Читать книгу Üheksas haud - Stefan Ahnhem - Страница 9

Niikaua kui Karen Neuman mäletas, oli ta alati pimedust kartnud. Kui ta väike oli, uskus ta, et tema voodi all või kardinate taga peitsid end kollid, ning seepärast jättis ta magama heites alati tule põlema. Tema vanemad pidasid seda tema vanuse kohta täiesti normaalseks käitumiseks ning olid veendunud, et ta kasvab sellest peagi välja. Probleem muutus aga hoopis hullemaks ja kui Karen teismeikka jõudis, kannatas ta nii tõsise unetuse käes, et pidi magamiseks võtma unerohtu.

Enam ta voodialustesse koletistesse ei uskunud, aga hirm pimeduse ees hoidis teda endiselt oma haardes ning ilma tablettideta ta hakkama ei saanud, iseäranis nüüd, kus talv oli algamas ja iga päevaga võttis pimedus üha enam ja enam võimust.

Nad elasid vanas sõrestikmajas, mis ei teinud asja sugugi paremaks. Maja oli väga kaunis ja kõik, kes neile külla sattusid, kinnitasid, et sellest avaneb vapustav vaade Öresundi väinale, kuid Karen ei olnud kunagi suutnud seda tõeliselt nautida, sest ükskõik kuidas seda ka väänata, ei olnud nende lähim naaber sugugi mitte meri – see oli pimedus.

Rõhumistunne rinnus oli aja jooksul pisut järele andnud, seda tänu paljudele teraapias veedetud tundidele ja õuevalgustitele, mille eest Aksel oli pidanud väiksemat sorti varanduse välja käima. Tunne ei olnud veel aga kaugeltki kadunud, kuigi nüüd suutis ta juba toime tulla üksinda koju jäämisega, kui Aksel kolmel õhtul nädalas TV 2-s oma õhtuse show kallal töötama pidi. Nendel õhtutel nõudis ta, et kõik tuled majas põleksid, hoolimata Akseli protestidest suurte elektriarvete kohta.

Kuid täna õhtul oli rõhumistunne tema rinnus tavapärasest kuidagi reaalsem, isegi käegakatsutavam. Kohe, kui ta pisut peale kella üheksat joogatrennist koju oli jõudnud, tundis ta, et midagi oli õhus. Esmalt oli ta märganud üht sportautot, mis oli pargitud Gammel Strandvejst pisut edasi, kõrvalisse kohta. Üks pargitud auto polnud muidugi midagi ebatavalist. Vastupidi, see oli suhteliselt tavaline, et inimesed jätsid oma auto maha, et mööda mereranda jalutada, aga mitte talvekuudel. Ja kindlasti ei olnud tavaline see, et Rootsi numbrimärkidega auto nii kaugele Tibberupi oli eksinud, isegi kui arvestada, et see asub vaid kilomeeter või nii Louisiana kunstimuuseumist põhja pool.

Ta püüdis võidelda ahvatlusega hirmule järele anda, nagu ta terapeudile lubanud oli, ning jätkas rahulikult läbi aia maja poole kõndimist. Aga kui aiavalgustus sisse ei lülitunud, kuigi ta liikumisanduri ees hüppas ja kätega vehkis, tundis ta abitust enda üle võimust võtmas ning tema pulss kahekordistus. Ta jooksis nii kiiresti, kui suutis, ukseni, keeras selle lukust lahti ning lülitas häiresüsteemi värisevate sõrmedega välja.

Majasisene valgustus õnneks töötas ja ta pani kaugjuhtimispuldiga kõik tuled põlema. Karen läks kööki, keetis suure kruusitäie vett ning lisas pisut sidrunimahla, näputäie Himaalaja soola ja mett, et pärast Bikrami seanssi ainetasakaal kehas taastada. Oletades, et kaitsmed olid läbi läinud, tundis ta endasse rahu naasmas.

„See oli kindlasti tühiasi,” kordas ta vannituppa kõndides endale valjuhäälselt. Ta haaras oma tahvelarvuti, mis kohvilaual lebas, ning otsis välja Lisa Nilssoni, kelle hääl talle alati rahustavalt mõjus. Lakke peidetud kõlaritest hakkas voogama muusika. Alguses oli Aksel kurja vaeva näinud, et teha talle selgeks muusika voogedastuse eelised tavalise CD-plaadi mängimise ees. Nüüd ei suutnud ta enam ettegi kujutada elu ilma vabaduseta võtta muusika vaid nupulevajutusega kaasa igasse tuppa oma majas. Karen kõndis vannituppa ja lasi vanni kuuma vett täis.

