Читать книгу Lohetätoveeringuga tüdruk - Stieg Larsson - Страница 9

Reede, 3. jaanuar

ERIKA ASETAS KOHVITASSI lauale ja keeras Mikaelile selja. Naine seisis tema korteri akna all, kust avanes vaade vanalinnale. Oli 3. jaanuar, kell oli üheksa. Aastavahetusega oli kogu lumi ära sulanud.

„See vaade on mulle alati meeldinud,” ütles ta. „Sellise korteri eest võiksin loobuda Saltsjöbadenist.”

„Sul on võtmed. Sa võid vabalt oma kõrgklassi reservaadist siia kolida,” ütles Mikael. Ta tõmbas koti kinni ja pani selle esikusse. Erika pööras ümber ja vaatas teda kahtlevalt.

„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt,” ütles ta. „Meil on kaelas üks hullemaid kriise ja sina pakid oma kaks kotti ja lähed elama pärapõrgusse.”

„Hedestadi. Rongiga paar tundi. Ja ma ei lähe sinna igaveseks.”

„Sama hästi võiks see olla Ulan-Bator. Kas sa aru ei saa, et sel moel sa nagu põgeneksid, saba jalge vahel?”

„Just seda ma ju teen. Lisaks pean sel aastal ka vanglakaristuse ära kandma.”

Christer Malm istus Mikaeli sohvale. Ta tundis end ebamugavalt. Esimene kord pärast Millenniumi käivitamist nägi ta Mikaeli ja Erikat nii lepitamatus riius. Aastaid olid need kaks olnud lahutamatud. Mõistagi võisid nad meeletult tülitseda, aga alati oli tegemist sisuliste küsimustega, mis kõik said lahendatud, enne kui nad teineteist kallistasid ja üheskoos kõrtsi läksid. Või siis voodisse. Viimane sügis ei olnud kuigi roosiline ja nüüd oleks tekkinud nagu ületamatu kuristik. Christer Malm mõtles endamisi, kas see on nüüd Millenniumi lõpu algus.

„Mul ei ole valikut,” ütles Mikael. „Meil ei ole valikut.”

Ta kallas endale tassi kohvi ja istus köögilaua taha. Erika raputas pead ja istus tema vastu.

„Mis sina arvad, Christer?” küsis ta.

Christer Malm laiutas käsi. Ta oli oodanud seda küsimust ja kartis hetke, kui ta peab võtma seisukoha. Ta oli kolmas osanik, aga kõik kolm teadsid, et Millennium olid Mikael ja Erika. Nad küsisid temalt nõu ainult siis, kui olid tõeliselt tülis.

„Ausalt öelda,” vastas Christer, „teate te mõlemad väga hästi, et minu arvamusel pole mingit tähtsust.”

Ta jäi vait. Talle meeldis luua pilte. Talle meeldis tegelda graafilise kujundusega. Ta ei olnud end kunagi kunstnikuks pidanud, aga ta teadis, et oli jumaliku andega disainer. Seevastu oli ta väga halb vastuolude lahendaja ja otsuste tegija.

Erika ja Mikael vaatasid teineteisele otsa. Naine külmalt ja vihaselt. Mees järelemõtlikult.

See ei ole tüli, mõtles Christer Malm. See on lahutus. Mikael katkestas vaikuse.

„Okei, las ma ütlen seda nüüd viimast korda.” Ta puuris Erikat pilguga. „See ei tähenda, et ma olen Millenniumist loobunud. Me oleme selle nimel hullumeelselt palju vaeva näinud.”

„Aga nüüd ei ole sind enam toimetuses, mina ja Christer peame koormat vedama. Saad sa aru, et sa ise saadad end pagendusse?”

„Teine asi veel. Ma pean puhkepausi tegema, Erika. Ma olen liimist lahti. Täiesti läbi omadega. Tasuline puhkus Hedestadis on võib-olla täpselt see, mida ma vajan.”

„Kogu see värk seal on jama, Mikael. Sama hästi võiksid töötada lendavas taldrikus.”

„Ma tean. Aga ma saan 2,4 miljonit selle eest, et aasta otsa peesitada, ning ma ei istu päris tegevuseta. See on kolmas asi. Esimene raund Wennerströmi vastu on läbi ja ta on võitnud nokaudiga. Teine raund juba käib – ta püüab Millenniumi täiega põhja lasta, kuna ta teab, et kuni ajakiri eksisteerib, on olemas toimetus, kus teatakse tema tõelist palet.”

„Ma tean. Olen näinud seda meie reklaamitulude pealt viimase poole aasta jooksul.”

