Читать книгу Unenägude tõlgendamine - Sigmund Freud - Страница 25

Unenägusid teaduslikult vaadeldes lähtume oletusest, et unenägu on meie endi psüühikategevuse tulem; kummatigi ilmneb valmis unenägu millegi võõrana, mille autoriks me tahame end tunnistada nii vähe, et sama meeleldi kui „Ma nägin und” ütleme: „Mulle näis unes”. Mispärast siis on unenägu „hingeliselt võõras”? Meie unenägude allikate vaatluse kohaselt tuleks arvata, et seda ei tingi materjal, mis jõuab unenäo sisusse; see on ju suures osas unenäoelul ja ärkvelelul ühine. Võib endalt küsida, kas need ei ole mitte psüühiliste protsesside muudatused unenäos, mis kutsuvad esile sellise mulje, ja nii võib üritada unenägu psühholoogiliselt iseloomustada.

Mitte keegi ei ole unenäoelu ja ärkvelelu erinevust rohkem rõhutanud ja kaugemaleulatuvateks järeldusteks kasutanud kui G. Th. Fechner mõnedes oma teose „Psühhofüüsika elemendid” märkustes (1889, 2. kd, 520-1). Ta arvab, et selgitamaks unenäoelu erinevust ärkvelelust ei piisa „teadliku hingeelu pelgast mahasurumisest peamise läve alla” ega ka tähelepanu ärapööramisest välismaailma mõjudelt. Ta oletab ennemini, et ka unenägude toimumispaik on muu kui ärkvel kujutluselu oma. „Kui unes ja ärkvel oleks psühhofüüsilise tegevuse toimumispaik sama, siis võiks unenägu minu arvates olla ärkvel kujutluselu madalama intensiivsusega kestev jätk ja lisaks peaks jagama selle ainest ja vormi. Ent asjalood on sootuks teisiti.”

Mida Fechner sellise psüühikategevuse siirdamisega silmas peab, pole vist selgeks saanud; ka ei ole minu teada keegi teine seda teed läinud, mille jälile see märkus meid juhatab. Küllap tuleb välistada anatoomiline tõlgendus füsioloogiliste ajulokalisatsioonide mõttes ja isegi seoses ajukoore histoloogilise kihistumisega. Võib aga olla, et see idee osutub kord mõttekaks ja viljakaks, kui seda seostada psüühikaaparaadiga, mis koosneb mitmest jadamisi ühendatud instantsist.⁴⁴

Teised autorid on piirdunud ühe või teise unenäoelu hoomatava psühholoogilise iseärasuse esiletõstmisega ja püüdnud neist teha kaugemale ulatuvate selgituskatsete lähtepunkti.

Õigustatult on ära märgitud, et unenäoelu peamine iseärasus ilmneb juba magama jäämise seisundis ja seda tuleb nimetada magamist sissejuhatavaks nähtuseks. Schleiermacheri (1862, 351) järgi on ärkvelseisundi peamiseks iseloomustavaks omaduseks, et mõttetegevus leiab aset mõistetes ja mitte piltides. Unenägudes aga mõeldakse peaasjalikult piltides ja võib tähele panna, et une lähenedes raskenevad tahtlikud tegevused samal määral, kui astuvad esile tahtmatud kujutlused, mis kõik kuuluvad piltide klassi. Võimetus selliseks kujutlustööks, mida me tunnetame ettekavatsetult tahtlikuna, ja selle hajumisega regulaarselt seostuv piltide esilekerkimine – need on kaks loomuomadust, mis unenäole jäävad ja mida me selle psühholoogilisel analüüsimisel peame tunnistama unenäoelu oluliste tunnustena. Piltide – hüpnagoogiliste hallutsinatsioonide – kohta saime teada [lk 45 jj], et need on isegi sisu osas identsed unenäopiltidega.⁴⁵

Unenägu mõtleb seega eeskätt visuaalsetes kujundites, aga mitte ainult. Ta töötab ka kuuldavate piltidega ja vähemal määral ka teiste meelte muljetega. Ka unenäos paljut lihtsalt mõeldakse või kujutatakse ette (esindajaks tõenäoliselt seega sõnakujutluste jäägid), nagu muidu ärkvel olles. Ent unenäole on iseloomulikud üksnes nood sisuelemendid, mis käituvad nagu pildid, st on sarnasemad tajuga kui mälukujutlustega. Pannes tähele kõiki psühhiaatrile hästi teada diskussioone hallutsinatsioonide olemusest, võime koos kõikide asjatundlike autoritega väita, et unenägu hallutsineerib, et ta asendab mõtted hallutsinatsioonidega. Selles mõttes ei ole vahet visuaalsete ja akustiliste kujutluste vahel; on märgatud, et mälestus helide reast, mille saatel jäädi magama, muutub unne vajudes sama meloodia hallutsinatsiooniks, et virgumisel, mis võib suigatustega mitu korda vahelduda, taas anda koht vaiksemale ja kvalitatiivselt teiselaadilisele mälestuskujutlusele.

