Читать книгу Lohetätoveeringuga tüdruk - Stieg Larsson - Страница 11

Reede, 3. jaanuar – pühapäev, 5. jaanuar

KUI MIKAEL BLOMKVIST teist korda Hedestadis rongilt maha astus, oli taevas pastellsinine ja õhk jääkülm. Raudteejaama fassaadi termomeeter näitas kaheksateist külmakraadi. Tal olid endiselt jalas sobimatud õhukesed kingad. Erinevalt eelmisest käigust ei olnud tal advokaat Frodet sooja autoga vastas. Mikael oli teatanud üksnes päeva, millal ta saabub, kuid mitte rongi. Ta oletas, et Hedebysse läheb mõni buss, aga tal ei olnud mingit tahtmist kahe raske reisikoti ja õlakotiga bussipeatust otsida. Selle asemel läks ta üle jaamaesise platsi taksopeatusesse.

Jõulude ja uusaasta vahel oli Norrlandi rannikul meeletult tuisanud ning lumesahkade ja kokkulükatud lumemägede järgi otsustades oli Hedestadi teepuhastus käinud täistuuridel. Taksojuht, kelle nimi oli klaasile riputatud tõendi kohaselt Hussein, vangutas pead, kui Mikael küsis, kas olid olnud ka rängad ilmad. Juht jutustas lopsakas Norrlandi murdes, et see oli olnud mitme aastakümne kõige rängem lumetorm ja et ta kibedalt kahetses, et ei olnud jõuludeks Kreekasse puhkama sõitnud.

Mikael juhatas takso Henrik Vangeri värskelt lumest puhtaks aetud õuele, kus ta pani kotid trepile ja vaatas, kuidas auto kaob Hedestadi suunas. Korraga tundis ta end üksiku ja nõutuna. Võib-olla oli Erikal olnud õigus, kui ta oli väitnud, et kogu see projekt on ajuvaba.

Ta kuulis, kuidas tema selja taga avati uks, ja ta pöördus ümber. Henrik Vangeril oli seljas paks karusnahkne mantel, jalas laiad saapad ja peas kõrvaklappidega müts. Mikael oli teksade ja õhukese nahktagiga.

„Kui sa siia põhja elama asud, pead õppima sel aastaajal teistmoodi riietuma.” Nad teretasid kättpidi. „Kas oled kindel, et ei taha suures majas elada? Päriselt? Siis ma arvan, et me alustame su uuest elamisest.”

Mikael noogutas. Henrik Vangeri ja Dirch Frodega peetud läbirääkimistel oli kokku lepitud, et Mikael saab elada niisuguses kohas, kus ta ise hoolitseb majapidamise eest ning tuleb ja läheb, nagu ise tahab. Henrik Vanger juhatas Mikaeli tagasi silla poole viivale teele ja pööras sisse ühest väravast, kust pääses silla lähedal asuva väikese palkmaja juurde, mille esine oli lumest puhtaks aetud. Uks ei olnud lukus ja teejuht avas selle. Nad sisenesid tillukesse esikusse, kus Mikael sai kergendatult kotid maha panna.

„Seda nimetatakse väikeseks külalistemajaks ja siia me majutame neid, kes jäävad kauemaks. Just siin elasid sa oma vanematega 1963. aastal. See on küla üks vanimaid hooneid, aga täiesti korda tehtud. Ma palusin eile, et meie majahoidja Gunnar Nilsson paneks kütte sisse.”

Majas oli suur köök ja kaks väiksemat tuba, kokku umbes viiskümmend ruutmeetrit. Köök võttis enda alla poole pinnast ja seal oli moodne elektripliit, väike külmkapp ja veekraan, aga esikupoolses küljes oli ka vana raudahi, mida oli päeval köetud.

„Ahju pole sul vaja kasutada, kui just väga külm ei ole. Puukast on esikus ja maja taga on puukuur. Maja on sügisest peale tühi olnud ja me oleme hommikul kütnud, et seda soojaks saada. Igapäevaseks kütmiseks piisab elektriradiaatoritest. Ära neile ainult riideid peale riputa, need võivad põlema minna.”

Mikael noogutas ja vaatas ringi. Aknad olid kolme suunda, köögiaknast nägi ta umbes kolmekümne meetri kaugusel silda. Köögis oli muidu paar suurt kappi, köögitoolid, vana sohva ja riiul ajalehtedega. Kõige peal oli leht Se aastast 1967. Köögilaua juures nurgas oli serveerimislaud, mida sai kasutada kirjutuslauana.

