Читать книгу Tapjainstinkt - S. E. Green - Страница 4

Paar järgmist sündmusetut päeva mööduvad koolis käies, tavalisi asju tehes ja pingsalt Nirgile mõeldes. Ma jälgin teda öösiti, kui ta oma kolmanda korruse korteris alasti toimetab, ja unistan sellest, kuidas ma teda piinan.

Kolmandal ööl pargin auto tavalisse kohta, võtan binokli ja näen teda paljalt vannitoas seismas ning ennast hoolikalt raseerimas: nägu, käed, jalad ja kubemepiirkond.

Ei mingeid tõendeid.

Täna öösel see juhtubki. Terve mu keha väriseb ootusest.

Kuni ta rituaali lõpuni viib, alustan asjade ülevaatamisega, mis ma sõjaväekaupade poest ostsin ja mille varastasin…

Topin vedrutaolised punased juuksed suusamaski, mis katab kogu näo, libistan kätte nahkkindad ja panen pikkade käistega tumeda särgi mustadesse pükstesse.

Ei mingeid tõendeid.

Pükste taskusse panen taseri elektrišokirelva, varastatud uinutipüssi, kaablisidemed ja muukraua luku muukimiseks. See on esimene kord ja komplekt muutub kindlasti sedamööda, kuidas ma oma meetodeid lihvin. Saan sellest aru ning juba ootan arengut.

Nirk sõidab maaalusest parklast välja täiesti tavalise Corollaga, otse minust mööda.

Ma ei järgne talle kohe. Tean küll, kuhu ta läheb – Cape Codi preili Suurtissi juurde.

Kakskümmend minutit hiljem jõuan tänavale, kus naine elab, ja sõidan mööda Nirgi Corollast. Ta on juba toas.

Pargin pimedusse ühe puu varju ja suretan mootori välja. Tõmban suusamaski näo eest ja rahustan hetkeks ootusärevaid närve. Aeg on käes. Öö, mil ma saan iseendaks. Kõige algus. Minu peas on kaks võimalust: ma kas tapan ta või ei.

Kui tapan, siis on ta selle ära teeninud kõigi nende naiste vägistamise eest. Kui ei tapa, siis vähemalt piinan teda ja naudin seejuures igat hetke. See ohjeldab tunge, mida ma olen juba aastaid tundnud ja ainult natukene leevendada saanud. Täna öösel täidan ma täielikult oma tumeda, puuduva poole, mis on mind järjepidevalt seestpoolt kriipinud. Ma tahan seda teha. Ma pean seda tegema.

Tundes, et olen valmis, tulen autost välja ja lähenen varjus püsides majale. Kell on üksteist ja keegi pole selles unises eramajade piirkonnas õues.

Lähen ringiga piki aeda maja tagumise ukse juurde.

Juba ammu õpetas Victor mulle, kuidas lukke muukida. Lihtsalt nalja pärast muidugi. Tal polnud aimugi, et ma seda kunagi päriselt tegema hakkan.

Samuti õpetas ta mind laskma.

Olen tagumise lahtise veranda ukse kohal küürus, kohmitsen muukrauaga ja pillan selle kogemata läbi veranda põrandalaudade. Pagan küll.

Astun verandalt maha, sobran lehtedes ja mullas, et muukraud üles leida. Olen täielik idioot. Ma ei suuda uskuda, et see võis mul käest kukkuda. Ajan lehti laiali. Kus see on? Siin! Hõbedane värv särab kuuvalguses vastu ja kui ma muukrauda võtma küünitan, märkan, et mu käed värisevad. Ei, ei värise, käed! Ole rahulik.

Võtan muukraua ja surun rusika tugevalt kokku, et mu käsi ei väriseks ja ma tööriista uuesti maha ei pillaks. Järgmine kord võtan kaks tükki kaasa.

Rooman verandale tagasi ja proovin keskendunult, kindlate kätega uuesti. Lukk teeb vaikselt klõps ja ma naeratan maski varjus.

Astun üle lävepaku, sulgen vaikselt ukse ja kuulen otsekohe klaverimängu. Võtan hetkeks aja maha, et orienteeruda, ja liigun siis hääle suunas. Poole koridori peal jään seisma, sulgen silmad ja hingan hästi pikalt – ja rahulikult – välja.

Teen silmad jälle lahti ja keskendun otse ees asuvas ruumis võbelevale küünlavalgusele. Üle mu meelte tulvab vanilje lõhn. Lähemale liikudes kuulen nuuksumist ja metalli kõlksumist. Helid segunevad ja vaigistavad tuksumise mu kõrvus ning sunnivad mind tuppa astuma.

Seal seisab Nirk, särgi ja bokserite väel, mask peas – nagu minulgi – ja till püksist väljas. Naine lamab paljalt voodil, käeraudadega kinni ja marlitropp suhu topitud.

Naine näeb mind ja hakkab otsekohe visklema.

Nirk pöördub ja ma näen, kuidas ta silmad suureks lähevad.

Aeg on käes, kajab mu kõrvus, ent ma ei liiguta. Nirk on hetkeks segaduses, aga tuleb sellest kiiresti välja ning teeb kohmaka sööstu minu poole. Põikan kobamisi eest. Ole ründaja poole näoga. Sensei sõnad ujuvad mu ajus ringi. Ma teen kõike valesti. Ma olen näoga teises suunas!

Pööran ümber ja suundun Nirgi poole, kohmitsen püksitasku nööbiga ja tõmban taseri välja. Ta paiskab mu pikali. Hõkk! Kogu õhk surutakse mu kopsudest välja ja kusagil kuklas tuksub mõte: ma oleks pidanud taseri juba enne kätte võtma.

