Читать книгу Unenägude tõlgendamine - Sigmund Freud - Страница 16

Järgnevatel lehekülgedel tõestan ma, et on olemas psühholoogiline tehnika, mis võimaldab tõlgendada unenägusid, ning et seda meetodit kasutades ilmneb, et iga unenägu on psüühika mõtestatud moodustis, millel on ärkveloleku psüühilises toimimises oma kindel koht. Peale selle püüan ma selgitada protsesse, millest tuleneb unenägude võõrapärasus ja arusaamatus, ja teen nendest järeldusi nende psüühikajõudude olemuse kohta, millede koosmõjust ja vastastikusest toimest unenägu johtub. Kui olen selleni jõudnud, katkestan ma oma kirjelduse, sest see on jõudnud punktini, kus unenägude probleem suubub ulatuslikumasse probleemideringi, mida saab lahendada muu materjali alusel.

Alustuseks annan ma ülevaate varasemate autorite uurimistulemustest ja unenägude teadusliku uurimise hetkeseisust, sest käsitluse jooksul ei ole mul eriti sageli põhjust selle juurde tagasi tulla. Nimelt on teaduslik arusaamine unenägudest mitme tuhande aastastest püüdlustest hoolimata väga vähe edasi nihkunud. Seda möönavad autorid nii üldiselt, et üksikute häälte nimetamine näib liigne. Kirjutistes, mille loetelu ma oma töö lõppu lisan, leidub meie teema kohta mitmeid ärksaid märkusi ja rohkelt huvitavat materjali, ent ei midagi või vähe sellist, mis puudutaks unenäo olemust või mis lahendaks lõplikult selle mõistatuse. Veelgi vähem on muidugi jõudnud haritud rahva teadmisse.

Ülimalt huvitav teema⁵ on, milliseid unenäokäsitlusi on olnud inimkonna algusaegadest peale primitiivsetel rahvastel ja millist mõju avaldasid unenäod sellele, milliseks kujunesid nende arusaamad maailmast ja hingest, sestap jätan ma vastumeelselt nende käsitlemise siin kontekstis välja. Ma viitan Sir J. Lubbocki, H. Spenceri, E. B. Tylori ja teiste hästi tuntud teostele ja lisan vaid, et nende probleemide ja spekulatsioonide kandepind võib mõistetavaks saada vaid siis, kui me oleme lahendanud meie ees seisva „unenägude tõlgendamise” ülesande.

Järelkaja algusaegsetest arusaamadest unenäo kohta on ilmseks aluseks sellele, kuidas antiikaja rahvad unenägusid hindasid.⁶ Nad eeldasid, et unenäod on seotud üleinimlike olendite maailmaga, millesse nad uskusid, ja et need toovad ilmutusi jumalatelt ja daimonitelt⁷. Lisaks olid nad veendunud, et unenägudel on magaja jaoks oluline eesmärk, reeglina talle tulevikust teada anda. Unenägude erakordselt erinev sisu ja mõju ei võimaldanud siiski luua nendest ühtset arusaama ja viis paratamatult unenägude mitmesuguste eritluste ja rühmitamisteni, vastavalt nende väärtusele ja usaldusväärsusele. Erinevate antiikaja filosoofide puhul sõltus unenägudele antav hinnang loomulikult ka positsioonist, mida nad olid üleüldse valmis omistama mantikale.⁸

Mõlemas Aristotelese unenägudealases teoses on unenäost juba saanud psühholoogia objekt. Me kuuleme, et unenägu ei ole mitte jumalate saadetud, pole olemuselt jumalik, küll aga daimonlik, sest loodus on ju daimonitega seotud ja mitte jumalik; st unenägu ei pärine mitte üleloomulikust ilmutusest, vaid johtub küll jumalatega suguluses oleva inimvaimu seadustest. Niivõrd kui inimene magab, määratletakse unenägu magaja psüühikategevusena.⁹

Aristoteles tunneb mõningaid unenäoelu tunnuseid, nt et unenägu tõlgendab magamise ajal tekkivaid väikesi ärritusi suurena („usutakse, et minnakse läbi tule ja muututakse kuumaks, kui üks või teine ihuliige üsnagi vähesel määral soojeneb”¹⁰), ja teeb sellest käitumisest järelduse, et arstile võivad unenäod olla päeval veel märkamatuks jääva algava kehalise muudatuse esimesteks tunnusteks.¹¹

Antiikaja inimesed enne Aristotelest ei pidanud teadupärast unenägu und nägeva hinge saaduseks, vaid jumalapoolseks sisenduseks, ja mõlemad vastandlikud suundumused, mille olemasolu unenäoelu hindamisel me leiame kõikidel aegadel, on juba nende puhul täheldatavad. Eristati tõepäraseid ja tähendusrikkaid unenägusid, mis saadeti magajale, hoiatamaks teda või kuulutamaks talle tulevikku, ja edevaid, petlikke ja tühiseid unenägusid, mille eesmärgiks oli teda eksiteele viia ja hukatusse tõugata.

Gruppe (1906, 2. kd, 930)¹² toob sellise unenägude jaotuse vastavalt Makrobiusele ja Artemidorosele: „Unenägusid jaotati kahte klassi. Ühtesid mõjutavat üksnes olevik (või minevik), nad olla tulevikule tähtsuseta; sellesse rühma kuulusid , insomnia, mis peegeldavad vahetult olemasolevat ettekujutust või selle vastandit, nt nälga ja selle kustutamist, ja , mis laiendasid fantaasialaadselt olemasolevat ettekujutust, nt luupainajana, ephialtes. Teist rühma seevastu peeti tuleviku jaoks määravaks; sellesse kuuluvad: 1) otsene ennustus, mis võetakse vastu unenäos (, oraculum); 2) eelseisva sündmuse ettekuulutus (, visio); 3) sümboolne, tõlgendamist vajav unenägu (, somnium). See teooria püsis mitu sajandit.”

