Читать книгу Unenägude tõlgendamine - Sigmund Freud - Страница 22

Kui me ei otsi unenägude allikaid mitte väljastpoolt organismi, vaid organismi seest, peame meenutama, et peaaegu kõik meie siseelundid, mis tervena ei anna oma olemasolust meile peaaegu mitte mingit märki, muutuvad – nagu me seda nimetame – ärritatusseisundis või haigena meile enamasti ebameeldivate aistingute allikaks, mida tuleb pidada samaväärseks väljast tulevate valu- ja tajuärrituste tekitajatega. On väga vanu kogemusi, mille põhjal nt Strümpell (1877, 107) väitis: „Psüühika siirdub unes palju sügavamale ja laiemale aistimisteadvusele oma kehalikkusest kui ärkvelseisundis ja tal tuleb võtta vastu teatud teda mõjutavaid ärritusaistinguid, mis johtuvad tema keha osadest ja nende muutustest, millest ta ärkvelseisundis mitte midagi ei teadnud.” Juba Aristoteles pidas väga võimalikuks, et unenägu juhib meie tähelepanu algavatele haigusseisunditele, millest me ärkvel veel mitte midagi ei märka (suurenduse jõul, mis unenäos muljetele osaks saab, vt eespool lk 21), ja arstidest autorid, kelle vaated olid kahtlemata kaugel sellest, et uskuda unenägude ennustamisandesse, on vähemasti haiguskuulutajate puhul tunnustanud unenäo seda tähendust (vrd M. Simon, 1888, 31 ja mitmed vanemad autorid.³⁶)

Näib, et näidetest, mis kinnitavad unenägude diagnostilisi võimeid, ei ole ka uuemal ajal puudu. Nii näiteks esitab Tissié (1898 [62-3]) Artigues‘i järgi (1884 [43]) loo neljakümne kolme aastasest naisest, kes aastaid nägi näiliselt täiesti tervena õudusunenägusid ja kellel arstlikul läbivaatusel avastati algav südamehaigus, mille tõttu ta varsti suri.

Siseelundite väljakujunenud häired on ilmselt tervel real isikutel unenägude tekitajateks. Üldiselt viidatakse hirmuunenägude sagedusele südame- ja kopsuhaigetel, seda unenäoelu seost on nii paljud autorid sellisel määral esiplaanile nihutanud, et ma saan piirduda üksnes kirjandusele viitamisega (Radestock [1879, 70], Spitta [1882, 241 jj], Maury [1878, 33 jj], M. Simon (1880),Tissié [1898, 60 jj]). Tissié arvab isegi, et haigestunud elundid annavad unenäosisule iseloomuliku kuju. Südamehaigete unenäod on tavaliselt väga lühikesed ja lõppevad hirmus ärkamisega; peaaegu alati etendab sisus rolli selle inimese suremine kohutavatel asjaoludel. Kopsuhaiged näevad unes lämbumist, surutist, põgenemist ja tähelepanuväärselt suurel arvul on neil luupainajaid, mida Börner (1855) suutis näoli lamamisega, hingamisavade katmise teel katseliselt esile kutsuda. Seedehäirete puhul sisaldab unenägu nautimise ja jälestamise teemalisi kujutlusi. Seksuaalse erutuse mõju unenägude sisule on viimaks igaühe kogemusele piisavalt hoomatav ja on kõige tugevamaks alustoeks unenägude orgaanilise ärrituse tõttu tekkimise õpetusele.

Unenägudealast kirjandust läbi töötades on ka ilmselge, et mõned autorid (Maury [1878, 451 jj], Weygandt, 1893) on asunud unenäoprobleemidega tegelema omaenda haigusseisundite mõju tõttu unenägude sisule.

Unenäoallikate väljakasvamine nendest kindlalt sedastatud tõsiasjadest ei ole muide nii oluline, kui seda võiks arvata. Unenägu on ju nähtus, mis esineb tervetel inimestel – võib-olla kõikidel, võib-olla igal ööl –, ja elundite haigestumine ei kuulu ilmselt selle vältimatute tingimuste hulka. Meid ei puuduta aga see, millest tulenevad erilised unenäod, vaid see, millised võiksid olla normaalsete inimeste tavaliste unenägude ärritusallikad.