Köögiuks oli ahju kõrval. Teiselt poolt ahju läks kaks kitsast ust tubadesse. Parempoolses välisseina taga olevas kitsas kambris oli väike kirjutuslaud, tool ja pikiseina ääres reas riiulid – see oli töötuba. Teine ruum, mis jäi esiku ja töötoa vahele, oli väike magamistuba. Seal oli kitsas kaheinimesevoodi, öölaud ja riidekapp. Seintel rippus paar loodusmotiiviga pilti. Maja mööbel ja tapeedid olid vanad ja pleekinud, aga seal oli hea puhas lõhn. Keegi oli põranda korralikult seebiga puhtaks küürinud. Magamistoal oli ka külguks, mis viis tagasi esikusse, kus vanasse kolikambrisse oli ehitatud tualett ja väike dušinurk.

„Probleeme võib olla veega,” ütles Henrik Vanger. „Kui me hommikul kontrollisime, siis kraan töötas, aga veetoru on liiga maapinna lähedal ja kui külm kestab, võib see ära jäätuda. Esikus on pang, kui vaja, siis võid meie juurest vett tuua.”

„Mul on vaja telefoni,” ütles Mikael.

„Olen selle juba ära tellinud. See pannakse ülehomme sisse. Niisiis, kuidas tundub? Kui sa ümber mõtled, võid iga kell suurde majja kolida.”

„See maja on väga hea,” vastas Mikael. Ta ei olnud aga kaugeltki veendunud, et olukord, millesse ta oli sattunud, oleks olnud sama mõistlik.

„Hästi. Paar tundi on veel valge. Kas teeme ühe jalutuskäigu, et sa saaksid külaga tutvuda? Soovitan sul saapad ja paksud sokid jalga panna. Need on esikukapis.” Mikael tegi, nagu õpetatud, ning otsustas, et läheb hommepäev poodi ja ostab endale pikad aluspüksid ja korralikud talvesaapad.

VANA MEES ALUSTAS ringkäiku selgitusega, et Mikaeli naaber üle tee on Gunnar Nilsson, abiline, keda Henrik Vanger kangekaelselt kutsus „majahoidjaks”, aga kes, nagu Mikael peagi aru sai, oli kogu Hedeby saare kinnisvarahooldaja ja kes pealegi kandis administratiivset vastutust paljude Hedestadi majade eest.

„Tema isa oli Magnus Nilsson, kes oli 1960. aastatel minu majahoidja ja üks neist, kes oli abiks sillal toimunud autoõnnetuses. Magnus on elus, aga pensionil ja elab nüüd Hedestadis. Selles majas elab Gunnar oma naisega, kelle nimi on Helen. Nende lapsed on ära kolinud.”

Henrik Vanger tegi pausi ja mõtles natuke, enne kui jätkas.

„Mikael, sinu siinviibimise ametliku seletuse kohaselt aitad sa kirjutada mu autobiograafiat. See annab sulle ettekäände nuhkida kõigis hämarates nurkades ja esitada inimestele küsimusi. Sinu tegelik ülesanne on sinu ja minu ning Dirch Frode vaheline asi. Meie kolmekesi oleme ainsad, kes seda teavad.”

„Mõistan. Ja ma kordan oma varasemat ütlust: see on ajaraiskamine. Ma ei lahenda seda mõistatust.”

„Kõik, mis ma sult palun, on see, et sa vähemalt prooviksid. Aga meil tuleb olla oma jutuga ettevaatlik, kui teised on lähedal.”

„Hüva.”

„Gunnar on nüüd viiekümne kuue aastane ja järelikult oli ta üheksateist, kui Harriet kadus. On üks küsimus, millele ma ei saanud kunagi vastust – nimelt olid Harriet ja Gunnar head sõbrad ja ma usun, et nende vahel oli ka lapselik armulugu, igatahes oli Gunnar temast kõvasti sisse võetud. Harrieti kadumise päeval ei viibinud aga Gunnar Hedestadis ja oli üks neist, kes jäid äralõigatuna mandrile, kui sild oli blokeeritud. Nende suhte tõttu uuriti teda mõistagi eriti põhjalikult. See oli talle üsna ebameeldiv, kuid politsei kontrollis tema alibit ja see peab paika. Ta oli terve selle päeva sõprade seltsis ja tuli tagasi alles hilja õhtul.”

„Ma oletan, et sul on terve pakk märkmeid selle kohta, kes olid sel päeval saarel ja kes mida päeva jooksul tegi.”

