Читать книгу Tapjainstinkt - S. E. Green - Страница 7

„Mida sa teed“ võtab õde tol öösel mu vahele.

Nagu muuseas lükkan ema toimikust pärit fotod oma märkmiku alla. „Viimase minuti kodutöö.“

„Ema kabinetis?“

Noogutan peaga ta arvuti poole. „Tal on Excel.“

Daisy vidutab silmi, nagu ta kahtlustaks mind valetamises.

Ignoreerin teda ja pöördun tagasi vaatama Exceli faili, mille just seks puhuks lahti võtsin.

Et nuhkida kõige efektiivsemalt, on oluline seda just avalikult teha. Oleksin ma kabineti ukse lukku pannud, kõik asjad segamini ajanud või hästi jutukas olnud, oleks Daisy midagi kahtlustanud. Asjade ajamine avalikult võimaldab teeselda ausust, normaalsust.

Daisy on tõesti viimane inimene, kellel minu vastu mingeid trumpe võiks olla.

„Ma olen koduarestis,“ ütleb ta.

Noogutan. Ma tean.

Ta ohkab ja ma rohkem kuulen, kui näen teda minema tuiskamas. Miks ta üldse kell üks veel üleval on?

Ta võtab midagi külmkapist ja varsti pärast seda kriuksub üks trepiaste, kui ta oma tuppa läheb.

Võtan uuesti märkmiku alt pildid välja.

Mulle vaatab vastu naise äralõigatud pea – suured pruunid silmad pärani, blondid juuksed pea ümber. Leiti basseinist Fall Churchis ja identifitseeriti kui Cynthia Hughes. Kahekümne viie aastane lasteaiakasvataja sealtsamast lähedalt.

Ülejäänud keha pole veel leitud.

Selle ainukese raporti järgi, mida ma lugesin, oli pea ära lõigatud terava noaga. Juhtum on väga sarnane eelmisel aastal samal ajal toimunud pea maharaiumisega Oregonis, samuti kaks aastat tagasi Arizonas ja kolm aastat tagasi Tennessees toimunud juhtumiga.

„Väga sarnane“ on võtmesõna. On erinevusi, kuid raport nendest detailselt ei räägi.

Vaatan uuesti dokumenti – kõik juhtumid on lahendamata ning juhtusid aastase vahega septembris. Kui see on sama tapja, siis leiab FBI järgmiseks käsivarre, siis jala ning siis teise käsivarre ja jala. Käe- ja jalalabad saadetakse kõige lõpus jahuti sees kohalikku politseijaoskonda.

Tunnen selle ära. Eelmisel aastal jõudis Oregoni pea maharaiumine üleriiklikesse uudistesse ja ma lisasin selle oma päevikusse. Tundub, et härra Timukast Sarimõrvar on jõudnud Põhja-Virginiasse ja Washington DC-sse. Elu ei saa enam paremaks minna. Sarimõrvad minu piirkonnas. Kas pole mitte vaimustav? Nagu mul oleks uue filmi linastusel koht esireas.

Skaneerin pildi ja raporti ja saadan need oma meilile. Panen kõik täpselt nii tagasi, nagu enne.

Vaatan ema kabinetis ringi. Ta portfell oli väga punnis. Kus siis ülejäänu on? Pilk rändab kolmekordselt lukus kartoteegikapile. Ilmselt seal. Võiksin seda muukida, aga kolm lukku võtaks üksjagu aega.

Trepp kriuksub jälle ja ma lähen oma idioodist õe peale närvi. Miks ta ikka veel üleval on? Võtan asjad, lahkun kabinetist ja jooksen kokku emaga.

Ta pilgutab silmi. „Mida sa teed?“

Mu pere ei konda tavaliselt nii hilja ringi. „Kasutasin su arvutit, et kodutööd teha.“

„Aa.“ Ta haigutab. „Olgu, mine magama. Sul on homme kool.“ Ta suundub kabineti poole. „Ja mul on juhtum, mille pärast ma magada ei saa.“ Selle lausega sulgeb ta ukse.

Täpselt nii – tal on juhtum, mis ei lase tal magada.

Härra Timukas, tere tulemast Washington DC-sse.