Читать книгу Üheksas haud - Stefan Ahnhem - Страница 7

Malin Rehnberg ei ihanud midagi rohkem kui üht klaasikest täidlase buketiga punast Zinfandelit, mis tundus tema taldrikul oleva biifsteegiga hästi kokku sobivat. Kodus Stockholmis polnud tal mingit probleemi alkoholist loobuda, kui ta rasedaks jäi. Vajadus oli täiesti iseenesest ära kadunud. Siin, Taani pealinnas, olid lood teised ning tema janu oli viimase vindini üles kruvitud. Või ehk oli selles süüdi hoopis Dunja Hougaard – tema uus kontaktisik Kopenhaageni mõrvarühmast –, kellel ei paistnud olevat mingit probleemi juua üksi ära terve pudel.

Nad olid teineteist leidnud juba konverentsi esimestel tundidel. Kahepäevasele intensiivsele konverentsile olid kogunenud mõrvauurijad kõikjalt Euroopast, et edendada rahvusvahelist koostööd. Sealsamas olid nad otsustanud saada üksteise kontaktisikuks. Nende kohtumine oli olnud nii meeldiv, et Malin tegi ettepaneku minna koos välja sööma.

Nüüd istusid nad Nyhavnis Barocki-nimelises restoranis ja Malin hakkas tasapisi aru saama, miks taani lapsed on kogu maailmas viimased, kes rääkima õpivad. Juba pärast esimest klaasi veini lahkus Dunja Hougaard turvalisest inglise keele sadamast ja lülitus taani keelele, millest arusaamine muutus järjest raskemaks, mida enam veini ta jõi. Alguses oli Malin teda katkestanud ja palunud tal selgitada, kui midagi arusaamatuks jäi, kuid peagi leppinud vaid noogutamise ja naeratamisega, püüdes peaasjalikult konteksti mõista.

Nüüdseks ei saanud ta enam sellegagi hakkama. Dunja sõnad olid justkui üheks pikaks arusaamatuks mulinaks kokku surutud ning enam kui korra tabas Malin end mõtlemas millestki hoopis muust – ka sellest, kui kade ta oli taanlase peale, kes ei olnud rase ning võis seetõttu juua nii palju veini, kui tahtis. Või kui kade oli ta tema erkpunaste teksaste ja keha pärast, kus kõik asus täpselt seal, kus vaja.

Malin vihkas enese peeglist vaatamist. Ta pidi kandma inetuid rasedariideid ja oleks oma keha silmagi pilgutamata vahetanud peaaegu ükskõik kelle oma vastu. Ta oli kakskümmend viis kilo juurde võtnud ja sünnituseni oli jäänud ikka veel enam kui kaks kuud – kaks kuud põrgut.

Isegi kui ta väga püüdis, ei suutnud ta oma kehal leida ainsatki kohta, mis ei olnud paistes, valus või lihtsalt paks ja higine. Ta tundis end suure kleepuva krampide ja hädade miiniväljana, mis ähvardas igal hetkel millekski tõeliselt valusaks puhkeda. Näiteks kõht. Ta määris seda igal hommikul ja õhtul kreemiga, mis oli nii kallis, et ta oli Andersile hinna kohta valetanud. Aga kõht oli ikkagi venitusarme nii täis, et millal iganes ta pilgu allapoole suunas, näis talle, nagu oleks temast üle sõidetud.

„Oled sa kindel, et ei taha pisut veini?”

Malin võpatas tagasi vestlusse. „Vabandust?”

„Pit-sut veini,” ütles Dunja Hougaard, kes püüdis rääkida rootsi keeles, hoides samal ajal pudelit käes.

„Tänan, kõik on hästi. Lubasin endale, et ei joo tilkagi alkoholi seni, kuni rase olen.”

„Miks?” Dunja näis siiralt segaduses olevat, mis pani Malini mõtlema, kas ta ikka külastab naaberriiki või hoopis teist planeeti.

„See lihtsalt ei ole lootele hea. Alkohol satub platsentasse ja …”

„See on nii rootsilik.”

„Misasi?”

„Teil on nii palju reegleid ja keelde – kui nüüd päris aus olla, siis sa lihtsalt kardad. Kui palju kahju üks väike klaasike veini ikka teeb?”