„Seda küll. Kas liigume edasi?”

Nad peatusid Vangeri mõisa lähedal teeristil, mis asus kõrgemal künkal, ja Henrik Vanger osutas vanale kalasadamale.

„Kogu Hedeby saare maa kuulub Vangeri suguvõsale või täpsemalt öeldes mulle. Erandiks on Idatalu ja mõned selle küla majad. Kalasadama kuurid on ära müüdud ja kasutusel suvilana, kuid talvel on need põhiliselt tühjad. Erandiks on see maja seal kaugemal, näed, korstnast tuleb suitsu.”

Mikael noogutas. Ta oli juba läbinisti külmunud.

„See on armetu lobudik, mida kasutatakse eluasemena aasta läbi. Seal elab Eugen Norman. Ta on seitsmekümne seitsme aastane ja mingil määral kunstnik. Minu arvamise järgi on see rohkem nagu Heinaturul müüdav kunst, aga ta on üsna tuntud loodusmaalija. Selline omamoodi külaveidrik.”

Henrik Vanger juhatas Mikaeli mööda teed neeme poole ja näitas eemal üht maja. Külas oli kuus maja lääne pool teed ja neli maja ida pool. Esimene maja, mis oli Mikaeli külalistemajale ja Vangeri suurele majale kõige lähemal, kuulus Henrik Vangeri vennale Haraldile. See oli neljakandiline kahekorruseline kivimaja, mis esimesel pilgul näis olevat maha jäetud; akendel olid kardinad ees ja välisukse esine tee oli puhastamata, poolemeetrise lumekihi all. Hoolikamal vaatamisel paistsid jalajäljed, mis olid sumbatud lumme tee ja välisukse vahele.

„Harald on erak. Me ei ole kunagi omavahel läbi saanud. Ta on kontsernis osanik ja peale firma pärast tülitsemise ei ole me kuuekümne aasta jooksul üldse eriti rääkinud. Ta on minust vanem, üheksakümne ühe aastane, ja minu viiest vennast ainus, kes elus on. Üksikasju räägin ma hiljem, aga ta õppis arstiks ja töötas põhiliselt Uppsalas. Ta kolis Hedebysse tagasi, kui ta sai seitsekümmend.”

„Saan aru, et te ei salli teineteist. Ometi elate lähestikku.”

„Ma jälestan teda ja oleksin meelsamini näinud, et ta oleks jäänud Uppsalasse, aga ta on majaomanik. Kas ma tundun kaabakana?”

„Su jutt kõlab nii, nagu sa ei armastaks oma venda.”

„Esimesed kakskümmend viis kuni kolmkümmend aastat minu elust kulus Haraldi-suguste väljavabandamisele ja õigustamisele, kuna me olime sugulased. Seejärel ma avastasin, et sugulus ei taga veel armastust ja et mul on väga vähe põhjust Haraldit kaitsta.”

Järgmine maja kuulus Isabellale, Harriet Vangeri emale.

„Ta saab sel aastal seitsmekümne viie aastaseks ning on endiselt stiilne ja edev. Ta on külas ka ainuke, kes Haraldiga kõneleb ja vahel teda külastab, aga neil ei ole eriti palju ühist.”

„Missugused olid tema ja Harrieti suhted?”

„Õige märkus. Ka naised kuuluvad kahtlusaluste hulka. Ma rääkisin ju, et ta jättis lapsed sageli saatuse hooleks. Ma ei tea täpselt, ma usun, et ta soovis head, aga ei suutnud kanda vastutust. Nad ei olnud Harrietiga lähedased, aga nad ei tülitsenud ka kunagi. Isabellal võib olla iseloomu, aga mõnikord on ta lihtsalt ära pööranud. Küll sa mõistad, mida ma mõtlen, kui sa temaga kohtud.”

Isabella naaber oli Cecilia Vanger, Harald Vangeri tütar.

„Ta oli varem abielus ja elas Hedestadis, kuid läks enam kui kakskümmend aastat tagasi oma mehest lahku. See maja kuulub mulle ja ma soovitasin tal sinna kolida. Cecilia on õpetaja ja igas mõttes oma isa vastand. Peaks vist lisama, et nad ei räägi isaga omavahel rohkem kui hädapärast vaja.”

„Kui vana ta on?”

„Ta on sündinud 1946. aastal. Ta oli niisiis kahekümneaastane, kui Harriet kadus. Ja veel, ta oli sel päeval üks külalisi saarel.”

Ta mõtles natuke aega.

