Читать книгу Tapjainstinkt - S. E. Green - Страница 10

Järgmisel õhtusöögil vaatab Victor Daisyle otsa. „Mis sul viga on? Sa oled terve nädala juba kodus mossitanud.“ Ta vaatab meid. „Kas pole nii?“

Kõik noogutavad, seega ka mina. Ausalt, ma pole tähele pannud, ja tegelikult mind väga ei huvita.

Õde hingab nina kaudu sisse ja laseb välja sellise ma-olen-nii-väsinud-ohke. Ma ei saa aru, kuidas meil Justiniga temaga samad geenid on. Ta on kõik see, mida meie kunagi olnud pole.

„Teate seda Zachi?“ hakkab ta peale.

Ema heidab Victorile miks-sa-pidid-küsima-pilgu.

Mees eirab teda ja pöördub Daisy poole. „Jah, olen sind kuulnud temast rääkimas.“

Daisy nokib oma kanavokki. „Ta ütles, et tahab minuga lihtsalt sõber olla. Ja… ma olen endast väljas, sest mulle tundub, et ma armastasin teda. “

Ma pole eriline silmapööritaja, aga kui oleksin, oleks viimane lause kindlasti seda väärt olnud.

„Sõprus on tore,“ ütleb ema diplomaatiliselt.

Daisy ignoreerib seda ja vaatab Victorile otsa. „Mulle tundub, et ta on kuidagi emotsionaalselt katki. Ta varjab midagi. Tähendab, ta on meie koolis uus, aga ma tean, et ta pere on siit pärit. Ma küsisin talt, kus ta enne koolis käis, aga ta vältis vastamist. Ja siis ma kuulsin, et ta oli hullumajas.“

„Daisy,“ manitseb ema, „kuulujutte ei maksa uskuda.“

„No aga miks ma siis talle ei meeldi?“ nähvab Daisy.

Kust ma alustama peaks?

„Võib-olla meeldib talle keegi teine,“ pakub mu vend süütult välja.

Daisy alahuul väriseb ja ma tean, et kohe saab sellest üks suur draamafestival.

„Kas ma võin ära minna?“ küsin ja tõukan tooli lauast ja lõpetamata kanavokist eemale. Victor teeb selle roa alati mõnusa vürtsika.

Ema noogutab, vaadates vibreerivat iPhone’i. „Pean vastu võtma,“ ütleb ta ja kaob oma kabinetti.

Viin taldriku kööki ja kikitan kõrvu, et ta summutatud pominast aru saada. Võin ükskõik mille peale kihla vedada, et jutt on seotud maharaiutud pea ja eelmiste mõrvade arvatava seosega.

Kui ma vaid oskaksin ta kabinetti pealt kuulata. See mõte viib mind üles tuppa läpaka ette. Parim viis toa pealt kuulamiseks? Trükin Google’isse ja hakkan sadu linke läbi vaatama.

Õhh. Siin oleks Reggie abi kasulik. Ta on nagu Google, aga täpsem. Ta oskab prügi läbi vaadata ja täpselt õiged asjad üles leida. Juba pärast kümmet linki olen tüdinud ja haaran telefoni järele.

Ta vastab pärast neljandat kutsungit. „Jou.“

„Ma arvasin, et sa ei võtagi vastu.“

„Jah, ma olen silmini Athloni ja Duroni protsessorite võrdlemises ja selgus, et… “

Siinkohal ma enam ei kuula. Reggie räägib oma keeles. Ootan kannatlikult nagu alati, aga ma ei kuula ja vaatan linke edasi.

„Mis siis toimub?“ küsib ta lõpuks.

„Mis on parim viis tuba pealt kuulata? Ma uurin praegu internetis, aga tahaks lihtsalt vastuseni jõuda. Sa tead küll Google’i kasutamist.“

„Mis tuba sa pealt kuulata tahad?“

„Enda oma,“ valetan ja tean, et Reggiel pole sellega probleemi.

Ta naerab. „Miks sa tahad enda tuba pealt kuulata?“

Mõtlen kähku midagi välja. „Sest ma arvan, et Daisy nuhib seal ringi, ja tahan seda tõestada.“

„Issand kui hea meel mul on, et ma ainuke laps olen.“

Vahel olen sama soovinud, eriti kui mu õde asjasse puutub.

„Osta lihtsalt lapsehoidja-kaamera. Lihtne. Kiire. Seda saab igalt poolt. Heliga ja ilma helita. Võid selle raamaturiiulile peita, äratuskella või kaisulooma sisse panna. Jah, lapsehoidja-kaamera.“

Lapsehoidja-kaamera. Hmm. „Aitäh, Reg.“

„Pole tänu väärt.“

Loodan tõesti, et see on nii lihtne ja kiire, kui ta väidab.