Читать книгу Tapjainstinkt - S. E. Green - Страница 3

Oma ainsa sõbra Reggiega kohtudes olin kaheksane ja tema kümnene. Jagasime teaduse ja tehnoloogia suvelaagris nari. Klappisime omavahel otsekohe, kuigi üsna kummalisel tasandil. Mõistsime teineteist. Olime teineteisega sellised, nagu olla tahtsime. Koos tund aega vaikida ei olnud ebamugav. Olime, kes olime, ja see sobis meile mõlemale.

Ühel aastal, kui mina olin kümnene ja tema kaksteist, olime jälle koos laagris. Seal oli üks tüdruk, kes kõiki kiusas. Ta oli hirmus. Ta hõõrus tüdrukute aluspükse mürgipuu lehtedega. Ta kallas šampoonipudelitesse atsetooni. Ta tegi salaja teistest duši all pilti ja näitas neid pilte poistele.

Vempu võib ju visata, aga tema naljad olid liiga õelad selleks, et nende üle lihtsalt naerda.

Ütlesin Reggiele, et tahan kätte maksta, ja ta polnud karvavõrdki üllatunud. Kui ma rääkisin, millist kättemaksu plaanin, küsis Reggie: „On sul abi vaja?“ Sel hetkel teadsin, et oleme hingesugulased.

Ma ei lasknud Reggiel ennast aidata – omi asju ajan ma ise. Ja kui too tüdruk järgmisel päeval välja ilmus, tagumik kuplas, atsetooni jäljed peanahal ja alasti pildid poiste magamistubades laiali, ei kiusanud ta enam iial kedagi.

Pannes inimesi maksma ebanormaalse agressiivsuse eest, rahuldan ma enda tunge. Sellest sain ma juba tükk aega tagasi aru. Rääkisin seda ka Reggiele, kes noogutas ja ütles: „Ma mõistan sind.“

Reggie on pärit New Yorgist. Suvelaager on senini jäänud ainukeseks ajaks, mil me oleme teineteist päriselt näinud. Reggie sai stipendiumi Massachusettsi tehnoloogiainstituuti, kus ta õpingud täies mahus kinni makstakse.

Ta on kõige targem inimene, keda tean, ja ta oskab küberruumis kõike surkida. Tänu temale oskan ka mina veidi häkkida, oma jälgi peita ja erinevaid IP-aadresse kasutada, et mind ei saaks jälitada. Loomulikult pole ma lähedalgi tema tasemele, aga sellist tavalist trikki, nagu on Paul Dryeri ehk Nirgi aadressi leidmine, oskan ikka.

Haaran oma õpikukoti. „Ema, ma lähen.“

„Kui koju tuled, ära unusta äratusekella panna,“ hõikab ta vannitoast.

Meie majast paari tänavavahe kaugusel asub üks kohvik, mis on õhtuti kaua lahti. Alguses käisin seal, et üksi olla, õppida ja kohvi juua. Kodus, kus on Daisy, Justin ja mu vanemad, on mul alati üpris raske keskenduda.

Ema mõistab, et ma vajan ruumi, ja senikaua, kuni ma südaööks koju jõuan, on ta mu kohvikus käimisega päri.

Jah, alguses ma tõesti käisin seal, aga viimasel aastal olen vaba aega kasutanud tänavate kammimiseks. Sõidan ringi linnaosades, mida inimesed tavaliselt väldivad. Näen diilereid, kes jäävad vahele, prostituute, keda võetakse peale, ja kakerdavaid joodikuid kõnniteedel. Ma jälitan neid… vaatan neid… uurin neid… ma neelan endasse hirmu, mida selline jälgimine minus algul tekitas, kuid mis nüüd ligi tõmbab. Olen hämmelduses ja lummatud.

Ma igatsen neid öiseid käike ja rohkem kui ühel korral olen avastanud end päeval sellele mõeldes kusagile ära triivimas. Mõnikord võtab see mu üle võimust. See täidab mingi osa minus, millest ma ise veel teadlik pole. Kui ainuüksi nende hälvikute vaatlemine mu vere niimoodi keema paneb, mida teeks siis veel kellegi tapmine?

Mõte keerleb mu peas ringi ning ma sõidan Wrangleriga otseteed Nirgi kodusele aadressile ja pargin auto teisele poole tänavat; kohta, kuhu tänavavalgustus ei paista. Võtan binokli ja sihin selle ta kolmandal korrusel asuva korteri akna poole. Ehmun otsekohe tagasi.

Häbelik see mees just pole.

