Читать книгу Lohetätoveeringuga tüdruk - Stieg Larsson - Страница 8

Neljapäev, 26. detsember

MIKAEL BLOMKVISTI seatud kolmekümne minuti piirang oli juba paraja varuga ületatud. Kell oli pool viis ja pärastlõunasele rongile ei tasunud enam mõelda. Seevastu oli tal ikka veel võimalik jõuda õhtusele, poole kümnesele rongile. Ta seisis akna all ja hõõrus kukalt, silmitsedes kiriku valgustatud fassaadi teisel pool silda. Henrik Vanger oli näidanud talle väljalõigete albumit, kus olid artiklid kohalikust lehest ja üleriigilistest lehtedest. Mõnda aega oli meedia selle sündmuse – tuntud töösturiperekonna võsu jäljetu kadumise vastu üsna suurt huvi tundnud. Aga kui surnukeha ei leitud ja uurimises mingit läbimurret ei toimunud, siis huvi vaibus tasapisi. Kuigi tegemist oli väljapaistva töösturiperekonnaga, oli Harriet Vangeri juhtum enam kui kolmkümmend kuus aastat hiljem unustatud lugu. 1960. aastate lõpu artiklite valitseva teooria kohaselt oli ta uppunud ja vool oli keha merre kandnud – see oli tragöödia, mis võis tabada ükskõik missugust perekonda.

Mikael oli vastu enese tahtmist vana mehe jutustusele kaasa elanud, aga kui Henrik Vanger oli palunud puhkehetke, et tualetis ära käia, oli varasem umbusk tagasi tulnud. Jutustaja ei olnud oma looga veel lõpule jõudnud ja Mikael oli viimaks lubanud, et kuulab kogu loo ära.

„Mis sa ise arvad, mis temaga juhtus?” küsis Mikael, kui Henrik Vanger tuppa tagasi tuli.

„Tavaliselt elas siin umbes kakskümmend viis inimest, aga suguvõsa kokkutuleku tõttu oli tol päeval Hedeby saarel oma kuuskümmend inimest. Neist võib kakskümmend kuni kakskümmend viis enam vähem välja arvata. Ma usun, et keegi ülejäänutest – suure tõenäosusega keegi suguvõsast – tappis Harrieti ja peitis laiba ära.”

„Mul on tosin vastuväidet.”

„Kuulan ära.”

„Nojah, üks vastuväide on muidugi see, et kui keegi peitis ta laiba ära, siis oleks pidanud selle üles leidma, kui otsimine oli nii põhjalik, nagu sa ütlesid.”

„Tõtt-öelda oli otsimine veelgi põhjalikum, kui ma rääkisin. Ma hakkasin alles siis mõtlema, et Harriet võib olla mõrva ohver, kui ma nägin neid paljusid võimalusi, kuidas tema laip oleks võinud kaduda. Ma ei saa seda tõestada, aga igatahes jääb see mõte mõistuse piiridesse.”

„Hüva, räägi.”

„Harriet kadus millalgi kella kolme ajal. Umbes 14.55 nägi teda kirikuõpetaja Otto Falk, kes tõttas õnnetuspaigale. Peaaegu samal ajal saabus kohaliku ajalehe fotograaf, kes järgmise tunni jooksul tegi sündmusest suure hulga pilte. Meie, see tähendab politsei, vaatasime tema filme ja võisime konstateerida, et Harrietti ei ole ühegi pildi peal; seevastu võis seal näha kõiki teisi külas viibinud inimesi, vähemalt mõne pildi peal, ainsaks erandiks väikesed lapsed.”

Henrik Vanger tõi uue fotoalbumi ja pani selle Mikaeli ette lauale.

„Siin on selle päeva fotod. Esimene pilt on tehtud Hedestadis laste rongkäigu ajal. Sama fotograaf. Pildid on tehtud umbes 13.15 ja neil on Harrietti näha.”