Kujutluse muutumine hallutsinatsiooniks ei ole unenäo ainus kõrvalekalle talle ligikaudu vastavatest ärkveloleku mõtetest. Nendest piltidest kujundab unenägu olukorra, ta kujutab midagi praegusena, ta dramatiseerib ideed, nagu Spitta (1882, 145) seda väljendas. Selle unenäokülje iseloomustus on täielik aga alles siis, kui võetakse juurde see, et unenägude puhul – reeglina, erandeid on vaja eraldi selgitada – arvatakse end mitte mõtlevat millestki, vaid kogevat seda, seega võetakse hallutsinatsioonid täies usus vastu. Kriitika, et me ei kogenud ju midagi, vaid mõtlesime isepärases vormis – nägime und –, tekib alles ärgates. See tunnus eristab pärisunenägu päevasest unelemisest, mida ei aeta kunagi reaalsusega segamini.

Burdach võttis unenäoelu seni vaadeldud loomujooned kokku järgmiste lausetega (1838, 502 j): „Unenäo olulisi tunnuseid on: a) et meie psüühika subjektiivne tegevus näib objektiivsena, kusjuures tajuvõime tõlgendab fantaasiaprodukte, nagu oleksid need meelteliigutused;… b) magamine on enesekontrolli kaotamine. Sestap kuulub uinumise juurde teatud passiivsus. …Tukastuspildid on tingitud enesekontrolli vähenemisest.”

Siin on tegemist katsega selgitada psüühika usku unenäohallutsinatsioonidesse, mis võivad ilmneda vaid teatud enesevalitsusliku tegevuse peatumise korral. Strümpell (1877) seletab, et psüühika tegutseb seejuures korrektselt ja oma mehhanismide kohaselt. Unenäoelemendid ei ole pelgalt kujutlused, vaid psüühika tõesed ja tegelikud kogemused, mis ärkvel olles ilmnevad meelte vahendusel (samas, 34). Kui ärkvel kujutleb ja mõtleb psüühika sõnapiltides ja keeleliselt, siis unes kujutleb ja mõtleb ta tegelikes tajupiltides. Peale selle lisandub unes ruumiteadvus, kus, nagu ärkvelgi, aistingud ja pildid viiakse välisesse ruumi (samas, 35). Niisiis tuleb möönda, et psüühika on unenäos oma piltide ja tajutu suhtes samas seisus kui ärkvel olles (samas, 43). Kui ta seejuures siiski eksiteele satub, siis johtub see sellest, et uneseisundis puudub kriteerium, mis ainsana võiks eristada seest ja väljast tulevaid meeletajusid. Psüühika ei saa oma pilte panna proovile, mis ainsana nende objektiivsele reaalsusele osutaks. Peale selle jätab ta hooletusse ka erinevuse meelevaldselt vahetatavate piltide ja sääraste vahel, kus too meelevaldsus ära langeb. Ta eksib, sest ei saa kohaldada põhjuslikkuse seadust oma unenäo sisule (samas, 50-1). Lühidalt, tema ärapöördumises välisilmast sisaldub ka tema subjektiivsesse unenäomaailma uskumise põhjus.

Samale järeldusele jõuab osaliselt erinevate psühholoogiliste arengute järgi Delboeuf (1885, 84). Me usume unenäopiltide reaalsusesse, sest meil pole magades muid muljeid võrdlemiseks, sest oleme välisilmast lahutatud. Aga mitte sellepärast ei usu me oma hallutsinatsioonide tõesusse, et oleme jäetud ilma võimalusest järele proovida. Unenägu saab meile kõiki neid kontrollimisi ette mängida, meile näiteks näidata, et me puudutame nähtud roosi ja näeme seejuures siiski und. Delboeufi järgi ei ole paikapidavat kriteeriumi selle jaoks, kas miski on unenägu või ärkveltegelikkus, peale – ja seda üksnes praktilises üldisuses – ärkamise tõsiasja. Ma kuulutan petteks kõik, mida kogesin uinumise ja virgumise vahel, kui ma ärgates märkan, et leban lahtiriietatuna oma voodis. Magamise vältel pidasin ma unenäopilte tõeseks mõtlemisharjumuse tõttu, mis ei uinuta välismaailma vastuvõtmist, mille ma sean oma Mina vastandiks.⁴⁶

