Читать книгу Üheksas haud - Stefan Ahnhem - Страница 5

Fabian Risk luges sõnumi veel kord läbi, enne kui tõstis pilgu oma mobiiltelefonilt ja kohtas klassijuhataja hämmeldunud pilku. „Mul on kahju, aga paraku paistab, et peame ilma temata alustama.”

„Tõesti? Nojah, kui me just peame,” ütles klassijuhataja, demonstreerides väga selgelt oma pahameelt.

„Mis mõttes, ema ei tulegi?” Matilda olekust oli näha, et ta hüppaks pigem Västerbronilt alla, kui teeks vestluse läbi ilma Sonjata. Ning Fabian mõistis seda tunnet hästi, sest paarilt viimaselt kokkusaamiselt oli eri põhjustel puudunud tema. Kuigi Matilda käis juba kolmandas klassis, ei mäletanud ta isegi tütre klassijuhataja nime.

„Matilda, ema peab kahjuks tööd tegema. Sa ju tead, kui kiire tal on, kui mõni näitus ees seisab.”

„Ta ütles, et tuleb siia.”

„Ma tean ja ma olen päris kindel, et ta on täpselt sama pettunud kui sina, aga ma olen kindel ka selles, et saame sellega ikkagi ilusti hakkama.” Ta patsutas tütre pead ning vaatas abiotsivalt klassijuhataja poole, kes vastas naeratusega, mis oli sama mittemidagiütlev kui professionaalsel pokkerimängijal.

„Jäta järele.” Matilda lükkas käe eemale ja kohendas roosasid juukseklambreid, mis tema õlgadeni ulatuvaid tumedaid juukseid paigal hoidsid.

„Mis puutub Matilda õppimismotivatsiooni ja võimet õppetunde jälgida, siis on kogu õpetajate kollektiiv andnud ainult positiivset tagasisidet.” Klassijuhataja tuhnis oma paberites. „Nii emakeeles kui matemaatikas on ta üks parimatest …” Ta jäi vait ja põrnitses Fabiani mobiiltelefoni, mis oli laua peal vibreerima hakanud.

„Vabandust.” Fabian pööras telefoni ümber ja nägi üllatusega, et helistajaks oli Herman Edelman. Edelman oli olnud Fabiani ülemus alates sellest ajast, kui ta Stockholmis riiklikus kriminaaljuurdlusbüroos tööle hakkas. Isegi kuuekümne aasta vanusena oli Edelman sama jõuline ja sama näljane tõe järele, kui alati oli olnud. Fabian võis kätt südamele pannes öelda, et ilma Edelmanita poleks temast uurijana asja saanud.

Aga Edelmani polnud keegi alates lõunast osakonnas näinud. Pärastlõunase kohvipausi ajaks polnud ei Fabian ega ka ükski teine meeskonnaliige temast midagi kuulnud ning nad olid hakanud muretsema, kas midagi ehk juhtunud ei ole.

Kuid nüüd ta helistas. Ja seda pärast tööpäeva, mis võis tähendada vaid ühte: midagi oli tõepoolest juhtunud. Midagi, mis ei kannatanud oodata.

Fabian oli juba kõnet vastu võtmas, kui klassijuhataja köhatas. „Meil ei ole tervet õhtut aega. Te ei ole ainsad lapsevanemad, kellega ma kohtuma pean.”

„Vabandust, kuhu me jäimegi?” Fabian keeldus kõnest ja pani telefoni kõrvale.

„Matilda. Teie tütar.” Klassijuhataja pressis näole virila naeratuse. „Nagu ma ütlesin, kogu õpetajaskonnal on Matilda kohta vaid häid asju öelda. Aga …” Ta vaatas Fabianile otse silma. „Kui sobib, siis räägiksin teiega meelsamini privaatselt.”

„Jah? Okei. Ma arvan, et sobib küll. Eks ole ju, Matilda?”

„Millest te räägite?”

„Olen kindel, et need on mingid täiskasvanute asjad.” Fabian pöördus klassijuhataja poole, kes noogutas naeratades. „Matilda, kas ootaksid mind koridoris? Tuleme varsti.”

Matilda ohkas ja astus demonstratiivselt jalgu järel vedades klassiruumist välja. Fabian vaatas tütrele järele, suutmata siiski loobuda mõtlemast, mida Edelman temast küll tahtnud oli.