Fotod olid tehtud teiselt korruselt ja neilt võis näha, kuidas tänaval möödub pidulik rongkäik – veoautod klounide ja supeltrikoodes tüdrukutega. Kõnniteel tunglesid pealtvaatajad. Henrik Vanger näitas ühele inimesele rahvasummas.

„See on Harriet. Umbes kaks tundi enne tema kadumist, ta on paari klassiõega linnas. See on viimane pilt, mis on temast tehtud. Aga see on väga huvitav pilt.”

Henrik Vanger keeras lehti. Albumis oli sillal toimunud katastroofist üle saja kaheksakümne pildi, kokku kuus filmi. Pärast loo kuulamist oli üsna rõhuv seda korraga näha selgetel mustvalgetel piltidel. Fotograaf oli oma ala proff, kes oli tabanud õnnetuse kaost. Suur osa pilte kujutas kummuli tsisternauto ümber käivat tegevust. Mikaelil ei olnud raskusi ära tunda kätega vehkivat neljakümne kuue aastast Henrik Vangerit, kes oli üleni kütteõliga koos.

„See on minu vend Harald.” Henrik Vanger näitas pintsakuga mehele, kes oli kummardunud autovraki kohale ja osutas sinna sisse, kus istus kinnikiilunud Aronsson. „Harald on ebameeldiv inimene, aga ma arvan, et tema võib kahtlustatavate nimekirjast maha tõmmata. Kui see lühike aeg välja arvata, mis ta oli sunnitud majja jooksma, et kingi vahetada, oli ta kogu aeg sillal.”

Henrik Vanger keeras lehti edasi. Pildid vahetusid. Fookuses oli tsisternauto. Pealtvaatajad rannal. Aronssoni autovrakk. Üldpildid. Objektiiviga tehtud lähivõtted.

„See on huvitav pilt,” ütles Henrik Vanger. „Nii palju kui me suutsime kindlaks teha, on see võetud umbes 15.40–15.45, seega umbes nelikümmend viis minutit pärast seda, kui Harriet oli kohtunud õpetaja Falkiga. Vaata meie maja, teise korruse keskmist akent. See on Harrieti toa aken. Eelmisel pildid on see suletud. Siin aga avatud.”

„Keegi oli sel hetkel Harrieti toas.”

„Olen kõiki küsitlenud, aga keegi ei tunnista, et on akna avanud.”

„Mis tähendab, et see võis olla Harriet ise, kes sel hetkel oli elus, või et keegi valetab. Aga miks pidi mõrvar minema tema tuppa ja akna avama? Ja miks peaks keegi valetama?”

Henrik Vanger raputas pead. Vastust ei olnud.

„Harriet kadus millalgi kolme paiku või kohe pärast seda. Need pildid annavad teatud ettekujutuse, kus inimesed sel ajal olid. Seetõttu saan osa inimesi kahtlustatavate hulgast välja jätta. Samal põhjusel pean märkima, et osa inimesi, keda sel ajal piltidel ei ole, tuleb arvata kahtlustatavate hulka.”

„Sa ei vastanud küsimusele, kuhu sinu arvates laip kadus. Ma mõistan, et loomulikult ei ole sellele selget vastust. Vana hea mustkunstnikutrikk.”

„Selleks on üsna mitu reaalset võimalust. Millalgi kolme paiku asub mõrvar tegutsema. Löögiriista ta ilmselt ei kasutanud, sest verejälgi me ei leidnud. Ma oletan, et Harriet kägistati, ja ma oletan, et see juhtus õue ümbritseva müüri taga, kohas, mis oli fotograafi eest varjus ning jäi majast vaadates nähtamatuks. Seal on salatee, mida mööda pääseb kõige otsemat teed pastoraati, kus teda viimati nähti. Praegu on seal taimed ja muru, aga 1960. aastatel oli kruusaplats, kus pargiti autosid. Mõrvaril ei olnud vaja teha muud, kui avada pagasiluuk ja toppida Harriet sisse. Kui me alustasime järgmisel päeval saare kammimist, ei mõelnud keegi kuriteole, me koondasime tähelepanu randadele, majadele ja küla lähedal asuvale metsatukale.”

