Читать книгу Tapjainstinkt - S. E. Green - Страница 9

Järgmisel nädalal uurin internetist nii palju kui suudan maharaiutud pea kohta ja selle kohta, kas see on eelmiste mõrvadega seotud. Leian ainult uudisteartikleid, aga mul oleks vaja paremat infot. Mul on vaja kõiki neid detaile, millest reporterid ei tea või mida nad ebaoluliseks peavad. Just nende detailide kaudu õpin ma päriselt tundma sarimõrvarit – Timukat, nagu teda eelmisel aastal nimetati.

Samal nädalal uurin ma veidi ka Heather Andersoni joobes sõidu juhtumit. Põhja-Virginias on kohti, kus valgusfooride juures on kaamera, ja on kohti, kus seda pole. Seal, kus Lindsay löögi sai ja suri, kaameraid polnud. Niisiis ei saa Heatheri juttu varastatud autost kuidagi tõestada, sellest ka alibi tugevus.

Sama nädala jooksul ma Heatherit ei jälita, meelega. Selline teguviis mitte ainult ei suurenda mu enda ootust, see annab talle ka aega tunda end süütu staatuses jälle mugavalt. Mugavuse saabumisega jätkub tavaline käitumine, tavalisusega aga tehakse vigu ja vead viivad selleni, mis ta ära on teeninud.

Teisipäeva õhtul jälitan teda esimest korda. Ta lõpetab polikliinikus laborandi töö kell kuus. Ta Mini Cooper on endiselt arestis, seega sõidab ta enne kojuminekut rendiautoga poest läbi.

Sama juhtub kolmapäeval ja neljapäeval ning ma hakkan enda mõtetes kahtlema. Võib-olla on ta autovarastamislugu tõsi. Reedel läheb ta lähemate töökaaslastega baari. Pargin baari juurde ja kuni ma ootan, et ta välja tuleks, kirjutan inglise keele tunni jaoks kümneleheküljelise essee.

Kell üksteist õhtul koperdab ta koos purjus töökaaslastega välja.

Hakkab pihta. Lülitan armatuurile kinnitatud kaamera tööle ja panen salvestama.

Üks töökaaslane ronib ootavasse taksosse, teine paneb suitsu ette ja läheb kõnniteed mööda minema, ilmselt kusagil lähedal asuvasse elamurajooni.

Heather mässab võtmega ja jõuab lõpuks juhiistmele. Ta sõelub läbi parkla ja sõidab tänavat mööda minema. Panen mootori tööle ja sõidan vaikselt välja. Ma teadsin, et mul on õigus. Ma teadsin.

Ta hulbib paremas sõidureas ja sõidab kakskümmend kilomeetrit allpool lubatud kiirust, pidurdab oranži tulega ja sõidab punase tule alt läbi. Vaatan ringi, teen kindlaks, et kuskil pole kaameraid ega politseid, ja sõidan samuti punase tule alt läbi.

Ta jõuab kiirteele, koperdab ikka paremas sõidureas, sõelub, vänderdab radade vahel, talle antakse mitu korda signaali. Varsti pöörab ta kiirteelt maha, sõidab läbi ühe madala kraavi, pargib avatud poe ette, avab juhiukse ja oksendab. Rõve.

Ta oksendab pikalt ja ma vaatan mujale. Õnneks pole mul okserefleksi. Ta pühib suud, sõidab edasi ja paar kilomeetrit hiljem keerab ühe teise baari parkimisplatsile, kus üks tüüp teda ootab. Totaka, joobnud naeratusega koperdab ta lähemale ja ronib autosse.

Nad sõidavad alkoholipoe juurde, Heather käib sees ja tuleb paari minuti pärast tagasi kahe pudeleid täis raske kilekotiga. Ma ei suuda uskuda, et poeomanik tõesti neile veel müüs. Ta peaks juba ainuüksi selle eest vangi minema.

Mõlemad sukelduvad kilekotti, avavad pudelid ja joovad edasi. Mul hakkab pelgalt seda vaadateski halb. Ta ajas Lindsay alla umbes nädal aega tagasi, aga on selle suhtes nii ükskõikne. Mida, kas tal ei ole südametunnistust? Ta oleks pidanud suurest hirmust oma tegude ees otsemaid Anonüümsetesse Alkohoolikutesse minema.

Tänavat mööda edasi on paari tänavavahe kaugusel üks park. Heather sõidab sinna, kogu aeg kollasega tähistatud pööramisrajal olles, keerab otse parki sisse, kuigi sildil on kirjas, et park on suletud, sõidab läbi põõsaste viiru ning jääb pidama jalgpalliplatsil. Mõned tunnid varem oleks siin veel inimesi olnud. Heather oleks neist lihtsalt üle sõitnud. Ainuüksi mõte sellest on täiesti tülgastav.

Vaatan, kuidas nad vaikselt mõlemad ära kustuvad.

Vajutan stoppnuppu ja võtan lindi kaamerast välja. Tahaksin sinna minna ja talle peksa anda… või veel midagi hullemat, aga a) ta ei tunneks seda ja b) see lint teeb talle kahju pikemaks ajaks. Heather Anderson on ametlikult vahele võetud ja kuigi ma pole päriselt rahul, päriselt küllastunud, saavad Lindsay ja tema perekond selle traagilise juhtumi eest teenitud õigluse.

Ma pole küllastunud… Ja ma pole kindel, millal mul järgmine võimalus tulla võiks. Mõeldes seda mõtet, ronin džiibist välja ja hiilin auto juurde. Avan juhiukse ja vaatan Heatheri hädist, meelemärkuseta kuju. Lindsay lendas läbi tuuleklaasi. Arvan, et see on vähim, mille ta on ära teeninud. Aga… ma ei või seda teha. Ma läheks üle piiri. Ma tulin, et mõista õiglust – mitte kätte maksta.

Järgmisel hommikul saadan lindi, millele on kirjutatud Kindel, et ta on süütu? postiga politseisse. Kui nad teda selle peale trellide taha ei pane, otsin ta kindlasti üles ja panen ta maksma. Ma lähen üle piiri.

„Kas sa kuulsid, et Lindsay tapja pandi vangi?“ kuulen esmaspäeval koolis. „Keegi jälitas teda ja saatis video politseisse.“

„Võib-olla Maskeeritud Päästja,“ teeb üks poiss nalja.

Ma tõesti ei salli seda nime.