Читать книгу Üheksas haud - Stefan Ahnhem - Страница 2

Stefan Ahnhem
Üheksas haud

Originaali tiitel: „Den nionde graven”

„The Ninth Grave”

Autor: Stefan Ahnhem

Originaali autoriõigused: © Stefan Ahnhem 2015

Originaali kirjastaja: Salomonsson, Stockholm

Published by agreement with Salomonsson Agency.

Kõik õigused tagatud. See raamat on autorikaitse objekt ja seda raamatut ei tohi paljundada ega levitada mingil moel ei kaubandusvõrgus ega ka kuidagi teisiti ilma kirjastaja nõusolekuta.

Tõlge inglise keelest Karel Allikas

Toimetaja Evelyn Raju

Kaanekujundus Andres Handsmitt

Küljendus Rein R. Seppius

Trükkinud Print Best

Tõlge eesti keelde © Helios Kirjastus OÜ

Õigused teose levitamiseks Eestis kuuluvad Helios kirjastusele.

www.helios.ee

Helios kirjastus 2019

ISBN 978-9949-610-69-3

e-ISBN 9789949691173

Proloog

14. juuni 1998 – 8. november 1999

Oli nii pime, et ta suutis näha vaid oma nina ette. Vange transportiv veok vaarus raskesti läbitaval maastikul raevukalt edasi, nii et tähed, mida ta kirjutada püüdis, olid peaaegu loetamatud. Kuid midagi polnud parata. See oli tema viimane võimalus panna kirja oma lugu armastusest – mis sundis teda kõike selja taha jätma –, enne kui vereloik tema all liiga suureks kasvas. Ta tahtis kirjeldada, kuidas omad teda tulistasid ja ta vangistati ning oli nüüd teel peaaegu kindla surma poole.

Pliiatsit kandis ta kaasas juba sellest ajast peale, kui Hawara kontrollpunktis asuvast Iisraeli sõjaväelaagrist lahkus ja Jordani Läänekalda kontrollimata osasse sisenes. Paber aga pärines mingist tühjast päevikust, mille ta oli leidnud Tamiri seljakotist koos ühe kasutatud ümbrikuga, mille ta võis pahupidi keerata ja uuesti kasutusse võtta. Kui ta oli kirjutamise lõpetanud, voltis ta paberilehed veriste kätega kokku, libistas ümbrikusse ja sulges selle nii hästi, kui suutis. Postmarki tal polnud – isegi aadressi mitte. Tal oli vaid nimi. Kuid ta ei kõhelnud hetkegi, vaid lükkas kirja läbi veokis oleva peenikese prao välja ja lasi lahti. Kui Jumal tahab, jõuab see kiri kohale, mõtles ta enne, kui väsimus temast võitu sai.

Enne kui ümbrik maha jõudis kukkuda, haarasid tugevad tuuleiilid selle oma embusse ja tõstsid üha kõrgemale ja kõrgemale musta, tähtedega taevasse, kuhu Nabluse mägede Eebali ja Gerisimi kohalt oli just saabunud torm. Aeg tuhmilt kõlavate kõuemürinate ja pikselöökide vahel lühenes ja õhus oli tunda peatselt algavat vihma. Oli vaid sekundite küsimus, millal ähvardav vihmahoog ümbriku maha trambib ja kuiva maapinna vettinud saviks muudab. Kuid vihma ei tulnudki ja vereplekiline ümbrik jätkas teekonda üle mägede ja riigipiiri Jordaania suunas.

Saladin Hazaymeh lamas selili magamismatil ja vaatas üles taevasse, kus koiduvalgus tegi esimesi ebalevaid katseid ennast kehtestada. Öösel möllanud tugevad tormituuled olid lõpuks ometi maha rahunenud ning paistis, et ees võib seista kaunis päev.

Tundus, nagu oleks päike otsustanud tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul taeva puhtaks lüüa. Ja kuigi tema sünnipäev oligi kogu kümnepäevase matka ainus põhjus, oli Saladin Hazaymehi tähelepanu täielikult hõivanud hoopis miski muu.