„Seega, keegi ei kontrollinud autode pagasiruumi.”

„Ja järgmise päeva õhtul sai mõrvar vabalt võtta oma auto ja sõita üle silla mandrile ning peita laiba kuhugi mujale.”

Mikael noogutas. „Otse kõigi nende nina all, kes saart kammisid. Kui see niimoodi oli, siis on siin tegemist väga külmaverelise lurjusega.”

Henrik Vanger naeris kibestunult. „Just praegu kirjeldasid sa väga tabavalt paljusid Vangeri suguvõsa liikmeid.”

NENDE ARUTELU jätkus kella kuueni. Anna oli katnud laua ja pakkus jänesepraadi sõstratarretise ja kartuliga. Henrik serveeris täidlast punast veini. Mikaelil oli veel hulk aega, et jõuda õhtusele rongile. On aeg otsad kokku tõmmata, mõtles ta.

„Ma tunnistan, et sinu jutustatud lugu on huvitav. Aga ma ei saa täpselt aru, miks sa seda mulle rääkisid.”

„Ma olen seda juba öelnud. Tahan paljastada selle lurjuse, kes tappis minu venna pojatütre. Ja selle ülesande tahan ma usaldada sulle.”

„Kuidas?”

Henrik Vanger pani noa ja kahvli käest. „Mikael, peaaegu kolmkümmend seitse aastat olen ma tulutult pead murdnud selle üle, mis Harrietiga juhtus. Aastate jooksul olen ma kulutanud üha rohkem vaba aega tema otsimisele.”

Ta jäi vait, võttis prillid eest ja uuris klaasil nähtamatut plekki. Seejärel tõstis ta pilgu ja silmitses Mikaeli.

„Kui aus olla, siis oli Harrieti kadumine põhjus, miks ma tasapisi loobusin kontserni juhtimisest. Mul kadus huvi. Ma teadsin, et minu läheduses on mõrvar ning pidev sellele mõtlemine ja tõe otsimine segasid mu tööd. Kõige hullem oli see, et ajaga ei läinud see koorem mitte kergemaks, vaid vastupidi – raskemaks. Umbes 1970. aasta paiku oli mul periood, kus ma soovisin üksnes rahu. Sel ajal oli Martin tõusnud juhatusse ja võttis üle üha rohkem minu tööülesandeid. 1976. aastal astusin ma tagasi ja Martinist sai tegevdirektor. Ma olen endiselt juhatuse liige, kuid pärast viiekümneaastaseks saamist on minu panus olnud väike. Viimasel kolmekümne kuuel aastal ei ole möödunud päevagi, mil ma ei oleks mõelnud Harrieti kadumisele. Sa ilmselt paned tähele, et see mind vaevab, igatahes enamik minu sugulasi on seda märganud. Ja küllap see nii on.”

„See oli hirmus lugu.”

„Veel hullem. See hävitas mu elu. Ja seda tajun ma üha selgemalt, mida rohkem aega möödub. Kas sul on hea enesetunnetus?”

„Mnjah, ma arvan küll.”

„Minul ka. Ma ei suuda juhtunust vabaneda. Aga minu motiivid on aastatega muutunud. Algul oli see vahest mure. Tahtsin ta leida ja vähemalt maha matta. Tahtsin, et Harriet saaks hüvituse.”

„Mismoodi see muutunud on?”

„Nüüd on asi rohkem selles, et leida see külmavereline lurjus üles. Aga huvitav, et mida vanemaks ma saan, seda enam see hobi mind haarab.”

„Hobi?”

„Ma tõesti tahaksin seda sõna kasutada. Kui politseijuurdlus oli liiva jooksnud, siis mina jätkasin. Olen püüdnud sellega süstemaatiliselt ja teaduslikult tegelda. Olen kogunud kokku kõik faktid, mida on olnud võimalik leida – need fotod, politsei uurimise tulemused, olen üles märkinud kõik, mis inimesed on mulle rääkinud, mida nad sel päeval tegid. Olen seega pühendanud peaaegu pool elu üheainsa päeva kohta info kogumisele.”

