Читать книгу Lohetätoveeringuga tüdruk - Stieg Larsson - Страница 4

Reede, 20. detsember

DRAGAN ARMANSKI oli viiekümne kuue aastane ja sündinud Horvaatias. Tema isa oli Valgevenest pärit Armeenia juut. Tema ema oli kreeka verd Bosnia moslem. Ema oli hoolitsenud poja kultuurilise kasvatamise eest ja seepärast leidis too end täiskasvanuna suurest heterogeensest rühmast, mida ajakirjandus nimetas moslemiteks. Migratsiooniamet oli ta huvitaval kombel registreerinud serblaseks. Pass kinnitas, et ta on Rootsi kodanik ja passipildil oli tugeva lõuaga neljakandiline nägu, tume habemetüügas ja hallinevad meelekohad. Teda kutsuti sageli araablaseks, kuigi tema taustas araabia liini ei olnud. Kuid see-eest oli ta sedalaadi geneetiline ristand, mida rassibioloogid suure tõenäosusega nimetaksid alamat sorti inimmaterjaliks.

Tema välimus meenutas kergelt niisugust stereotüüpset tegelast nagu kohaliku jõugu boss mõnes Ameerika gangsterifilmis. Tegelikus elus ei olnud ta ei narkoärimees ega maffia palgamõrtsukas. Ta oli edukas ökonomist, kes oli asunud 1970. aastate algul tööle ökonomisti abina turvafirmas Milton Security ja kolm aastakümmet hiljem tõusnud ettevõtte tegevdirektoriks ja strateegiliseks juhiks.

Huvi turvaküsimuste vastu kasvas tasapisi ja see valdkond hakkas teda köitma. See oli nagu strateegiline mäng – määrata kindlaks ohud, töötada välja vastustrateegiad ja kogu aeg olla tööstusspioonidest, väljapressijatest ja varastest üks samm ees. Asi algas sellest, et ta avastas, kui oskuslikult oli loova raamatupidamise abil üht klienti petetud. Ta suutis tõestada, kes umbes tosinast inimesest oli selle taga, ja isegi nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, meenus talle oma jahmatus, kui oli aru saanud, et kogu see kelmus oli saanud võimalikuks ainult seetõttu, et antud firma ei olnud sulgenud paari lihtsat auku tavapärases turvasüsteemis. Ise sai ta raamatupidajast ettevõtte üheks arendajaks, majanduskuritegude eksperdiks. Viie aasta pärast kerkis ta firma juhtkonda ja veel kümme aastat hiljem sai temast vastuseisule vaatamata tegevdirektor. Nüüdseks oli vastuseis ammu vaibunud. Milton Securitys oldud aastate jooksul oli ta teinud sellest Rootsi ühe kompetentseima ja usaldusväärseima turvafirma.

Milton Securityl oli kolmsada kaheksakümmend täiskohaga töötajat ja lisaks veel üle kolmesaja usaldusväärse mittekoosseisulise töötaja, keda palgati vastavalt vajadusele. Falcki või Rootsi Valveteenistusega võrreldes oli see järelikult väike firma. Kui Armanski seal tööd alustas, kandis firma nime Johan Fredrik Miltons Allmänna Bevaknings AB ning selle klientideks olid ostukeskused, mis vajasid poevalvureid ja atleetlikke turvamehi. Tema juhtimise all oli ettevõte vahetanud nime rahvusvaheliselt suupärasemaks Milton Securityks ning panustanud tipptehnoloogiasse. Personal oli välja vahetatud, eelmisest töökohast kinga saanud öövahid, mundriihalejad ja taskuraha teenivad kooliõpilased asendati kompetentsemate inimestega. Armanski palkas operatiivjuhtideks vanemaid erupolitseinikke, lisaks politolooge, kes olid rahvusvahelise terrorismi, isikukaitse ja tööstusspionaaži eksperdid, ning kõige rohkem sidetehnika asjatundjaid ja arvutispetse. Ettevõte kolis Solnast Stockholmi südalinna Slusseni lähedale uutesse väärikatesse ruumidesse.

1990. aastate algul oli Milton Security valmis pakkuma täiesti uut laadi turvateenuseid valitud klientidele, kellest põhiosa moodustasid vägeva käibega keskmise suurusega firmad ning jõukad eraisikud – uusrikkad rokitähed, börsihaid ja internetifirmade juhid. Kaalukas osa tegevusest keskendus ihukaitse ning turvalahenduste pakkumisele välismaal ja eriti Lähis-Idas tegutsevatele Rootsi firmadele. See tegevus andis nüüd ligi seitsekümmend protsenti firma käibest. Armanski ajal oli aastakäive suurenenud neljakümnelt miljonilt ligi kahele miljardile. Turvateenuste müük oli äärmiselt tulus äri. Tegevus jagunes kolmeks põhivaldkonnaks: julgeolekualased konsultatsioonid, mille käigus määratleti mõeldavad või kujuteldavad ohud; vastuabinõud, mis üldjuhul seisnesid kallite valvekaamerate, sissemurdmis- või tuleohutusseadmete ning elektrooniliste lukkude ja arvutiseadmete paigaldamises; ning lõpuks isikukaitse eraisikutele või firmadele, mis olid kas tegelikus või võimalikus ohus. See viimane turg oli kümne aastaga enam kui neljakordistunud ning viimastel aastatel oli tekkinud uus rühm kliente, kuhu kuulusid jõukad naised, kes otsisid kaitset oma endiste armukeste, abikaasade või tundmatute jälitajate eest, kes olid näinud neid telekas ning kellele oli meeldima hakanud nende seksikas džemper või huulepulgavärv. Peale selle tegi Milton Security teistes Euroopa riikides ja USA-s koostööd analoogsete mainekate firmadega ning tagas paljude rahvusvaheliste külaliste julgeoleku nende Rootsis viibimise ajal. Näiteks võib tuua ühe tuntud Ameerika näitlejanna, kes osales kaks kuud Trollhättanis filmivõtetel ja kelle agent pidas tema staatust nii kõrgeks, et nõudis staarile ihukaitsjaid, kui too juhtus hotelli lähedale jalutama minema.

Neljas ja märgatavalt väiksem tegevusvaldkond, kus olid ametis ainult mõned töötajad, kandis koodnimetust PU ja selle töötajaid, kes uurisid teatud persoonide tausta, nimetati omavahelises kõnepruugis puurijateks.

Sellest tegevusvaldkonnast ei olnud Armanski erilises vaimustuses. Raha see eriti sisse ei toonud ning pealegi oli valdkond tülikas, seades töötajate taiplikkusele ja pädevusele suuremaid nõudmisi, kui sidetehnika tundmiseks või salajase jälgimisaparatuuri paigaldamiseks vaja. Isikuandmete kogumine oli täiesti seaduslik siis, kui see hõlmas lihtsa krediidiinfo kogumist või uue töötaja tausta uurimist või mõne töötaja kontrollimist, keda kahtlustati firma siseinfo lekitamises või kuritegevuses. Sellisel juhul olid puurijad operatiivtegevuse üks osa.

Kuid vägagi sageli oli vaja tegelda firma klientide eraprobleemidega, mis kippusid tekitama ebasoovitavat jama. Ma tahaksin teada, kes on see pätt, kellega minu tütar suhtleb… Mulle tundub, et mu naine petab mind… Poiss on hea, aga sattus halba seltskonda… Olen väljapressimise ohver… Enamasti ütles Armanski kindlalt ära. Kui tütar oli täiskasvanu, oli tal õigus suhelda iga pätiga, kellega soovis, ja truudusemurdmine oli tema arvates midagi niisugust, mis tuleks abikaasadel omavahel välja selgitada. Kõikides sellistes järelepärimistes olid varjatud lõksud, mis võisid Milton Securityle kaasa tuua skandaale ja juriidilisi probleeme. Dragan Armanski hoidis sellepärast niisugustel ülesannetel hoolega silma peal, kuigi need tõid firma käibesse üksnes taskuraha.