Kui selliselt tõstetakse välismaailmast ärapöördumine unenäoelu silmatorkavama omaduse avaldumist määratlevaks momendiks, siis tasub lugeda üles mõningad teravmeelsed märkused vanalt Burdachilt, mis heidavad valgust magava psüühika ja välismaailma seosele ja sobivad selleks, et vältida liiga kõrge hinnangu andmist eelnenud järeldustele. „Magamine toimib üksnes tingimusel,” ütleb Burdach, „et psüühikat ei eruta meeleärritused,… aga mitte niivõrd meeleärrituste puudumine ei ole une tingimuseks, kui ennemini huvi puudumine nende vastu;⁴⁷ mõni meelemulje on isegi tarvilik, kuna rahustab hinge, nii nagu mölder magab ainult siis, kui ta kuuleb oma veskit kolisemas, ja see, kes peab ettevaatlikkusest tarvilikuks jätta öölamp põlema, ei saa magada pimedas.” (1838, 482)

„Magades isoleerib psüühika end välismaailmast ja tõmbub …tagasi … perifeeriasse. Siiski ei ole seos täielikult katkenud; kui me ei kuuleks ega tunneks midagi une ajal, vaid alles ärkamise järel, siis ei saaks meid üleüldse üles äratada. Tundmise jätkumist tõendab veelgi enam see, et meid ei ärata alati mitte pelgalt mulje meeleline tugevus, vaid selle mulje psüühiline seos; neutraalne sõna magajat ei ärata, kui aga kedagi nimepidi kutsuda, siis ta ärkab…, seega teeb hing unes tunnetustel vahet… Nii võib üles ajada ka kujutlusele olulise asjaga seotud meeleärrituse puudumine – ärgatakse üles öölambi kustutamise peale, mölder virgub veski seiskumisest – niisiis, kui meeleline tegevus lakkas, ja see eeldab, et seda tajuti, ent neutraalse, või pigem rahustava asjana ei häirinud see psüühikat.” (samas, 485-6)

Isegi kui jätaksime kõrvale need sugugi mitte kergekaalulised vastuväited, peame siiski möönma, et senini tunnustatud ja välismaailmast ärapöördumisest tuletatud unenäoelu omadused ei suuda siiski täielikult avada selle võõristust tekitavaid jooni. Sest vastasel juhul peaks olema võimalik muuta unenäohallutsinatsioone tagasi kujutlusteks, unenäo-olukordi mõteteks ja selle kaudu saaks lahendada unenägude tõlgendamise ülesande. Me ei toimi aga teisiti, kui reprodutseerime ärkamise järel mälestusest unenäo, ja ükskõik, kas see tagasitõlkimine õnnestub täielikult või üksnes osaliselt, ei muutu unenäo mõistatuslikkus sellest väiksemaks.

Samuti eeldavad kõik autorid kõhklemata, et unenäos leidsid ärkveloleku kujutlusmaterjaliga aset veel muudki ja sügavamale ulatuvad muutused. Ühte nondest püüab Strümpell järgmises arutluses välja noppida (1877, 20 jj): „Meelte kaemustegevuse ja normaalse eluteadvuse lakkamisega kaob psüühikal ka alus, milles on selle tunnete, ihade, huvide ja tegude juured. Ka need vaimuseisundid, tunded, huvid, väärtushinnangud, mis on ärkvelelus mälestuspiltide küljes kinni, alluvad … hämardavale survele, mille tulemusena kaob nende seos piltidega, reprodutseeritakse üksikuna väga ohtralt tajupilte asjadest, isikutest, kohtadest, sündmustest ja ärkvel elu toimingutest, ent ükski neist ei too kaasa oma psüühilist väärtust. See on neist lahutatud, ja sestap ekslevad nad psüühikas oma vahendite järel ringi…”

Strümpelli järgi on sellisel piltide vabastamisel nende psüühilisest väärtusest, mis omakorda viitab ärapöördumisele välismaailmast, peamine osa võõristavast muljest, millega unenägu meie meenutuses vastandub elule.

Me oleme kuulnud [lk 59], et juba uinumine toob kaasa meeltetegevusest loobumise, nimelt loobutakse tahtlikult suunamast kujutluste kulgu. Selliselt surutakse meile peale niigi ilmne oletus, et magamisseisund võib ulatuda ka üle meelte toimingute. Üks või teine noist sooritustest jäetakse näiteks täielikult kõrvale; küsimärgi all on, kas ülejäänud töötavad segamatult edasi, kas nad saavad sellistel tingimustel normaalselt töötada. Kerkib üles vaatekoht, et unenäo eripärasusi saab seletada psüühikategevuse vähenemisega magamisseisundis, ja säärasele arusaamale vastab mulje, mille unenägu meie ärkvelaja otsustusele jätab. Unenägu on seostamata, ühendab tõrkumata kõige hullemaid vastuolusid, lubab võimatut, jätab meie päevase mõjuka teadmise kõrvale, ilmub meile eetiliselt ja moraalselt nürimeelsena. Hulluks peetakse seda, kes ärkvel käituks nõnda, nagu seda esitavad unenäo-olukorrad, meile jätaks segase või nõdrameelse mulje see, kes tahaks ärkvel olles niiviisi kõneleda või anda teada selliseid asju, mis unenäosisus ette tulevad. Nii usume end vaid sõnastavat asjade seisu, kui me unes toimuva psüühikategevuse loeme ainult väga tühiseks ja kuulutame, et unenäos on eriti kõrgemad intellektuaalsed tegevused kas täiesti ära kaotatud või siis vähemasti väga raskelt kahjustatud.

