Читать книгу Tapjainstinkt - S. E. Green - Страница 6

Järgneb pühapäev ning ema kutsutakse erakorralise olukorra tõttu tööle. Kindlasti on sinna segatud mõni sarimõrtsukas.

„Ma helistan, kui õhtusöögiks tagasi ei jõua,“ ütleb ta ja kiirustab välja.

Silmitsen suurt nahast kotti, mida ta kunagi ei lukusta. Olen selle korduvalt läbi vaadanud. Olen lugenud raporteid, uurinud pilte, kopeerinud huvitavamate juhtumite märkmeid. Emal pole aimugi, et ma seda teen. Ma ei saa sinna parata. Daisyle meeldivad tõsielusarjad ja mulle meeldib ema portfellis sobrada. Selline ma olen.

„Kas sa paned seda mädarõikasinepit ka peale?“ küsib Justin, tirides mind mu mõtetest välja.

„Muidugi.“ Teen Justinile kalkuni ja rooskapsa võileiba edasi. Millisele kaheksa-aastasele meeldib kalkun või rooskapsas, eks ole?

Meil mõlemal on täna aikido-trenn – vanemad panid kõik kolm last trenni, aga ainult meie kaks käime seal ikka veel.

Mulle meeldib aikido, sest olgugi et olen peenike, olen õppinud ründaja liikumiskiirust suunama ja enda omaga ühendama.

Suudan vabalt sajakilose mehe maha võtta ja olen seda (tunnis) ka mitmeid kordi teinud. Nirk oli mu jaoks esimene proov päris maailmas. Kuigi ta oli lüheldane ja tüse, kaalus ta minu arvates umbes kaheksakümmend kilo – väljakutse sellegipoolest.

Daisy tõmbab välisukse pärani. „Zach – need on Lane ja Justin.“

Sisse astub poiss, kes, ma eeldan, käib meiega ühes koolis.

„Zach on uus,“ teatab Daisy. „Ta käib üheteistkümnendas.“

Zach noogutab. „Tere.“

Daisy veab teda endaga kaasa. „Me läheme minu tuppa.“

Zach on veidi ebakindla näoga, aga Daisy tirib teda trepist üles.

„See on keelatud,“ tuletab Justin Daisyle meelde.

„Mida iganes,“ karjub too vastu.

„Kas sa ütled emmele ja issile?“ küsib Justin minult.

Raputan pead.

„Kas mina võin?“

„Suurima rõõmuga, vennake.“

Mu õde on litsakas. Kõik teavad, et ta on juba mitu korda seksinud. Kuulujuttude järgi pidavat tema pihkupeksmise oskus olema tavaline, aga suuseksi tegevat ta suurepäraselt.

Eelmisel aastal sattusin peale, kui ta kellegagi seksis. Ta ei jätnud poisi otsas ratsutades mitte üht takti vahele, kui mind ukseavas nägi.

Küll ta rasedaks jääb. Oodake vaid. Või saab suguhaiguse. Mõnikord mõtlen, et mis sai sellest pisikesest õest, keda ma süles koju kandsin, kui ta uue rattaga ennast katki kukkus. Muidugi sain ma teada, et selles oli süüdi kolme tänava kaugusel elav Terrence, ning ma läksin hiljem tagasi ja hoolitsesin selle eest, aga ma kaldun praegu kõrvale. Ütleme nii, et Terrence pole minu õde enam rohkem kiusanud.

Zach tuleb uuesti trepist alla otse kööki, üllatades sellega nii mu venda kui ka mind.

„Nägin võileibu. Kas ma võin endale ka ühe teha?“

Justin ja mina vaatame üksteisele otsa.

Lükkan materjali tema poole ja ta hakkab pihta.

„Niisiis,“ alustab ta, pannes saiale kihi majoneesi. „Olen sind koolis näinud. Sa oled talendikate ja andekate programmis, eks?“

Noogutan.