„Täpselt nii. Seepärast peangi ma toimetusest lahkuma. Olen tema jaoks punane rätt. Ta on paranoik, kui asi puudutab mind. Nii kaua kui ma toimetuses olen, jätkab ta kampaaniat. Nüüd tuleb meil valmistuda kolmandaks raundiks. Et meil oleks Wennerströmi vastu mingigi võimalus, tuleb meil taganeda ja valida täiesti uus strateegia. Me peame leidma korraliku vikati. See ongi minu ülesanne järgmise aasta jooksul.”

„Kõigest sellest saan ma aru,” vastas Erika. „Võta puhkus. Sõida välismaale, vedele kuu aega rannas. Uuri Hispaania naiste armuelu. Lõõgastu. Mine Sandhamni ja vaata laineid.”

„Ja kui ma tagasi tulen, ei ole midagi muutunud. Wennerström hävitab Millenniumi. Sa tead seda. Teda saab takistada ainult see, kui me leiame midagi, mida saame tema vastu kasutada.”

„Ja sa usud, et leiad selle Hedestadis.”

„Ma uurisin artikleid. Wennerström töötas Vangeri grupis aastail 1969–1972. Ta oli kontserni peakorteris ja vastutas strateegiliste investeeringute eest. Ta lõpetas väga äkitselt. Me ei saa välistada võimalust, et Henrik Vangeril on tema vastu midagi.”

„Aga kui ta on teinud midagi kolmkümmend aastat tagasi, siis vaevalt me suudame seda praegu tõestada.”

„Henrik Vanger lubas anda intervjuu ja jutustada, mida ta teab. Tema mõtted on hõivanud kadunud sugulane, see paistab olevat tema ainuke huvi, ja kui ta peab selle nimel Wennerströmi kõrvetama, siis ma usun, et väga tõenäoliselt ta seda ka teeb. Olgu kuidas on, aga me ei tohi võimalust käest lasta – ta on esimene, kes on nõustunud on the record Wennerströmi taga rääkima.”

„Isegi kui sa tuled tagasi tõendiga, et see oli Wennerström, kes plikale otsa peale tegi, ei saa me seda kasutada. Nii paljude aastate pärast. Ta teeks meist kohtus hakkliha.”

„Mulle tuli ka see mõte pähe, aga sorry, Wennerström õppis ülikoolis ja tal ei olnud tüdruku kadumise ajal Vangeri kontserniga mingit seost.” Mikael tegi pausi. „Erika, ma ei jäta Millenniumi, aga on tähtis teha nägu, nagu oleksin jätnud. Teie Christeriga peate jätkama ajakirja väljaandmist. Kui te saate… kui teil on võimalik sõlmida Wennerströmiga rahulepe, siis võite seda teha. Kui mina kuulun toimetusse, siis te seda teha ei saa.”

„Okei, seis on sant, aga minu arvates haarad sa küll õlekõrrest, kui sõidad Hedestadi.”

„Kas sul on parem idee?”

Erika kehitas õlgu. „Me peame otsima allikaid. Ehitama loo otsast peale üles. Ja tegema seda seekord õigesti.”

„Ricky, see lugu on läbi ja lõhki surnud.”

Erika toetas pea alistunult kätele. Kui ta rääkima hakkas, vältis ta algul Mikaeli pilku.

„Ma olin su peale kuradi vihane. Mitte sellepärast, et sinu kirjutatud lugu oli vale, mina ise läksin sellega sama palju alt. Ja mitte sellepärast, et sa lahkud vastutava väljaandja kohalt – antud olukorras on see õige otsus. Ma võin leppida sellega, et me laseme välja paista, nagu oleks see minu ja sinu vaheline lahkheli või võimuvõitlus – ma saan aru loogikast, mille eesmärk on Wennerströmi uskuma panna, et mina olen kahjutu blondiin ja et sina kujutad endast ohtu.”

Ta tegi pausi ja vaatas Mikaelile otsustavalt silma sisse.

„Aga ma arvan, et sa eksid. Wennerströmi ei õnnestu ninapidi vedada. Ta püüab endiselt Millenniumi põhja lasta. Ainus erinevus on selles, et nüüdsest pean ma temaga üksi võitlema ja sa tead, et sind on toimetuses vaja rohkem kui kunagi varem. Hüva, ma sõdin meelsasti Wennerströmiga, aga mul ajab kopsu üle maksa see, et sa lased laevalt kohe jalga. Sa vead kõige raskemal hetkel alt.”

Mikael sirutas käe välja ja silitas tema juukseid.

„Sa ei ole üksi. Sinu selja taga on Christer ja ülejäänud toimetus.”

„Aga mitte Janne Dahlman. Muuseas, ma arvan, et tema töölevõtmine oli viga. Ta oskab oma tööd, kuid ta toob rohkem kahju kui kasu. Ma ei usalda teda. Ta on terve sügise kahjurõõmsa näoga ringi käinud. Ma ei tea, kas ta loodab sinu koha üle võtta või ta lihtsalt ei sobi ülejäänud toimetusega kokku.”