Ta võttis joogariided seljast, pani juuksed üles, ronis mullivanni ja lasi massaažijugadel keha töödelda. Ta lõdvestus ja sulges silmad. „See oli kindlasti tühiasi,” kordas ta endamisi ning laulis palale „Himlen rundt hörnet” kaasa nii hea rootsi aktsendiga, kui oskas.

Aksel oli teda hoiatanud, et veedab öö tõenäoliselt Vesterbro korteris ning ei saabu koju enne kui alles hommikusöögi ajaks. Saates olid külalised, kes peaaegu kindlasti soovivad pärast saadet mõned napsid teha. Aga Karenil ei olnud üksinda kodus ajaveetmisega probleeme. Pärast vanniskäiku lisab ta eilsele kanasalatile pisut kinoad, sätib end teleri ette ja vaatab nii mitu „Mad Meni” osa järjest, kui suudab, kuigi Aksel eeldab, et Karen vaatab pigem tema saadet.

Aga kohe, kui Lisa Nilssoni hääl vaibus, tuli ebakindlus hiilides tagasi. Kas ta kuulis hallis ust sulgumas? See ei saanud ju Aksel olla, ega ju? Saade polnud isegi veel alanud. Karen vajutas mullivanni juhtpaneelile, nii et massaažijoad vaikisid, ning küünitas üle vanniserva, et muusika tahvelarvutis enne järgmist laulu pausile panna. Tema käsi oli selleks liiga märg ja peagi jätkas Lisa lauluga „Aldrig, aldrig, aldrig”.

Kareni peast keerlesid läbi mõtted. Kas ta peaks end vannituppa lukustama või riskima ja minema vaatama, kas majas tõesti keegi on? Ta ronis vannist välja ja kuivatas käed, et muusika kinni keerata. Vaikus laskus ruumile nii ootamatult, et lausa ehmatas teda. Terve tema keha oli nüüd vedruna pinges ning ta tundis end jälle viieaastasena – viieaastasena, kelle voodi all on koll.

Ta lipsas üle põranda vannitoa ukse juurde ja surus kõrva vastu ust. Ta kuulis vaid enda hingamist. Ta pidi kogu julguse kokku võtma, et link alla vajutada ja uks praokile lükata. Kriiksatus, mis sellega kaasnes, oli sedavõrd vali, et otsekui lõikas Karenile kõhtu. Ta oli selle ukse pärast Akselile nii palju kordi peale käinud, et sellest oli saanud alaline naljanumber.

Ehk oli see siiski Aksel. Lõppude lõpuks võis tema saade ka mingil põhjusel ära jääda. Karen torkas pea ukse vahelt välja ja hüüdis mehe nime, kuid keegi ei vastanud. Ja miks oleks pidanudki? Ta oli ju üksinda kodus – või kas ikka oli?

Ta hüüdis uuesti, seekord väga kõvasti, kuid sai vastuseks sellesama lämmatava vaikuse. Ilmselt oli ukse sulgemise heli kõlanud siiski vaid tema enda peas. Kareni isa ütles alati, et tal on elav kujutlusvõime.

Ta raputas pead ja otsustas tagasi vanni minna, et maha rahuneda, kuid muutis peaaegu silmapilkselt meelt ning tõusis uuesti püsti ja kuivatas end. Hoolikalt määris ta kehavõiga oma keha, eriti armi ümbert. Alati, kui ta peegli ees alasti seisis, vaevas teda süütunne, kuigi möödas oli juba üle kümne aasta. Pealegi ei paistnud, nagu kavatseksid tundenärvid kunagi paraneda. See piirkond kehal oli tundetu ning kui ta sõrmedega ühte kohta puudutas, tundis ta puudet hoopis teises kohas. Aga ta ei kaevanud – kõigel oli oma hind.

Karen pani selga oma siidkimono, lahkus vannitoast, vilistades laulu „Himlen runt hörnet”, ja suundus kööki. Hallis oli jääkülm nagu alati ning ta tuletas endale meelde Aksli kallal näägutada, kuni mees nõustub sinna põrandakütte panema. Praegu oli aga külmem kui harilikult. Ta peatus poolelt sammult ja pöördus välisukse poole, mis oli paokil. Kas ta ei olnud seda korralikult sulgenud? Ta lukustas selle enda järel alati, isegi keset päeva.

Ta oli koju saabumisest peale väga närviline olnud. Kõigepealt see pargitud auto ja seejärel aiavalgustus, mis ei töötanud. Ma olen lihtsalt hooletu olnud, mõtles ta ust kinni pannes. Kindluse mõttes kontrollis ta, kas see oli ikka lukus, enne kui jätkas teekonda kööki, kus tõstis omale taldrikule kanasalatit ja võttis külmikust pudeli gaseeritud veega. Ta sättis kõik kandikule ja läks elutuppa. Siis hakkas helisema telefon.