SELLEHOMMIKUNE TEEMA oli kahjuks just isikuandmete kogumine, ja Dragan Armanski kohendas püksiviike, enne kui ta end oma mugavas kontoritoolis mõnusamalt istuma sättis. Ta silmitses umbusklikult endast kolmkümmend kaks aastat nooremat töötajat Lisbeth Salanderit ja küsis endalt juba tuhandendat korda, kas võis olla veel sobimatumat inimest tema prestiižikasse turvafirmasse kui too tüdruk. Armanski umbusk oli ühtaegu arukas ja irratsionaalne. Tema silmis oli Lisbeth Salander konkurentsitult kõige kompetentsem taustauuringute tegija, keda ta oli kogu selles valdkonnas töötamise ajal kohanud. Nende nelja aasta jooksul, mis Lisbeth Salander oli tema juures töötanud, ei olnud ta ühtki ülesannet täitmata jätnud ega ainustki keskpärast ettekannet esitanud.

Vastupidi – tema tööd olid klass omaette. Armanski oli veendunud, et Lisbeth Salanderil on haruldane anne. Igaüks oleks hakkama saanud krediidiinfo kogumisega või kohtutäituri juures andmete kontrollimisega, kuid Salanderil oli fantaasiat ja ta tuli alati tagasi hoopis millegi muuga, kui oli oodata. Armanski ei olnud kunagi õieti aru saanud, kuidas tüdruk tegutseb, ja mõnikord tundus talle tüdruku info hankimise võime olevat puhas maagia. Lisbeth Salander tundis erakordselt hästi bürokraatlikke arhiive ja ta oskas leida õigeid andmeid kõige kahtlasemate inimeste kohta. Ennekõike oli tal võime pugeda uuritava inimese naha vahele. Kui oli vaja mingi kõnts välja kaevata, siis tuvastas ta selle nii täpselt nagu programmeeritud tiibrakett.

Andest tal juba puudu ei tulnud.

Lisbethi ettekanded võisid põhjustada inimesele, kes oli sattunud tema radariekraanile, tõelise katastroofi. Armanski läks ikka veel üleni higiseks, kui ta meenutas juhtumit, mil ta oli andnud Lisbethile rutiinse ülesande kontrollida üht ravimiteadlast enne ettevõtte ostmist. Algselt pidi see töö kestma nädala, kuid venis pikemaks. Pärast neljanädalast vaikust ja korduvaid meeldetuletusi, millest Lisbeth ei olnud välja teinud, saabus ettekanne, milles oli dokumentaalselt tõestatud, et uuritav on pedofiil ja vähemalt kahel korral ostnud seksiteenuseid Tallinna kolmeteistkümneaastaselt lapsprostituudilt, ning oli ka teatud märke, et mees tundis ebatervet huvi oma elukaaslase tütre vastu.

Salanderi loomus ajas Armanski mõnikord lausa hulluks. Kui Lisbeth oli avastanud, et mees on pedofiil, ei olnud ta helistanud ega informeerinud Armanskit ega tõtanud tema kontorisse vestlusele. Vastupidi – sõnagagi vihjamata, et ettekanne võib sisaldada lausa tuumapommi võimsusega lõhkeainet, oli ta pannud selle Armanski lauale õhtu eel, kui too hakkas parajasti lampi kustutama, et pärast tööpäeva lõppu koju minna. Armanski oli võtnud ettekande kaasa ja avastanud selle alles hilja õhtul, kui ta oli lõõgastuseks avanud veinipudeli ja vaatas oma Lidingö maja elutoas naisega telekat.

Ettekanne oli nagu alati koostatud suisa teadusliku korrektsusega ning sisaldas joonealuseid märkusi, tsitaate ja täpseid allikaviiteid. Alles kahekümne neljandal leheküljel eraldi vahepealkirja all oli Salander lõhanud pommi Tallinnas käikudest, tehes seda sama asjalikus toonis, nagu oli selgitanud, et mees elab Sollentunas oma majas ja sõidab tumesinise Volvoga. Oma väidete kinnituseks viitas ta mahuka lisaköite dokumentidele, sealhulgas fotodele, millel objekt viibis kolmeteistaastase tüdruku seltsis. Pildid olid tehtud Tallinnas hotellikoridoris ja mehe käsi oli tüdruku džempri all. Lisaks oli Lisbeth Salanderil mingil moel õnnestunud see tüdruk üles leida ja saada temalt üksikasjalik lindistatud seletus.

See ettekanne oli tekitanud just niisuguse kaose, mida Armanski tahtis vältida. Kõigepealt tuli tal alla neelata paar tabletti maohaavarohtu, mida arst oli talle kirjutanud. Seejärel oli ta kutsunud ettekande tellija süngele välknõupidamisele. Lõpuks oli ta tellija spontaansest vastuseisust hoolimata sunnitud kogutud materjali politseile üle andma. See tähendas Milton Security jaoks ohtu, et firma võidakse mässida süüdistuste ja vastusüüdistuste sasipuntrasse. Kui dokumendid ei pidanud paika või kui mees tunnistatakse õigeks, võis Milton Securityt ähvardada laimusüüdistus. Niisugust õnnetust küll vaja ei olnud.

AGA SEE EI OLNUD Lisbeth Salanderi märkimisväärne emotsioonivaegus, mis Armanskit kõige rohkem häiris. Kõige alus oli imago. Miltoni imagoks oli konservatiivne stabiilsus. Sellesse konteksti sobis Salander sama hästi nagu ekskavaator paadimessile.

Armanskil oli raske leppida sellega, et tema tippuurija oli kahvatu ja anorektiliselt kõhn, siilipeaga ning nina- ja kulmurõngaga tüdruk. Tal oli kaelal kahe sentimeetri suurune herilase tätoveering ning ümber vasaku käe biitsepsi ja ühe pahkluu oli tätoveeritud triip. Neil kordadel, kui ta kandis särgikut, oli Armanski tuvastanud, et tüdruku abaluule oli tätoveeritud suur lohe. Ta oli loomulik punapea, aga juuksed olid värvitud süsimustaks. Ta nägi välja, nagu oleks pärast rokkarite seltskonna nädalast orgiat voodist tõusnud.

Tal ei olnud – selles oli Armanski veendunud – tegelikult söömishäireid; vastupidi, paistis, et ta pruugib kõikmõeldavat rämpstoitu. Ta oli lihtsalt sündinud kõhnana, hapra luustikuga, mis muutis ta plikalikuks – väiksed käed nääpsukeste käsivarte otsas, peened kederluud ja rinnad, mis olid riiete alt vaevalt aimatavad. Ta oli kahekümne nelja aastane, kuid nägi välja nagu neliteist.

Tal oli lai suu, väike nina ja kõrged põsesarnad, mis andsid talle natuke idamaise välimuse. Tema liigutused olid kiired nagu ämblikul ja kui ta arvuti taga töötas, siis liikusid tema sõrmed klahvidel suisa maniakaalselt. Tema keha ei võimaldanud talle modellikarjääri, kuid õige meigiga võis tema suures plaanis näo panna mis tahes reklaamplakatile. Meigikorra – mõnikord kasutas ta veel ka vastikut musta huulepulka –, tätoveeringute, nina- ja kulmurõnga all oli ta … hmm… isegi veetlev. Täiesti arusaamatul moel.

Lisbeth Salanderi sattumine Dragan Armanski juurde tööle oli üleüldse üks imelugu. Ta ei olnud sedasorti naine, kellega Armanski tavaliselt suhtles, rääkimata töö pakkumisest.