Ta paneb majoneesi peale viilu juustu ja kaks viilu tomatit. „Sa töötad Käpas ja Täpis, eks?“

Hammustan võileiba. „Jah.“

„Mike on mu vanem vend.“

„Doktor Issa?“ Ainuüksi tema nime välja ütlemine paneb mu südame puperdama.

Ta paneb tomati peale veel kurki, väldib kalkunit ja rooskapsast ning võtab siis hästi suure ampsu. „Mmm.“

„Ta ütles, et su nimi on Daniel.“

Zach vaatab mind veidi üllatunult. „Ta rääkis sulle minust?“

„Ta tahtis, et me saaksime sõbraks.“

Zach naerab. „See on Mike’i moodi küll. Mu esimene nimi on Daniel. Ainult mu perekond kutsub mind nii.“

Justin korjab taldrikult väikese kalkunitüki ja pistab selle suhu. „Sa oled taimetoitlane või?“

Zach noogutab.

Heidan talle silmanurgast pika pilgu. Jah, nüüd näen sarnasust dr Issaga. Tumedad juuksed, tumedad intelligentsed silmad, samasugune poisilik nägu.

Zach naeratab ning siis näen ma seda veelgi enam.

Daisy marsib trepist alla. „Sul pidi ainult üks hetk minema.“

Zach tõstab võileiva üles. „Mul tuli nälg.“

Justin naerab.

Daisy ohkab mossitades ja suundub oma tuppa tagasi.

Mulle vist meeldib see Zach.

Ta pöördub minu poole. „Mu vend räägib, et sa oled väga tark.“

Olen kogu aeg olnud talendikate ja andekate programmis. Kool on lihtne. „Saan hakkama.“

Zach hammustab võileiba. „Kuhu ülikooli sa lähed?“

„Loodetavasti Virginia ülikooli.“

„Arstiteadust?“ vilistab Zach.

„Bioloogiat.“

„Mike käis Hopkinsis.“

„Ma tean.“

Ta sööb võileiva lõpuni ja viskab salvrätiku prügikasti. „Näeme veel. Oli tore teiega tutvuda.“

Ta läheb välisuksest välja ja Justin jääb mulle otsa vaatama. „Imelik.“

On küll jah. Enamik kutte, kelle Daisy koju toob, kaovad tema tuppa ega suhtle minu või Justiniga. Tundub peaaegu, nagu Zach oleks tulnud selleks, et just meiega suhelda.

Daisy trambib uuesti alla. Ta on endale selga pannud pisikese pluusi ja liiga lühikese seeliku. „Kus Zach on?“

„Ta läks ära!“ informeerib Justin teda rõõmsalt.

„Mis asja?!“ Daisy vaatab mind. „Mis sa talle ütlesid?“

„Mitte midagi.“ Miks ta alati eeldab, et mina midagi tegin?

Daisy jookseb välisuksest välja. „Zach!“

„Mulle meeldib Zach,“ ütleb Justin mulle.

„Mulle ka.“ Daisy tahab teda lahkumise tõttu ilmselt veel rohkem.

Vaatan köögikella. „Paneme hakama’d selga. Ma ei taha aikido’sse hilineda.“

Viisteist minutit hiljem hakkame just Wranglerisse istuma, kui ema auto hoovi keerab. „Lähete tundi?“

„Sa tulid arvatust varem tagasi,“ tähendan ma.

Ta tõstab oma kotti. „Tõin töö koju kaasa.“

„Daisy toas käis üks poiss.“ Justin reedab Daisy.

Ema ohkab. „Ma tegelen sellega.“ Ta rühib maja poole ning ma vaatan portfelli, mis on palju paksem kui enne. Ebatüüpiline on see, et portfell on lukus. Õnneks tean, kuhu võti on peidetud.

Parema meelega jätaksin aikido vahele ja soriksin ta kotis. See juba tähendab midagi, sest aikido on üks parimaid asju maailmas.

Ilmselt avan portfelli täna öösel, siis, kui kõik juba magavad.