Harjumatu üksmeelsusega – eranditest tuleb juttu teisal [lk 68 jj] – langetasid autorid unenäo kohta selliseid otsuseid, mis juhivad otseselt ka teatud unenäoseletamise teooriani. On aeg asendada minu just praegu esitatud lühikokkuvõte erinevate autorite – filosoofide ja arstide – ütluste koguga, mis käsitlevad unenäo psühholoogilist olemust:

Lemoine’i (1855) järgi on unenäopiltide koherentsuse puudumine unenäo ainus oluline joon.

Maury ühineb sellega; ta ütleb (1878, 163): „Il n’y a pas de rêves absolument raisonnables et qui ne contiennent quelque incohérence, quelque anachronisme, quelque absurdité.”⁴⁸

Hegeli järgi Spitta teoses [1882, 193] puudub unenäol täielikult objektiivselt mõistetav seostatus.

Dugas ütleb [1897a, 417] „Le rêve c’est l’anarchie psychique affective et mentale, c’est le jeu de fonctions livrées à elles-mêmes et s’exerçant sans contrôle et sans but; dans le rêve l’esprit est une automate spirituel.”⁴⁹

„Ärkvelelus keskse Mina loogika jõul kooshoitud kujutluselu lõdvenemist, tühistamist ja segiajamist” möönab isegi Volkelt (1875, 14), kelle õpetuse kohaselt ei puudu magamise ajal psüühikategevusel sugugi eesmärk.

Unenäos esinevate kujutlusseoste absurdsuse kohta saab anda vaevalt et teravamat hinnangut, kui seda tegi juba Cicero („De divinatione”, II [lxxi, 146]: „Nihil tam praepostere, tam incondite, tam monstruose cogitari potest, quod non possimus somniare.”⁵⁰

Fechner (1889, 2. kd, 522) ütleb: „See on nii, nagu siirduks psühholoogiline tegevus mõistliku inimese ajust narri omasse.”

Radestock (1879, 145): „Selles metsikus segaduses näib tõepoolest olevat võimatu leida kindlaid seadusi. Vabanenud range mõistusepolitsei käest, kes suunab ärkvelaja tahte ja tähelepanu kujutlustevoolu, ajab unenägu metsikult mängides kõik nagu kaleidoskoobis sassi.”

Hildebrandt (1875, 45): „Milliseid imepäraseid uperpalle lubab unenägija näiteks oma mõistuspärastes järeldustes! Millise loomulikkusega vaatab ta, kuidas kogemustest tuntud lausungid pööratakse pea peale! Milliseid naeruväärseid vastuolusid suudab ta looduse ja ühiskonna korralduses taluda, enne kui, nagu öeldakse, asi käest ära läheb ja mõttetusega liialdamine põhjustab ärkamise. Me korrutame vahel täiesti süütult: kolm korda kolm on kakskümmend; meid ei üllata sugugi, et koer loeb meile luuletust, et surnu sammub omal jalal hauda, et kaljurahn ujub vee peal; me läheme täie tõsidusega kas Bernburgi hertsogiriigi või Liechtensteini vürstiriigi kõrgeimal käsul inspekteerima maapealset merelaevastikku või laseme ennast Karl XII-l vahetult enne Poltaava lahingut vabatahtlikuks värvata.”

Binz (1878, 33), viidates nendest muljetest tulenevale unenäoteooriale: „Kümnest unenäost vähemalt üheksa sisu on absurdne. Me haagime neis kokku isikuid ja asju, millel ei ole omavahel kõige vähimatki seost. Juba järgmisel hetkel on rühmitus nagu kaleidoskoobis teisenenud, võimalik et mõttetum ja meeletum, kui see juba enne oli: nii jätkub ebatäielikult magava aju vahelduv mäng, kuni me ärkame, kätega peast kinni haarame ja eneselt küsime, kas meil on veel tegelikult mõistuspärase kujutluse ja mõtlemise võimet.”