Ta oli võetud kontorisse mingiks asjaajajaks, kui Holger Palmgren, pooleldi pensionil olev vana J. F. Miltoni isiklike asjade eest hoolitsev advokaat, oli andnud mõista, et Lisbeth Salander on pisut keeruka hingeeluga nutikas tüdruk. Palmgren oli palunud Armanskit, et too annaks tüdrukule võimaluse, ning Armanski oli seda vastumeelselt lubanud. Palmgren oli sedasorti mees, keda eitav vastus üksnes ergutas jõupingutusi mitmekordistama, nii et lihtsam oli kohe jah öelda. Armanski teadis, et Palmgren tegeles probleemsete noortega ja muu sotsiaalse jamaga, aga tal oli kõigele vaatamata hea otsustusvõime.

Ta oli oma lubadust kahetsenud samal hetkel, kui ta Lisbethiga kohtus.

Tüdruk ei tundunud üksnes probleemne – Armanski silmis oli ta selle mõiste sünonüüm. Ta oli põhikoolist välja kukkunud, ta ei olnud kunagi oma jalga gümnaasiumi tõstnud ja tal puudus igasugune kõrgharidus.

Esimesed kuud oli ta töötanud täiskohaga, nojah, peaaegu täiskohaga, igatahes oli ta aeg-ajalt tööle ilmunud. Ta oli keetnud kohvi, toonud posti ja hoolitsenud koopiamasina eest. Probleem oli selles, et ta ei hoolinud kõige vähematki normaalsest tööajast ega rutiinist.

Seevastu oskas ta suurepäraselt teisi firma töötajaid ärritada. Ta sai hüüdnimeks kahe ajurakuga tüdruk – üks rakk oli hingamiseks ja teine püsti seismiseks. Endast ei rääkinud ta kunagi. Töökaaslased, kes püüdsid temaga vestlust arendada, said harva vastuse ja loobusid peagi. Nalja ei õnnestunud temaga kunagi visata – ta kas jäi naljategijale suurte ilmetute silmadega otsa vaatama või siis sai nalja peale selgelt vihaseks.

Lisaks sai ta tuntuks selle poolest, et tema meeleolu võis järsult muutuda, kui ta mõistis, et keegi teda narrib – mis ei olnud töökoha üldises suhtlusstiilis kaugeltki haruldane. Tema ebasõbralik hoiak ei äratanud kelleski usaldust ning temast kujunes kiiresti üksildane olend, kes kõndis Miltoni koridorides ringi nagu peremeheta kass. Teda peeti täiesti lootusetuks.

Pärast kuud aega pidevaid sekeldusi oli Armanski kutsunud ta oma kabinetti ning kavatses talle hundipassi anda. Tüdruk kuulas passiivselt mehe ülevaadet tema pattudest, ei vaielnud kordagi vastu ega kergitanud kulmugi. Alles siis, kui Armanski oli lõpetanud jutu sellest, et tüdrukul ei ole õiget suhtumist, ja valmistus ütlema, et parem oleks, kui ta otsiks endale teise töökoha, kus ta saaks paremini rakendada oma võimeid, oli tüdruk katkestanud teda poole lause pealt. Esimest korda ütles ta rohkem kui paar sõna.

„Kuule, kui sa soovid endale majahoidjat, siis otsi keegi tööbörsilt. Ma võin ükskõik kelle kohta välja kaevata kogu kuradi info ja kui sa ei oska minust peale posti sorteerimise suuremat kasu saada, siis oled sa idioot.”

Armanskil oli ikka veel meeles, kuidas ta oli jahmunud raevus keeletuna istunud, kui tüdruk häirimatult jätkas.

„Sinu juures töötab mees, kes on kulutanud kolm nädalat, et kirjutada täiesti sisutühi ettekanne selle pintsaklipslase kohta, keda tahetakse nimetada internetifirma ettevõtte juhatuse esimeheks. Tegin sellest armetust ettekandest eile õhtul koopia ja näen, et see on sinu ees laual.”

Armanski pilk otsis ettekannet ja haruldasel kombel tõstis ta häält.

„Sa ei tohi salajasi ettekandeid lugeda.”

„Ilmselt küll, kuid sinu firma turvameetmed on pisut puudulikud. Sinu ettekirjutuste kohaselt peab ta niisugustest asjadest ise koopia tegema, aga ta andis ettekande minu kätte, enne kui eile kõrtsi läks. Ja muuseas, tema eelmise ettekande leidsin ma paari nädala eest kööginurgast.”

„Misasja sa leidsid?” pahvatas Armanski ehmunult.

„Rahune maha. Ma panin selle tema seifi.”

„Kas ta oli andnud sulle oma eraseifi koodi?” kähistas Armanski.

„Mitte päris. Aga ta oli kirjutanud selle koos arvuti salasõnaga märkmepaberile ning pannud lauaklaasi alla. Asi on tegelikult selles, et sinu naeruväärne eradetektiiv on teinud täiesti väärtusetu taustauuringu. Ta ei tea, et mehel on rängad mänguvõlad, et ta tõmbab kokaiini sisse nagu tolmuimeja ja peale selle on tema sõbranna otsinud kaitset naiste varjupaigas, kui mees oli ta põhjalikult läbi klobinud.”

Tüdruk oli vait jäänud. Armanski oli istunud paar minutit sõnatult ja lehitsenud jutuks olnud ettekande läbi. See oli asjatundlikult vormistatud, arusaadavalt kirja pandud, rohkete allikaviidetega ning uuritava objekti sõprade ja tuttavate arvamustega. Lõpuks oli ta pilgu tõstnud ja lausunud kaks sõna: „Tõesta seda.”

„Kui palju ma aega saan?”

„Kolm päeva. Kui sa ei suuda reede õhtupoolikuks oma väiteid tõestada, oled vallandatud.”

KOLME PÄEVA PÄRAST oli Lisbeth Salander loovutanud sõnatult ettekande, mis sama põhjalike allikaviidetega oli muutnud näiliselt meeldiva noore pintsaklipslase alatuks sitapeaks. Armanski oli tema ettekande nädalavahetusel mitu korda läbi lugenud ja suure osa esmaspäevast ilma erilise entusiasmita osa tema väiteid täiendavalt kontrollinud. Juba enne, kui ta kontrollimist alustas, oli talle selge, et Lisbethi info osutub õigeks.

Armanski oli segaduses ja iseenda peale pahane, et oli tüdruku hindamisel selgelt puusse pannud. Ta oli pidanud teda rumalaks, võib-olla isegi alaarenenuks. Ta ei oleks oodanud, et tüdruk, kes oli põhikoolist nii palju poppi teinud ega olnud saanud isegi lõputunnistust, kirjutab ettekande, mis ei ole üksnes keeleliselt korrektne, vaid sisaldab ka tähelepanekuid ja infot; Armanski lihtsalt ei suutnud taibata, kuidas ta on osanud selle välja kaevata.

Ta oli veendunud, et mitte ükski teine Milton Security töötaja ei oleks suutnud naiste varjupaiga arsti konfidentsiaalsest valvežurnaalist väljavõtet hankida. Kui ta tüdrukult küsis, kuidas see oli õnnestunud, sai ta põiklevaid vastuseid. Tüdruk ei tahtnud oma allikaid põlema panna, nagu ta väljendas. Pikapeale sai Armanskile selgeks, et Lisbeth Salander ei taha üldse oma töömeetoditest rääkida, ei tema ega kellegi teisega. See tegi ta murelikuks, kuid mitte sel määral, et ta oleks suutnud hoiduda kiusatusest teda proovile panna.

Ta kaalus asja paar päeva.