„Nõnda siis, asjalugu on selline.” Klassijuhataja asetas vaheliti sõrmedega käed enda ette lauale. „Olen erinevatelt inimestelt kuulnud, et on tõsised märgid, et Matilda …” Taas katkestas teda Fabiani vibreeriv telefon. Tema ärritust oli võimatu mitte märgata.

„Te peate mind vabandama, aga ausalt öeldes ei saa ma aru, mis toimub.” Ta võttis telefoni ja keeras selle teistpidi. Seekord oli helistajaks tema kolleeg Malin Rehnberg, kes oli Kopenhaagenis seminaril. Ilmselt helistas Edelman pärast Fabiani temale. „Vabandust, aga mul pole muud varianti, kui …”

„Sellisel juhul arvan ma, et me siinkohal ka lõpetame,” ütles klassijuhataja, hakates oma pabereid kokku korjama.

„Oodake. Kas me ei võiks lihtsalt …”

„Siin koolis on meil klassis mobiiltelefoni kasutamise suhtes range nulltolerants. Ma ei näe põhjust, miks me peaksime täiskasvanutele erandi tegema.” Ta jätkas paberite kokkukorjamist ja pani need oma kirjamapi vahele. „Vastake oma tähtsale kõnele ja mina lähen kohtuma lapsevanematega, kes oma laste vastu huvi tunnevad. Meeldivat õhtu jätku.” Ta tõusis püsti.

„Oodake, see kukkus nüüd küll täiesti valesti välja,” ütles Fabian samal hetkel, kui telefonist kostis sissetuleva häälsõnumi märguanne. Palun ütle, et jätsid mulle sõnumi selgitusega, mis on juhtunud, mõtles Fabian. „Vabandust. Muidugi olen ma siin ainuüksi Matilda pärast.”

Õpetaja, kelle nime Fabian unustanud oli, heitis talle peaaegu põlgliku pilgu. „Hästi. Proovime ühe korra veel.” Ta avas uuesti oma mapi ja võttis välja Matilda kausta. „Tavaliselt me sellistesse asjadesse ei sekku, aga me oleme arvamusel, et teie tütre puhul on see väga oluline ja vajalik. Meil on mure, et kui te midagi ette ei võta, siis võivad tema õpingud ohtu sattuda.”

„Vabandust, aga ma vist ei saa aru. Mida ette ei võta?”

Klassijuhataja tõstis lauale ühe joonistuse. „Siin on üks tema viimastest töödest. Ja noh, vaadake ise.”

Fabian tundis pildilt ära iseenda. Ta kandis sokuhabet, mille mõne nädala eest maha oli ajanud. Sonja seisis otse tema vastas, kööginuga käes. Mõlemal neil olid erepunased näod ja suud karjumiseks pärani lahti. Ta mäletas, kuidas oli Sonjale ette heitnud, et too õhtuti liiga palju töötas. Naine oli sellest põlema läinud ja ladunud ette kõik viimase paari aasta hilisõhtud, mil Fabian töö tõttu kodust eemal oli olnud, ning süüdistanud teda selles, et mees üksnes oma vajaduste eest hoolitseb.

Nad olid kokku leppinud, et ei kakle kunagi laste ees, kuid vihahoos oli ta naist isegi lahutusega ähvardanud.

„Ma ei tea, mida öelda. See, see on …”

„Ja siin on veel üks,” katkestas klassijuhataja teda.

Sel korral oli pildil kujutatud Matilda magamistuba. Fabian tundis ära tütre voodi kohal oleva tapeedi ning pildi alumises servas olid tema pehmed mänguloomad patjade kõrval reas just nagu päriseluski. Väike osa Fabianist ei suutnud maha suruda uhkust selle üle, kui oskuslik joonistaja tema tütar on, teine osa temast aga nägi vaeva, et taibata, mis oli kirjutatud jutumullidesse, mis illustreerisid teisel pool seina käivat tülitsemist. Sel korral puudutas see seksi, ja niipalju kui ta aru sai, olid mõned read tõele valusalt lähedal.

Üle kõige soovis Fabian läbi tooli vajuda ja sellest ruumist välja pääseda.

„Ma saan muidugi aru, et paljuski on tegemist fantaasiate ja liialdustega, aga see teema kajastub kõiges, mida Matilda praegu teeb, ja ma arvasin, et oleks hea, kui ka teie sellest teaksite. Kui mina oleks lapsevanem, siis ma tahaksin seda teada.”

„Loomulikult,” ütles Fabian, püüdes varjata telefoni, mis tema peos taas vibreerima hakkas.