Siiski on tarvis teha veel üks samm, et jõuda unenägude allikani, mis voolab rikkalikumalt kui iga varasem ja mis õigupoolest tõotab mitte kunagi ammenduda. Kui on kindlaks tehtud, et keha sisemus muutub haigusseisundis unenäoärrituste allikaks, ja kui me mööname, et hing uneseisundis, välismaailmast eemale juhituna, saab pöörata enam tähelepanu oma keha sisemusele, siis võib oletada, et elundid ei pruugi selleks haigestuda, et impulsid, mis mingil moel muutuvad unenäopiltideks, jõuaksid magava psüühikani. See, mida me ärkvel olles tajume ähmaselt üldise enesetundena ainult selle kvaliteedis ja millesse arstide kinnitusel kõik elundid oma panuse annavad, saab öösel tugeva mõju ja toimides oma üksikute komponentide kaudu, tekitab vägevaima ja samal ajal tavalisima unenäokujutluste allika. Jääb veel üle uurida, milliste reeglite järgi muudetakse elundite ärritused unenäokujutlusteks.

Siin me puudutasime seda unenägude tekkimise teooriat, mida eelistavad kõik arstidest autorid. Pimedus, meie olemuse tuum, „Moi splanchnique”, nagu seda nimetab Tissié [1898, 23], mis on meie teadmistele varjatud, ja unenäotekke pimedus vastavad teineteisele liiga hästi, et neid mitte omavahel seostada. Mõttekäik, mis seab unenägude kujundajaks vegetatiivse elundi aistingu, kütkestab arsti lisaks ka selle poolest, et laseb omavahel etioloogiliselt ühendada ka unenäo ja vaimuhäire, millel on nende ilminguis nii palju kattuvusi, sest üldise enesetunde ja siseelundeist johtuvate ärrituste vaheldumisele omistatakse ulatuslik tähendus ka psühhooside tekkimises. Seega ei ole midagi imestada, et kehaliste ärrituste teoorial leidub mitugi autorit, kes üksteisest sõltumatult nimetavad ennast selle algatajaks.

Reale autoritele sai määravaks mõttekäik, mida filosoof Schopenhauer arendas aastal 1851. Maailmapilt tekib meis seeläbi, et meie intellekt kujundab väljast tulevad muljed ümber aja, ruumi ja põhjuslikkuse vormideks. Organismi seest, sümpaatilisest närvisüsteemist tulevad ärritused mõjutavad päeval meie meeleolu parimal juhul ebateadlikult. Öösel aga, kui päevaste muljete summutav mõju on lakanud, suudavad nood sisemusest esiletungivad muljed tähelepanu enesele tõmmata – sarnaselt sellega, kuidas me öösel ojavulinatki kuuleme, mille päevakära kuuldamatuks muudab. Kuidas siis peakski meie intellekt nendele ärritustele reageerima teisiti kui oma ainuomaseid funktsioone kasutades? Seega vormib ta ärritused ümber ruumi ja aega täitvateks kujudeks, mis liiguvad põhjuslikkuse juhtnööride järgi, ja nõnda sünnib unenägu [vrd Schopenhauer 1862, 1. kd, 249 jj]. Kehaliste ärrituste ja unenäopiltide lähemasse seosesse üritasid seejärel sügavamalt tungida Scherner (1861) ja tema järel Volkelt (1875), mille hindamise me jätame unenäoteooriate lõiku [vt allpool, lk 88 jj].

Psühhiaater Krauß [1859, 255] tuletas oma eriti järjekindlalt läbiviidud uurimuses unenäo tekke samast elemendist kui deliiriumidel³⁷ ja luuludelgi, nimelt elunditest tingitud aistingust. Peaaegu võimatu olevat välja mõelda kohta kehas, mis ei võiks saada unenäo või luulu lähtekohaks. Orgaaniliselt tingitud aistinguid „saab jaotada kahte ritta: 1) üldiseks meeleoluks (üldine enesetunne); 2) spetsiifilisteks, vegetatiivsele organismile omasteks tundmusteks, mille seas tuleb meil eristada viit rühma; tundmused, mis seostuvad a) lihastega; b) hingamisteedega; c) seedeelunditega: d) suguelunditega ja e) perifeerse süsteemiga.”

Krauß oletab, et unenäopildid tekivad kehaliste ärrituste põhjal järgmisel viisil: tekitatud aisting kutsub mingi assotsiatsiooniseaduse kohaselt esile talle lähedase ettekujutuse ja seostub temaga orgaaniliseks moodustiseks, mille suhtes aga teadvus käitub teisiti kui normaalselt, sest ei pööra aistingule endale mitte mingit tähelepanu, vaid pöördub täielikult seda saatvate ettekujutuste poole, mis on samas ka selle põhjuseks, miks seda asjaolu nii kaua ära ei tuntud [samas 233-4]. Krauß leiab selle protsessi tähistamiseks ka erilise väljendi – unenäopiltide aistingute transsubstantsioon [samas, 246].