Unenägudele antava eripalgelise hinnanguga¹³ seostus „unenägude tõlgendamise” ülesanne. Et unenägudelt oodati üldiselt tähtsat teavet, ent kõiki unenägusid ei saanud vahetult mõista ega võidud teada, kas teatud arusaamatu unenägu kuulutab midagi tähenduslikku või mitte, hakati tegema pingutusi, et asendada unenäo arusaamatu sisu mõistetava ja sealjuures tähenduslikuga. Hilisantiigis peeti suurimaks autoriteediks unenägude tõlgendamise alal Artemidoros Daldis’est, kelle ulatuslik teos [„Oneirokritika”]¹⁴ peab asendama meile samasisulisi kadumaläinud kirjutisi.¹⁵

Antiikaja inimeste teaduseelne unenäokäsitlus oli kindlasti täielikus kooskõlas kogu nende maailmavaatega, mis projitseeris tavaliselt välismaailma reaalsuseks üksnes hingeelu jaoks reaalse. Lisaks sellele arvestas see ka peamist muljet, mis ärkvel olles hommikul unenäost jäänud mälestusest saadakse, sest selles mälestuses ilmutab unenägu ennast millegi võõrana, pärineb otsekui muust maailmast, vastukaaluna muule psüühikasisule. Muide, ekslik oleks arvata, et meie päevil ei oleks unenägude üleloomuliku päritolu õpetusel pooldajaid; kui mitte arvestada kõiki pietistlikke ja müstilisi kirjanikke – kes ju õigusega hoiavad kinni varem nii ulatusliku üleloomuliku valdkonna jäänustest, kuni viimaseid pole veel ümber lükanud teaduslikud selgitused –, võib kohata ka teraseid ja igasugustest seiklustest hoiduvaid mehi, kes oma religioosses uskumises üleinimlike vaimujõudude olemasolusse ja sekkumisse püüavad tugineda just nimelt unenäoilmingute seletamatusele (Haffner, 1887). Kõrge hinnang unenäoelule mõnedes filosoofiakoolkondades, nt Schellingi¹⁶ järgijate seas, on selge järelkaja unenägude jumalikkusest, mis oli antiikajal vaieldamatu, ja lõppenud pole ka arutelud unenägude ennustava, tulevikku kuulutava võime osas, sest psühholoogilistest selgituskatsetest ei piisa kogunenud materjaliga toimetulemiseks, kui selgesti ka need, kes on omaks võtnud teadusliku mõtlemisviisi, kalduksid sellised väiteid eitama.

Meie unenäoprotsesside teadusliku tunnetuse ajalugu on nii raske kirjutada, sest ükskõik kui väärtuslikuks see tunnetus üksikutes aspektides pole saanud, ei ole märgata edenemist teatud kindlas suunas. Ei ole tekkinud kindlatest tulemustest baasi, mille peale järgnevad teadlased oleksid jätkanud ehitamist, vaid iga uus autor on alustanud nendesamade probleemidega tegelemist ikka uuesti ja nagu algusest peale. Kui ma tahaksin vaadelda neid autoreid ajalises järgnevuses ja käsitleda eraldi lõiguna, milliseid vaateid iga neist unenäoprobleemide kohta avaldas, siis peaksin ma loobuma ülevaatliku unenägude mõistmise hetkeseisu koondpildi visandamisest; sestap eelistasin ma jätkata käsitlust teemade, mitte autorite kaupa ja toon iga unenäoprobleemi puhul välja, millist materjali selle lahendamiseks on kirjandusest leida.

Et mul ei õnnestunud tulla toime kogu väga hajali ja muid teemasid kaasahaarava temaatilise kirjandusega, pean ma lugejail paluma sellega leppida, kui vaid mingi põhjapanev tõik ega oluline vaatepunkt ei ole minu kujutamises kaotsi läinud.

Veel hiljaaegu pidas enamik autoreid vajalikuks käsitleda ühes ja samas kontekstis magamist ja unenägu, andes tavaliselt hinnangu ka teistele analoogilistele seisunditele, mis ulatuvad psühhopatoloogiasse, samuti kaasati unenägudega sarnanevad ilmingud (nagu hallutsinatsioonid, nägemused jne). Uuemates töödes seevastu ilmneb püüdlus teemat piiritleda ja võtta uurimisobjektiks näiteks mõni unenäoelu valdkonda kuuluv üksikküsimus. Ma tahaksin selles muutuses näha väljendumas veendumust, et nii hämarates asjades saab valgustust ja kooskõla saavutada vaid rea detailuuringute kaudu. Ma ei saa siinkohalgi pakkuda mitte midagi muud kui üht sellist detailuuringut, ja nimelt spetsiaalselt psühholoogilist laadi uuringut. Mul on olnud vähe põhjust tegeleda magamise probleemidega, sest see on olemuselt füsioloogiline probleem, ehkki magamisseisundi iseloomustamine peab sisaldama ka psüühikaaparaadi talitlustingimuste muutumist. Seega jääb ka magamist käsitlev kirjandus siin tähelepanu alt välja.

Teaduslik huvi unenäonähtuste vastu iseeneses viib järgmiste, osalt kattuvate küsimuseasetuseni.