Björngårdi koolist väljudes helistas Fabian Edelmanile, kuid telefon andis kinnist tooni. „Vaata, Matilda, nüüd on lund veel rohkem.” Ta heitis pilgu üle kooliaia, mida kattis paks kiht värsket lund. „See on kena, eks ole? Saate homme lumememmesid teha.”

„Selleks ajaks on sellest ilmselt ainult lörts järel,” vastas Matilda ja hakkas trepist alla astuma.

„Matilda, oota.” Fabian kiirustas talle järele. „Ega sa ei muretse, et su ema ja mina lahku läheme, ega ju?”

„Ah sellest te siis rääkisitegi.”

„Nii? Kas muretsed?”

Küsimusele vastamata tormas Matilda auto suunas, mis oli pargitud teisele poole tänavat.

Fabian tõstis uste avamiseks autovõtme, et tütar saaks sisse hüpata ja istet võtta. Ta tahtis Matildale järele kiirustada ja talle seltsi pakkuda, kuid ei teadnud, mida tüdrukule öelda. Lõppude lõpuks oli Matildal ju õigus. Kui nad sellisel moel jätkavad, on vaid aja küsimus, millal täielikust läbikukkumisest saab tõsiasi. Tema, kes oli lubanud mitte üksnes Sonjale, vaid eelkõige iseendale, mitte kunagi oma vanemate jälgedes käia – tulgu mis tuleb. Et ükskõik, kui raskeks nende olukord ka ei muutuks, ei suuda miski mitte kunagi sundida neid võitlemist lõpetama ja alla andma.

Nüüd ei olnud ta enam kindel.

Kuigi rehvid olid õhust tühjad, oli ta velgedel edasi sõitnud nii kaua, et nüüdseks oli üsna kahtlane, et neid veel parandada saab. Ta ohkas ja peatus keset koolihoovi, et helistada Malin Rehnbergile.

„Fabian, kus sa olnud oled? Ainus, mis sind praegu päästab, on see, et ma olen hetkel sinust enam kui kuuesaja kilomeetri kaugusel. Kas sa tead, et Herman on mulle pinda käinud nagu mingi kuradi kaan lihtsalt sellepärast, et sina pole suvatsenud telefonile vastata? Ta kohtleb mind, nagu ma oleks tema sekretär. Jah, ma tean, et kedagi ei huvita, aga ma olen juhtumisi Kopenhaagenis ühel seminaril, mis on tegelikult päris huvitav.”

„Okei, aga kas sa tead mis …”

„Aga voodid on siin sitad ja lisaks sellele tunnen ma end nagu higist leemendav paistes siga.”

„Ma saan aru, aga …”

„Ja mind ei huvita, et mul on kaks kuud jäänud – kui need lapsed varsti välja ei vupsa, võtan ma midagi illegaalset ette! Vot sellises seisus olen. Halloo? Fabian? Oled sa veel seal?”

„Kas ta rääkis sulle, milles asi on?”

„Mulle ta seda ei öelnud. Ilmselgelt on asi äärmiselt tähtis, aga mul on üks idee.”

„Okei.”

„Püüa vastata, kui ta järgmine kord helistab.”

Fabian kuulis klõpsatust ning tal ei jäänud üle muud, kui omaette nõusolevalt noogutada. Ta lootis samuti, et Malini rasedus saab varsti läbi. Viisteist sekundit hiljem saatis Malin talle sõnumi, vabandades oma karmi tooni ja lubades, et kui see „põrgulik rasedus” ükskord läbi saab, on ta jälle tema ise.

Fabian istus autorooli ning vaatas tagaistmel istuva Matilda poole.

„Mis sa arvad, kui peatuks õige Ciao Ciaos ja võtaks pitsa?” Matilda kehitas õlgu, aga Fabian märkas, kuidas tüdruku nägu pisut helgemaks muutus, kuigi ta püüdis seda kõigest väest varjata. Fabian käivitas auto ja pööras Maria Prästgårdsgatanile, tehes samal ajal uuesti katse Edelmani kätte saada.

„Tere, Herman, näen, et oled helistanud.”

„Ma oletan, et pean selle eest Malinit tänama.”

„Olin koolis arenguvestlusel ja sain alles nüüd …”

„Ja-jah, olgu. Ma helistan sel põhjusel, et mind kutsuti täna õhtul kella kaheksaks Säposse ja ma tahan, et sa minuga kaasa tuled.”

„Täna õhtul? Vabandust, aga olen täna lastega üksi. Miks see nii oluline on, et ma …”

„Kes siin ülemus on? Mina või sina?”

