Читать книгу Unenägude tõlgendamine - Sigmund Freud - Страница 26

F EETILISED TUNDED UNENÄOS

Оглавление

Nende motiivide seas, mida saab hakata mõistma alles pärast minu enese unenäoalaste uurimustega tutvumist, olen ma unenäo psühholoogiateemast eraldanud probleemi osa, kas ja mil määral jõuavad ärkveloleku moraalihoiakud ja tunded unenäoellu. Nimelt see vastuolu autorite kirjeldustes, mida me teiste psüühikatoimingute osas pidime võõristusega märkama, paneb meid siin jahmatama. Ühed kinnitavad samasuguse otsustavusega, et unenägu ei tea moraalinõudmistest midagi, samas teised, et inimese moraalne loomus jääb ka unenäoelus püsima.

Igaöisele unenäokogemusele tuginemine näib esimese väite õigsuse seadvat väljapoole igasugust kahtlust. Jessen ütleb (1855, 553): „Magades ei saada ka paremaks ega vooruslikumaks, pigem näib südametunnistus unenägudes vaikivat, kaastunnet ei tunta ja võidakse täiesti ükskõikselt ja ilma mingi järgneva kahetsuseta sooritada kõige raskemaid kuritegusid, varastada, mõrvata ja maha lüüa.”

Radestock (1879, 146): „Tuleb arvestada, et unenäos kulgevad assotsiatsioonid ja seostuvad kujutlused ilma refleksiooni ja mõistuseta, esteetilise maitse ja kõlblusotsustuseta; otsustus on ülimalt nõrk ja valitseb eetiline ükskõiksus.”

Volkelt (1875, 23): „Eriti ohjeldamatud ollakse unenäos, nagu kõik teavad, sugulistes suhetes. Nagu unenägija ise on äärmiselt häbitu ja minetanud igasuguse moraalitunde ja -otsustusvõime, nii näeb ta ka teisi ja isegi kõige austatumaid isikuid tegemas tegusid, mida ta ärkvel olles ei söandaks isegi mitte mõttes nendega seostada.”

Kõige teravamalt vastanduvad sellele ütlused, nagu Schopenhaueri oma [1862, 1. kd, 245], et unenäos tegutseb ja räägib igaüks täielikult oma iseloomule vastavalt. K. Ph. Fischer70 väidab, et subjektiivsed tunded ja püüdlused või afektid ja kired ilmnevad unenäoelu suvas; et isikute moraalne omapära peegeldub nende unenägudes.

Haffner (1887, 251): „Kui mitte arvestada väheseid erandeid, … jääb vooruslik inimene ka unenäos vooruslikuks; ta seisab vastu kiusatusele tõrjuda endast eemale viha, kadedus, raev ja kõik pahed; patune mees aga leiab ka oma unenägudest reeglina pildid, mis ärkvelgi olid tal juba silme ees.”

Scholz (1887, 36): „Unenägu on tõde, ilma väärikuse ja alanduse maskita tunneme end ise jälle ära… Aus mees ei saa ka unenäos sooritada au rüvetavat kuritegu, ja kui see siiski juhtub, siis on ta rabatud sellest kui millestki, mis on tema loomusele võõras. Rooma keiser, kes laskis oma alamal pea maha raiuda, sest too oli unes näinud, et tema raius keisril pea maha, ei talitanudki nii ebaõiglaselt, kuna ta seletas, et sellel, kes niisugust und näeb, peavad ka ärkvel sarnased mõtted meeles mõlkuma. Selle kohta, millel ei ole meie sisemuses aset, ütleme me sestap ka iseloomulikult: see ei tuleks mulle uneski pähe.”

Vastupidi sellele arvab Platon, et parimad on need, kellele see, mida teised ärkvel teevad, tuleb vaid unes pähe.71

Pfaff72 ütleb suisa, parafraseerides tuntud vanasõna: „Jutusta mulle oma unenägudest ja ma ütlen sulle, kuidas on sinu sisimas lood.”

Hildebrandti väike kirjutis, millest ma olen võtnud juba nii ohtralt tsitaate, vormilt täiuslikem ja mõtteküllaseim panus unenäoprobleemide uurimisse, mille ma kirjandusest olen leidnud, nihutab just unenäo kõlblusprobleemi oma huvi keskmesse. Ka Hildebrandti jaoks [1875, 54] on kindel reegel: mida puhtam elu, seda puhtam unenägu; mida räpasem üks, seda räpasem teinegi.

Inimese moraalne loomus jääb ka unenäos püsima: „Ent kui meid ei haava ega tundu meile kahtlasena ka ükskõik kui ilmne rehkendusviga, ükskõik kui romantiline teaduse peapeale pööramine, ükskõik kui naljakas anakronism, siis erinevus hea ja kurja, õiguse ja ebaõiguse, vooruse ja patu vahel ei lähe kunagi kaotsi. Ehkki nii paljugi sellest, mis meis päeval toimub, võib tukastamistundidel meist eemalduda – Kanti kategooriline imperatiiv on lahutamatu saatjana nii tugevalt meie kandades kinni, et me ei saa ka magades temast lahti… Seda (tõsiasja) saab seletada just nii, et inimloomuse vundament, moraalne olemus, on liiga kindla struktuuriga selleks, et osaleda kaleidoskoobilaadse läbiraputamise toimes, millele unenäos alluvad fantaasia, mõistus, mälu ja teised sama masti omadused.”

Edasises keskustelus asja üle tekkisid mõlemas autorite rühmas kummalised nihked ja ebajärjekindlused. Rangelt võttes peaks olema kõigi nende jaoks, kelle arvates unenäos inimese moraalne isiksus laguneb, selle selgituse tõttu huvi amoraalsete unenägude vastu otsas. Nad võiksid sama rahuga keelduda katsest panna unenägijat vastutama oma unenägude eest, tegemast inimese halbade unenägude põhjal järeldusi tema loomuse kurjade ajede kohta, nagu ka näiliselt samaväärsest katsest tõendada tema unenägude absurdsuse põhjal tema ärkvelelu intellektuaalsete toimingute väärtusetust. Teised, kelle jaoks „kategooriline imperatiiv” ulatub ka unenäkku, peaksid piiranguteta aktsepteerima vastutust amoraalsete unenägude eest; võiks vaid soovida, et nende endi seda laadi taunitavad unenäod ei eksitaks neid kõrvale muidu kindlaks peetud väärtushinnangutest.

Unenägude tõlgendamine

Подняться наверх