Malin hingas sügavalt sisse, et ärritust tagasi hoida. „Võib-olla ei ole see Taani veel jõudnud, aga tegelikult on tehtud päris palju uuringuid, mis näitavad, et kui ema joob alkoholi, siis areneb loode halvemini ja ADHD risk kasvab. Pealegi …”

„Ei, see küll tõsi ei ole.” Dunja võttis lonksu veini ja kohtas Malini pilku. „Meil siin Taanis lõpetati just üks uuring mitme tuhande viieaastasega ja leiti, et need lapsed, kelle emad jõid raseduse ajal kaks ühikut päevas, ja need, kelle emad loobusid alkoholi joomisest täielikult, ei erine mitte milleski.”

„Ma saan aru, kuigi see kõlab kummaliselt. Teisalt võivad nad nende uuringutega tõestada peaaegu ükskõik mida. Asi on selles …”

„Tead, mida mina arvan?” Dunja tõstis nimetissõrme õhku. „Ma arvan, et ainuke oht täna õhtul klaasikese veini joomise juures on see, et sinu lastel saab olema õnnelik ema.”

„Mis mõttes õnnelik? Ma olen õnnelik, või mis?” Malin tajus, kuidas ärritus võitis lahingu ja nüüd võimust võttis.

„Okei, Malin. Sa pead mulle andeks andma, sest ma olen pisut purjus, aga ma lihtsalt pean selle välja ütlema.”

„Ma kuulan,” ütles Malin, taibates, et ühtäkki sai ta igast sõnast aru.

Dunja vaatas Malinile otse silma. „Kahjuks ei paista sa sugugi nii õnnelik.”

Malin ei teadnud, mida öelda või kuidas reageerida. Ta pidanuks vihastama ja lahkuma, ütlema äsja leitud taani sõbrale, et käigu ta koos oma alkoholi ülistava plämaga põrgusse ja leidku endale Stockholmis uus kontaktisik. Kui Anders oleks kasvõi hinganud midagi, mis sarnaneks kriitikaga, oleks ta võtnud oksakäärid ja lõiganud mehe vooliku silmagi pilgutamata otsast.

Aga mingil hoomamatul põhjusel ei saanud ta põrmugi vihaseks. Vastupidi.

„Okei …” Ta tühjendas mineraalveeklaasi. „Vala mulle siis pisut veini, kurat võtaks.” Ta sirutas tühja klaasi välja ja Dunja valas selle täis, naeris ja andis ettekandjale märku, et neil on veel üht pudelit tarvis.

Nad tõstsid klaasid ja lõid kokku. Malin maitses veini ja tundis, kuidas heaolulaine üle terve tema keha levis.

„Oh jumal, see on nii hea.” Ta jõi veel pisut. „Aga ühest asjast oled sa küll täiesti valesti aru saanud – mitte ainult sina, vaid kõik taanlased. Rootsis ei ole rohkem keelde kui Taanis. Olukord on täpselt vastupidine.” Ta võttis järjekordse lonksu. „Näiteks siin ei saa sa elada oma suvilas nii palju, kui tahad. Üks tavaline toidulisand, Kan Jang, on täielikult keelustatud ning pühapäevadel ei tohi isegi ärid avatud olla. Tere tulemast kontrollriiki!”

„Okei, okei. Ma saan su mõttest aru. Aga …”

„Ja mis kõige parem. Kas sa teadsid, et seaduse järgi peavad Taani ehitajad väljas töötades alati huulepalsamit ja päikesekreemi kasutama?”

„See on nali.”

„Ei! See on tõsi!”

Nad puhkesid naerma ning Malin tõstis taas klaasi. „Proosit!”

„Tead mis? Ma olen väga misundelig sinu raseduse pärast.”

„Misundelig? Kui see tähendab kade, siis olen ma enam kui valmis sinuga kohti vahetama.”

„Miks? Kas see pole siis totaalselt imeline?”

„Mis on paksu pardina ringikäimise ja igalt poolt valutamise juures imelist? Mul pole midagi laste saamise vastu, tegelikult ka. Ja ma näen kaksikuid enamasti kui suurt plussi. Mida vähem aastaid väikeste lastega, seda parem. Aga rasedus … kui päris aus olla, siis vihkan seda iga päevaga üha rohkem.”