Praegusel ajal oletatakse peaaegu üldiselt, et elunditest tingitud ärritused mõjutavad unenägude teket, nende omavahelise seose osas vastatakse küsimusele aga väga erinevalt, sageli hämarate väidetega. Kehaliste ärrituste teooria pinnalt tuleneb nüüd unenägude tõlgendamise eriline ülesanne viia unenäo sisu tagasi seda põhjustanud elundilise ärrituseni, ja kui tunnustada Scherneri (1861) leiutatud tõlgendamisreegleid, siis seistakse sageli silmitsi ebameeldiva tõsiasjaga, et elundiärrituse allikas ei reeda ennast mitte millegi muu kui unenäo sisuga.

Üsna kattuv on aga erinevate „tüüpiliseks” nimetatud unenäovormide tõlgendamine, sest need korduvad päris paljudel isikutel sarnase sisuga. Need on tuntud unenäod kõrgelt kukkumisest, hamba väljalangemisest, lendamisest ja kohmetusest alastuse või viletsa riietuse pärast. Viimane unenägu tulenevat lihtsalt sellest, et unes on tekk pealt aetud ja lebatakse paljana. Unes hamba väljalangemine viiakse tagasi „hambaärritusele”, mis ei pruugi tähendada hammaste haiguslikku ärritusseisundit. Strümpelli [1877, 119] järgi on unenägu lendamisest adekvaatne kujund, mida hing kasutab, tõlgendamaks kopsude üles-allaliikumisest johtuvat ärritushulka, kui samal ajal on rindkere naha tundlikkus langenud juba teadvustamatuseni. Viimase asjaoluga ühendatakse ka hõljumise ettekujutusega seotud aisting. Kõrgelt kukkumist ajendavat see, kui nahasurve tundlikkuse teadvustamatuseni jõudes kas käsi kehalt alla langeb või kõverdatud põlv äkiliselt välja sirutatakse, misläbi nahasurve tunne teadvustatakse uuesti, teadvustamisele üleminekut kehastab psüühiliselt allakukkumine unenäos (Strümpell, samas 118). Nende usutavate selgituskatsete nõrkus peitub ilmselt selles, et nad muu pidepunktita ühe või teise elunditest tingitud aistingu rühma lasevad psüühilisest tajust kas kaduda või siis esile tungida, kuni on leitud selgituseks soodne asjade seis. Mul on muide hiljem võimalik tulla tagasi tüüpiliste unenägude ja nende tekke juurde [vrd lk 222 jj ja 346 jj].

M. Simon üritas terve rea sarnaste unenägude võrdlemisest tuletada reegleid elundiärrituse mõjust unenäotulemi määratlemisele. Ta ütleb (1888, 34): kui elundiaparaat, mis tavaliselt osaleb teatud afekti väljendamises, on magades mingil muul põhjusel erutusseisundis, millesse ta muidu satub tolle afekti korral, siis sisaldab tekkiv unenägu selle afektiga sobituvaid kujutlusi.

Teine reegel on (samas, 35): kui elundiaparaat on unes tegevuses, erutatud või häiritud, toob unenägu kujutlusi, mis viitavad selle aparaadi elundist lähtuva funktsiooni teostamisele.

Mourly Vold (1896) püüdis kehalise ärrituse teoorias eeldatud mõju unenägude tekkele ühes valdkonnas eksperimentaalselt tõestada. Ta tegi katseid, muutis magajate ihuliikmete asendit ja võrdles unenäotulemeid oma muudatustega. Oma tulemustest teatab ta järgmiste väidetega.

1) Ihuliikmete asend unes vastab umbkaudu tegelikkusele, st und nähakse ihuliikme staatilisest seisundist, mis vastab tegelikule.

2) Kui unes nähakse ihuliikme liikumist, siis on see alati selline, et üks selle toimimisel esinev asend vastab tegelikule.

3) Oma ihuliikmete asendeid on võimalik unes ka võõrastele isikutele üle kanda.

4) Unes võib ka näha, et vastav liigutus on takistatud.

5) Sobivas asendis ihuliige võib unenäos ilmneda ka looma või koletisena, kusjuures tekitatakse teatud analoogia mõlema vahel.

6) Ihuliikme asend võib unes tekitada mõtteid, mis on selle ihuliikmega mingil viisil seotud, nii näiteks nähakse sõrmedega tegutsemise puhul und arvudest.

Sellistest tulemustest järeldaksin ma, et ka kehalise ärrituse teooria puhul ei ole võimalik täielikult kustutada näilist vabadust tekkivate unenäopiltide määratlemisel.