Maury (1878, 50) leiab unenäopiltide ja ärkveloleku mõtete vahelisele suhtele arsti jaoks väga muljetavaldava võrdluse: „La production de ses images que chez l’homme éveillé fait le plus souvent naître la volonté, correspond, pour l’intelligence, à ce que sont pour la motilité certains mouvements que nous offrent la chorée et les affections paralytiques…”⁵¹ Muus osas on unenägu tema jaoks „toute une série de dégradations de la faculté pensante et raisonnante”⁵² (samas, 27).

Vaevalt on vaja lisada nende autorite ütlusi, kes kordavad Maury lauset üksikute kõrgemate psüühikategevuste kohta.

Strümpelli järgi taanduvad unenäos – loomulikult ka seal, kus mõttetus ei torka silma – kõik loogilised, seostel ja suhetel rajanevad psüühikatoimingud (1877, 26). Spitta (1882, 148) järgi tundub, et unenäokujutluste puhul ei kehti üldse põhjuslikkuse seadus. Radestock (1879 [153-4]) ja teised rõhutavad unenäole omast nõrkust otsuste ja järelduste tegemisel. Jodli (1896,123) järgi ei ole unenäos kriitikat, tavateadvuse sisu ei korrigeeri tajujadasid. Sama autor sõnab: „Unenäos tuleb ette kõiki teadvuse tegevusi, ent ebatäielikult, pärsitult, üksteisest isoleeritult.”

Stricker (1879, 98) seletab (nagu paljud teisedki autorid) neid vastuolusid, millesse unenägu meid meie ärkvelelu teadmiste vastaselt seab, asjaoluga, et unenäos unustatakse faktid ära või lähevad kujutlustevahelised loogilised seosed kaduma jne, jne.

Siiski möönavad autorid, kes üldiselt annavad psüühikategevusele unenäos nii ebasoodsa hinnangu, et teatud psüühikategevuse jääk jääb unenäos alles. Wundt, kelle teooriad on saanud mõõtuandvaiks nii paljudele muudele unenäoprobleemide käsitlejatele, tunnistab seda sõnaselgelt. Olevat võimalik küsida unenäos väljenduvate normaalse psüühikategevuse jäänuste laadi ja olemuse kohta. Üsna üldiselt tunnistatakse nüüd, et reprodutseerimisvõime, mälu, tundub unenäos olevat kõige vähem kannatada saanud ning suudab isegi ilmutada teatud üleolekut ärkvel inimese samast funktsioonist (vrd ülalpool lk 27 jj), ehkki üht osa unenäo absurdsustest saab seletada ka just unenäoelu unustamisvõimega. Spitta järgi on hinge meeleoluelu see, mida magamine oma meelevalda ei võta ja mis siis suunab unenägu. „Meeleoluks” nimetab ta „tunnete kui inimese sisima subjektiivse olemuse püsivat kokkuvõtet” (1882, 84 j).

Scholz (1887, 37) märkab unenäos avalduvates psüühikatoimingutes „allegoriseerivat ümbertõlgendamist”, mida rakendatakse unenäomaterjalile. Siebeck sedastab unenäos ka psüühika „täiendavat tõlgendamisvõimet” (1877, 11), mida see teostab kõige tajutu ja nähtu suhtes. Erilist raskust valmistab unenäo puhul väidetavalt kõrgema psüühikafunktsiooni, teadvuse üle otsustamine. Et me teame unenäost midagi vaid teadvuse vahendusel, ei saa selle säilimises kahelda; kummatigi arvab Spitta (1882 [84-5]), et unenäos on säilinud vaid teadvus, kuid mitte eneseteadvus. Delboeuf möönab (1885 [19]), et ta ei saa sellest eritlusest aru.

Assotsiatsiooniseadused, mille järgi kujutlused seostuvad, kehtivad ka unenäopiltide kohta, nende võim tuleb ju unenäos selgemalt ja tugevamini esile. Strümpell (1877, 70): „Näib, et unenägu kulgeb kas täielikult pelkade kujutluste või selliste kujutlustega kaasnevate organiärrituste seaduste järgi, st ilma et reflekteerimine ja mõistus, esteetiline maitse ja moraalne otsustus sealjuures midagi loeksid.” [Vrd lk 64 jj ja 206 jj.] Autorid, kelle vaateid ma siin kordan, kujutavad unenägude teket umbes selliselt ette: unes mõjuvate tundmustest lähtuvate ärrituste koguhulk erinevatest allikatest (mis on ära toodud teises kohas [vt alapeatükk C eespool]) äratab psüühikas esmalt hulga kujutlusi, mis esinevad hallutsinatsioonidena (Wundti järgi õigemini illusioonidena [vt lk 53], sest need pärinevad välistest ja sisemistest ärritajatest). Need seostuvad omavahel vastavalt tuntud assotsiatsiooniseadustele ja kutsuvad omakorda samade reeglite kohaselt esile uue rea kujutlusi (pilte). Seejärel töötleb kogu materjali, nii hästi kui võimalik, korrastava ja mõtleva psüühikavõime veel tegev jäänuk (vrd nt Wundt [1874, 658] ja Weygandt [1893]). Lihtsalt ei ole veel õnnestunud mõista neid motiive, mis otsustavad, kas nende piltide teke, mis ei pärine väljast, toimub selle või teise assotsiatsiooniseaduse kohaselt.