„Sa ju tead, et kolmkümmend kuus aastat hiljem võib mõrvar ise olla surnud ja maha maetud?”

„Ma ei usu seda.”

Mikael kergitas selle veendumuse peale kulme.

„Sööme õhtusöögi ära ja lähme üles tagasi. Mul on varuks veel üks detail, enne kui lugu lõpetatuks tunnistada. See on veel kõige hämmastavam.”

LISBETH SALANDER PARKIS automaatkäigukastiga Corolla Sundbybergi rongijaama. Ta oli Toyota Milton Security autopargist laenuks võtnud. Ta ei olnud just otseselt luba küsinud, kuid teisest küljest ei olnud Armanski talle kunagi selge sõnaga keelanud Miltoni autosid kasutada. Varem või hiljem, mõtles ta, pean muretsema endale auto. Autot tal ei olnud, aga see-eest oli mootorratas – pruugitud kergekaaluline 125-kuubikuline Kawasaki, mida ta kasutas suvel. Talvel oli motikas keldris luku taga.

Ta kõndis Högklintavägenile ja helistas välisukse taga täpselt kell kuus. Mõne sekundi pärast ukselukk klõpsatas ja ta läks trepist kaks korrust ülespoole ning helistas ukse taga, millel oli tagasihoidlik nimesilt Svensson. Tal ei olnud aimugi, kes see Svensson on või kas selles korteris üleüldse elas sellist inimest.

„Tere, Plague,” tervitas ta.

„Wasp. Sa võtad ühendust ainult siis, kui sul midagi vaja on.”

Mees, kes oli Lisbeth Salanderist kolm aastat vanem, oli saja kaheksakümne üheksa sentimeetri pikkune ja kaalus 152 kilo. Tüdruk ise oli sada viiskümmend neli sentimeetrit pikk ja kaalus nelikümmend kaks kilo ning oli end Plague’i kõrval alati tundnud kääbusena. Tema korter oli pime nagu alati, esikusse heitis valgust ainuke põlev lamp magamistoast, mida ta kasutas töötoana. Õhk oli umbne ja läppunud.

„Plague, see on sellest, et sa ennast kunagi ei pese ja et siin on ahvi hais. Kui sa kunagi peaksid välja minema, siis soovitan seepi. Seda saab Konsumist.”

Mees naeratas kahvatult ega vastanud ning andis märku kööki minna. Ta istus köögilaua taha, kuid lampi ei süüdanud. Valgust andis põhiliselt tänavalt sisse paistev kuma.

„Ega ma nüüd ise ka mingi superkoristaja ole, aga kui vanadest piimapakkidest hakkab tulema vaglalehka, siis vajutan ma need laiaks ja viskan minema.”

„Ma olen grupi peal,” ütles mees. „Olen sotsiaalselt ebapädev.”

„Ah siis seepärast andis linn sulle korteri ja unustas su ära. Kas sa ei karda, et naabrid kaebavad ja sotsiaaltöötaja tuleb kontrollima? Siis sa võid sattuda hullumajja.”

„Kas sa mulle ka midagi tõid?”

Lisbeth Salander avas jakitasku luku ja võttis välja viis tuhat krooni.

„See on kõik, mis ma suutsin hankida. See on mu oma raha ja ma ei saa seda lihtsalt ärikuludesse kanda.”

„Mida sa tahad?”

„Mansetti, millest sa rääkisid kahe kuu eest. Kas said selle valmis?”

Mees naeratas ja pani tema ette ühe asja.

„Räägi, kuidas see töötab.”

Järgmise tunni jooksul kuulas ta väga hoolikalt. Seejärel testis ta mansetti. Plague oli võib-olla sotsiaalselt ebapädev. Aga kahtlemata oli ta geenius.

