Читать книгу Üheksas haud - Stefan Ahnhem - Страница 4

Kaks päeva tagasi

Sofie Leander istus Lõuna-Stockholmi keskhaigla ooteruumis, et pääseda ultrahelisse. Ta sirvis juba kapsaks lehitsetud „Meie, lapsevanemate” eksemplari, mille leheküljed olid täis fotosid kaunitest, õnnelikest emmedest ja issidest, ning ta ei soovinud midagi enam, kui olla üks nendest. Kuid pärast nii paljusid viljatuid IVF-i katseid, oli ta hakanud kahtlema, et tema munarakkude tootmine üldse kunagi alguse saab.

See oli kõige viimane võimalus. Kui protseduur ka seekord ei tööta, ei jää tal muud üle, kui alla anda – nagu tema abikaasa näis juba teinud olevat.

Mees oli lubanud tema kõrval olla, kui naine teda vajama peaks, kuid tänasel kokkusaamisel teda ei olnud. Sofie lülitas telefoni sisse ja luges uuesti mehe sõnumit: Mul on takistusi ja ma ei saa paraku tulla. Temale näis see olevat nagu töölt koju sõites piima ostmine. Mees polnud talle isegi „õnn kaasa” soovinud.

Kui nad kolme aasta eest Rootsi kolisid, oli Sofie lootnud, et see äratab nende suhte ellu, eriti kuna mees oli veel isegi tema perekonnanime võtnud. Naine oli näinud seda kui armastuseavaldust, tõestust, et nad on koos, mis ka ei juhtuks. Nüüd ta selles enam nii kindel ei olnud ega suutnud maha suruda tunnet, et nad libisevad üksteisest üha kaugemale ja kaugemale. Sofie oli püüdnud sellel teemal rääkida, kuid mees kinnitas visalt oma armastust tema vastu. Kuid ta nägi seda mehe silmades, või pigem selles, kuidas mees tema silmi vältis.

Nüüd aga olid mehel, kes kunagi tema elu päästis, ühtäkki takistused ning ta peaaegu ei vaadanud naise poolegi. Sofie tahtis helistada ja küsida otse, kas mees ei armasta teda enam või on leidnud kellegi teise. Kuid ta ei julgenud. Pealegi oli ta kindel, et mees ei vastaks ta kõnele. Ta ei teinud seda peaaegu kunagi, kui töötas, ja eriti just siis, kui tegeles mõne uue projektiga. Naise ainuke võimalus oli positiivne teade arstilt. Kui tal vaid õnnestuks see saada, oleks kõik kindlasti jälle hästi. Siis saaks ta viimaks anda mehele lapse, keda nad alati soovinud olid, ning mees mõistaks, kui väga ta Sofiet tegelikult armastab.

„Sofie Leander,” kuulis ta oma nime kutsutavat. Sofie läks ämmaemanda järel läbi koridori ning juhatati väikesesse alla tõmmatud ruloo, suure kompuutritaolise aparaadi ja haiglavoodiga uuringuruumi.

„Võite oma mantli nagisse riputada ja siis heitke voodile pikali. Doktor tuleb kohe teie juurde.”

Sofie noogutas ning võttis mantli seljast ja saapad jalast, samal ajal kui ämmaemand ruumist lahkus. Olles voodile heitnud, tõmbas ta pluusi üles ja avas püksinööbid. Naine otsustas siiski oma abikaasa proovile panna ja küsida temalt, mis võis olla nii tähtis, et mees ei saanud temaga ühineda. Kui ta käekoti järele küünitas, avanes uks ja arst astus sisse.

„Kas teie olete Sofie Leander?”

Sofie noogutas.

„Hästi, kõigepealt heitke külje peale, seljaga minu poole.”

Sofie tegi, nagu talle öeldi, ning kuulis, kuidas arst avas tema selja taga mingisuguse plastpakendi. Ta ei võinud küll pead anda, kuid kogu olukorra juures tundus midagi valesti olevat.

„Vabandage, ma tulin siia oma munasarju kontrollima.”

„Muidugi. Aga esmalt peame sellega ühele poole saama,” ütles arst talle selgroo peale vajutades.

Järsku tundis ta keset selga torget.

„Mida te teete? Kas ta te torkasite mind just süstlaga?” Sofie pööras ümber ja nägi, kuidas arst midagi oma pükste taskusse libistas. „Ma tahaks teada, mida …”

„Ärge muretsege. See on täiesti tavapärane protseduur. Kas need on teie asjad?” küsis arst, osutades tema mantlile ja saabastele, kuid tõstis need vastust ootamata naise jalgade juurde. „Me ei taha ju midagi maha unustada, eks ole?”