Karen tõstis kandiku kõrvale ja läks telefoni haarama. Vastamise asemel põrnitses ta seda, otsekui püüdes puhtalt vaimu jõul telefoni vaikima sundida, kuid see keeldus kuuletumast.

Viimaks kogus ta julguse kokku ja võttis toru. „Jah, halloo?”

„Miks sa ei vastanud?”

„Aksel? Oled see sina?”

„Jah, keda sa siis ootasid? Helistasin mitu korda su mobiilile. Aga …”

„Mu mobiilile?” Alles nüüd tuli talle meelde, et tal polnud õrna aimugi, kuhu ta selle pannud oli.

„Tahtsin lihtsalt kontrollida ja veenduda, kas sul on okei, et ma linnas ööbin.”

„Kas sa tõesti pead?”

„Kullake, sa ju tead, kuidas need asjad on. Mõned külalised enamvähem nõuavad, et me pärast show’d välja läheme, ja Casper on üks nendest.”

Karenile tundus, et ta kuulis hallist mingit müra, aga sel korral ei olnud see ukse sulgumise heli. See kõlas nagu midagi hoopis teistsugust, peaaegu nagu millegi veeremine. Või oli see vaid õues ulguv tuul?

„Vabandust, ma ei pannud tähele. Mida sa ütlesid?”

„See polegi tähtis. Mine voodisse. Tulen homme koju värske leivaga.”

„Ei, ma tõesti tahan, et sa täna öösel siin oleksid. Palun, kas saaksid kohe praegu koju tulla?”

„Mismoodi? Ülekanne algab kaheksa minuti pärast.”

„Ma tean, aga mulle tundub, et miski või keegi on … ma ei ole päris kindel. Kas sa tuleksid lihtsalt koju? Palun, ma anun sind.”

„Kullakene, ma isegi ei tea, mitu korda me sellest juba rääkinud oleme: pimedus võib olla raske. Me kõik tunneme samamoodi, aga voodi all ei ole koletisi, ma luban sulle. Neid ei ole seal kunagi olnud ega hakka ka kunagi olema. Okei? Kui sa teleka käima paned, siis ma peaaegu nagu olekski kodus.”

„Okei.”

„Ma pean nüüd minema. Ma armastan sind ja näeme homme.”

Aksel katkestas kõne ja Karen pani ohates telefoni käest. Ta läks halli ja vaatas ringi, kuid ei näinud midagi erilist – kuni langetas pilgu põrandale. Välisukse juurest oli läbi terve halli ja veel edasi ümber nurga koridori lahti rullitud läbipaistvast kilest pinnakaitse.

„Halloo?” hüüdis ta vastust saamata ning läks mööda kilerada ümber nurga koridori. „Vabandage? Halloo!”

Maja oli täiesti vaikne, välja arvatud kilekiht, mis tema jalge all krabises. Teda üllatas, et ta ei jooksnud täpselt vastupidises suunas. Ta tundis, nagu oleks miski temas kartmisest väsinud. Ta oli pigem vihane kui hirmunud. Mis tahes koletis see ka polnud, kavatses ta sellele otse silma vaadata – vähemalt seda käskis tema terapeut tal alati teha.

Ta läks piki kaitsekilet magamistuppa ja vaatas ringi. Kile, millel ta seisis, ulatus risti üle kogu põrandat katva vaipkatte kaheinimesevoodile.

„Halloo, kas siin on keegi? Kui on, siis tulge välja! Tulge välja, kui julgete! Tulge siia ja vaadake mulle silma!” Ta ootas ning tundis, kuidas tal jalad all värisesid. „Seda ma arvasingi! Kui tegutsemiseks läheb, siis oled sina see, kes põnnama lööb!”

Ta ootas, kuid ei näinud midagi peale kilekatte voodil ja oma jalgade all. Siis kuulis ta midagi, sisinat otse enda selja taga. Kui ta ümber pööras ja püüdis kindlaks teha, kust see heli tuleb, nägi ta kapiukse liistude vahelt välja immitsemas valget suitsu. Ta isegi ei kaalunud põgenemist. Selle asemel sammus ta otse kapi juurde, nagu polnuks tal muud valikut, kui teada saada, mis seal sees on.

Niipea kui ta ukse avas, mõistis ta, et tal oli algusest peale õigus olnud.

Kapist astus tema poole keegi, kellel olid tumedad riided ja saapad ning kelle nägu varjas gaasimask.

„Kes sa oled ja mida sa siin teed?” Karen puhkes nutma ja tundis, kuidas tal jalad alt vajusid. „Vasta mulle. Palun! Mida sa tahad? Miks sa siin oled!?”

Aga vastust Karen ei saanud. Ta kuulis vaid gaasimaskist tulevat sisinat. Ning ta ei pidanud enam kunagi kartma.