HENRIK VANGER SEISATAS kirjutuslaua juures ja ootas seni, kuni ta jälle Mikaeli tähelepanu köitis. Mikael vaatas käekella. „Sa mainisid hämmastavat detaili?”

Henrik Vanger noogutas. „Olen sündinud 1. novembril. Kui Harriet oli kaheksa-aastane, kinkis ta mulle sünnipäevaks pildi. See oli kuivatatud lill lihtsas raamis.”

Henrik Vanger läks ümber kirjutuslaua ja näitas esimesele lillele. Kellukas. See oli oskamatult ja kohmakalt raamitud.

„See oli esimene pilt. Ma sain selle 1958. aastal.”

Ta osutas järgmisele pildile.

„1959.” Kibe tulikas. „1960.” Karikakar. „See kujunes traditsiooniks. Ta valmistas selle suve jooksul ja hoidis minu sünnipäevani. Riputasin need alati seinale. 1966. aastal ta kadus ja traditsioon katkes.”

Henrik Vanger jäi vait ja osutas tühjale kohale pildiridade vahel.

Mikael tundis korraga, kuidas tal kananahk ihule tõuseb. Terve sein oli kaetud kuivatatud lilledega.

„1967. aastal, aasta pärast tema kadumist, sain ma sünnipäevaks selle lille. See on kannike.”

„Kuidas sa selle lille said?” küsis Mikael vaikse häälega.

„See tuli postiga, kinkepaberis, paksu ümbriku sees. Oli saadetud Stockholmist. Saatjat ei olnud. Ega sõnumit.”

„Sa tahad öelda, et…” Mikael viipas käega.

„Just nimelt. Minu sünnipäevaks iga kuradima aasta. Kas mõistad, mis tunne mul on? See on sihitud minu pihta, justkui tahaks mõrvar mind piinata. Olen hullumiseni mõelnud selle üle, et võib-olla Harriet koristatigi selleks, et keegi tahtis mind rünnata. Ei olnud ju saladus, et Harrieti ja minu vahel oli eriline suhe ja et ma pidasin teda kui oma tütreks.”

„Mida sa soovid, et ma teeksin?” küsis Mikael, hääles teravus.

KUI LISBETH SALANDER oli Corolla tagasi Milton Security garaaži pannud, kasutas ta juhust ja läks üles kontori tualetti. Ta kasutas välisuksel oma sissepääsukaarti ja sõitis liftiga otse üles neljandale korrusele, et vältida kolmanda korruse peasissepääsu, kus töötas valveteenistus. Ta käis tualetis ja tõi endale tassi kohvi samast espressomasinast, mille Dragan Armanski oli ostnud, kui ta lõpuks oli aru saanud, et Lisbeth ei tee eales kohvi ainult seepärast, et seda temalt oodati. Seejärel läks ta oma tööruumi ja riputas nahktagi tooli seljatoele.

Tema tööruum oli kaks korda kolme meetri suuruse põrandapinnaga kuup klaasseina taga. Seal oli kirjutuslaud, vanemat sorti Delli lauaarvuti, kontoritool, prügikast, telefon ja raamaturiiul. Raamaturiiulil oli telefoniraamatute komplekt ja kolm tühja märkmikku. Kahes kirjutuslauasahtlis oli paar kasutatud pastakat, kirjaklambrid ja märkmik. Aknalaual seisis surnud lill, pruunide närtsinud lehtedega. Lisbeth Salander silmitses mõtlikult lille, nagu näeks ta seda esimest korda. Hetke pärast viskas ta selle otsustavalt prügikasti.

Tal oli harva oma töökohale asja ning ta külastas seda ehk pool tosinat korda aastas, põhiliselt kui tal oli vaja omaette olla ja viimistleda ettekannet enne selle loovutamist. Dragan Armanski oli peale käinud, et tal oleks oma töökoht. Põhjenduseks ütles ta, et siis tunneb Lisbeth end firmasse kuuluvana, isegi kui ta töötab vabakutselisena. Lisbeth ise kahtlustas, et Armanski loodab tal sel moel silma peal hoida ja tema eraasjadega kursis olla. Algul oli ta paigutatud koridori kaugemasse otsa, kus oli suurem ruum, mida ta pidi jagama ühe kolleegiga, aga kuna ta seal iialgi ei viibinud, oli Armanski ta viimaks sellesse ubrikusse üle toonud.