On aga korduvalt märgitud, et assotsiatsioonid, mis seostavad omavahel unenäokujutlusi, on päris iselaadi ja erinevad ärkvelmõtlemises toimivast. Nii ütleb Volkelt (1875, 15): „Kujutlused jälitavad ja püüavad unenäos üksteist juhuslike sarnastuste ja vaevu tajutavate seoste järgi. Kõiki unenägusid läbivad säärased hooletud, lohakad assotsiatsioonid.” Maury omistab suurima tähenduse kujutlusseoste sellele iseloomule, mis võimaldab luua tihedama analoogia unenäoelu ja teatud vaimsete häirete vahel. Ta tunnustab kaht „délire’i” peamist iseloomulikku joont: 1) une action spontanée et comme automatique de l’esprit⁵³; 2) une association vicieuse et irrégulière des idées⁵⁴ (1878, 126). Maurylt eneselt on pärit kaks suurepärast unenäonäidet, milles pelgalt sõnade sarnane kõla vahendab unenäokujutluste seostamist. Ta nägi kord unes, et võttis ette palverännaku (pélerinage) Jeruusalemma või Mekasse, pärast mitmeid seiklusi sattus ta seejärel keemik Pelletier’i juurde, too andis pärast vestlust talle tsingist kühvli (pelle), millest järgmises unenäolõigus sai tema suur lahingumõõk (samas, 137). Teisel korral käis ta unes maanteed mööda ja luges verstapostidelt kilomeetreid, seejärel oli ta vürtspoodniku juures, kellel oli suur kaal, ja mees asetas kilogrammivihid vaekaussi, et Mauryd kaaluda; seejärel sõnas vürtspoodnik: „Te ei ole Pariisis, vaid Gilolo saarel.” Sellele järgnesid pildid, milles ta nägi lobelia lille, siis kindral Lopez’t, kelle surmast ta oli hiljuti lugenud; viimaks ärkas ta lotot mängides (samas [126]).⁵⁵

Küllap oleme valmis selleks, et unenäo psüühilistele sooritustele madala hinnangu andmine ei jää teise poole vastuväiteta. Näib küll keeruline sellele midagi vastu väita. Pole ka erilist tähtsust, kui üks unenäoelu alavääristaja (Spitta, 1882, 118) kinnitab, et needsamad psüühikaseadused, mis on jõus ärkvel, valitsevad ka unenägu, või nagu üks teine autor (Dugas [1897a]) väljendab: „le rêve n’est pas déraison ni même irraison pure”⁵⁶, nii kaua kui kumbki neist ei võta vaevaks viia nende väidetega kooskõlla nende kirjeldatud kõikide funktsioonide psüühilist anarhiat ja lagunemist unenäos. Teistele näib kumavat võimalus, et unenäohulluses ei puudu võib-olla siiski meetod, võib-olla on see üksnes teesklus nagu Taani printsil, kelle hullusele viitab siin tsiteeritud mõistev otsus. Küllap need autorid vältisid välise järgi otsustamist või siis oli see väline teistsugune, kui unenägu neile pakkus.

Nii peab Havelock Ellis [1899, 721] unenägu, tahtmata peatuda selle näilisel absurdsusel, „tohutute emotsioonide ja ebatäiuslike mõtete arhailiseks maailmaks”, mille uurimine võiks õpetada meid tundma psüühilise elu primitiivseid arenguastmeid.

J. Sully⁵⁷ (1893, 362) esindab sama arusaama unenäost veel kaugemale ulatuval ja sügavamale tungivamal viisil. Tema ütlused väärivad seda enam tähelepanu, kui me lisame, et tema on võib-olla enam kui ükski teine psühholoog veendunud unenäo varjatud mõttekuses. „Now our dreams are a means of conserving these successive personalities. When asleep we go back to the old ways of looking at things and of feeling about them, to impulses and activities which long ago dominated us.”⁵⁸