Kui ta seda esimest korda üleval taevas märkas, arvas ta, et tegemist on mitme tuhande meetri kõrgusel oleva lennukiga, kuid otsustas seejärel, et see on ilmselt mõni vigase tiivaga lind. Nüüd polnud tal aga enam õrna aimugi, mis temast umbes viiskümmend meetrit eemal päikesevalguse käes valendades maapinnale liugles.

Saladin Hazaymeh ajas end püsti ja märkas, et tema harjumuspärane hommikune seljavalu oli kadunud. Ta rullis kiiruga magamismati kokku ja pani seljakotti. Midagi oli juhtumas – midagi väga tähtsat – ning ta tundis, kuidas ta energiast pakatas.

See ei võinud olla midagi muud kui märk Jumalalt, kellesse ta oli uskunud nii kaua, kui mäletas, ja kes andis talle nüüd mõista, et ta on õigel teel. Kelle poja jälgi mööda oli ta sünnipäeva puhul rännanud Jeruusalemmast Galilea mereni.

Eile oli ta külastanud püha koobast Anjaras ning oli lootnud seal ka öö veeta, just nagu oli teinud Jeesus koos oma jüngrite ja neitsi Maarjaga. Kuid valvurid olid talle peale sattunud, mistõttu ta oli sunnitud magama lageda taeva all. Aga kõigel siin ilmas on oma tähendus, mõtles Saladin, rutates kergel sammul üle konarliku maapinna oliivipuu poole, mille okstesse jumalik märguanne oli takerdunud. Puu alla jõudes nägi ta, et see oli ümbrik. Ümbrik? Kui väga ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta selle päritolu selgitamiseks leida ainsatki loogilist järeldust. Viimaks pidi ta siiski leppima taevaliku päritoluga. Ja ehk ei olnudki see tervenisti vale. Tema sisehääl kordas talle muudkui nagu mantrat, kui oluline see on, et ta selle eest hoolt kannab. Küllap nii olid asjad seatud. Just see – ja ei miski muu – oli tema rännaku tõeline eesmärk ja mõte.

Mitme ebaõnnestunud katse järel õnnestus tal ümbrikku kiviga tabada ja see enne maapinnale langemist kinni püüda. Ümbrik oli määrdunud ja paljudest kohtadest katki rebenenud ning nägi välja, nagu oleks see kõikidele vintsutustele vaatamata maailma lõpu üle elanud. See oli raskem, kui Saladin oli oodanud.

Nüüd polnud enam mingitki kahtlust, Jumal oli ta välja valinud. See polnud üksnes mingi vana ümbrik. Ta uuris ümbrikku mõlemalt poolt, et avastada mõni vihje, kuid ei leidnud midagi peale väikeste korrapäratute tähtedega kirjutatud nime: Aisha Shahin.

Saladin Hazaymeh istus kivile ja tõi nime vaevaliselt kuuldavale, kuid see ei tähendanud talle midagi. Pärast mõningast kõhklemist võttis ta noa ja lõikas ettevaatlikult ümbriku lahti. Märkamata, et hoiab hinge kinni, tõmbas ta kirja ümbrikust välja ja tegi selle lahti ning uuris pikki käsitsi kirjutatud ridu.

Kiri oli kirjutatud heebrea keeles, nii palju sai ta aru. Aga ta suutis vaevu araabia keeles lugeda, kuidas pidi ta siis sellest aru saama?

Mida Jumal talle öelda püüdis? Kas ta karistas Saladini selle eest, et see lugema ei olnud õppinud? Või ei olnud kiri üldse temale mõeldud? Kas tema oli vaid üks tähtsusetu vahendaja, kelle ainus otstarve oli see edasi toimetada? Kirja uuesti kokku voltides ja ümbrikusse tagasi pannes püüdis ta pettumusest üle olla, kuid edutult. Ta jätkas oma rännakut põhja poole, Ajlouni suunas, kus ta vastumeelselt kirja ühte postkasti pani.