Ta tuletas meelde Holger Palmgreni sõnad, kui too oli tüdruku tema juurde saatnud. Igale inimesele tuleb anda võimalus. Ta mõtles omaenda moslemikasvatusele, kui tal oli tulnud õppida, et tema kohus jumala ees on aidata äratõugatuid. Ta ei uskunud küll jumalasse ega olnud külastanud mošeed pärast teismeiga, aga ta sai aru, et Lisbeth Salander on inimene, kes vajab kindlat abi ja toetust. Möödunud aastakümnetel ei olnud Armanski selles valdkonnas kuigivõrd pingutanud.

SELLE ASEMEL ET Lisbeth Salander lahti lasta, oli Armanski kutsunud ta neljasilmavestlusele, kus püüdis selgusele jõuda, kui tülika tüdrukuga tal tegelikult tegemist on. Temas süvenes veendumus, et Lisbeth Salanderil on mingi tõsine puue, kuid ta avastas ka, et mossis oleku taga peitub intelligentne inimene. Ta pidas teda rabedaks ja häirivaks, kuid tema suureks imestuseks oli tüdruk hakanud talle meeldima.

Järgnevate kuude jooksul võttis Armanski Lisbeth Salanderi oma kaitsva tiiva alla. Enda vastu lõpuni aus olles oleks ta pidanud tunnistama, et ta suhtus tüdrukusse kui väiksesse sotsiaalsesse hobiprojekti. Ta jagas tüdrukule lihtsamaid uurimisülesandeid ja püüdis ühtlasi nõu anda, kuidas peaks toimima. Lisbeth kuulas kannatlikult ära ja läks siis minema ning täitis ülesande täiesti isepäiselt. Armanski palus Miltoni IT-juhilt, et too tutvustaks tüdrukule arvuti tööpõhimõtteid; Salander istus terve pärastlõuna korralikult koolipingis, enne kui IT-juht pisut pahaselt teada andis, et tüdrukul näikse arvutist olevat juba paremad põhiteadmised kui enamikul firma töötajatest.

Armanski pani peagi tähele, et hoolimata arenguvestlusest, internetiõppe pakkumisest ning muust meelitamisest ja vaevast, ei kavatsenud Lisbeth Salander kohaneda Miltoni firma rutiinse kontorieluga. See seadis Armanski keerulise valiku ette.

Lisbeth Salander ärritas endiselt ettevõtte töötajaid. Armanski teadis, et ta ei oleks lubanud ühelgi teisel töötajal tulla ja minna, nagu ise tahab, ja üldjuhul oleks ta varsti esitanud ultimaatumi ja nõudnud töösse suhtumise muutmist. Ta taipas ka, et kui ta esitakski Lisbeth Salanderile ultimaatumi või ähvardaks vallandamisega, siis kehitaks tüdruk selle peale lihtsalt õlgu. Järelikult tuli tal temast kas vabaneda või leppida, et teda ei saa võtta nagu tavalist inimest.

ARMANSKI VEELGI SUUREM probleem oli aga see, et tal puudus selgus, millised on tema enda tunded selle noore naise suhtes. Tüdruk oli nagu ebamugav kihelus, eemaletõukav ja ahvatlev ühtaegu. See ei olnud seksuaalne tõmme, vähemalt Armanski ei arvanud nii. Need naised, kellele tema silma heitis, olid blondid ja vormikad, täidlaste huultega, mis ergutasid ta fantaasiat, ning peale selle oli ta juba kakskümmend aastat abielus soomlanna Ritvaga, kes veel keskealisenagi täitis kõik need tingimused enam kui küllaga. Ta ei olnud truudusetu, nojah, võib-olla oli ette tulnud mõni üksik kõrvalehüpe, millest naine oleks võinud valesti aru saada, kui oleks neist teada saanud, kuid abielu oli õnnelik ja neil oli kaks Salanderi vanust tütart. Igatahes ei huvitanud Armanskit lameda rinnaga tüdrukud, keda eemalt võis pidada kõhetuteks kuttideks. See ei olnud tema maitse.

Ja ometi oli ta hakanud end tabama Lisbeth Salanderist unelemiselt ja tunnistas, et tüdruku lähedus ei jätnud teda täiesti ükskõikseks. Kuid külgetõmme seisnes Armanski meelest selles, et Salander oli tema jaoks nagu võõrkeha. Sama hästi oleks ta võinud armuda Kreeka müütilisse nümfi maalil. Salander esindas ebareaalset elu, mis meest võlus, ent milles ta ei saanud osaleda – ja milles osalemise tüdruk tal niiehknaa oleks ära keelanud.

Ükskord oli Armanski istunud vanalinnas Stortorgetil välikohvikus, kui Lisbeth Salander sinna lonkis ja kohviku teise serva ühte lauda istus. Peale tema oli seltskonnas kolm tüdrukut ja üks poiss, kõik üsna ühtmoodi riides. Armanski oli tüdrukut uudishimulikult uurinud. Too näis sama vaoshoitud nagu tööl, kuid oli siiski peaaegu naeratanud purpurpunase peaga tüdruku jutu peale.

Armanski mõtles, kuidas Salander reageeriks, kui ta ilmuks ühel heal päeval tööle rohelise peaga, kulunud teksades ning kirjade ja neetidega nahktagis. Kas tüdruk peaks teda endaga võrdseks? Võib-olla küll, näis, et tema suhtumine ümberringi toimuvasse oli – not my business. Aga kõige tõenäolisemalt oleks ta mehe lihtsalt välja naernud.

Lisbeth oli istunud seljaga tema poole kordagi ümber pööramata, paistis, et ta üldse ei teadnudki Armanski kohalolust. Tüdruku lähedus oli meest selgelt häirinud, ja kui Armanski peagi tõusis, et märkamatult oma teed minna, oli tüdruk korraga pead keeranud ja otse tema poole vaadanud, nagu oleks ta kogu aeg teadnud, et mees seal istub, ja teda oma radariga jälginud. Tüdruku pilguheit oli nõnda ootamatu, et tundus suisa ründav, ja mees oli teinud näo, nagu ei oleks teda märganud, ning lahkus kohvikust tõtlikul sammul. Tüdruk ei olnud tervitanud, üksnes saatis meest pilguga, ja alles siis, kui too oli keeranud nurga taha, ei kõrvetanud see pilk enam selga.

Lisbeth naeris harva või peaaegu mitte kunagi. Armanskile siiski tundus, et tema suhtumine muutus ajapikku mahedamaks. Tal oli leebelt öeldes kuiv huumorimeel, mis mõnikord võis esile kutsuda veidra iroonilise naeratuse.

Tema emotsioonivaesus ärritas mõnikord Armanskit nii, et ta oleks tahtnud temast kinni haarata ja raputada ning tungida tema koore alla, et võita tüdruku sõprus või vähemalt austus.

Üksainus kord, siis, kui Lisbeth oli tema juures juba üheksa kuud töötanud, oli ta püüdnud nendest tunnetest juttu teha. See oli toimunud ühel detsembriõhtul Milton Security jõulupeol ja ta oli olnud ebatavaliselt purjus. Midagi sündsusetut ei olnud juhtunud – ta oli püüdnud üksnes rääkida sellest, et tüdruk õigupoolest meeldib talle. Kõige rohkem oli ta tahtnud selgitada oma kaitseinstinkti ja et kui Lisbeth vajab mingisugust abi, siis võib teda usaldada. Ta oli proovinud tüdrukut isegi emmata. Ülimalt sõbralikult, mõistagi.

Lisbeth oli end tema kohmakast haardest vabastanud ja peolt lahkunud. Pärast seda ei olnud ta ilmunud tööle ega vastanud mobiiltelefonile. Dragan Armanski jaoks oli tema puudumine piinav, peaaegu nagu isiklik karistus. Tal ei olnud kellegagi oma tunnetest rääkida, ja esimest korda oli ta täie selgusega mõistnud, millise suure võimu oli Lisbeth Salander tema üle saanud.