„Cecilia võib mõjuda tuulepäisena, aga tegelikult on ta nutikam kui enamik inimesi. Ära alahinda teda. Kui keegi peaks välja peilima, millega sa tegelikult tegeled, siis on see tema. Ma võin ka öelda, et ta on üks neist sugulastest, keda ma kõige rohkem hindan.”

„Kas see tähendab, et sa teda ei kahtlusta?”

„Seda ma ei ütleks. Ma tahan, et sa mõtiskleksid selle üle täiesti eelarvamusteta, ükskõik mis mina arvan või usun.”

Cecilia naabermaja kuulus Henrik Vangerile, kuid oli välja üüritud ühele vanapaarile, kes varem oli töötanud Vangeri kontserni juhtkonnas. Nad olid kolinud Hedeby saarele 1980. aastatel ja järelikult ei olnud neil Harrieti kadumisega midagi pistmist. Järgmise maja omanik oli Birger Vanger, Cecilia Vangeri vend. Maja oli seisnud hulk aastaid tühjana, kui Birger Vanger oli kolinud uude majja Hedestadis.

Mitu hoonet tee ääres olid massiivsed kivimajad eelmise sajandi algusest. Viimane maja erines neist, see oli moodne tumedate klaasidega, eriprojekti järgi ehitatud valge tellishoone. See oli ilusa koha peal ja Mikael sai aru, et maja ülemiselt korruselt pidi avanema väga ilus vaade merele ida pool ja Hedestadile põhja pool.

„Seal elab Martin Vanger, Harrieti vend ja Vangeri kontserni tegevdirektor. Sellel krundil oli enne pastoraat, aga hoone hävis osaliselt tulekahjus 1970. aastatel ja Martin ehitas oma maja 1978. aastal, kui ta võttis kontserni juhtimise üle.”

Ida pool viimases majas elas Gerda Vanger, Henriku venna Gregeri lesk, ja tema poeg Alexander Vanger.

„Gerda on põdur, teda vaevab reuma. Alexanderil on Vangeri kontsernis väike osalus, aga ta ajab ka oma äri, muu hulgas on tal mitu restorani. Ta veedab paar kuud aastas Lääne-India saarestikus Barbadosel, kus ta on investeerinud üksjagu raha turismiärisse.”

Gerda ja Henrik Vangeri majadevahelisel krundil oli kaks väiksemat hoonet, mis seisid tühjana ja mida kasutati külaliste majutamiseks, kui suguseltsi liikmed külla tulid. Teisel pool Henriku maja oli äraostetud maja, kus elas veel üks pensionile jäänud endine kontsernitöötaja oma naisega, aga kui abielupaar oli talvel Hispaanias, seisis see tühi.

Nad jõudsid tagasi ristteele ja sellega oli ringkäik lõppenud. Hakkas juba hämarduma. Mikael võttis jutuohjad oma kätte.

„Henrik, võin ainult korrata, et see ülesanne ei anna tulemust, aga ma teen seda, milleks mind on palgatud. Ma kirjutan su elulugu ja teen, nagu sa soovid – loen kogu materjali Harriet Vangeri kohta läbi nii hoolega ja kriitiliselt, nagu suudan. Ma tahan üksnes, et sa mõistaksid, et ma ei ole mingi eradetektiiv, seega ei maksa sul panna mulle liigseid ootusi.”

„Ma ei oota midagi. Ma tahan ainult teha tõe leidmiseks viimase katse.”

„Tore.”

„Ma olen õhtuinimene,” seletas Henrik Vanger. „Olen kättesaadav alates lõunaajast. Ma teen üleval korda ühe töötoa, mida sa võid igal ajal kasutada.”

„Ei, aitäh. Mul on juba külalistemajas töötuba ja ma hakkan tööle seal.”

„Nagu soovid.”

„Kui ma tahan sinuga rääkida, siis tulen kabinetti, aga täna õhtul ei hakka ma sind küsimustega piinama.”

„Saan aru.” Vana mees mõjus kahtlaselt järeleandlikuna.

„Kogu materjali läbilugemiseks kulub paar nädalat. Me tegutseme kahel rindel. Kohtume paar tundi päevas, siis ma küsitlen sind ja kogun materjali sinu biograafia jaoks. Kui mul hakkab tekkima küsimusi Harrieti kohta, mida ma tahan arutada, siis võtan need sinuga jutuks.”

„Kõlab mõistlikult.”

„Ma hakkan töötama väga vabalt ega järgi kindlaid tööaegu.”