„Ma ei tahtnud seda …”

„Kuula nüüd: Persson ja Päivinen leidsid just Adam Fischeri juhtumis uue niidiotsa ning Höglundil ja Carlénil on Diego Arcase kaardistamisega tegemist küllaga. Ainsad, kellel praegu midagi käsil pole, oled sina ja Rehnberg. Ja niipalju kui mina tean, on Rehnberg Kopenhaagenis.”

„Okei, aga saad sa mulle öelda, mis juhtus?”

„Ma eeldan, et sellest meid informeeritaksegi. Näeme viis enne kaheksat Säpo ees. Seniks nägemiseni.”

Fabian võttis vabakäeseadme kõrvast ja tegi pöörde Nytorgsgatanile. See polnud esimene kord, kui tema teed Rootsi salateenistusega ristusid, kuid mitte kunagi varem polnud teda väljaspool tööaega kokkusaamisele kutsutud, mida võis seletada ilmselt sellega, et ta oli toiduahelas liiga madalal kohal. Seevastu Herman Edelman käis seal pidevalt ning ei lasknud käest võimalust rõhutada, kui tähtis on istuda alati seljaga vastu seina, kui tahtsid nendega kohtumise üle elada.

Ja nüüd soovis ta, et Fabian temaga kaasa läheks.

„Ei, see ei ole võimalik, Fabian. Mul on kahju, aga sa pead sellega muul viisil hakkama saama.”

„Mis mõttes muul viisil hakkama saama?” küsis Fabian, vaadates aknast välja üle lumiste katuseharjade. Ta kuulis, kuidas Sonja järjekordse vähki tekitava mahvi võttis ning seejärel suitsu välja ohkas. See oli märk sellest, et naine oli väga halvas tujus.

„Ma ei tea. Pead improviseerima. Mul ei ole praegu aega enam rääkida.”

„Oota nüüd veidi,” ütles Fabian, kes nägi nende kõnelust kuulava Matilda peegeldust aknas. Ta võttis puldi, lülitas televiisori mängima ja keeras heli tugevamaks.

Kaheksa päeva pärast playboy Adam Fischeri jäljetut kadumist teatas politsei, et käsitlevad juhtumit inimröövina.

„Sonja, see ei ole minu otsus. Mul ei ole põhimõtteliselt valikutki.”

„Ja sa arvad, et minul on?”

Meiega koos on stuudios kriminoloogiaprofessor Gerhard Ringe …

„Kas ma peaksin oma pintslid lihtsalt maha viskama ja ütlema Ewale, et näitust ei tule?”

„Ei. Aga …”

„Okei siis.”

„Palun rahune nüüd maha.”

Mis ajendas politseid sellist infot avaldama? Ja miks ei ole me kuulnud lunarahast?

„Ma olengi rahulik,” ütles Sonja ja ei teinud katsetki varjata, et võttis järgmise mahvi. „Ma ei saa lihtsalt aru, miks see järsku nii suur probleem on just siis, kui üksainus kord olen mina see, kes peab tööd tegema.”

„Okei, ma püüan midagi korraldada. On sul aimu, millal sa koju jõuad?”

„Jah. Kui valmis saan. Ja palun ära küsi minult, mis kellast, sest ma ei tea. Ma tean vaid seda, et iga sekundiga vihkan ma neid maale üha enam,” ütles ta uue mahvi ja uue ohkega. „Vabandust. Ma olen nendest lihtsalt nii tüdinenud ja väsinud, et tahaks need kõik täis oksendada.”

„Kullake, küll see kõik laheneb. Sul on alati enne näitust selline tunne ja siis saad sa järsku mingi ilmutuse ja kõik loksub paika.”

„Eks me näe.”

„Ma mõtlen midagi välja, nii et ära selle pärast muretse.”

„Okei.”

„Armastan sind.”

„Räägime hiljem.”

Fabian istus koos Matildaga köögilaua taha ja võttis oma pitsa välja. „Kuidas see banaanipitsa maitses?”

„Hästi. Aga ma tahan sinult midagi küsida.”

„Jah?”

„Kas emme ka ütles, et ta armastab sind?”

Nende pilgud kohtusid ja Fabian mõtles, kuidas ta peaks vastama. „Ei, ausalt öeldes mitte.”

„Võib-olla sellepärast, et ta on nii suures stressis.”

Fabian noogutas ja võttis suure suutäie pitsast, mis oli nüüdseks juba külmaks läinud.