Читать книгу Üheksas haud - Stefan Ahnhem - Страница 8

Fabian vaatas Arcade Fire’i „Black Mirrori” meloodia saatel aknast välja üle Riddarfjärdeni lahe. Södermalmi majade tuhandete akende valgus peegeldus tumedal veel ning ta oli lummatud, kui ilus see oli. Veepind, ühtaegu ahvatlev ja reetlik, auras peaaegu nõnda, nagu oleks see soe, kuigi tegelikkuses oli jäätumisest vaid tundide kaugusel.

Un! Deux! Trois! Dix: Miroir Noir!

Ta keeras heli vaiksemaks ja valis naise numbri. Telefon jõudis vaid kaks korda kutsuda.

„Hei, pole ammu sinust kuulnud.”

„Jah, ma arvan, et sinu lahkumisest on möödas peaaegu kaks aastat. Palun vabandust, kui ma liiga hilja helistan,” ütles Fabian, kuigi talle tundus, et naine ei kõlanud kaugeltki väsinuna.

„Pole hullu. Õhtu on alles noor ja sa ju tead mind.”

„Kust mina tean, ehk oled maha rahunenud, perekonna loonud ja varakult ärkama hakanud.”

Ta kuulis, kuidas naine liini teises otsas naeris. Niva Ekenhielmile oli tuumperekond pea sama ebatõenäoline kui elu kuu peal. Nad olid olnud kuus aastat kolleegid riiklikus kriminaaljuurdlusbüroos, kus naine töötas IT-uurijana või siis sci-fi-mendina, nagu nemad tema ametit kutsusid. Oli olnud pigem reegel kui erand, et kui kõik teised juba läinud olid, siis Nina veel töötas, rassis öö läbi ega lahkunud enne järgmist hommikut, kui teised inimesed hakkasid uuesti tööle tulema.

Fabian oli talle seltsi pakkunud ja veetnud mitmel juhul öö jaoskonnas. Harilikult oli põhjus see, et ta oli ise parasjagu seotud mõne juurdlusega, mis tekitas tal unetust, aga mõnikord oli see lihtsalt võimalus oma paberitööd valmis teha.

Kõikidel sellistel puhkudel oli Sonja väljendanud nii tugevat armukadedust, et see oli ähvardanud kogu nende suhte hävitada. Nii Nina sarm kui ka tema välimus olid tublisti üle keskmise. Lisaks sellele oli ka tema suhtumises midagi teistsugust. Alguses oli Fabian oletanud, et naine käitub nii kõikide meestega, kuid varsti sai ta aru, et Nina flirdib temaga. Isegi kui ta andis naisele mõista, et ei ole temast huvitatud, jätkas Nina vihjete tegemist ja varjas üha vähem oma tegelikke eesmärke.

Kuid sel korral oli Fabian see, kes midagi tahtis.

„Fabian, mida ma sinu heaks teha saan? Ega sa ometi lahutanud ei ole, või oled?”

„Ei, sellist õnne meil ei ole.” Fabian kahetses öeldut silmapilkselt ning püüdis seda naeruga päästa. „Nali naljaks, aga mul on seoses ühe juurdlusega sinu abi vaja, kuid see peab jääma teie asutuse seinte vahelt väljapoole.”

„Kas sellega homseni saab oodata?”

„Eelistatavalt mitte.”

Fabian suunas pilgu Münchenbryggerieti konverentsikeskusele teisel pool Riddarfjärdenit ja hakkas lugema, mitu akent oli valgustatud. Ta kuulis, kuidas Niva kõrgetel kontsadel mööda kriuksuvat parkettpõrandat edasi ja tagasi kõndis.

„Okei, räägi mulle.”