis, Peterburis, Londonis ja New Yorgis”,72 ning et see tooks perekonnale aastas sisse hädasti vajaminevad 1000 naela. Pole vist vaja öelda, et see ei toonud seda. Sobimatu nimega (Churchilli meelest) „Anglosaksi Ringvaade” (Anglo-Saxon Review) lõpetas ilmumise pärast kümnendat numbrit.

Nii et see ei andnud mingit panust poliitilisse arsenali, mida Churchill oli nüüd hakanud peaaegu et maniakaalselt looma. Tema tung poliitikasse ja oma poliitilise kutsumuse tajumine keesid järjest tugevamalt üle. Pärast mõningaid Salisbury- meelseid („Ta on suurepärane mees”) ja Chamberlaini-vastaseid (kes „kaotab suuresti populaarsust”) märkusi õigustas ta oma hinnanguid, lisades 11. jaanuaril kirjutatud kirjas: „Ma tunnen seda instinktiivselt. Ma tean, et mul on õigus. Mul on sellistes asjades vaistu. See on tõenäoliselt päritud. See elu on väga meeldiv ning aeg möödub kiiresti ja vääriliselt, kuid mul pole õigust lõbustuste meeldivas orus vallatleda. Milline kole asi see oleks, kui mul midagi välja ei tule. Mu süda murduks, sest mul pole midagi peale ambitsioonide, mille külge klammerduda.”73

Pärast Calcuttat naasis ta vaid neljaks päevaks Bangalore’i oma rügementi, et lõpparve teha, mis tal õnnestus väikese kasuga. 20. märtsil, kõigest alla kolmekümne kuu pärast esmakordset Indiasse saabumist, asus ta Bombayst laevaga teele. Kuigi India oli 1930. aastate alguses tema poliitilises tegevuses mitu aastat kesksel kohal ning kahjustas märgatavalt tema poliitilisi väljavaateid, ei tundnud ta kunagi vajadust värskendada oma teadmisi sellest subkontinendist, mida ta pidas geograafiliseks mõisteks, mis pole „rohkem riik kui ekvaator”.

Ta katkestas oma reisi Egiptuses ja läks kaheks nädalaks Kairosse, kus seadis end sisse Savoy hotellis („väga mugav, kuid kardan, et üsna kallis”),74 ning püüdis veel niipalju kui võimalik koguda materjali „Jõesõja” jaoks, mis oli siis peaaegu valmis. Tema kõige väärtuslikum allikas oli riigi tegelik valitsusjuht lord Cromer, kellega tal kujunesid palju paremad suhted kui Kitcheneriga. Võib-olla olid need omavahel seotud. Cromer üldiselt imetles teksti, mida tal lugeda paluti, kuid pidas vajalikuks Churchilli paljudes asjades õigele teele juhtida. „Ma tean, et minu märkused on karmid, ja oleks väga mõistlik, kui Te võtaksite neid selles vaimus, nagu nad on mõeldud,”75 kirjutas ta 2. aprillil. Üks asi, milles ta Churchilli õigele teele juhtis, oli mahdi 1884.–1885. aasta ülestõusu ohver kindral Charles Gordon, kes enamiku brittide meelest oli ajakirja „Boys’ Own Paper” kangelase prototüüp, kuid Gladstone’i meelest vaid tasakaalutu ja allumatu noor kindral. Cromer oli neliteist aastat hiljem, kui Gladstone ja Gordon olid mõlemad surnud, täiesti samal arvamusel ning sundis selle pooleldi peale ka Churchillile. Pärast seda, kui noor autor oli tema juures esimest korda lõunastanud ning kuulanud kaks ja pool tundi kriitikat oma raamatu kohta, kirjutas ta pisut rusutult:

See, mida ma siis teada sain, tegi vajalikuks tunduvalt muuta [üks Churchilli harvadest lahutatud infinitiividest] varasemat peatükki, kus käsitletakse Gordoni juhtumit. Tunnen, et mul oleks võimatu ohverdada kõik need toredad fraasid ja meeldivad lõigud, mis ma olen Gordoni kohta kirjutanud, kuid Cromer oli tema suhtes väga karm ja palus mul mitte soodustada teda ülistavat rahvapärimust. Muidugi pole mingit kahtlust, et Gordon oli poliitikategelasena absoluutselt lootusetu. Ta oli nii ettearvamatu, kapriisne, täiesti ebausaldusväärne, tema meeleolu muutus nii tihti, tal oli vastik iseloom, ta oli sageli purjus, ent ometi olid tal väga tugev autunne ja suured võimed ning veel suurem visadus.76

On vähe ruumi kahtluseks, et Cromer oli üks vähestest inimestest, kellel õnnestus sel perioodil peaaegu allasurumatut Churchilli moraalselt ja vaimselt mõjutada. See tuleb hästi ilmsiks Churchilli jutust, kuidas Cromer viis ta Egiptuse asevalitseja kediivi juurde. „Mulle tegi palju nalja jälgida Suurbritannia esindaja ja Egiptuse de jure valitseja vahelisi suhteid. Kediiv meenutas mulle koolipoissi, kes on toodud koolijuhataja juuresolekul teise koolipoisi juurde.”77

Aprilli keskel jõudis Churchill Marseille’ kaudu tagasi Inglismaale ning sukeldus peaaegu kohe poliitikasse. Kõigepealt kasutas ta oma päritolu suurte ja kuulsate meestega asju ajades. 2. mail istus ta Rothchildi lõunalauas koos Balfouri ja Asquithiga ning paistab, et need kaks tulevast peaministrit heidutasid teda vähem kui Cromer. „A. J. B. oli minuga silmatorkavalt viisakas ning ma arvan, et nõustus kõigega ja pööras suurt tähelepanu kõigele, mis ma ütlesin. Ma rääkisin hästi ja – minu arust – mitte liiga palju.”78

Ta kõneles konservatiivide koosolekutel Paddingtonis (tema isa vana valimisringkond) ja mai keskel Cardiffis. Peamist poliitilist tähelepanu aga pööras ta Oldhamile. See oli Lancashire’is Manchesterist põhja pool asuv väikelinn, kus oli palju puuvillavabrikuid. Parlamenti valiti sealt kaks saadikut. Varem oli see väikelinnade puhul tavaline, kuid pärast valimisringkondade ümberjaotamist 1885. aastal oli selliseid järel umbes kolmkümmend. 1895. aastal oli Oldham andnud kaks mitte väga silmapaistvat konservatiivi. 1899. aastaks oli üks neist haigestunud ja tahtis pensionile jääda. Teine (Robert Ascroft) pidas Churchilli sobivaks kandidaadiks järelvalimistel ning oma nooremaks kaaslaseks tulevastel üldvalimistel. Ta kutsus Churchilli enda juurde Alamkotta ning korraldas pinnasondeerimiseks nii, et Churchill tuleks juunis Oldhami ja kõneleks koosolekul. Churchill nõustus kiiresti, nagu iga tulevane kandidaat oleks teinud, kuid tegi ettepaneku, et koos temaga seisaks poodiumil tema nõbu, peaaegu sama noor Marlborough’ hertsog.

Ascroftiäkiline surm enne koosolekut muutis olukorra keeruliseks. Tema vana kolleeg oli küll elus, kuid kartis Oldhami minna. Partei juhtkond arvas, et nad võivad kergesti kaotada mõlemad saadikukohad, ning otsustas hädas end kokku võtta. Otsustati, et ühes valimisringkonnas toimuvad kahed järelvalimised, mis oli ebaharilik. Valimispäevaks määrati 6. juuli ning Churchill kuulutati peaaegu ilma diskussioonita üheks konservatiivide kandidaadiks. Ta oli kakskümmend neli ja pool aastat vana ning tema 65-aastane poliitikukarjäär oli alanud.