Читать книгу Tapjainstinkt - S. E. Green - Страница 1

Ma uurin sarimõrvareid. Nad hoiavad omaette. Neil on sundhäired. Neil pole tundeid ja nad unistavad vägivallast. Intelligentsed inimesed, kes on pealtnäha täiesti tavalised.

Huvitav on see, et ka mina olen selline. Mul on tungid. Ma mõtlen välja viise, kuidas inimestele vägivaldselt kätte maksta selle eest, mida nad teistele on teinud.

Loomus versus kasvatus. Muidugi olen ma seda uurinud. Mul on head vanemad, kellel on korralikud geenid, seega kahtlustan, et mind mõjutab miski muu. Ainult et… mul pole aimugi, mis.

Ma ei tea, miks ma selline olen, miks ma nii mõtlen, miks ma nii toimin. Tean vaid, et erinen teistest. Olen alati erinenud. Ma ei mäleta aega, millal ma ei oleks arvanud, et minus on midagi teisiti.

Kümneselt, kui teised värvisid värviraamatuid, hakkasin mina sarimõrvareid jälgima ja tapmiste detailide kohta päevikut pidama – päevikut, millest ainult mina üksi tean.

Nüüd, seitse aastat hiljem veedavad teismelised enamiku ajast sõpradega. Mulle aga meeldib vabal ajal kohtumajas olla – kohtunik Penni istungitel, kui täpsem olla. Temal on kõige keerulisemad juhtumid.

Töötajad juba eeldavad mind seal näha ja usuvad mu juurahuvi-valet, seega noogutan neile, minnes oma tavalisse kohta saali tagumises vasakus nurgas. Istun ja võtan välja kohustusliku kirjanduse, juhuks kui päevakava peaks igav olema.

Aga ei ole.

Süüaluse pingis on kiilakas, lühike ja töntsakas raamatupidaja tüüpi mees. Tema kõrval istub libeda välimusega advokaat, kes on talle kindlasti palju maksma läinud. Panen süüalusele nimeks Nirk.

Pealtvaatajate hulgas on grupp naisi, kolm neist nutavad ja kaks vahivad ilmetu näoga enda ette.

Üks neist ilmetuist istub tunnistajapingis ja räägib: „…klassikaline muusika, küünal. Ta liikus majas ringi, nagu oleks seal varem käinud. Lukustas mind käeraudadega randmeid ja pahkluid pidi voodi külge ja surus mulle marlitropi suhu, et keegi mu karjumist ei kuuleks. Lõikas mul riided seljast. Ta kasutas kondoomi ja ta oli igalt poolt raseeritud, üleni. Ta nägu varjas mask.“

Ei mingeid tõendeid.

„Ta vägistas mind,“ ütleb naine nagu nentides tõsiasja ning kirjeldab siis detailselt kõiki õelaid viise, kuidas mees seda tegi.

„Mul hakkab paha,“ sosistab minu ees istuv naine, enne kui püsti tõuseb, et ruumist lahkuda.

Mina aga kuulan pisiasju edasi, tehes neist mõttes nimekirja. Detailid ei häiri mind. Mul ei hakka paha. Mul ei teki tahtmist saalist ära minna. Kui üldse, siis pisiasjad pigem tõmbavad mind ligi, sest just seda need on – detailid, faktid.

Paar naist saalis nuuksub ja ma vaatan Nirgi poole. Olgugi et ta varjab oma emotsioone hästi, näen ma ta huultel värelemas naeratust ja mu pulss tõuseb.

Oskust selliseid asju märgata valdan ma hästi. Mõni inimene näitab kõiki emotsioone välja, aga mina ei näita ühtegi. Samuti oskan ma lugeda teiste kehakeelt ja miimikat, kui nad enda arvates kõike imehästi varjavad. Ilmselgelt arvab ka Nirk, et ta pääseb sellest puhtalt.

Kolmkümmend minutit hiljem mõistetakse Nirk õigeks, sest tema vastu pole piisavalt tõendeid. Ta kõnnib kohtusaalist välja ning möödudes ühest nuuksuvast naisest, muutub ta irve nähtavamaks.

Veel üks asi, milles inimesed eksivad – enesekindlus, ülbus, ego.

Nirk vägistab kindlasti uuesti. Selles olen ma kindel.

Kui minu saatus on olla tapja, siis pean ma välja valima kindlat tüüpi ohvrid.

Tänane pani paika, et minu ohvriks saab kurjategija – täpsemalt see, kes on kuidagi karistusest pääsenud.

Järgmisel nädalal saan seitseteist. Minu kingitus iseendale on Nirk. Leidsin vist äsja oma esimese ohvri.