Lisbeth Salander võttis välja manseti, mille ta oli saanud Plague’i käest. Ta pani selle enda ette lauale ja silmitses seda mõtlikult, närides alahuult ja mõeldes asja üle järele.

Kell oli juba 23 läbi ja ta oli tervel korrusel üksi. Korraga tundis ta, et on väsinud.

Mõne aja pärast ta tõusis, läks mööda koridori Dragan Armanski kabineti ukseni ja katsus linki. See oli lukus. Ta vaatas ringi. Tõenäosus, et keegi võib teise jõulupüha südaööl koridori ilmuda, oli üsna väike. Ta avas ukse valevõtmega, mille ta oli mõne aasta eest originaali põhjal teha lasknud.

Armanskil oli suur kabinet, kus olid kirjutuslaud, külastajate toolid ja ühes nurgas väike nõupidamislaud, mille ääres oli kaheksa kohta. See oli laitmatult koristatud. Lisbeth ei olnud Armanski juurde ammu sisse vaadanud ja kui ta nüüd juba oli kontoris… Ta veetis tund aega ülemuse laua taga ja viis end kurssi ühe kahtlusaluse firmaspiooni jälitamisega ning sellega, missugused inimesed olid paigutatud under cover ettevõttesse, kus tegutses organiseeritud varaste jõuk, ning missuguseid abinõusid oli suure saladuskatte all rakendatud, kaitsmaks klienti, kes kartis, et tema laste isa tahab lapsi röövida.

Lõpuks pani ta kõik paberid täpselt nii, nagu need olid olnud, lukustas Armanski kabineti ukse ja kõndis koju Lundagatanile. Ta oli päevaga rahul.

MIKAEL BLOMKVIST RAPUTAS jälle pead. Henrik Vanger istus kirjutuslaua taha ja heitis Mikaelile rahuliku pilgu, nagu oleks ta juba valmis kõigiks vastuväideteks.

„Ma ei tea, kas me kunagi saame tõde teada, aga ma ei taha minna hauda, tegemata veel viimast katset,” ütles vana mees. „Ma tahan sind lihtsalt palgata, et sa kogu tõendusmaterjali viimast korda läbi vaataksid.”

„See ei ole just väga tark tegu,” nentis Mikael.

„Miks see ei ole tark tegu?”

„Ma olen piisavalt kuulanud. Henrik, ma saan su murest aru, aga ma tahan su vastu ka aus olla. See, mida sa mult palud, on aja ja raha raiskamine. Sa palud mul leida lahenduse niisugusele mõistatusele, millega kriminaalpolitseinikud ja tõelised mõrvauurijad palju võimsamate vahenditega ei ole paljude aastate jooksul hakkama saanud. Sa palud lahendada kuriteo, millest on möödunud ligi nelikümmend aastat. Kuidas ma saaksin seda teha?”

„Me ei ole kõnelnud sinu töötasust,” torkas Henrik Vanger vahele.

„Pole vaja.”

„Kui sa ütled ei, siis ei saa ma sind sundida. Aga kuula, mida ma pakun. Dirch Frode on juba koostanud lepingu. Me võime arutada detaile, kuid leping on lihtne ja puudu on üksnes sinu allkiri.”

„Henrik, see on mõttetu. Ma ei suuda lahendada Harrieti kadumise mõistatust.”

„Lepingu järgi ei peagi sa seda lahendama. Ma palun üksnes seda, et sa annaksid endast parima. Kui see sul ei õnnestu, siis on see jumala tahe või kui sa temasse ei usu, siis saatus.”

Mikael ohkas. Tema tuju läks järjest sandimaks ning ta tahtis Hedeby külaskäigu lõpetada, kuid andis ometi järele.

„Ma kuulan.”