Veereme paar korda üle põranda, toas kõlab lõõtsutamine. Ta maandub mu peal ja sirutab käe taseri poole ning siis tuleb mullegi meelde, et see on mu pihku surutud. Tõstan taseri üles, suunan tema selja poole ja loodan, et löök jumala eest mind ei tabaks. Vajutan päästikule, kidadega elektroodid lendavad välja ja Nirgi keha lendab must eemale.

See läks napilt. Liiga napilt.

Urisedes lükkan ta enda pealt maha ja tõusen püsti. Südamelöögid kiirenevad, kui vaatan tema ülekeha krampides tõmblemas ja kuulan ta karjeid. Peene õigusemõistmine.

Võtan ära kidad ta tagumikult ja alaseljalt, tundes hetkeks rõõmu, et ma talle pihta sain, aga ka kurbust, et need ta tilli külge ei jäänud. Pean sihtimist harjutama.

Enne kui 0,3 džauli mõju kaob, pööran ta lühikese ja töntsaka keha selili ning nagu võmmid telekas, seon ta randmed, reied ja pahkluud kaablisidemetega kokku. Tõmban eriti tugevalt. Ilmselt liiga tugevalt, aga mind ei huvita. Ja mis siis, kui tal tekibki jäsemetes verekaotus.

Võtan taseri ja annan talle veel ühe šoki, lihtsalt, et näha teda visklemas, et kuulda teda karjumas, et veri mu soontes uuesti käima hakkaks. Ma näen ta lõtva tilli ja puhas adrenaliin kõditab mu närve, sest mul tuleb üks hea idee.

Öökapil on nuga, mida ta oleks kasutanud, et ohvrit hirmutada ja piinata. Kõnnin kapi juurde ja võtan kätte noa, mille suur tera helgib hubisevas küünlavalguses. Hoian seda enda ees ning astun aeglaselt üle magamistoa ta seotud keha juurde.

Ta näeb mind tulemas, ta keha hakkab hirmust vappuma – ta on selle täiesti ära teeninud. Vibutan noatera ta nina ees ning ta hakkab nuuksuma, haletsusväärne vägistaja, nagu ta on. Ta nuutsumine läbib mu keha ja täidab selle sooviga tuua olukorda õiglus.

„P-p-palun ära,“ anub ta.

Palun ära mida? Ära tee sulle seda, mida sa oled nii paljudele teistele teinud? Ära sunni sind maksma nii jälk olemise eest? Ära kindlusta seda, et keegi enam sinu pärast ei kannata?

Ta vastab mu vaikimisele kõrgel häälel kisaga, mis paneb mu vere peaaegu et keema. Viimase välgatusega tõmban tera mööda ta raseeritud reit üles ja jätan maha vereraja. Ta karjub veel kõvemini, jäädes aga täiesti vait, kui talle jõuab kohale, et ta armas till jäi puutumata. Niipea, kui ta sellele arusaamisele jõuab, hakkab ta uuesti karjuma.

Tõmban ta näo eest maski ja topin selle talle suhu. Lõpuks jääb kõik õndsalt vaikseks.

Naise visklev keha tõmbab mu tähelepanu voodile. Teen taseri ohutuks ja lähen naisele lähemale. Nuuksudes ja nuttes vaatab ta mulle suurisilmi otsa.

Katan ta alasti keha tekiga ja võtan tropi suust.

„Palun,“ vigiseb ta, „palun aita mind.“

Vaatan toas ringi. Olen selle enne hoolikalt läbi mõelnud – kuidas teda aidata ja ikkagi anonüümseks jääda. Võtan öökapilt telefoni ja panen ta pea kõrvale.

„Palun,“ – naine sikutab käeraudu – „oled sa kindel, et ta ei saa lahti?“

Noogutan ja valin 911. Operaatori hääl toob minuni järsu selguse. Ma pean siit ruttu minema saama. Sööstan toast välja, läbi maja, üle hoovi, tagasi autosse.

Naisega saab kõik korda. Abi on juba teel.

Ronin Wranglerisse, võtan suusamaski peast ja topin kindalaekasse. Näen Nirgi verd. Kurat. Kurat. Kurat. Kurat.

Seda on kindalaeka peal, mu riietel, käepidemel – kõigel, mida kinnastatud kätega katsusin. Ma olen paraja supi kokku keetnud. Päris paraja. Täielik imbetsill ikka. Pean järgmisel korral olema hoolikam, valvsam, rohkem organiseeritum. Ei mingit soperdamist, kohmakat põiklemist, vereplekke. Pean kõik läbi mõtlema. Asi peab olema puhtam. Ettekavatsetum.

Okei, mõtle nüüd. Kell on kolmveerand kaksteist ja ma pean veerand tunni pärast kodus olema. Mul on vahetusriided ja mul on esmaabikarp, kus on desinfitseerivaid salvrätte. Topin vereplekilised riided kilekotti ja panen nad koju jõudes kohe pessu. Pühin auto salvrättidega puhtaks ja pesen homme seestpoolt ära. Mitte keegi ei saa midagi teada.

Vahetan kiiresti riided ja kui pükse jalast võtan, lähevad mu sõrmed vastu uinutipüssi. See on ikka veel taskus ja varastatud rahusteid niivõrd täis laetud, et võtaks maha kolm korda nii suure mehe kui Nirk.

Ma ei tapnudki teda…