KOLM NÄDALAT HILJEM, kui Armanski oli ühel jaanuariõhtul jäänud kauemaks tööle, et raamatupidamise aastaaruanne üle vaadata, oli Salander tagasi tulnud. Ta oli sisenenud tema kabinetti sama märkamatult nagu viirastus ja mees pani äkitselt tähele, et ta seisab ukse juures hämaruses ja jälgib teda. Armanskil ei olnud aimugi, kui kaua oli tüdruk seal seisnud.

„Kas kohvi soovid?” oli tüdruk küsinud. Ta oli sulgenud ukse ja ulatanud talle kohvitassi, mis oli täidetud kööginurga espressomasinast. Mees oli tassi tummalt vastu võtnud ja tundnud ühtaegu nii kergendust kui ka hirmu, kui tüdruk oli ukse jalaga kinni virutanud, külastajate toolile istunud ja talle otse silma vaadanud. Seejärel oli ta esitanud keelatud küsimuse niisugusel moel, et seda ei saanud ei naljaga tõrjuda ega vältida.

„Dragan, kas sa tahad mind keppida?”

Armanski oli istunud nagu halvatud, püüdes ise samal ajal meeleheitlikult mõelda, mida ta peaks vastama. Esimese reageeringuna tahtis ta seda solvunult eitada. Seejärel oli ta näinud tüdruku pilku ja aru saanud, et too oli üldse esimest korda esitanud isikliku küsimuse. See oli esitatud täiesti tõsiselt, ja kui ta püüaks sellest naljaga üle saada, siis võtaks tüdruk seda kui isiklikku solvangut. Tüdruk soovis temaga kõnelda ja meest huvitas, kui kaua oli ta selle küsimuse esitamiseks julgust kogunud. Ta oli pliiatsi aeglaselt käest pannud ja tooli seljatoele nõjatunud. Lõpuks oli ta end lõdvaks lasknud.

„Miks sa seda arvad?” küsis ta.

„Selle järgi, kuidas sa mind vaatad ja ei vaata ka. Ja nende kordade järgi, kui sa hakkad kätt sirutama, et mind puudutada, aga tõmbad siis selle jälle tagasi.”

Äkitselt mees naeratas talle.

„Mul on tunne, et kui ma sind sõrmega puudutaks, siis sa hammustaksid mul käe otsast.”

Tüdruk ei muianud. Ta ootas.

„Lisbeth, ma olen su ülemus ja isegi kui ma oleksin sinust sisse võetud, ei astuks ma kunagi mingeid samme.”

Tüdruk ootas endiselt.

„Meie vahel – jah, on olnud hetki, kui ma olen tundnud sinu suhtes tõmmet. Ma ei oska seda seletada, aga nii see on. Mingil põhjusel, millest ma ise aru ei saa, meeldid sa mulle väga. Aga ma ei taha sinuga magada.”

„Tore, sest seda ei juhtu kunagi.”

Armanski oli ootamatult naerma puhkenud. Salander oli esimest korda öelnud talle midagi isiklikku, isegi kui see oli kõige negatiivsem vastus, mille üks mees võib saada. Ta otsis sobivaid sõnu.

„Lisbeth, ma saan aru, et sind ei huvita üle viiekümnene papi.” „Ma ei ole huvitatud üle viiekümnesest papist, kes on mu ülemus.” Tüdruk tõstis käe. „Oota, las ma räägin. Sa oled mõnikord rumal ja ärritavalt bürokraatlik, aga tegelikult oled sa ka ligitõmbav mees ja… ma võin ka tunda… Aga sa oled mu ülemus ja ma olen kohtunud sinu naisega ja ma tahan oma kohta hoida ja kõige rumalam, mis ma võiksin teha, oleks sinuga suhteid keeruliseks ajada.”

Armanski istus sõnatult ega julgenud isegi hingata.

„Ma tean, mida sa oled minu heaks teinud, ja ma ei ole tänamatu. Ma hindan seda, et sa osutusid suuremaks oma eelarvamustest ja andsid mulle võimaluse. Kuid ma ei soovi sind endale armukeseks ja sa ei ole minu isa.”

Ta jäi vait. Mõne aja pärast ohkas Armanski abitult. „Mida sa minult siis soovid?”

„Tahan sinu juures edasi töötada. Kui see sulle sobib.”

Mees oli noogutanud ja vastanud seejärel nii ausalt, kui suutis. „Ma tahan väga, et sa minu juures töötad. Kuid ma tahan ka, et sa suhtuksid minusse sõbralikult ja usalduslikult.”

Lisbeth noogutas.

„Sa ei ole sedasorti inimene, kes julgustaks endaga sõprust looma,” oli Armanski äkki pahvatanud. Tüdruku nägu oli natuke mossi läinud, kuid mees jätkas häirimatult. „Ma olen mõistnud, et sa ei soovi, et keegi sinu ellu sekkuks, ja ma püüan seda vältida. Aga kas see on okei, kui sa endiselt mulle meeldid?”

Salander mõtles tükk aega. Seejärel oli ta vastamise asemel püsti tõusnud, ümber laua läinud ja Armanskit emmanud. Mees oli täiesti jahmunud. Alles siis, kui Salander oli temast lahti lasknud, haaras mees tema käe.

„Nii et me jääme sõpradeks?” küsis ta.

Tüdruk noogutas veel korra.

See oli ainuke kord, kui ta ilmutas mehe suhtes teatud õrnust, ja ainus kord, kui ta üleüldse meest puudutas. Seda hetke meenutas mees sooja tundega.

Neli aastat hiljem ei olnud ta ikka veel paljastanud Armanskile midagi oma eraelust või taustast. Ükskord oli mees ise rakendanud puurijatehnikat tüdruku uurimiseks. Tal oli olnud ka pikk vestlus advokaat Holger Palmgreniga, kes ei paistnud teda nähes imestavat, ja see, mis ta lõpuks teada sai, ei aidanud tema usaldust tüdruku suhtes suurendada. Ta ei olnud teemat Lisbethiga kordagi tõstatanud ega aimu andnud tema eraelus nuuskimisest. Ta jättis oma mure enda teada ja otsustas olla valvsam.

ENNE KUI SEE tähelepanuväärne õhtu läbi sai, olid Salander ja Armanski sõlminud kokkuleppe. Edaspidi pidi Lisbeth Salander täitma uurimisülesandeid mittekoosseisulisena. Ta sai väikese kindla kuusissetuleku, ükskõik, kas tööd oli või ei; tegelik sissetulek tuli aga sellest, et ta esitas ülesande täitmise eest arve. Ta võis töötada omapäi, vastutasuks kohustus ta mitte kunagi tegema midagi niisugust, mis võis Armanskile pahandust tekitada või Milton Securityle skandaali kaela tuua.

Armanski jaoks oli see praktiline lahendus, mis tuli kasuks nii talle, firmale kui ka Salanderile endale. Ta jättis tülikas PU-osakonnas alles üheainsa täistöökohaga vanemapoolse töötaja, kes täitis korralikult igapäevaseid tööülesandeid ja kandis hoolt krediidiaruannete eest. Kõik keerulisemad ja kahtlasemad ülesanded jättis ta Salanderi ja veel mõne mittekoosseisulise töötaja hooleks, kes – kui asjad tõesti keeruliseks osutusid – olid iseseisvad eraettevõtjad, kelle eest Milton Security tegelikult ei vastutanud. Kuna ta usaldas uurimise sageli Salanderile, sai too korralikku palka. See võinuks olla tunduvalt suurem, aga tüdruk töötas ainult siis, kui tal tahtmist oli, ning oli seisukohal, et kui see Armanskile ei meeldi, siis lasku ta lahti.