„Sa korraldad ise oma tööd.”

„Sa tead, et ma pean minema paariks kuuks vanglasse. Ma ei tea, millal see täpselt toimub, aga edasi ma otsust ei kaeba. See tähendab, et ilmselt juhtub see millalgi aasta jooksul.”

Henrik Vanger kortsutas kulmu.

„Ebameeldiv lugu. Eks me lahenda selle siis, kui aeg käes. Sa võid taotleda karistuse edasilükkamist.”

„Kui asi toimib ja mul on piisavalt materjali, siis võin ma sinu suguvõsa raamatu kallal töötada ka vanglas. Aga sellega on meil veel aega tegelda. Üks asi veel: olen endiselt Millenniumi osanik ja just praegu on ajakiri kriisis. Kui juhtub midagi, mis nõuab minu viibimist Stockholmis, siis pean ma jätma siinse töö ja sõitma sinna.”

„Ma ei ole palganud sind pärisorjaks. Ma soovin, et sa teeksid järjekindalt ja püsivalt seda tööd, mille ma olen sulle andnud, aga selge on see, et sa ise korraldad oma igapäevast tööd ja toimetad oma peaga. Kui sul on vaja end vabaks teha, siis sa teed, aga kui ma märkan, et sa oled töö unarule jätnud, siis käsitan ma seda lepingu rikkumisena.”

Mikael noogutas. Henrik Vanger vaatas silla poole. Ta oli kõhetu ja Mikaelile tundus äkitselt, et ta näeb välja nagu õnnetu hernehirmutis.

„Mis puutub Millenniumi, siis peaksime arutama, mida see kriis endast kujutab ja kas ma saaksin kuidagi aidata.”

„Kõige paremini saad sa mind aidata siis, kui sa annad Wennerströmi pea kandikul juba täna.”

„Oh ei, seda ma ei kavatse teha.” Vana mees vaatas rangelt Mikaelile otsa. „Ainus põhjus, miks sa otsustasid selle töö vastu võtta, on see, et ma lubasin Wennerströmi paljastada. Kui ma loovutaksin ta sulle juba praegu, siis võiksid lõpetada töö siis, kui sa seda sobivaks pead. Selle info saad sa aasta pärast.”

„Henrik, vabanda mu otsekohesust, aga ma ei saa sugugi kindel olla, et sa aasta pärast veel elus oled.”

Henrik Vanger ohkas ja vaatas mõtlikult alla kalasadama poole.

„Mõistan. Ma räägin Dirch Frodega, eks me näe, kas mõtleme midagi välja. Aga mis puutub Millenniumisse, siis võib-olla saan aidata mingil muul moel. Olen aru saanud, et reklaamiandjad on tagasi tõmbunud.”

Mikael noogutas aeglaselt.

„Reklaamiandjad on otsene probleem, kuid kriis ulatub sügavamale. Asi on usaldusväärsuses. Reklaamiandjate hulk ei mängi rolli, kui inimesed ei osta ajakirja.”

„Arusaadav. Aga ma olen endiselt juhatuse liige, mis sest et passiivselt, ühes üsna suures kontsernis. Me peame samuti end kuskil reklaamima. Eks me aruta seda asja edaspidi. Soovid sa õhtust süüa…”

„Ei, aitäh. Ma lähen korrastan oma asju, käin poes ja vaatan pisut ringi. Homme sõidan Hedestadi ja ostan talveriideid.”

„Hea mõte.”

„Ma tahaksin, et sa koliksid Harrieti arhiivi minu juurde.”

„Saab tehtud…”

„Väga ettevaatlikult muidugi.”

MIKAEL NAASIS külalistemajja ja tema hambad plagisesid, kui ta tuppa jõudis. Ta vaatas termomeetrit akna taga. See näitas miinus viisteist kraadi ja talle ei meenunud, et tal oleks pärast paarikümneminutist jalutuskäiku eales nii kohutavalt külm olnud.

Järgmise tunni sisustas ta elamist, kuhu pidi jääma terveks aastaks. Kotist võetud riided pani ta magamistoa riidekappi. Hügieenitarbed läksid vannitoakappi. Teine kott oli kandilise kerega, ratastel. Sealt võttis ta välja raamatud, CD-plaadid ja CD-mängija, märkmikud, tillukese Sanyo diktofoni, väikese Microteki skänneri, kaasaskantava printeri, Minolta digikaamera ja muud kraami, mis võis osutuda vajalikuks aastase eksiilisoleku ajal.