„Ma kardan, et sul on õigus,” vastas Mikael.

„Mis ma pean tegema? Ta lahti laskma?”

„Erika, sa oled Millenniumi peatoimetaja ja põhiomanik. Kui sa pead ta lahti laskma, siis sa ka lased.”

„Micke, me ei ole seni kedagi lahti lasknud. Ja nüüd jätad sa ka selle otsuse minu kaela. Ma ei lähe enam hea tundega toimetusse.”

Sel hetkel tõusis Christer Malm ootamatult püsti.

„Kui sa tahad rongi peale jõuda, siis peame liikuma hakkama.” Erika püüdis protestida, kuid Christer tõstis käe. „Oota, Erika, sa küsisid, mida mina asjast arvan. Ma arvan, et olukord on väga ebameeldiv. Aga kui asi on nii, nagu Mikael ütleb – et ta on omadega läbi –, siis peab ta sinna sõitma. Nii palju oleme talle võlgu küll.”

Nii Mikael kui Erika vaatasid imestunult Christerit, kes omakorda piidles kohmetult Mikaeli.

„Te teate mõlemad, et teie kahekesi oletegi Millennium. Mina olen osanik ja te olete alati minu vastu ausad olnud ja mulle meeldib see ajakiri ja kõik muu, aga te võite mu ilma pikema jututa mõne teise kujundaja vastu välja vahetada. Aga te küsisite minu arvamust. Nüüd saite selle. Mis Janne Dahlmanisse puutub, siis olen teiega ühel nõul. Ja kui sul, Erika, on vaja temast lahti saada, siis ma võin teha seda sinu eest. Kui me leiaksime selleks ainult sobiva põhjuse.”

Ta tõmbas hinge, enne kui jätkas.

„Olen sinuga nõus, see, et Mikael lahkub just praegu, on väga ebameeldiv. Aga ma arvan, et meil ei ole muud valikut.” Ta silmitses Mikaeli. „Ma viin su jaama. Meie Erikaga kaitseme nii kaua positsioone, kuni sa tagasi oled.”

Mikael noogutas vaevumärgatavalt.

„Mina kardan, et Mikael ei tulegi tagasi,” ütles Erika Berger vaikselt.

DRAGAN ARMANSKI ÄRATAS Lisbeth Salanderi üles, kui ta helistas talle pärastlõunal poole kahe paiku.

„Missassja?” küsis tüdruk uniselt. Suus oli kibe maik.

„Mikael Blomkvist. Ma kõnelesin äsja töö tellija advokaat Frodega.”

„Ja siis?”

„Ta helistas ja ütles, et võime Wennerströmi uurimise pooleli jätta.”

„Pooleli jätta? Ma olen sellega juba alustanud.”

„Okei, aga Frode ei ole enam huvitatud.”

„Lihtsalt nii ongi?”

„Tema otsustab. Kui ta ei taha, siis ei taha.”

„Me leppisime honoraris kokku.”

„Kui palju aega sa oled sellele kulutanud?”

Lisbeth Salander mõtles järele.

„Kolm pikka päeva.”

„Me leppisime kokku, et maksimaalne tasu on nelikümmend tuhat krooni. Ma kirjutan arve kümnele tuhandele; sina saad poole, mis on korralik summa kolme raisatud päeva eest. See tuleb tal maksta kogu selle asja käivitamise eest.”

„Aga materjal, mis ma olen kogunud?”

„Kas seal on midagi väga erilist?”

Ta mõtles järele. „Ei ole.”

„Frode ei ole aruannet palunud. Pane see mõneks ajaks kõrvale, kui ta peaks selle juurde tagasi tulema. Muidu võid minema visata. Mul on sulle järgmiseks nädalaks uus töö.”

Lisbeth Salander istus veel mõnda aega, telefonitoru käes, kui Armanski oli kõne lõpetanud. Ta läks oma elutoa töönurka ja vaatas märkmeid, mis ta oli seinale riputanud, ja paberihunnikut, mis ta oli kirjutuslauale kuhjanud. Seni oli ta jõudnud koguda põhiliselt leheväljalõikeid ja internetist leitud tekste. Ta võttis paberid kätte ja surus kirjutuslauasahtlisse.

Ta kortsutas kulmu. Mikael Blomkvisti veider käitumine kohtus oli tõotanud huvitavat ülesannet ja Lisbeth Salanderile ei meeldinud, et ta peab alustatud töö pooleli jätma. Inimestel on alati saladusi. Tuleb ainult välja selgitada, missugused.