Читать книгу Tapjainstinkt - S. E. Green - Страница 2

Surudes alla presskannu sõela, vaatan üle köögilaua oma viieteistaastase õe poole. Ta on „täiusliku“ teismelise musternäidis. Populaarne, õpilasomavalitsuses, sirgeks triigitud blondid juuksed, korralikud hinded, tantsutüdruk, ägedad riided, ilus kurvikas keha.

Need on põhjused, miks ta mulle ei meeldi. Ma tunnen päris Daisyt. Ta on popp, sest tal on palju sõpru, juuksed on värvitud, korralikud hinded spikerdatud ja ma-olen-su-parim-sõbranna-mäng tuleb tal natuke liiga hästi välja.

„Kes joob igal hommikul presskannukohvi?“ küsib ta üleolevalt, näidates mulle jällegi enda põhiolemust.

Ma ei viitsi vastata.

Ikka veel unine kaheksa-aastane vend vaarub kööki ja põimib käed mu keskkoha ümber. „Tere hommikust, Lane.“

Kallistan teda vastu. „Hommikust.“

Daisy ja Justin on mulle poolõde ja poolvend. Daisyga suheldes tuletab see teadmine end meelde peaaegu iga päev, Justiniga mitte kunagi.

Juba varakult leiti, et Justinil on õpiraskused, aga teda vaadates ei saaks sellest iial aru. Tema keerulises ajus ei oska miski lihtsalt õigesti käivituda.

Panen käe talle õlgade ümber. „Kas sa kardad ka suurde klassi minekut?“ Varem õppis ta väiksemas grupis. „Natukene,“ pomiseb ta.

„Õpetajad ei oleks seda soovitanud, kui nad ei usuks, et sa hakkama saad,“ ütleb Daisy julgustavalt. See, et me mõlemad armastame Justinit, hoiab meie suhte natukenegi, ja ma rõhutan sõna „natukenegi“, mõistlikumana.

Ema klõbistab kõrgetel kontsadel kööki. „Tere hommikust, lapsed!“

„Esimese koolipäeva jaoks võib-olla liiga reibas,“ teen ma nalja.

Ta sakutab mu imelikke punaseid juukseid. „Sulle sobib lahtine soeng.“ Ma naeratan talle oma haruldast naeratust. „Aitäh.“

Jagan kange kohvi kahe termostassi vahel ja libistan ühe üle laua emale. Ta naeratab, nagu oleksin just talle kandikul Püha Graali toonud, ja just seetõttu viitsingi ma igal hommikul maitsvat kohvi valmistada.

Ta annab mulle põsemusi ja kummardub alla, et ka Justinit suudelda. „Uh, mine pese hambaid.“ Justin hingab talle näkku, lihtsalt et tüütu olla, ja vaarub vannituppa.

Ema kõnnib ümber köögisaare, et suudelda Daisyt, kes aga oma tavalisel vältival moel toolilt püsti hüppab ja magamistuppa läheb.

Järjekordne põhjus, miks Daisy mu kannatuse proovile paneb. Lase siis emal endale musi teha. See ei võta sul tükki küljest ära.

Teeseldes, et ta pole solvunud, pöördub ema minu poole. „Ka minu esimene päev.“ Ta viipab oma meresinisele kostüümile. „Sobib?“

Ema töötab Washington DC-s, FBI peakorteris, nagu mu kasuisa Victorgi. Seal nad ka tutvusid pärast seda, kui mu isa suri. Ema aga on ametiredelil kordades kiiremini edasi jõudnud kui Victor. Ema viimane ametikõrgendus oli kõige suurem. Käitumisanalüüsi osakonna juhataja. Seal tegeletakse sarimõrvaritega.

Mida ta tegi, kui ta kätte saadi?

Mille järgi ta ohvreid valis?

Kas verd oli palju?

Taparuumist on video? Kas ma saaksin seda vaadata?

Ema vastas mu küsimustele alati kannatlikult ja nii ausalt kui võimalik, arvates ilmselt, et see on lapselik uudishimu, aga kui ma selle viimase küsimuse esitasin, sain kohe aru, et tal hakkas imelik. Sellepärast ei küsi ma enam ammu küsimusi.