Armanski võttis teda sellisena, nagu ta oli, aga tüdruk ei tohtinud klientidega kohtuda. Erandid sellest reeglist olid haruldased, ja käsilolev lugu kuulus kahjuks just niisuguste hulka.

LISBETH SALANDERIL oli sel päeval seljas must T-särk, millel oli kihvadega ET pilt ja kiri: I am also an alien. Ta kandis ka hargneva palistusega musta seelikut, kulunud musta vööni nahkjakki, neetidega rihma, rohmakaid Doc Martensi nöörsaapaid ja põikitriibuga punarohelisi põlvikuid. Tema meigi värviskaala oli nii lai, et võis arvata, nagu oleks ta värvipime. Ehk teiste sõnadega – ta oli ebatavaliselt ilus.

Armanski ohkas ning pööras pilgu ruumis viibivale kolmandale inimesele – konservatiivselt riietatud külalisele, kellel olid tugevad prillid. Advokaat Dirch Frode oli kuuekümne kaheksa aastane ning oli soovinud isiklikult kohtuda ettekande koostanud töötajaga, et talle küsimusi esitada. Armanski oli püüdnud kohtumist igasuguste ettekäänetega ära jätta, väites, et Salander on haige, reisil või muu tööga koormatud. Frode oli leebelt vastanud, et sellest ei ole midagi, tal ei ole kiiret ja võib vabalt mõne päeva oodata. Armanski oli küll omaette kirunud, kuid ei leidnud lõpuks muud pääseteed kui nad kokku viia, ja nüüd vahtis advokaat Frode Lisbeth Salanderit, kissis silmis ilmne lummus. Salander jõllitas vastu niisuguse näoga, mis ei väljendanud kuigi sooje tundeid.

Armanski ohkas veel korra ja vaatas toimikut, mille Salander oli pannud tema kirjutuslauale ja millele oli kirjutatud CARL MIKAEL BLOMKVIST. Nime järel oli kaanel selgelt kirjas isikukood. Ta luges nime valjusti ette. Advokaat Frode ärkas lummusest ja vaatas Armanski poole.

„Niisiis, mida te võite Mikael Blomkvisti kohta öelda?” küsis ta.

„See siin on preili Salander, selle ettekande koostaja.” Armanski kõhkles hetke ja siis läks tema nägu naerule, mis pidi mõjuma usaldusväärselt, kuid samas väljendama abitut vabandust: „Ärge laske end tema noorusest eksitada. Ta on meie parim uurija.”

„Olen selles veendunud,” vastas Frode kuiva häälega, mis väljendas vastupidist. „Rääkige, mida ta on leidnud.”

Oli selge, et advokaat Frodel ei olnud aimu, kuidas ta peaks Lisbeth Salanderi suhtes käituma, ja seepärast otsis ta kindlamat pinda jalge alla ning suunas küsimuse Armanskile, justkui ei oleks Salander ruumis viibinudki. Lisbeth kasutas juhust ja puhus suure nätsumulli. Enne kui Armanski jõudis vastata, pöördus tüdruk ülemuse poole, nagu ei oleks Frodet olemas.

„Kas sa võiksid kliendi käest küsida, kas ta soovib pikka või lühikest versiooni.”

Advokaat Frode taipas sedamaid, et on astunud koerasita sisse. Tekkis põgus piinlik vaikus, enne kui ta lõpuks pöördus Lisbeth Salanderi poole ja püüdis kahju heaks teha sõbralikult isalikule toonile üle minnes.

„Oleksin tänulik, kui preili teeks mulle oma uurimistulemustest suulise kokkuvõtte.”

Salander nägi välja nagu tige Nuubia kiskja, kes kaalub, kas tasuks Dirch Frode lõunaks pintslisse pista. Tema pilgus oli nii jahmatavat vihkamist, et Frodel jooksid külmad judinad mööda selgroogu alla. Kuid sama kiiresti tüdruku nägu leebus. Frode mõtles endamisi, kas ta mitte äsjast pilku ise välja ei olnud mõelnud. Kui Salander kõnelema hakkas, kõlas tema jutt nagu riigiametniku suust.

„Lubage mul siis sissejuhatuseks öelda, et see ei olnud kuigi keeruline ülesanne, hoolimata sellest, et ülesande kirjeldus oli üsna ebamäärane. Te tahate teada „kõike, mis õnnestub tema kohta välja kaevata”, kuid ei anna mingit vihjet, mis teid eriti huvitab. Seetõttu kujunes aruandest väike popurrii tema elust. Ülevaade on sada üheksakümmend kolm lehekülge, aga üle saja kahekümne sellest moodustavad tegelikult üksnes koopiad artiklitest, mis ta on kirjutanud, või ajaleheväljalõiked, milles on juttu temast endast. Blomkvist on avaliku elu tegelane, kellel ei ole kuigi palju saladusi ega midagi erilist varjata.”

„Aga mingeid saladusi tal ikkagi on?” küsis Frode.

„Igal inimesel on saladusi,” vastas Lisbeth neutraalselt. „Tuleb ainult välja selgitada, missugused need on.”

„Kuulame edasi.”

„Mikael Blomkvist on sündinud 18. jaanuaril 1960. aastal ja on seega neljakümne kolme aastane. Ta on sündinud Borlänges, kuid ei ole seal kunagi elanud. Tema vanemad, Kurt ja Anita Blomkvist, olid umbes kolmekümne viie aastased, kui nad kaks last muretsesid, nüüdseks on mõlemad vanemad surnud. Isa oli masinaseadistaja ja sõitis palju ringi. Ema oli, niipalju kui mina tean, terve elu üksnes koduperenaine. Perekond kolis Stockholmi, kui Mikael hakkas koolis käima. Tal on kolm aastat noorem õde, kelle nimi on Annika ja kes on advokaat. Tal on ka paar onu ja onulast. Kas tahad kohvi pakkuda?”

Viimane repliik oli mõeldud Armanskile, kes kiirustades avas termost, mille ta oli kliendiga kohtumiseks tellinud. Ta andis žestidega märku, et Salander jätkaks.

„Niisiis, 1966. aastal kolis perekond Stockholmi. Nad elasid Lilla Essingenis. Blomkvist käis algul Brommas koolis ja seejärel Kungsholmeni gümnaasiumis. Tal oli üsna hea lõputunnistus – keskmine hinne oli 4,9 ja tunnistuse koopia on toimikus. Gümnaasiumi ajal tegeles ta muusikaga ja mängis basskitarri rokkbändis Bootstrap, see andis välja ühe singli, mida mängiti raadios 1979. aasta suvel. Pärast gümnaasiumi lõpetamist töötas ta metroos piletikontrolörina, kogus raha ja sõitis välismaale. Ta oli ära ühe aasta ja paistab, et kõige rohkem seikles ta ringi Aasias – Indias, Tais ja tegi tiiru Austraalias. Ta asus Stockholmis õppima ajakirjandust, kui oli kahekümne ühe aastane, aga pärast esimest aastat katkestas õpingud, et teenida Kirunas aega laskurina. See oli omamoodi matšode väeüksus, ja ta lahkus sealt 10–9–9-ga, mis on hea hinne. Pärast sõjaväge lõpetas ta ajakirjandusõpingud ja sealtpeale käib tööl. Kui üksikasjalikult pean ma seda käsitlema?”

„Räägi sellest, mida pead oluliseks.”

„Hüva. Ta sarnaneb natuke tubli Nahv-Nahviga. Kuni praeguseni on ta olnud edukas ajakirjanik. 1980. aastatel tegi ta tublisti asendusotsi, algul maakonnalehtedes ja seejärel Stockholmis. Selle kohta on nimekiri. Läbimurre saabus looga penipoistest, sellest pangaröövlite pundist, kelle jälile ta jõudis.” „Kalle Blomkvist.”