Paljud arvaksid kindlasti, et Khaled Shawabkeh käitus häbiväärselt ning oli läbinisti kõlblusetu. Tema ise aga ei tundnud endal mingit süüd olevat, kui korjas üles ümbriku, millel polnud marki, saatja nime ega täielikku aadressi. Kirjad, mille saatjad polnud oma ülesannet täitnud, said tema omaks. See oli tava, mida ta oli rakendanud ilma ühegi erandita kõigi neljakümne kolme aasta jooksul, mil ta postisortijana oli töötanud.

Kodus oli tal terve hulk teelt eksinud kirjadega täidetud kaste, üks iga töötatud aasta kohta. Miski ei meeldinud talle enam, kui õngitseda välja mõni juhuslik kiri ning uurida selle sisu, mis tegelikult oli mõeldud hoopis kellelegi teisele. See ümbrik oli aga tavapärasest erinev. Ümbriku seisukord andis tunnistust, et selle teekond oli olnud üks suur seiklus. Veel enamgi, keegi oli ümbriku juba lahti lõiganud, kuid jätnud selle sisu alles – just tema, mitte kellegi teise jaoks.

Täpselt üheksakümmend kaheksa minutit tavalisest hiljem jõudis Khaled Shawabkeh koju ja lukustas ukse. Pärastlõunase teejoomise oli ta vahele jätnud, kuigi oli isegi mannakooke toonud ning terve tee bussi pealt koju sörkinud. Nüüd oli tal võhm väljas ning ta tundis, kuidas higi püüdis tungida läbi tema paksu polüestersärgi. Õhtusöök võis oodata. Selle asemel valas ta omale klaasi veini – pudelist, mis oli peidetud riiulisse raamatute taha –, istus tugitooli, läitis vana põrandalambi, tõmbas ümbriku välja ja võttis pühalikul ilmel selle seest kirja.

„Lõpuks ometi,” ütles ta iseendale, küünitades veiniklaasi järele, õndsas teadmatusest sellest, kuidas tromb, mis tema vasakus jalas juba aastaid kasvanud oli, vabanes ja liikus koos verevooluga üles kopsudeni välja.

Kuigi sellest, kui Maria onu kopsuemboolia tagajärjel suri, oli möödunud juba aasta, ei olnud naine senini tema majja jalgagi tõstnud. Tema vennad olid testamendi vaidlustanud ning teinud kõik võimaliku, et sundida teda pärandusest loobuma. Isegi tema oma isa püüdis veenda teda selles, et Khaled Shawabkeh oli aastate jooksul tasapisi mõistuse kaotanud ja jätnud maja hooletusse. Samuti ei uskunud ta, et naised oleksid kõlblikud kinnisvara omama ja haldama.

Aga Maria jäi endale kindlaks ja nüüd võis ta lõpuks võtme lukuauku pista ja majja siseneda. Läbirääkimiste käigus oli ta oma vendadest ja vanematest võõrdunud. Maja tuli puhtaks teha ja maha müüa ning selle eest saadud raha võimaldaks tal loobuda rätsepaametist, Ammani kolida ning alustada oma unistuste tööd Jordaania riikliku naisküsimuste komisjoni juures.

See ei pidanuks olema võimalik. Miski ei viidanud sellele, et kiri oleks kunagi saanud adressaadini jõuda. Takistusi oli nii palju, et selle tõenäosus oli väljaarvutamiseks liiga väike. Aga see juhtus ometi. Üks aasta, neli kuud ja kuusteist päeva pärast seda, kui kiri läbi vangla transpordimasinas oleva prao välja lükati ning see pimedas öös keerutavate tuulte embusse sattus, jõudis see Maria Shawabkehi kätte. Mõned tunnid hiljem oli ta suutnud suurema osa puuduvast informatsioonist kokku panna.

Kirjas olnud hirmsa loo lugemisest kolm uneta ööd hiljem tegi ta mõned otsingud internetist, pani ümbrikule margi, kirjutas välja täieliku aadressi ja jättis kirja lähimasse postkontorisse – aimamata selle tagajärgi.

Aisha Shahin Selmedalsvägen 40, 7. korrus 129 37 Hägersten Rootsi