Hambaid pestes ja telefoniga rääkides kõnnib ta paljalt korteris ringi. Pärast seda hakkab ta triikima. Mulle isiklikult eriti ei meeldi paljas olla. Eelistan riideid. Alastus on minu jaoks liiga… ebahügieeniline.

Aeg möödub ja lõpuks paneb ta selga polosärgi ja jalga khakid. Ta haarab võtmed ja lahkub korterist, paar minutit hiljem longib ta välisuksest välja ja kõnnib vilistades mööda tänavat minema.

Vaadates teda kõndimas, hakkab mu süda kõvemini taguma, sest mul on aina põnevam mõelda, milline on õhtu lõppmäng. Kuna ta on jala, ei lähe ta ilmselt kaugele.

Autos istudes näen, et ta kõnnib paari tänavavahe kaugusele ja siseneb mingisse restorani. Ronin välja ja järgnen sama rada pidi, kuni seisan ukse ees, kust tema just sisenes. Liigun paremale ja läbi akna luuran inimesi täis restorani. Hingan enne veel julgustuseks paar korda sügavamalt sisse, haaran ukselingist ja astun sisse.

Koht on puupüsti täis, keegi ei pane õigupoolest tähelegi, et ta istub baarileti ääres ja joob valget veini.

Mäletan Victorit ütlevat, et valge vein on mökude jook. Ilmselt seetõttu Nirk selle telliski – et malbe tunduda.

Suur hulk inimesi ootab, et lauda saada, ja ma liitun nendega; seisan seina ääres, et tunduks, nagu ka mina ootaksin. Hea, et tegemist pole lihtsalt baariga, muidu oleks mind juba ammu märgatud ja minema saadetud.

Hoolimata sellest, et on september ja väljas on ikka veel soe, on restoranis küte sees. Mina eelistan jahedat. Olen alati eelistanud. Mu kehatemperatuur on alati niigi kõrge.

Juba mõne minuti pärast läheneb Nirgile keegi naine. Ma ei kuule, mida Nirk vastab, aga ta oskab seda olen-lihtsalt-üks-kohmetu-nohik-mängu natuke liiga hästi. Nagu näha, läheb naine lihtsasti õnge – samamoodi nagu teisedki. Nirk on temast tõenäoliselt kümme aastat noorem ning naine on liiga rumal ega saa aru, et mees ei ole purjus.

Need naised magavad temaga kaastundest. Või vähemalt arvavad, et magavad.

Nirgiga on selline lugu, et tal ei ole kindlat tüüpi ohvrit. Naised kohtusaalis olid pikad/lühikesed, paksud/peenikesed, blondid/brünetid.

Sellel on lühikesed mustad juuksed ja suured rinnad, mis kohe kindlasti võltsid välja ei näe. „Preili,“ vibutab teenindaja minu poole kätt. „Soovite lauda?“

Ehmun ja lõpetan jõllitamise. „Ma ootan veel kedagi.“ Vaatan kella, et asja usutavamaks muuta.

„Praegu on tunniajane ootejärjekord. Äkki tahate nime kirja panna?“

„Ei, aitäh.“

Ta naeratab mulle viisakalt ja jätkab teiste inimeste teenindamist. Mina piidlen edasi.

Nirk ja Suurtiss liiguvad edasi purjustutvumise rada pidi ning mõni aeg hiljem koperdavad nad restoranist välja – naine on purupurjus ja mees teeskleb. Näen, et naine ulatab Nirgile autovõtme. Nad lähevad kusagile, aga mitte jala.

Mulle ei torgatanud pähe, et nad võivad ka autoga sõita, seega väljun restoranist ja sörgin nii tavaliselt kui võimalik paari tänavavahe kaugusel asuva džiibi juurde, lootes, et nad ära ei kao.

Nad on seal, nõjatuvad naise auto kapotile, amelevad. Mina vaatan, veidi häiritud sellest läägest pildist, ja ootan, et nad astuksid järgmise sammu.

Mees lõpetab amelemise ja istub juhiistmele. Kakskümmend minutit hiljem jõuavad nad Cape Codi. Nad lähevad tuppa ja ma tean – selle põhjal, mida ma kohtusaalis kuulsin –, kuidas asjad edasi lähevad. Naine tahab teda, Nirk keeldub (nagu teistegi naiste puhul) ja valib hoopis jutuajamise. Usun, et rääkimine veenab naisi tema ohutuses.

Tund aega hiljem ilmub mees uuesti välja. Enne lahkumist teeb ta maja ümber tiiru, istub siis taksosse ja sõidab ära. Preili Suurtissist saab tema järgmine ohver – selles olen ma kindel. Loodan, et olen seal, et Nirk maha lüüa.