„Ema, sa näed väga hea välja. Väga juhatajalik.“

Ta haarab käekoti. „Isa tuleb Californiast juba paari päeva pärast ja siis korraldame piduliku õhtusöögi.“

„Väga tore.“

„Justinil täna aikido-trenni ei ole, küll aga on tal järeleaitamistunnid.“

Noogutan. „Ma tean.“

Ta naerab. „Loomulikult tead. Organisatoorsed oskused pärisid sa minult.“ Ta lehvitab, kõndides meie piinlikult puhta kodu välisukse poole. „Nägemiseni. Ootan juba esimeste päevade muljeid.“

Organisatoorsed oskused pärisid sa minult. Seda on vähe öeldud. Ema on veidi obsessiiv-kompulsiivne. Paneb tähele detaile, kombineerib fakte, märkab pisiasju. Seetõttu teebki ta oma tööd väga hästi.

Nagu tavaliselt, on mul seljas mugav T-särk, jalas kitsad teksad ja hallid Puma jalanõud. Võtan kooliasjad ja istun oma Wrangleri džiipi. Oodates Daisyt ja Justinit, lähevad mu mõtted Nirgile. Huvitav, mida ta praegu teeb. Ilmselt läheb tööle nagu kõik täiskasvanud. Erinevalt nendest istub ta aga oma turvalises kontoriruumis, mõeldes naistele, keda ta on vägistanud, ja planeerib kindlasti järgmist kuritegu. Juba see ettekujutus paneb mind hambaid krigistama… ta saab oma teenitud palga.

Justin ja Daisy väljuvad majast ja ma keskendun sõitmisele. Algkooli juures ronib Justin välja. „Kõik läheb hästi,“ ütlen ja ta naeratab oma hambutut naeratust, mis mul südame soojaks teeb.

Meie Daisyga sõidame gümnaasiumi juurde ning ta üritab juba poole sõidu pealt välja ronida. Tahavaatepeeglist näen, kuidas ta liitub vanemate õpilaste grupiga.

Mina osalen talendikate ja andekate programmis, seega on enamik mu õppeained vastavas majaosas.

„Hei Kriips,“ hõikab mu eelmise aasta rühmatöö partner, kui peamajja sisenen.

„Hei.“ Mind on alati Kriipsuks kutsutud. Ma olen meeter seitsekümmend pikk, peenike ja lameda rinnaga. Ausalt, ma ei pinguta selle nimel. Ma söön normaalselt. Ema ütleb, et olen kõhnuse isapoolsest suguvõsast pärinud.

Olen oma kapi juures ja mulle läheneb teadusklubi president. „Kuidas läheb, Kriips?“

Vahel mõtlen, kas keegi üldse mäletab, et mu nimi on Lane. „Hästi.“

„Käisid suvel ka kuskil?“

Panen kapi lukku. „Ei.“ Ainult kohtumajas, aga see on mu väikene saladus. See ja siis veel paar asja…

Ta annab mulle flaieri. „Ma eeldan, et teadusklubisse tuled ikka?“

Võtan flaieri. „Muidugi.“ Teadusklubi on minu viis proovida olla sotsiaalne. Tavaliselt hoian omaette, ei räägi, kui mul pole midagi öelda, ja mind ei huvita, mida teised arvavad. Kui selline vältiv käitumine mind ebapopulaarseks teeb, siis mis seal ikka.

„Väga tore. Üritame sellel aastal üleriigilist tunnustust saada, seega iga abikäsi on teretulnud. Tundub, et tuleb…“

Hääl vaibub ja mu enda mõtted kerkivad pinnale. Ma pean kohe kantseleisse minema, et raamatukogu õppeassistendi koht sellel aastal endale saada. Muidugi on mu tulemused niigi head, aga mida rohkem õppetöövälist tegevust, seda tõenäolisem on pääseda Virginia ülikooli bioloogiat õppima.

„Olgu. Esimene koosolek on järgmisel kolmapäeval pärast kooli. Seal näeme,“ ütleb ta ja kõnnib minema.

„Olgu, näeme siis.“ Mu viimase õppeaasta esimene päev möödub nii, nagu oligi arvata. Ma tõepoolest saan selle assistenditöö. Kõikides ainetes on samad õpetajad ja samad klassikaaslased nagu eelmistel aastatelgi. Talendikate ja andekate programmis ongi nii. Üllatusi ei ole. Igav on hea. Vähemalt tavalise elu mõttes on igav hea.

Oma õde ei näe ma enne äraminekut. „Ma saan pärast koju,“ ütleb ta mulle. „Me“ – ta viipab üle õla oma tüütute sõprade poole – „hängime ringi.“

Noogutan ega üritagi talle meelde tuletada ema soovi, et oleksime kella seitsmeks, õhtusöögi ajaks kodus. See pole minu süü, kui tema ei mäleta.

Justin on järeleaitamistunnis, seega lähen otsejoones militaarkaupade poodi. Pean varustust uurima ja veidi ajusid ragistama. Pean välja mõtlema, mida Nirgiga ette võtta.