See ei olnud Sofiel esimene kord lasta oma munasarju ultrahelis uurida, seega teadis ta väga hästi, et see polnud sugugi tavapärane. Tal polnud aimugi, mis see oli. Ta oli kindel vaid, et ei soovinud selles enam osaleda ning tahtis arstist, uuringuruumist ja tervest haiglast eemale pääseda.

„Ma arvan, et ma pean nüüd lahkuma,” ütles ta, proovides istuma tõusta. „Ma tahan ära minna, kas te kuulete mind!?” Kuid keha keeldus talle allumast. „Mis toimub? Mida te minuga tegite?”

Naeratades kallutas arst end Sofie poole ja silitas tema põske. „Küll sa varsti aru saad.”

Sofie üritas protestida ja karjus nii kõvasti, kui suutis, kuid hingamismask, mis üle tema näo venitati, summutas kõik helid. Enne kui ta arugi sai, olid voodil pidurid maha võetud ning ta sõidutati uuringuruumist välja koridori.

Kui ta saaks vaid millestki kinni haarata, ükskõik millest, ning tõmmata end voodist välja, et kõik mõistaksid, mis toimub. Aga ta ei suutnud. Ta vaid lamas seal, vahtis üles lae poole ja vaatas, kuidas möödusid luminofoorlambid ja avanesid uksed.

Ta nägi nii palju nägusid: rasedaid emasid ja tulevasi isasid, ämmaemandaid ja arste. Kõik nad olid nii lähedal, kuid samas nii kaugel. Ta kuulis liftiuksi avanemas ning tema järel sulgumas. Või need siiski avanesid? Ta oli segaduses.

Seejärel oli ta taas kahekesi arstiga, kes vilistas meloodiat, mis kõvade kiviseinte vahel kajas. See oli ainus heli, mida ta kuulis, peale tema enda hingamise, mis hakkas talle meenutama lapsena põetud astmat. Tol ajal oli ta end täiesti abituna tundnud, kui pidi mängimise peatama, et õhku ahmida. Nüüd tundis ta end nii abitu kui ka väikesena ning ei soovinud midagi muud, kui kokku kukkuda ja nutta. Aga ta ei saanud isegi seda teha.

Luminofoorlambid tumedas betoonlaes lõppesid ning siis nägi ta, kuidas kõigepealt tema jalad ja seejärel ülakeha kanderaamile tõsteti. „Küll sa varsti aru saad,” oli arst öelnud. Kuidas peaks ta sellest aru saama? Ainus, millest ta mõelda suutis, oli see ilukirurg Malmöst, kes oli oma patsientidele midagi süstinud, nii et need ei saanud vastu hakata, kui ta neid vägistas. Kuid miks peaks keegi tahtma teda vägistada?

Ta lükati pea ees kiirabiautosse ning ta püüdis keskenduda helidele. Ta kuulis juhipoolset ust avanemas ja mootorit käivitumas. Nad hakkasid liikuma ja pöörasid Ringvägenilt lääne poole ning jätkasid seejärel mööda Hornsgatanit Hornstulli suunas, kus nad siis mööda Liljeholmeni silda linnast välja sõitsid. Alguses ei valmistanud marsruudi jälgimine raskusi, kuid pärast ringteed muutus see keerulisemaks ning siis kaotas ta igasuguse suunataju.

Umbes kakskümmend minutit hiljem peatusid nad lõpuks. Tal polnud aimugi, kus nad olid, aga ta kuulis, kuidas avanes garaažiuks. Kiirabiauto sõitis umbes kolmkümmend meetrit sissepoole, enne kui mootor välja lülitati.

Kiirabiauto uksed avanesid ja ta tõmmati välja ning lükati kanderaamiga teele. Uued luminofoorlambid ajasid üksteist laes taga. Kiirus kasvas ning arsti sammud kõval betoonpõrandal kajasid, kuni need äkitselt peatusid. Sofie kuulis võtmete kõlinat ja piiksuvat heli ning seejärel elektrimootori käivitumist.

Ta veeretati pimedasse ruumi ning tundus, nagu miski sulgus tema järel. Sisse lülitati ereda valgusega laelamp, mis valgustas otse selle all olevat ristkülikukujulist lauda. Sofie ei näinud ühtki akent ega suutnud hoomata ka ruumi suurust. Ta nägi vaid lampi ja lauda, mida ümbritsesid mitmesugused seadmed. Teda lükati edasi ning nüüd märkas ta, et laud oli kaetud kilega ja selle keskkohast allpool oli mitu klambrit ning umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga auk. Ristkülikukujulise laua kõrval oli väiksem metallist laud, mida kattis valge rätik, millele oli asetatud rida kirurgiriistu.

Kui ta kääre, tange ja skalpelle nägi, sai ta väga hästi aru, miks ta siia oli toodud – ja mis teda ees ootas.