„Ta jälestab seda hüüdnime, millest võib aru saada. Mõnel võidakse huul rulli lüüa, kui mind peaks kuskil lehepealkirjas Pipi Pikksukaks nimetatama.”

Lisbeth heitis sünge pilgu Armanskile, kes neelatas. Tal oli korduvalt Lisbeth Salanderist mõeldes silme ette kerkinud just Pipi Pikksukk ning ta tänas oma arukust, et ei olnud kunagi sel teemal nalja visanud. Ta andis nimetissõrmega märku, et Lisbeth jätkaks.

„Ühe allika andmetel oli ta kuni sinnamaani tahtnud saada kriminaalreporteriks – seda tööd oli ta asendajana ühe õhtulehe juures ka teinud –, aga tuntuks sai ta poliitika- ja majandusreporterina. Põhiliselt on ta olnud vabakutseline ajakirjanik ning tal on olnud ainult üks kindel töökoht, see oli 1980. aastate lõpul ühe õhtulehe juures. Ta loobus kohast 1990. aastal, kui ta osales kuuajakirja Millennium asutamises. Ajakiri alustas selge autsaiderina ja selle taga ei olnud tugevat kirjastust, mis oleks oma õla alla pannud. Tiraaž on kasvanud ja on praegu kakskümmend üks tuhat. Toimetus asub Götgatanil, siit ainult paari kvartali kaugusel.”

„Pahempoolne ajakiri.”

„Sõltub sellest, kuidas vasakpoolsuse mõistet defineerida. Millenniumi peetakse üldiselt ühiskonnakriitiliseks, aga anarhistid peavad seda arvatavasti padukodanlikuks rämpsväljaandeks, umbes nagu Arena või Ordfront, samal ajal kui mõõdukate üliõpilasliit ilmselt usub, et toimetus koosneb bolševikest. Ükski märk ei viita sellele, et Blomkvist oleks kunagi olnud poliitiliselt aktiivne, isegi mitte vasakpoolsuse tõusulaine ajal, kui ta gümnaasiumis käis. Kui ta kõrgkoolis ajakirjandust õppis, elas ta kokku ühe tüdrukuga, kes oli aktiivne sündikalist ja kes praegu on vasakpartei esindajana parlamendis. Näib nii, nagu oleks vasakpoolsuse pitser mänginud põhilist osa selles, et ta majandusajakirjanikuna hakkas kirjutama paljastavaid reportaaže korruptsioonist ja ärimaailma kahtlastest tehingutest. Ta on kirjutanud direktoritest ja poliitikutest mitu laastava mõjuga portreelugu, mis kindlasti olid igati teenitud ja mis on sundinud mitut meest ametist lahkuma või kohtus asju lahendama. Tuntuim neist oli Arboga afäär, mille tagajärjel pidi üks parempoolne poliitik ameti maha panema ning üks endine valla pearaamatupidaja pandi raiskamise eest aastaks vanglasse. Kuritegudele tähelepanu juhtimist saab vaevalt pidada vasakpoolsuse väljenduseks.”

„Saan aru, mida sa mõtled. Mis veel?”

„Ta on kirjutanud kaks raamatut. Ühe raamatu Arboga afäärist ja teise majandusajakirjandusest, selle pealkiri on „Templirüütlid” ja see ilmus kolme aasta eest. Ma ei ole ise raamatut lugenud, kuid retsensioonide järgi otsustades on see küllalt vastuoluline. See vallandas ajakirjanduses paraja debati.”

„Rahaasjad?”

„Ta ei ole rikas, kuid ei nälgi ka. Tema tuludeklaratsioonid on lisatud toimikule. Tal on pangas üle kahesaja viiekümne tuhande krooni, millest osa on paigutatud pensionisambasse ja osa fondidesse. Kontol on sada tuhat krooni, mida ta kasutab sularahana jooksvateks väljaminekuteks, reisideks ja muuks seesuguseks. Talle kuulub kuuekümne viie ruutmeetri suurune korter Bellmansgatanil ning tal ei ole laene ega võlgu.”

Salander tõstis näpu püsti.

„Tal on veel vara – kinnisvara Sandhamnis. See on kolmekümne ruutmeetri suurune ait, mis on ehitatud suvilaks ja paikneb vee ääres, asula kõige parema koha peal. Selle ostis ilmselt tema onu 1940. aastatel, kui see veel lihtsurelikel võimalik oli, ning pärimise teel on see sattunud Blomkvisti kätte. Nad jagasid vara ära nii, et tema õde sai vanemate korteri Lilla Essingenis ja Mikael Blomkvistile jäi suvila. Ma ei tea, mis selle väärtus võib praegu olla, kindlasti mitu miljonit, aga näib nii, et ta ei taha seda müüa ja käib Sandhamnis üsna tihti.”

„Sissetulek?”

„Niisiis on ta Millenniumi osanik, kuid võtab kuupalgana välja ainult pisut üle kaheteist tuhande krooni kuus. Ülejäänu ajab ta kokku vabakutselisena, kogusumma võib varieeruda. Tippteenistus oli tal kolm aastat tagasi, kui ta tegi kaastööd paljudele meediaväljaannetele ja teenis ligi nelisada viiskümmend tuhat. Eelmisel aastal teenis ta vabakutselisena ainult sada kakskümmend tuhat.”

„Tal tuleb maksta sada viiskümmend tuhat kahjutasu, peale selle advokaadi honorar ja muu,” nentis Frode. „Oletame, et lõppsumma kujuneb üsna suureks, ja peale selle kaotab ta vanglakaristuse kandmise ajal sissetuleku.”

„See tähendab, et ta on varsti üsna rahast lage,” märkis Salander.

„Kas ta on aus?” küsis Dirch Frode.

„See on tema nii-öelda usalduskapital. Tema imago on esineda ärimaailma kaaluka moraalivalvurina ja teda kutsutakse õige sageli televisiooni mingeid asju kommenteerima.”

„Sellest kapitalist ei ole pärast kohtuotsust vist eriti palju järel,” ütles Dirch Frode mõtlikult.

„Ma ei taha väita, et ma täpselt tean, missuguseid nõudeid ajakirjanikule esitatakse, aga pärast seda pauku peaks küll üksjagu aega kuluma, enne kui Meisterdetektiiv Blomkvist võidab suure ajakirjandusauhinna. Ta on oma nime korralikult täis teinud,” konstateeris Salander asjalikult. „Kui ma tohin teha oma järelduse…”

Armanski ajas silmad pärani. Nende aastate jooksul, mis Lisbeth Salander oli tema juures töötanud, ei olnud ta eales varem lisanud uuringule ühtki oma järeldust. Tema esitas üksnes purukuivi fakte.

„Minu ülesanne ei ole olnud vaadata Wennerströmi afääri sisulisi küsimusi, aga ma jälgisin kohtuprotsessi ja pean tunnistama, et olen üsna hämmingus. Kogu lugu näib mäda ja Mikael Blomkvisti seisukohalt oli kuidagi täiesti… out of character avaldada midagi niisugust, mis näib olevat täiesti laest võetud.”

Salander kratsis kaela. Frode nägi välja kannatlik. Armanski mõtles, et ta on kas eksinud või ei tea ta tõesti täpselt, kuidas peaks jätkama. Lõpuks näis, et tüdruk on otsusele jõudnud.

„Kuigi see ei pruugi olla hetkel oluline, siis… ma ei ole Wennerströmi afääri põhjalikult süüvinud, aga ma usun, et Kalle Blomkvisti… vabandust, Mikael Blomkvisti on ninapidi veetud. Ma usun, et selle loo taga on midagi hoopis muud kui see, millele kohtuotsus viitab.”