„Ma tahan, et sa ühe aasta elad ja töötad Hedebys. Ma tahan, et sa vaataksid läbi kõik Harrieti kadumise uurimise materjalid, paber paberi haaval. Ma tahan, et sa uuriksid kõike uue värske pilguga. Ma tahan, et sa seaksid vanad järeldused kahtluse alla, nagu teeb seda uuriv ajakirjanik. Ma tahan, et sa otsiksid midagi niisugust, mille mina ja politseinikud ning teised uurijad oleme kahe silma vahele jätnud.”

„Sa palud mul jätta kus seda ja teist oma elu ja karjäär, et pühenduda üheks aastaks millelegi, mis on täiesti mahavisatud aeg.”

Korraga läks Henrik Vangeri nägu naerule.

„Mis sinu karjääri puutub, siis võime vist üksmeelselt nentida, et antud hetkel on see üsna takerdunud.”

Selle peale ei olnud Mikaelil midagi kosta.

„Ma tahan osta ühe aasta sinu elust. Pakkuda tööd. Palk on parem kui ühelgi muul pakkumisel, mille sa eales saad. Ma maksan sulle kakssada tuhat krooni kuus, kokku seega 2,4 miljonit, kui sa pakkumise vastu võtad ja jääd kogu aastaks.”

Mikael oli pahviks löödud.

„Mul ei ole illusioone. Ma tean, et sinu õnnestumise võimalus on väga väike, aga kui sa vastu kõiki ootusi mõistatuse lahendad, siis pakun boonuseks topeltsumma, seega 4,8 miljonit krooni. Olgem helded ja ümardagem see viiele miljonile.”

Henrik Vanger nõjatus tahapoole ja kallutas pea viltu.

„Ma võin maksta raha ükskõik missugusele kontole sa soovid, maailma mis tahes punktis. Sa võid saada kotitäie sularaha, nii et on sinu oma asi, kas sa maksuametit sellest sissetulekust informeerid.”

„Kõik see on… haige,” kogeles Mikael.

„Mispärast?” küsis Henrik Vanger rahulikult. „Ma olen üle kaheksakümne aasta vana ja minu mõistus on täiesti selge. Mul on väga suur isiklik varandus, mida ma kasutan nii, nagu soovin. Lapsi mul ei ole ning mul ei ole vähimatki soovi kinkida raha sugulastele, keda ma põlgan. Mul on tehtud testament, suurema osa oma rahast kingin ma loodusfondile. Üksikud mulle lähedased inimesed, nende hulgas Anna, saavad korraliku summa.”

Mikael Blomkvist raputas pead.

„Püüa mind mõista. Ma olen vana ja suren varsti ära. Maailmas on ainult üks asi, mida ma tahan – see on vastus küsimusele, mis on piinanud mind ligi nelikümmend aastat. Ma ei usu, et ma saan vastuse teada, aga mul on piisavalt raha, et teha viimane katse. Miks peaks olema mõttetu kasutada osa oma varast sellisel eesmärgil? Ma olen selle Harrietile võlgu. Ja ma olen selle võlgu iseendale.”

„Sa maksad mitu miljonit krooni mitte millegi eest. Mul ei ole vaja teha muud, kui leping alla kirjutada ja pärast seda aasta aega pöidlaid keerutada.”

„Seda sa küll ei tee. Vastupidi, sa töötad usinamalt kui eales varem.”

„Kuidas sa saad selles kindel olla?”

„Sest ma pakun sulle midagi, mida sa ei saa raha eest osta, aga mida sa tahad üle kõige maailmas.”

„Mis see on?”

Henrik Vangeri silmad tõmbusid kissi.

„Ma võin anda sulle Hans-Erik Wennerströmi. Ma võin tõestada, et ta on petis. Ta alustas oma karjääri minu juures kolmkümmend viis aastat tagasi ning ma võin sulle anda tema pea kandikul. Lahenda mõistatus, siis võid pöörata oma kaotuse kohtus aasta parimaks looks.”