Mõtleja nagu Delboeuf väidab – küll lükkamata ümber vastuväitvat materjali ja seega tegelikult õigustamatult: „Dans le sommeil, hormis la perception, toutes les facultés de l’esprit, intelligence, imagination, mémoire, volonté, moralité, restent intactes dans leur essence; seulement, elles s’appliquent à des objets imaginaires et mobiles. Le songeur est un acteur qui joue à volonté les fous et les sages, les bourreaux et les victimes, les nains et les géants, les démons et les anges.”⁵⁹ (1885, 222) Kõige energilisemalt on unenäo psüühilise tegevuse alahindamise vastu vaielnud markii d’Hervey [1867], kellega Maury elavalt polemiseerib ja kelle kirjutist ei ole mul kõikidest püüdlustest hoolimata õnnestunud hankida.⁶⁰ Maury ütleb tema kohta (1878, 19): „M. le Marquis d’Hervey prête à l’intelligence durant le sommeil, toute sa liberté d’action et d’attention et il ne semble faire consister le sommeil que dans l’occlusion des sens, dans leur fermeture au monde extérieur; en sorte que l’homme qui dort ne se distingue guère, selon sa manière de voir, de l’homme qui laisse vaguer sa pensée en se bouchant les sens; toute la différence qui sépare alors la pensée ordinaire de celle du dormeur c’est que, chez celui-ci, l’idée prend une forme visible, objective et ressemble, à s’y méprendre, à la sensation déterminée par les objets extérieurs; le souvenir revêt l’apparence du fait présent.” ⁶¹

Kuid Maury lisab: „qu’il y a différence de plus et capitale à savoir que les facultés intellectuelles de l’homme endormi n’offrent pas l’équilibre qu’elles gardent chez l’homme éveillé.”⁶²

Vaschide’ilt (1911, 146 jj)⁶³, kes meid d’Hervey raamatust paremini teavitab, leiame, et too autor väljendab ennast unenägude näilise koherentsusepuudumise osas järgmisel viisil [1867, 35] ⁶⁴ „L’image du rêve est la copie de l’idée. Le principal est l’idée; la vision n’est qu’accessoire. Ceci établi, il faut savoir suivre la marche des idées, il faut savoir analyser le tissu des rêves; l’incohérence devient alors compréhensible, les conceptions les plus fantasques deviennent des faits simples et parfaitement logiques… Les rêves les plus bizarres trouvent même une explication des plus logiques quand on sait les analyser.”⁶⁵

J. Stärcke (1913 [243]) juhtis tähelepanu sellele, et sarnast koherentsuse puudumise ilmsikstulekut on 1799 kaitsnud üks vanema põlve autor, Wolf Davidson, keda mina ei tunne (lk 136): „Kõige meie kujutluste iseäraliku hüplemise põhjuseks unenäos on assotsiatsioonide seadus, ent see seos toimib meie hinges vahel väga segaselt, nii et me usume sageli nägevat kujutluse hüplemist seal, kus seda siiski ei ole.”

Unenäole kui psüühikasaadusele hinnangu andmise skaala on kirjanduses väga lai; see ulatub sügavast alahindamisest, mille väljendusi juba tunneme, üle senini veel avamata väärtuse aimamise kuni ülehindamiseni, mis seab unenäo palju kõrgemale ärkvelelu sooritustest. Hildebrandt [vt eespool, lk 26 jj], kes, nagu me teame, visandas kolme antinoomia abil unenäoelu psühholoogilise iseloomustuse, võtab kolmandas vastuolus kokku selle rea lõpphinnangu (1875, 19 jj): „See vastandus jääb ühelt poolt tõusu, sageli virtuoossuseni mineva võime kasvu, ja teiselt poolt märgatava, inimlikust tasemest allapoole viiva vähendamise ja nõrgenemise vahele hingeelus.”

„Mis puutub esimesse, siis kes ei võiks oma kogemustest kinnitada, et unenäovaimu askeldamises ja veiklemises tulevad vahel esile meele sügavus ja siirus, õrnad aistingud, kaemuse selgus, peen vaatlus, löögivalmis nali, mille pidevat olemasolu ärkvelelus me küll tagasihoidlikkusest peame eitama? Unenäol on imepärane poeesia, tabav allegooria, võrreldamatu huumor, oivaline iroonia. See vaatab maailma iseäralikus idealiseerivas valguses ja võimendab selle ilmingute efekti, saades tihti kõige leidlikumalt aru nende põhjapanevast olemusest. See toob meie silme ette maise ilu tõeliselt taevalikus hiilguses, üleva selle kõrgeimas majesteetlikkuses, kogemuste kohaselt kohutava kõige jubedamal kujul, naeruväärse kirjeldamatult drastilise koomika vormis; ja vahel oleme pärast ärkamist mõnest sellisest muljest nii tulvil, et meile tundub, nagu poleks tegelik maailm meile midagi säärast ealeski pakkunud.”