Nüüd oli Dirch Frode kord end äkitselt külastajatoolil sirgu ajada. Advokaat silmitses Salanderit uurivalt ja Armanski pani tähele, et esimest korda tüdruku aruande jooksul ilmutas ülesande andja rohkem kui lihtsalt viisakat tähelepanu. Ta tegi aruka järelduse, et Wennerströmi afäär pakub Frodele ilmselt teatud huvi. Parandus, mõtles Armanski sedamaid, Frode ei olnud huvitatud Wennerströmi afäärist – Frode reageeris siis, kui Salander vihjas, et Blomkvisti on ninapidi veetud.

„Mida sa sellega õieti öelda tahad?” küsis Frode, hääles uudishimu.

„See on minupoolne spekulatsioon, aga ma olen päris veendunud, et keegi on teda petnud.”

„Ja mispärast sa seda arvad?”

„Kõik Blomkvisti taustas viitab sellele, et ta on väga ettevaatlik ajakirjanik. Kõik vastuolulised paljastused, millega ta on varem lagedale tulnud, on olnud dokumentaalselt hästi tõestatud. Ma käisin ühel päeval kohtus ja jälgisin protsessi. Ta ei esitanud erilisi vastuargumente ning näis, nagu oleks ta lahinguta alla andnud. See ei passi kohe üldse kokku tema iseloomuga. Kui me usume kohut, siis on ta ise välja mõelnud Wennerströmi loo, kus ei ole jälgegi tõenditest, ja avaldanud selle nagu mõni ajakirjanikust enesetaputerrorist – see lihtsalt ei ole Blomkvisti stiil.”

„Mis siis sinu arvates juhtus?”

„Ma võin ainult oletada. Blomkvist uskus oma lugu, aga vahepeal juhtus midagi ning info osutus vääraks. See tähendab omakorda, et allikaks oli keegi, keda ta usaldas, või keegi, kes söötis talle teadlikult ette valeinfot – mis tundub liiga keeruline. Või teine variant, et ta tundis nii suurt ohtu, et viskas püssi nurka ning eelistas pigem näida ebakompetentse idioodina kui võitlusse asuda. Aga nagu öeldud, see on spekulatsioon.”

KUI SALANDER TEGI katset ülevaadet jätkata, tõstis Dirch Frode käe. Ta istus hetke sõnatult, sõrmed mõtlikult trummeldamas vastu käetuge, enne kui ta pöördus kõhklevalt Salanderi poole.

„Kui me tahaksime usaldada sulle Wennerströmi afääri kohta tõe väljaselgitamise… siis kui suur on võimalus, et sa midagi leiaksid?”

„Sellele ei oska ma vastata. Võib-olla ei olegi sealt midagi leida.”

„Aga kas tahaksid proovida?”

Tüdruk kehitas õlgu. „Mina ei saa seda otsustada. Ma töötan Dragan Armanski heaks ja tema otsustab, mis töö ta tahab mulle anda. Seejärel sõltub palju sellest, mis laadi infot sa soovid.”

„Ütleme siis nii… Ma eeldan, et meie jutuajamine on konfidentsiaalne?” Armanski noogutas. „Ma ei tea sellest afäärist midagi, kuid ma tean ilma igasuguse kahtluseta, et on muid juhtumeid, kus Wennerström ei ole aus olnud. Wennerströmi afäär on tohutult palju mõjutanud Mikael Blomkvisti elu ja ma tahaksin väga teada, kas sinu spekulatsioonid võivad tõeks osutuda.”

Vestlus oli võtnud ootamatu pöörde ning Armanski teritas kõrvu. Dirch Frode soovis, et Milton Security tuhniks juba lõpetatud kriminaalasjas, millega seoses võis Mikael Blomkvisti olla ähvardatud ja mille tõttu võis Milton sattuda vastuollu Wennerströmi äriimpeeriumi advokaatidega. Armanskit ei vaimustanud põrmugi mõte, et ta peab niisuguses olukorras Lisbeth Salanderi kontrollimatu tiibraketina valla päästma.

Antud juhul ei muretsenud ta üksnes firma pärast. Salander oli hoolega rõhutanud, et ta ei soovi endale Armanski näol muretsevat kasuisa, ja nende kokkuleppe põhjal oli ta hoidunud niimoodi käitumast, kuid sisimas ei loobunud ta kunagi tema pärast muretsemast. Mõnikord tabas ta end sellelt, et võrdles Salanderit oma tütardega. Ta pidas end heaks isaks, kes ei sekkunud ilmaasjata tütarde eraellu, aga ta teadis, et ei lepiks eales sellega, et tema tütred käituksid või elaksid nagu Lisbeth Salander.

Sügaval oma horvaatia või bosnia või hoopis armeenia südames ei suutnud ta kunagi vabaneda veendumusest, et Salanderi elu tüürib katastroofi suunas. Tema silmis oli tüdruk täiuslik ohver halba soovivale inimesele, ja ta kartis seda hommikut, mil ta äratatakse uudisega, et keegi on tüdrukule viga teinud.

„Selline uuring võib minna kulukaks,” ütles Armanski pisut hoiatavalt, et välja selgitada, kui tõsine Frode palve on.

„Me võime ju mingi lae kokku leppida,” ütles Frode asjalikult. „Ma ei palu võimatut, kuid on ilmne, et sinu töötaja, täpselt nagu sa kinnitasid, on kompetentne.”

„Salander?” küsis Armanski kulmu kergitades.

„Mul ei ole midagi muud käsil.”

„Hüva. Aga ma soovin kokku leppida töö vormis. Kuulame ära ülejäänud ettekande.”

„Tema eraelust on ainult üksikuid detaile. 1986. aastal abiellus ta

Monica Abrahamssoniga ja samal aastal sündis neil tütar, kelle nimi on Pernilla. Praegu on ta kuueteistkümneaastane. Abielu ei kestnud kaua, 1991. aastal läksid nad lahku. Abrahamsson on uuesti abiellunud, kuid paistab, et nad on endiselt sõbrad. Tütar elab ema juures ega kohtu Blomkvistiga kuigi sageli.”

FRODE PALUS KOHVI juurde ja pöördus jälle Salanderi poole.

„Sissejuhatuses vihjasid sa, et kõigil inimestel on saladusi. Kas sa oled neid leidnud?”

„Ma tahtsin öelda, et kõigil inimestel on niisuguseid asju, mida nad peavad isiklikuks ja mida nad väga ei eksponeeri. Blomkvistil on selgelt naiste seas lööki. Tal on olnud mitu armulugu ja väga palju ajutisi suhteid. Lühidalt öeldes – tal on mitmekesine intiimelu. Ometi on üks inimene juba hulk aastaid tema elus figureerinud ja see suhe on õige ebatavaline.”

„Mis mõttes?”

„Tal on suhe Erika Bergeriga, Millenniumi peatoimetajaga; kõrgklassi võsu, rootslannast ema ja belglasest isa, kes elab Rootsis. Berger ja Blomkvist tunnevad teineteist juba kõrgkoolist ja nad on sealtpeale vahelduva eduga suhelnud.”

„See ei tohiks olla eriti ebatavaline,” nentis Frode.

„Ei, üldsegi mitte. Aga Erika Berger on samal ajal abielus kunstnik Greger Backmaniga – poolprominent, kes on näidanud avalikes kohtades jubedat kunsti.”

„Nii et teiste sõnadega on ta truudusetu.” „Mitte päris. Backman teab nende suhtest. See on ménage à trois – armukolmnurk, mis ilmselt on vastuvõetav kõigile asjaosalistele. Vahel magab ta Blomkvistiga ja vahel oma mehega. Ma ei tea, kuidas see täpselt toimib, aga ilmselt oli see üks põhjustest, miks Blomkvisti abielu Abrahamssoniga lõhki läks.”