„Sa ei mõtle seda tõsiselt, ega ju?”

„Sa ju ise ütlesid. Ma ei paista eriti õnnelikuna ja mis sa arvad, mis muu selle põhjuseks on kui mitte see?” Malin osutas ühe käega oma kõhule ja teisega haaras veiniklaasi. „Esimestel nädalatel naljatasin oma abikaasa Andersiga, et tal on valida raseduse, sünnitamise või imetamise vahel. Nüüd ei ole see enam nali. Kui ta varsti üle ei võta, siis pole ka enam lapsi, keda kasvatada! Seega, võta minu nõu kuulda ja ära kunagi loovuta oma – kui nii võib öelda – hämmastavat keha rasedusele.”

„Niipea see ilmselt ei juhtu ka.”

„Mis mõttes? Oled sa üksik?”

„Ei, aga minul ja mu peikal on knalder’it kaugelt liiga vähe.”

„Knalder’it?” Malin illustreeris oma küsimust, liigutades sõrme pöidla ja nimetissõrme abil moodustatud tühimikus.

Dunja noogutas. „Oleme püüdnud sellest rääkida ja pannud selle isegi üks kord nädalas ajakavasse, aga see ei aidanud põrmugi.”

„Kas sa armastad teda?”

„Carstenit? Muidugi armastan. Me abiellume järgmisel suvel. Plaan on kolida sügisel Silkeborgi.”

„Silkeborgi? Kas see ei asu mitte Jüütimaal? Vabanda mind, aga mida kuradit te seal tegema hakkate?”

„Carsten võtab oma isa raamatupidamisfirma üle.”

„Aga mis sinust saab? Sul on ju siin karjäär, õigus?”

„Jah, aga … ma ei taha niikuinii väikeste laste kõrvalt täisajaga töötada.”

„Dunja, kuula mind nüüd.” Malin täitis mõlemad klaasid.

„Võib-olla peaksid ettevaatlik olema, et see veinijoomine käest ära ei läheks.”

„Nüüd on minu kord rääkida,” ütles Malin. „Ja kuula mind väga tähelepanelikult. Ma pole seda kunagi varem kellelegi öelnud ja ilmselt ei ütle kunagi ka uuesti. Aga … sa ei peaks lapsi saama. Igatahes mitte selle Carsteniga või mis iganes ta nimi on.”

„Kuidas sa nii võid öelda?” Dunja pani veiniklaasi kõrvale.

„Kui su kõrval voodis on selline keha nagu sinu oma, siis on ikka väga kummaline, kui seda knalder’it liiga vähe on, kui nüüd täiesti avameelne olla.”

„Avameelne?”

„See Carsten on kas homo või ei armasta sind. Ja küsimus on, kas sina teda armastad.”

„Muidugi me armastame teineteist. Kust kurat sa võtad selle õiguse siia tulla ja …”

„Ma lihtsalt ütlen seda, mida ma näen.”

„Ja mida sa näed siis?”

„Ma näen naist, kes … kes … okei, ma arvan, et see räägib iseenda eest. Kogu see suhe selle Carsteniga näib täielikult …” Malin jäi vait ja taipas ühtäkki, kui õhukesel jääl ta kõndis. Ta pani klaasi kõrvale ja kattis suu käega. „Oh, mu jumal, anna mulle andeks.” See ei olnud kindlasti esimene kord, kui ta lihtsalt latras ja ütles täpselt seda, mida mõtles, aga see oli esimene kord, kui ta tegi seda kellelegi, keda vaevu tundis. „Anna mulle andeks. Mul on nii piinlik. Võtan kõik tagasi. Ma ei tahtnud üldse niimoodi sisse sõita ja … Jumal küll, kui rumal ma olen. Ma ei tea, mis minu sisse tuli.”

„Võib-olla lihtsalt pisut liiga palju seda head asja?”

„Ilmselt. Pealegi ei tasu mu hormoonidega praegu mängida. Parim, mida sa teha saad, on nendega distantsi hoida, kuigi soovin, et suudaksin seda ise teha.”

Dunja purskas naerma ja tõstis klaasi.