Võib endalt küsida, kas see on ikka seesama objekt, mille kohta nood halvustavad märkused ja selline vaimustatud ülistus käivad. Kas mitte pole ühed jätnud märkamata mõttelagedaid unenägusid, teised aga sügavamõttelisi ja peenetundelisi? Ja kui mõlemad on olemas, unenäod, mis väärivad säärast või teistsugust hinnangut, kas siis ei ole mitte asjatu otsida unenäo psühholoogilist iseloomustust, kas mitte ei piisaks, kui öelda, et unenäos on kõik võimalik, alates hingeelu kõige sügavamast langusest kuni ärkvelelus harjumatu tõusuni? Nii mugav kui säärane lahendus ka ei oleks, räägiks selle vastu, et kõikide unenäouurijate püüdluste eelduseks on oma põhijoontes üldkehtiva unenäo-iseloomustuse olemasolu, mis peaks aitama üle saada nondest vastuoludest.

Pole kahtlust, et unenäo psüühikategevused leidsid varmamat ja soojemat tunnustamist noil meie seljataha jäänud intellektuaalsetel perioodidel, mil vaimuelus valitses filosoofia ja mitte loodusteadused. Sellised ütlused, nagu nt Schuberti oma (1814 [20 jj]), et unenägu olevat vaimu vabastamine välise looduse meelevallast, hinge vabanemine meelte kütketest, ja sarnased hilisema aja arvamusavaldused Fichtelt (1864, 1. kd [143 jj])⁶⁶ ja teistelt, mis kõik kujutasid unenägu hingeelu lendamisena üles kõrgemale astmele, tunduvad meile täna vaevu mõistetavad; meie kaasajal kordavad seda vaid müstikud ja vagatsejad⁶⁷. Hinnangud unenäole reageerisid loodusteadusliku mõtteviisi pealetungile. Just arstidest autorid kipuvad kõige enam unenäo psüühilist tegevust hindama väheldaseks ja väärtusetuks, kuna filosoofid ja tsunfti mittekuuluvad vaatlejad – amatöörpsühholoogid – (kelle panust just selles valdkonnas ei tohi unarusse jätta, parimas kooskõlas rahva aimdustega) sedastasid enamasti, et unenäol on olemas psüühiline väärtus. Kes alahindab unenäo psüühilist tegevust, eelistab loomuldasa unenäoetioloogias somaatilisi ärritusallikaid; sellel, kes jättis und nägevale psüühikale suurema osa selle ärkvelelu võimetest, ei ole loomulikult mingit motiivi, miks jätta möönmata, et une nägemiseks on ka iseseisvaid ajendeid.

Suuremate saavutuste seas, mida ka kainelt võrreldes võiks kalduda unenäoelule omistama, on kõige silmatorkavam mälu tegevus; me käsitlesime põhjalikult seda tõendavaid, sugugi mitte haruldasi kogemusi [vt alapeatükk B]. Unenäoelu teist eelist, mida vanad autorid on sageli ülistanud, selle võimet iseseisvalt ületada ajalisi ja ruumilisi vahemaid, võib kergesti pidada illusiooniks. Nagu Hildebrandt (1875 [25]) ära märgib, on see nimelt näiline eelis; unenägu ei ületa ajalisi ja ruumilisi vahemaid teisiti, kui seda teeb ärkvelmõtlemine, ja just selle pärast, et on vaid mõtlemise vorm. Ajalikkuse suhtes peaks unenägu rõõmustama veel teisegi eelise üle, olles teiseski mõttes aja kulgemisest sõltumatu. Unenäod, nagu Maury oma giljotiinil hukkamisest, mis esitati eespool, näikse tõestavat, et unenägu suudab väga lühikesse ajalõiku kokku suruda enam tajusisusid, kui meie psüühikategevus suudab ärkvelaja mõtlemissisus. Sellele järeldusele on samas toodud ka mitmeid vastuargumente; alates Le Lorrain’i (1894) ja Eggeri (1895) artiklitest „unenägude näilise kestuse kohta” on selle osas arenenud huvitav keskustelu, mis selles delikaatses ja sügavale ulatuvas küsimuses ei ole toonud veel lõplikku selgust.⁶⁸

Et unenägu võib üles võtta päevase intellektuaalse töö ja viia selle päeva jooksul saavutamata jäänud lõpuni, et see võib lahendada kahtlusi ja probleeme, olla luuletajatele ja heliloojatele uue inspiratsiooni allikaks, tundub paljude teadete ja Chabaneix’ (1897) koostatud kogumiku põhjal vaieldamatu. Ent kui ka ei vaidlustata tõiku endid, siis kummatigi tekitab nende mõistmine mitmeid põhimõtteid puudutavaid vaidlusi.⁶⁹

Viimaks on vaidluste objektiks ka unenäo väidetav ennustusjõud, kus raskesti ületatavad kahtlused kohtuvad kangekaelselt korratud kinnitustega. Välditakse – ja küllap õigustatult – selle teema puhul eitamast kõike tõsiasjadesse puutuvat, sest terve rea juhtumite puhul on loomuliku psühholoogilise selgituse võimalus sealsamas.